Jõulusoovid

Kauneid jõule!

Jõulud tulemas

Kuigi mul oli meeletu jõulutunne juba novembris, siis nüüdseks on see lahtunud. Kuusk on meil püsti, üle päeva paneme selle tulekesed ka põlema. Kingitusi me üksteisele ei tee, vaid lihtsalt šoppame koos. Roger on endale jõulukingiks välja valinud ühe Timberlandi jaki, mida me kahjuks paaris Timbsi poes näinud ei ole ja mida me ilmselt Windsorisse jälle jahtima minema peame. Mina tahan kingituseks Michael Korsi rahakotti, mida ma käisin Westfieldsis otsimas, aga neil ei olnud ja mille jaoks ma pean Selfridgesse rändama. 

Jõuluõhtusöögi menüüga võtsin ka aega. Nii pikalt, et kui ma üle-eile õhtul mõtlesin, et teeks Sainsbury kodulehelt toidutellimuse, siis kõige varajasem päev kojutoomiseks oli 27detsember, mis oleks natukene hiljaks jäänud. See-tõttu pidimegi täna toidupoes pikki järjekordi ja inimmasse taluma. Kusjuures, ei olnudki kõige hullem.

Jõulumenüüs on makaronipirukas, kanapirukas, kartulisektorid, kartulisalat, terve kana ja toorsalat. Magusaks teen homme piparkooke, mida ma tahan tööle kaasa võtta ning puuviljakooki ka. Midagi tahaks nagu veel, aga selleks pean ma Hummingbirdi Bakery koogiraamatut sirvima.

Jookidega on ka teisiti, sest ma otsustasin oma tervise säästmiseks mõneks ajaks alkoholivaba olla. Praeguseks ei ole terve kuu aega alkoholi puutunud ning isegi jõuludeks ostsin ma Holland & Barrettist alkoholivaba hõõgveini, või pigem hõõg-puntši. Homme on plaanis veel gaasilisi mahlajooke osta, et oleks ikka uhkema joogi tunne pidustuste ajal.

Peale toidupoodi sai ka Uxbridges käidud ning ostsime jõuludeks uued vannirätikud ning voodipesu, et kodu ka ilusam oleks. 

Essee tulemus

Teise kodutöö tulemus on käes ja seekord on hinne 69 100st, mis on 2 punkti parem võrreldes esimese kodutööga. Teine kodutöö oli essee ja teemaks valisin 'How relevant in gender in education today?', mis pidi 1200-1500 sõna pikk olema. Minu kirjatükk tuli pigem 1200 sõna kandis. Kõige õnnelikum olen ma aga väga hea tagasiside eest õppejõult (kahjuks kooli kodulehelt ei saa ma copy-paste teha, seega jagan pilti):

Kolmas kodutöö oli PowerPointi esitlus, mille tegin Laulvast Revolutsioonist. Esitlus oli mul VÄGA närviline, hääl värises ja ma rääkisin ülimegakiiresti. Esitluse eest sain 38 puntki 60st. Teine osa kolmandal kodutööl oli 500. sõnaline report sellest, kuidas ma esitluse koostasin, mis hinnatakse siis maksimum 40 punktiga, aga kahjuks selle tulemust ma veel ei tea.

Neljas ja viimane selle semestri kodutöö on learning review, mis peab nädala pärast esitlatud olema ja mis mul poolenisti valmis on. Päris valmis plaanin selle teha laupäeva lõpuks. 

Homme ongi esimese semestri viimane koolipäev, mis tuleb natukene lühem ja pärast seda läheme ülikooli baari napsule. Mina olen otsustanud alkoholiga väikese pausi teha, seega ilmselt naudin Red Bulli või mahla või kohvi. 

Täna sain kinnitluse järgmiseks semestriks ka, mis on psühholoogia. Kodutöödeks tuleb teha kriitika, essee ja esitluse ning üks assignment on ka klassis kirjutatav eksam. Kui esimene semester õppisime rohkem, kuidas õppida, siis järgmine semester läheb rohkem teooria õppimiseks. Ei mingit laisklemist siis enam...

Toidu hindade ving

Eile käisime üle pika aja toidupoes, sest oleme mõnda aega ju toidu koju tellinud. Mind tabas poes tõsine šokk, kui kõrgeks on küpsetamise ained läinud. Kui 12 muna pakk maksis veel kuu aega tagasi £1.89, siis eile maksis see £2.10. Sainsbury basic jahu maksis kuu tagasi 52 penni ning nüüd maksis see 60 penni. Ei ole just kolm korda suuremad hinnad, aga minu meelest siiski väga suur hüpe lühikese ajaga.

Kodus olid küll tõsiselt kõik toiduained otsas ja ostsime palju selliseid asju, mis pikalt kestavad, nt õli, 5kg suhkrut. Lisaks rohkemalt liha, mis sügavkülma läks, kuivained ja mõningaid asju purgis. Kokku läks terve ostlemine £95. Mis mõttes? Me ei ostnud kõige kallimaid asju poes, me ei ostnud palju nänni, vaid paki küpsiseid ning Roger ostis paar pakki õlut, ja absoluutselt ei saa aru, kust selline summa tuli. Aga näljas me ka ei ole :)

Talveunes

See nädal tegime tööl isegi tööd. Tuleb tunnistada, et organiseerimine on firmal jama olnud, sest esimesed kolm päeva ei olnud mõningatel inimestel oma arvutitki. Kontoritarbed peaksime me esmaspäeval alles saama. Lisaks paljude kaebuste puhul oleks ehk natukene rohkem õppust vaja olnud, aga eks me proovime ja vaikselt saame asjadele pihta.

Töö-graafik on ka paigas ja ma valisin endale töötunnid 8st 17ni. On tund aega pikem päev, kui mu eelmises töökohas ning terve 8 tundi päevas. Lõunapaus on tund aega. Samas esimene nädal näitas, et tööd on palju ning õnneks aeg läheb üsna kiirelt. Seltskond on ka lõbus ning alati on jutustamist, kuigi ma kipun enamasti kuulama, suur jutustaja ma ei ole, ei ole kunangi olnud.

Et kella 8ks tööle jõuda, ärkan ma 5:30, mis on kuradima vara, aga mida vaja, seda vaja. See nädalavahetus on näidanud, et mu organismile oli see vist väikene šokk, sest ma olen nagu talveunes olnud ja ärkasin täna isegi kell 10:30, mis on minu jaoks ülimalt hilja. Oleks ilmselt pikemaltki maganud, kuid ajasin end ikka voodist välja, sest muidu ei saa ma õhtul magama. Ja uni on minu jaoks ülimalt tähtis.

Täna tuleb viimane koolitöö ka ära lõpetada, mis pooleteise nädala pärast valmis olema peab. Tahan aga enamuse täna ära teha, et siis järgneva nädala seda lihtsalt timmida. Järgmine nädal ongi esimese semestri viimane tund. Täitsa hull, kui kiirelt see läinud on. Kaks nädalat puhkust koolist ja siis 3. jaanuaril hakkan ma psühholoogiat õppima.

Mainiks ära ka, et kalli kaasa uus töö läheb siiamaani väga hästi. Tööd on tal palju ja vastutust on palju, aga ma arvan, et seda oligi talle vaja. Kuna ta töötab rahvusvahelisele heategevusorganisatsioonile, siis jaanuaris ja veebruaris peab ta üsna kindlalt ka reisima. Esmalt saadetakse ta vist Lõuna-Aafrika Vabariiki ja väga võimalik, et veebruaris külastab ta Keeniat. Jep, olen natukene kade. Aga vähemalt saan ma üksindastel õhtutel palju koolitööd tehtud, kui ma tubli olen.

Uuest töökohast

Esimene töönädal uue tööandjaga on läbi ja ma olen NII rahul. Esimene nädal oli küll vaid koolitus, aga väga põnev oli. Uued kolleegid on muidugi nii ja naa, aga üldiselt on kõik väga sõbralikud. Vähemalt veel praegu.

Järgmine nädal loodame endale oma lauad valida ning ehk hakkab vaikselt töö pihta ka. Muidugi igasuguste erinevate süsteemidega harjumine võtab aega.

Mida ma siis tegema hakkan? Ametinimetus on Credit Administrator ning töötan ühes üleriigilises tarne teenust pakkuvas firmas. Tegelen klientidega, kes seekord ei ole tavainimesed, vaid firmad, kes on meiega lepingu sõlminud (Amazon, Marks & Spencer, Superdrug jne). Minu roll on küll natukene klienditeenindust, aga ma ei ole esiliinil kõiki kõnesid ja meile vastu võttes. Mina tegelen vaid teenuse kaebustega, mille puhul klient ehk raha tagasi tahab, kuid minu roll on mitmetes süsteemides välja uurida, mis siis tegelikult nende pakiga juhtus ning kas ja kui palju nad meilt raha tagasi saavad. Selline väike detektiivitöö, mis on täitsa põnev minu meelest.

Muidugi selline on vaid mu esimene arusaam, eks näis, mis me tegelikult teeme, kui tegemiseks läheb :D

Tööle minek on nüüd vähe pikem, sest ma ei sõida enam vaid bussiga, vaid ka rongi ja metrooga, et kohale jõuda. Metroo on lahe, aga rongid on hommikuti kohutavad. Viiest päevast neljal rongid hilinesid, platvorm oli rahvast täis, inimesed üritasid end rongidesse suruda, kui neis enam sõna otseses mõttes ruumi ei olnud, kuigi järgmine rong oli 5min pärast tulemas. Täitsa loomaaed, ma ütlen.

Hommikuti võtab teekond heal päeval vähem kui poolteist tundi. Ükskord suutsin ma koju jõuda isegi tunniga.

Ka kool on kontorile ligidamal, sest nüüd töötan ma Zone 3s ning Russell Square'i jõudmine võttis vähem kui tund aega.

Üldiselt on hea meel, et juhtus, mis juhtus ning mul on põnevam töö ja ma rohkem raha teenin :)

Sünnipäeva nädalavahetus

Reedene päev läks nii kiiresti. Logelesin hommikul pikalt niisama, lobisesin tädiga üle pika aja telefoni teel ja siis oli peaaegu keskpäev juba käes. Oli ju vaja veel vannis mõnuleda, ajakirja lugeda ja ühte külma õlut keset päeva juua. Peale seda sättisin end välja minekuks valmis. Kohtusin Rogeriga Paddingtonis, kus me suutsime kõvasti kakelda, sest ma eksisin ära ja ta oli nõme ning hakkas mind selles süüdistama. Ma ausalt vihkan Paddingtoni jaama ning nende uus ümberehitus on maailma kõige segasem. Igatahes õhtusöögil käisime Rogeri endiste töökaaslastega ühes afganistaani restoranis. Me ei olnud kumbki varem afganistaani toite söönud, seega me eriti ei teadnud, mida oodata, aga olime väga positiivselt üllatunud.

Laupäeval suutsime kella 8:30ni magada, mis on tüüpiline vabade päevade puhul. Terve päev me lihtsalt logelesime ja tegime mitte midagi. Kella 11 ajal tuli Sainsbury toidutellimus ning siis vahtisime lihtsalt telekat ja filme, lugesin raamatut jms. Mingi aeg hakkasin ma veini jooma ja magama minekuks oli poolteist pudelit lahendatud. Kell 3 öösel saabus pohmakas, millest sain lahti paari klaasi veega ning paari aspiriiniga ning pühapäeva hommikul ärkasin üsna värskelt.

Täna olime üsna motiveeritud, et me peame lõpuks asjalikud olema. Käisime Uxbridges ning ostsime majapidamisse vajalikke asju ning hügieenitarbeid. Miskipärast kipuvad kõik asjad alati ju korraga otsa saama. Tegime kiire lõuna KFCs.

Kodus asusime lõpuks ometi koristama. Häbi tunnistada, aga me ei ole viitsinud oma kolm nädalat koristada. Viimati koristasin ma üksinda terve korteri ühel esmaspäevasel päeval peale tööd. Aga hakkama me saime ja elamine on nii ilusti puhas nüüd. Kuna me mõlemad töötame ja kodus veedame üsna vähe aega, siis õnneks ei olnud väga hull.

Peale koristamist tegin frikadellisuppi, mis mulle väga meeldis, aga Roger kirtsutas natukene nina pärast seda, kui ta oli terve kausitäie suppi ära söönud. Nõud on ka puhtaks tehtud ja nüüd on üsna rammestus peal.

Tulemas on viimane nädal praeguse tööandjaga. Järgmine esmaspäev alustan uue firmaga, mis on juba kindel.  Saatsin uue firma klienditeeninduse juhatajale reedel meili, et ma ei ole lepingut veel saanud. Ta ütles, et need on väljasaatmisel ja ütles, et näeme 26ndal. Reedel sain aga kõne ühele teisele töökohale, mille intervjuule ma teisipäeval lähen. Eks näis, kuidas see läheb.

Kuu Instagramis

Avastasin, et ma ei ole ammu siin oma Instagrami pilte jaganud. Tuletan meelde, et kes mind seal jälgida soovib, siis mu kasutajanimi on glowince

Käisime Windsoris ja ostsin vahelduseks poest kooki (šokolaadi oma oli minu, toorjuustukook oli Rogeri oma). Üks tükk maksis küll üle £2, aga maitse oli ülihea.

Windsorist ostsime lõpuks külmikule UK pärase magneti ka.

Ülikooli kursus on minu lugemisvarasse natukene teistmoodi raamatuid lisanud. See oli superhea raamat.

Roger tellis enda sünnipäevaks Baileyse toorjuustukoogi, mis tuli üsna hea välja.

Rogeri sünnipäeval õhtusöögil Banana Tree nimelises indohiina restokas. Mina tellisin tavapärase veini, Roger tellis litši-mojito. 

Meie jõulukaktustel on NII palju õisi tulemas. Köögi-aknalaud on varsti väga väga ilus. Valge jõulukaktuse õied on peaaegu avanemas, roosa jõulukaktuse õied on veel pisikesed pungad. Taimed vedasin siia eelmise aasta suvel Võrust, kui ma tädi taimedelt kasvusid virutasin.

Sedasi kirjutaisin ma oma esseed kooli jaoks. Selle valmimiseks läks kaks tassi kohvi ja terve voodi oli lõpuks märkmeid ja raamatuid täis. Aga valmis ma ta sain!

Koolilapse õhtusöök - kohvi ja kodused kaneelikuklid.

2/3 õlasallist on valmis. Ehk jaanuaris-veebruaris saan ma seda lõpuks kanda ka, sest mu kudumine läheb üsna aeglaselt.

Käisime IKEAs korteri jaoks mööblit juurde ostmas. Ma ei viitsi kirjutada, kust ma laost hiljem mööblit saan, seega on telefon alati siltide pilte täis.

Mu 'pisikene' küünelakikogu.

Sorteerisin oma meiki uude Helmeri kapikesse, mille ma IKEAst ostsin. 

Sünnipäeva õhtusöögile minnes. Taustal näete kuue sahtliga Helmerit, mis on lihtsalt NII lahe. Pluusi ostsin Dorothy Perkinsist ning see oli osa Kardashian Kollectionist.

Laupäevane laisk lõunasöök.

Hubane laupäeva pärastlõuna.

Sünnipäev

Tänasest olengi 24 aastat vana. Number aina suureneb, aga miskipärast ei tunne ma end sugugi nii vanana. Ma arvan, et nüüd on aeg end eluks ajaks 23seks pidada.

Muidugi ei tahtnud ma sellisel tähtsal päeval tööle minna, seega logelen ma lihtsalt kodus uhkes üksinduses. Nii mõnus! Paar kohvi on joodud ja vaatan 'Doomsday Prepers'. Plaanis ongi lihtsalt puhata, vannis liguneda, küüsi lakkida ja end õhtuks ilusaks teha. Õhtupoole lähen Rogerile töö juurde vastu, peale mida läheme ta mõningate endiste töökaaslastega kuhugi afganistaani restorani sööma.

Kingitusi sain ka. Esmalt tuli pakikene mu armsalt tädilt, mis oli täis lagritsat Soomest Rogeri sünnipäevaks (tema sai 3novembril aasta vanemaks), šokolaade mulle ning Tupperware konserviavaja. Tädi Tupperware-vaimustus jõuab isegi meile siia.

Nädalavahetusel käisime mu väljavalitud kingitust ostmas, milleks ma valisin Michael Korsi käekoti:

Jep, just nii kaunist ma tänasel hommikul olengi.

Käekotid on kindlasti mu nõrkus ning mul sai natukene kõrini, et ma kulutasin 50-60 naela käekottidele, mis aastase kasutamisega tükkideks lagunesid. Oli aeg investeerida natukene kvaliteetsemasse käekotti ja Michael Korsi kott on lihtsalt NII kena. Pilk on juba järgmisel, mille ma ehk pulma-aastapäevaks endale nurun :P

Ma arvasin, et sellest täiesti piisab, aga Roger suutis esimest korda elus minu eest saladust pidada. Ta on varem proovinud üllatusi teha, aga on need alati ennem välja lobisenud suurest elevusest. 

Mingi aeg öösel ärkasin, kui Roger hiilis mu voodipoolele ja pani pakikese mu öökapile. Tegin näo, et ma magan ja olin natukene elevil. Kuidagi suutsin jälle magama jääda ning hommikul koorus pakist välja Sony Bloggie videokaamera.

Ma vaatasin Bloggiet juba aastad tagasi, kui ma tahtsin mõningaid YouTube videosid teha meigiblogiga seoselt, aga see soov ei saanud teoks. Jätsin mõneks ajaks siis selle mõtte üldse ühele poole. Nüüd saan aga vabalt filmida, kui mul vaid aega ja ideid on.

Roger olevat lasknud selle oma parimal sõbral tellida, et ma ei saaks meie ühiselt Amazoni kontolt välja  nuhkida, mida ta tellinud on. Ma olen tõsiselt üllatunud, et ta üldse viitsis midagi sellist korraldada, aga tore, et mees mind veel 5 aastat hiljem suudab üllatada :)

Kodakondsusest

Ma olen nüüdseks 3 aastat Suurbritannia alaline elanik olnud, mis tähendab, et umbes 2 aasta pärast saan ma Briti kodakondsusele kandideerida. Praeguste Eesti seaduste järgi ei saa eestlastel kaks kodakodsust olla, mis on küll mujal maailmas üsna tavaline. 

Eestisse tagasi kolimine ei ole mul plaanis, seega olen ma mõelnud palju oma tulevikuplaanidele ja kus ma sooviksin elada ja millise riigi kodanik ma sooviks olla. Me oleme lõpuks otsustanud, et Suurbritannia on Euroopas meie jaoks hea. Suurim unistus oleks küll Ameerikasse kolimine, aga see on suur samm, mis nõuab rohkemat raha ette säästmist. Ameerikasse läheks me vaid siis, kui Rogeri ema kandideerib meile Ameerika kodakondusele, mis on taaskord üsna kulukas.

Olen aga mõelnud, mis minust saaks, kui ma kusagil random maal reisin ja minuga midagi juhtub. Väga võimalik, et Eesti kodanikuna peaks ma pöörduma pigem Saksa või muu riigi saatkonda. Samas britina oleks mul väga võimalikult saatkond pea igal pool maailmas olemas. Lisaks siin riigis olls, kui ka mujal, vaadataks mind hoopis teistmoodi Briti kodanik olles. 

Muidugi otsust ma ei ole teinud ja siiamaani on ainult mõtted. Ma küll südamest loodan, et paari-kolme aasta pärast lubab ka Eesti Vabariik kahte kodakondsust ja ma ei peaks eestlane olemisest loobuma.

Kel on soovitusi või kogemusi, palun jagage. Ärge kritiseerige, et ma ei taha enam eestlane olla. Väga tahan ja ma alati uhkelt räägin oma riigist, aga minu põhiline mure on siiski minu ja mu võimalike laste tulevik.

Edukas

Kolmapäeval sain kõne tööagentuurilt, kes leidsid mu CV kusagilt internetist. Kutsuti järgmiseks päevaks intervjuule.

Läksin. Ajasin klienditeeninduse juhatajaga pool tundi juttu.

Ta küsis, kas mul on veel mõningaid küsimusi.

Ütlesin, et ei ole ja küsisin, kas tal on mulle veel küsimusi.

Ta ütles, et tal ei ole, aga talle meeldis, mida ta täna nägi ja töökoht on minu.

Jipii!

Alustamise kuupäevaks pakuti 19ndat, aga kahjuks on see mu viimane nädal praeguse tööandjaga. Seega ütlesin, et kahjuks ei saa ja talle sobis väga hästi ka alustamine 26ndal. Seega 23s on mul viimane reedene tööpäev praeguse tööandaga ja esmaspäeval alustaks ma kohe uuel töökohal.

Ametinimetus oleks Credit Administrator, ning tegeleksin klientide kaebuste uurimisega ning valuraha andmisega. Firma teeb üsna suurt muudatust ning meid oleks terve uus tiim. Jaanuaris vaadataks, kellest meist sobiks saada ülemus. See oleks kindlasti, midagi, millest ma huvitatud oleks.

Töö ise on küll linnulennult kaugemal, kuid rongi ning metrooga liigeldes ei võtaks sinna jõudmine palju rohkem aega kui praegu.

Palka saaks ma ka pea £2000 rohkem aastas.

Ning dresscode on casual, mis tähendab, et ma saan iga päev teksadega tööl käia!

Lisaks oli see juhataja väga lahe ja toetav minu õppimise suhtes ja ütles, et ma saan vabalt oma töögraafikut selle järgi muuta. Õnneks on mul vaid kord nädalas tund, mis on alati kindlal päeval, seega ei oleks see sugugi probleemne.

Ma ei ole küll midagi allkirjastanud, aga ma olen üsna kindel, et ma võtan pakkumise vastu, kui mulle leping saadetakse.

Paar tundi peale intervjuud helistas mulle naine tööagentuurist, kes mulle selle intervjuu sebis, et uurida, kuidas mul läks. Ütlesin, et mulle pakuti koheselt tööd. Ta oli väga üllatunud ja ütles, et nad on samale firmale viimase 3 kuu jooksul pea 60 uut töötajat muretsenud ning mitte kellelegi ei ole koheselt tööd pakutud. I guess they liked me.

Igatahes süda on nii rahul ja meel on nii hea. Koondamisraha kulutamist plaanin ka juba ning ma arvan, et ma täiesti teenin ühte ilusat kallist disainerkäekotti.

Esimese koolitöö tulemus

Esimese koolitöö tulemused on käes ja ma olen õnnejunn - 67 punkti 100st.

Ehk ei tundu ülikõva tulemus näiteks Eesti riigieksamite tulemustele mõeldes, aga tulemus 60-69% vahel on hindamise juhistes "Very Good". 70%+ tulemus on juhistes "Excellent to outstanding. A mark above 80% indicates an exeptional piece of work that excels in respect of each of these criteria".

Seega minnu 67 punkti 100st on päris kõva. Kriitiline analüüs ise oli õppejuhi meelest väga hea, kuid ma tegin mõningad keelelised vead. Vähemalt tean, et esseed (mille pean esitlema 2 nädala pärast!) kirjutades pean ma erilist tähelepanu pöörama grammatikale ja sõnadevalikule. Ma olen kindel, et mu akadeemiline kirjastiil paraneb kogemusega. Ma ise arvasin, et tore oleks, kui ma päris läbi ei kukuks ja ma juba teadsin ette ära, et ma keeleliselt ilmselt vigu teen.

Lõpetuseks, ajaloo huvides, õppejuhi kommentaar:

Laulev revolutsioon

Üritan kõigest väest koolitööle keskenduda, sest kahe nädala pärast peab mul valmis olema essee ning kolme nädala pärast pean ma PowerPointi esitluse tegema. Esseega on natukene jama, sest ma absoluutselt ei suuda sellele keskenduda ja alati kipun mõtlema, et ma selle tegemise asemel peaks töökohti otsima. Kuna laupäeval on Rogeri sünnipäev, siis sellel päeval ma kindlasti ei õpi. Plaanis on esmaspäeval end haigeks luisata, et ma saaks esseega tegeleda pühapäeval ning terve esmaspäeva, et see võimalikult varakult valmis oleks.

Täna hakkasin vaikselt mõtlema PowerPointi esitllusest. Teema saame täiesti ise valida, mis on minu meelest palju raskem, kui esitluse enda tegemine. Alguses mõtlesin olla rohkem sotsiaalteaduse rajal ning mõtlesin, et teen esitluse teemal Lenin's Utopianism, mis on iseenesest huvitav, aga kahjuks ei leidnud ma sellest palju materjali internetist.

Seetõttu otsustasin, et teen esitluse oma kaunist kodumaast ja eelkõige laulvast revolutsioonist. Tänapäeval ilmselt revolutsioonist mõeldes tuleb esimesena silme ette Lähis-Ida riigid, kus revolutsioon on väga vägivaldne. Seetõttu ma arvan, et laulvast revolutsioonist rääkimine oleks üsna positiivne ja ehk ka huvitav teistele.

Siinkohal, kallid lugejad, kes olid laulva revolutsiooni ajal olemas ja seda mäletavad, võite mind ka minu valitud teemaga natukene aidata. Palun kirjutage kommentaaridesse oma meenutused või mälestused tollasest ajast, mida mul oleks ehk huvitav üsna rahvusvahelisele grupile esitleda. Aitäh ette ära.

All Mighty Sandy

Ma olen NII väsinud. Nädalavahetus oli põhimõtteliselt ühe päevaline, sest laupäeval oli kool ja tänane päev on olnud üsna pikk. Puhkust tahaks, aga ei saa.

Töö oli surmavalt igav. Ausalt, mitte midagi ei olnud teha. Ma absoluutselt ei imesta, et meid koondatakse, sest meil ei ole hetkel mitte midagi teha. Veetsin päeva töökohtadele kandideerides, sain mõned kõned, aga kohtadele, mis mulle tegelikult ei sobiks.

Töölt sain koju kell 7, tegin esmalt õhtusöögi, milleks oli kiire pasta. Selle valmimise ajal sõtkusin valmis saiataigna, mille panin kerkima. Peale õhtusöögi söömist tegin valmis keeksi ja panin selle ahju. Peale keeksi panin küpsema saia. Samal ajal tegin internetis Sainsbury tellimuse, mis võttis pikalt aega, sest ma ei suutnud otsustada, mida meil vaja on.

Täna ma lihtsalt kustun.

Lõpetuseks lustakas pilt CNNist, mis mu meele rõõmsamaks tegi, sest isegi inimesed keset orkaani suudavad rõõmsad püsida:

Kaasa rääkis just ämmaga telefoni teel ning õnneks nende majal Brooklynis on veel katus peal :)

Praegune Igapäevaelu

Aitäh toetavate sõnade eest eelmise postituse kommentaarides. Teisipäevast alates olen saatnud ankeedi umbes 50le töökohale. Ühest helistati põhimõtteliselt 1 minut peale mu ankeedi saatmist ja ma oleks juba reedel sellel alustada saanud, aga ma pean oma tööd siiski 23ndani tegema. Too oleks ka olnud ajutine data entry töö, kuid mis aitaks, kui tõesti midagi muud ei ole. Õnneks öeldi, et kui mu töö lõpeb, siis nendega uuesti ühendust võtaksin.

Peale suurt tööotsingut üritan jätkuvalt endast parima anda koolitöös. Ma ei kavatse koondamist võtta vabanduseks ja enda kodutööd hiljem esitada. Täna oli kriitilise analüüsi tähtaeg ja ma laadisin faili paar tundi tagasi õppeportaali üles. Üks tehtud, kolm veel selleks veerandiks.

Järgmisena asun töötama essee kallal ning samal ajal ka PowerPointi esitlusega. PP esitluseks võime me ise teema valida, mis on minu meelest tunduvalt raskem, kui etteantud teemal esitluse tegemine. Mõtted on mul siia ja sinna, millest rääkida võiks. Üks variant oleks teha midagi Eestit puudutavat ja nõuka-ajast. Teiseks olen ma ju väikest viisi raamatunohik ja raamatute teemal oleks tore kirjutada, sest see on mulle südamelähedane, aga see on ehk teistele mitte nii põnev. Eks tuleb vaatama hakata, millistest teemadest ma lisamateriali leiaks ja mis ka teistele huvitav oleks.

Täna oli taaskord laupäev, kui ma ka koolis käisin. Nüüd on selline surmaväsimus peal, et ei anna olla ja isegi töökohtadele ei viitsi kandideerida. Eks tuleb varajane õhtu ja homme uurin töökohti ja teen koolitööd taas, sest nendest mu päevas nüüd koosnevadki.

Rogeri sünnipäev on ka nädala pärast tulemas ja ausalt öeldes ei ole mul aimugi, mis me teeme. Mingit üllatus-kinki ma talle küll tegema ei hakka, las ostab ise, mis tahab. Küpsetan koogi ja teen ilusa õhtusöögi, sellest ehk piisab.

Ööd.

You win some, you lose some

Olles viimased 4 aastat arvanud, et ma töötan väga laheda firmaga, sain täna uudise, et kuu aja pärast mul mu töökohta enam ei ole.

Ei, ma ei teinud ise midagi halvasti, kuid raha kokkuhoiu mõttes otsustati meie väike 4liikmeline klienditeeninduse tiim lihtsalt olematuks teha. Mitte ainult meie, aga ka mõned teised väikesed tiimid üle maailma kaovad ära ning kõigi meie töö võtab üle meie suur kõnekeskus väiksemas linnas.

Just nüüd, kui kaasal on täiskohaga alaline töökoht ja ma olin juba üliõnnelik, et meie elu muutub helgemaks ja plaanisin väikest Euroopa-reisi jaanuarikuus...

Pärast uudiste üleandmist ajas mu juhataja mu koju, sest kontoris pisardades ei olnud must nagunii eriti kasu. Tööd jätkan siiski 23novembrini, aga kes teab, mis sealt edasi tuleb. Homme kohtun HR juhatajaga, et vaadata, mis firmasisesed tööpakkumised saadaval on, sest eeskujuliku töötajana ei taha nad siiski minust lahti saada. Või vähemalt nii mulle öeldi täna, aga ma ei tea enam, mida uskuda...

Kui ma midagi firmasiseselt ei leia, siis olen ma ametlikult koondatud ja pean endale uue töö mujalt leidma. Kui läheb koondamiseks, siis viimane tööpäev oleks 16november, mis juhtub mu sünnipäev olema. Palju õnne! Ma siia küll ei kirjutanud, aga eelmise aasta 16novembril vallandati mu kallis kaasa, mis oli tõesti viimane asi, mida oma sünnipäeval oodata. Ei tundu, et sellelgi aastal midagi paremat on ja ma arvan, et ma peaks oma sünnipäevast lõplikult loobuma, sest sellega ei kaasne iialgi midagi head.

Igatahes sain täna vara koju, tegin väikese dringi ja alustasin töökohtadele kandideerimisega. Osa minust on nukker ja kurb ja vihane, aga teine osa minus mõtleb, et ehk see oligi see lüke, mida ma vajasin, et vaadata midagi uut ja paremat. Põhimõtteliselt, tunded on äärest ääreni.

Eks näis, mis must nüüd saab...

Kodutööst

Minu esimene kodutöö peab valmis olema 27oktoobriks, seega eile oli viimane aeg sellega alustamiseks. Pidin valima ühe artikli mitmest, mida me klassis arutlenud oleme ja selle põhjal 1200 sõnalise kriitilise analüüsi kirjutama. Otsustasin, et analüüsin artiklit, mis kirjutas poiste ja tüdrukute õpitulemuste erinevustest ja selle põhjustest. Tundus üsna lihtne ülesanne, aga oi kui valesti ma arvasin...

Hakkasin kirjutama ning valmis sissejuhatus ning kolm paragrahvi, kokkuvõte on veel tegemata. Enda meelest oli üsna pikk jutt, aga Word ütles, et mul oli kirjas vaid 411 sõna. Niisiis oli mul vaja 800 sõna kuidagi juurde mõelda.

Täna tööl mõtlesin ja mõtlesin ning uurisin internetist erinevaid nõuandeid kriitilise analüüsi kirjutamiseks ja lugesin paar näidet. Põhimõtteliselt minu 411 sõna olid vaid artikli kirjeldus, ei analüüsinud ega kritiseerinud ma seal midagi. Seetõttu on vaja rohkem arvamust sisse lisada ja teemat pikemalt nämmutada. Kahjuks ei olnud mul artiklit ega midagi tööl kaasas, muidu oleks juba siis hakanud tööd täiendama.

Muidugi on tüüpiline, et kui ma lõpuks töölt koju sain, siis olid kõik head mõtted peast pühitud. Tegin paar pisikest muudatust ja nüüd on mul 437 sõna. Ikka nagu natukene vähe. Igasugused erinevad artiklid ja juhendid on nüüd mälupulgal ning homme võtan kõik tööle kaasa, sest seal tundub mu aju paremini töötavat. Kui kõik hästi läheb, siis 27ndaks on mul ilus 1200 sõnaline arutlus paberil ja loodame südamest, et ma päris läbi ei kukuks. 

Peale kriitilist analüüsi tuleb essee kirjutamine, peale mida pean PowerPointi esitlusega hakkama saama. 

Koolis on tore.

Paar koolipilti

Kool on väsitav ja mul on tunne, et kõik mu kurusekaaslased on teinud terve elu eeltööd ja ma lihtsalt võtsin kätte ja ühel päeval otsustasin sotsiaalteadust õppima hakata. Kuid ma ei anna alla. Ma pean kindlasti tööd nägema selle kallal, et ma võtaks ekstra aega kodus kooliasjade ja lisamateriali lugemiseks. Peale tööd on jah väsimus ja parema meelega kooks ja vahiks telerit, aga ma pean end õppima sundima. Kui mul tuumaväsimus natukenegi üle läheb, siis kindlasti kirjutan rohkem. Praegu on aga tunne, et tahaks lihtsalt talveunne jääda. Jagan hoopis paar kooliteemalist pilti Instagramist.

Positiivne algus.

Kooli peahoone.

Üks õhtu pärast teist loengut.

Laupäevahommikune London, kui Mari 1h varem kohal oli.

Kaks esimest raamatut kooli raamatukogust. Kell umbes 21:30 metroos koduteel.

Reedeõhtune kerge lugemine.

Aina paremaks läheb

Pärast kuuajalist kodus olemist ja nukrat tööotsimist, asub mu kallis kaasa esmaspäevast jälle tööinimeste hulka. Tuju on meil mõlemal laes ning suure hurraaga tellisime endale uued talvejoped ja ma tellisin paar küünelakki ka. Loodan südamest, et see tal ka pidama jääks. Vähemalt täiskohaga alatine töökoht, mitte agentuuri kaudu ajutine ots. Oleks ka aeg meil rahulikumalt ja rõõmsalt elada :)

Kiire postitus

Kool on väsitav. See nädal oli tund neljapäeva õhtul ja terve laupäeva ning mul on tunne nagu ei oleks ma terve nädal aega magada saanud. Aju sai mul vist natukene šoki ja ei taha hästi kaastööd teha, aga küll ma ta välja treenin.

Nüüd ainsal nädala vabal päeval tahaks natukene koristada ja puhata, kuid õhtul tuleb natukene ikka nina õppematerjali pista ja lugeda, sest on vaja endaga vähe rohkem taustatööd teha.

Kui ma tegusa olemisega ära harjun, siis kirjutan ka lähemalt, kuidas kool ja kursusekaaslased on (lahedad!). Valitud kursus on õnneks väga huvitav, kuid palju-palju tööd tuleb teha.

Haigusepäev ja jälle koolijutt

Eile hakkasin ma end kontoris juba kahtlaselt palavikuselt tundma, mis ei olnud üleüldsegi üllatav, arvestades, kui palju kolleege tööl haiged on ja pidevalt puudu on. Kohusetundest olin küll ilusti tööpäeva lõpuni, aga otsustasin, et tänase päeva võtan kodus puhkamiseks.

Hommikul ei saanud suurest ärevusest magadagi, saatsin ülemusele sõnumi ja ta vastas, et ju mingi viirus kontoris, sest üks teine kolleeg on täna kodune haiguse tõttu. Eile tundus too teine kolleeg minu meelest küll täie tervise juures, võrreldes sellega, kuivõrd kehvasti mina end tundsin, aga eks teise inimese sisse ei näe. Olen aus, ma tunnen end siiski üsna kehvasti, samas tööl oleks ma hakkama saanud küll , aga kindlasti endast mitte 100% andnud. Samas, viimati võtsin haige-päeva aasta tagasi, seega oli ka aeg. Õnneks saan oma üksiku haigusepäeva eest siiski täistasus palka.

Tänane päev on aga üsna sündmusterohkeks kujunenud, sest kell 4 hommikul saabus lõpuks salasõna Birkbecki kooliportaali logimiseks ja ma sain lõpuks oma kursuse plaani näha. Näete, ma olen nüüd täitsa ausalt BCs Social Sciences kursuse õpilane:

Õppelaenust ei ole ma veel midagi kuulnud, aga olen 100% kindel, et ma selle saan ning siinsest õppelaenu süsteemist teen eraldi postituse. 2012 aastal õppima asuvad saavad esmakordselt õppelaenu, kui nad poole-kohaga õpivad, nagu mina. Eelnevatel aastatel oli õppelaen saadaval vaid täiskohaga õpilastele, seega ma võtsin selle sammu just õigel ajal. Samas õppemaksud on ka sellest aastat palju palju kõrgemad, kuid õppelaenu süsteem mulle meeldib, mis teeb õppimise siiski väga võimalikuks. 

Esimesel semestril on mul tunnid iga neljapäev kella 18st 21ni. Jama on see, et see neljapäev on esimene loeng ja ma peaks alles kell 17:30 tööl lõpetama, millega ma elu-sees ei jõua õigel ajal kohale, eriti ühistranspordiga. Homme lähen kindlasti tööle ja vaatan, kas saan kellegiga vahetust vahetada või ehk tuleb ülemus mulle lahkelt vastu ja teeb viimasel minutil muudatuse. Kui mitte, siis kool peab aru saama, et ma teatasin neile, et ma täiskohaga töötan ja on nende süü, et nad ainult kaks päeva enne ette teatasid esimese loengu aja, kuigi ma neile olen kaks nädalat helistanud ja neid taga ajanud, et ma oma asjad õigel ajal saaksin.

Töökoht õnneks on juba lubanud, et kui ma neile ette teatan, siis saan oma töö-graafiku sättida, et ma saan koolipäevadel varajases vahetuses töötada ja kell 16 lõpetada, et ma õigeks ajaks loengule jõuaks. Jah, mul läheb poolteist tundi töölt kooli minekuks ja kaart mu marsruudist on siin:

Punkt A on töökoht, kust saan bussiga sõita Hatton Crossi peatusesse. Südamest loodan, et see buss hiljaks ei jää, nagu ta viimasel ajal armastab teha. Hatton Crossist saan ma metrooga sõita Russell Square'i kesklinnas, mille ligidal ka mu Birkbecki kool on Punkt B all.

Koolipäevad hakkavad olema VÄGA pikad, sest et kell 16 tööl lõpetada, pean ma alustama kell 8. Kella 8. äratus tähendab kell 5:45 ülesärkamist. Kui tund lõpeb kell 21, siis jõuan ma koju umbes 22:30. Ma pean nüüd vaid välja nuputama, mida ja kunas ma nendel päevadel söön. Ilmselt tuleb võileib metroosõiduks valmis teha, et loengus näljast ei nõrkeks.

Lisaks neljapäevadele on see semester kaks õppetundi ka laupäeval, üks neist juba see laupäev. Nood päevad algavad kell 11 ja lõpevad kell 17.

Lisaks lähen ma järgmise nädala laupäeval uute õpilaste päevale, kus on mitmed loengud koolis õppimisest jms kasulikust.

Ausalt, hirm on natukene, et kuidas ma kõike jõuan, aga kes tahab, see jõuab. Ei mingit õhtuti tundide viisi teleri ees logelemist ja raamatute lugemist pean ilmselt ka piirama hakkama...

Väike pildikene minu tulevasest koolimajast ka:

Lõpetuseks mainiks ajaloo huvides ära, et esimese semestri moodul on kohustuslik kõigile, mis on "Introductions: Understanding the Social World". Teise ja kolmanda semestri moodulid sain ma ise valida. Teisel semestril õpin psühholoogiat ning kolmandal semestril õpin "Development Theories and Strategies". Psühholoogia oli küll mu esimene valik teiseks semestriks, kolmandal semestril oleks ma meelsamini ajalugu õppinud, kuid "Development Theories and Strategies" peaks ka üsna huvipakkuv olema. Eks jagan kõigest rohkem, kui õppimiseks läheb. Kui mul muidugi siis aega on...

Kuidas ma telekas olin

Kuna kallil kaasal on hetkel rohkemalt aega kodus töökohtadele kandideerides, siis ta avastas pakkumise minna vaatama Sky Sports`i Fantasy Football Club saadet.

Taustaks seletaks ära, et Sky on UKs üks suurimaid kaabeltelevisiooni pakkujaid. Lisaks, minu telekarjäär sai alguse mitmed-setmed aastad tagasi, kui ma "Kilpkonn Kipsi Lastekas" käisin, absoluutselt ühtegi sõna ei öelnud ja pärast õpetaja käes kiruda sain, et ma nende ette-kirjutatud teksti kaamera ees ilusti ei öelnud.

Eile õhtul panime end ilusti riidesse ja üks Rogeri endine kolleeg Greg tuli meiega Sky stuudiosse kaasa. Ma ei ole seal varem käinud ja ma olin tõsiselt üllatunud, kuivõrd ligidal meile need stuudiod on. Aega parajaks tehes rääkisime autos soojas istudes enesetappudest ja Greg rääkis jutte sellest, kui ta politseis töötas.

Kokku oli ehk 40-50 inimest, kui isegi seda. Esmalt ootasime kusagil stuudio eesruumis ja peale tunniajalist ootamist viidi meid taha hoonesse stuudiosse, kus saadet tehti. Saade oli otse, seega loeti sõnad peale, kui me kõik hõiskama peame ja et keegi ei tohi laivis ropendada. Kõik kuulasid ilusti sõna.

Saade oli minu jaoks üsna igav, sest ma jalkas nagunii midagi ei jaga, aga samas oli väga huvitav vaadata kuidas otse-saadet tehti pisikeses stuudios, mis alati teleris massiivsed tunduvad.

Lõpus tegime pilti ka.

Vasakult: Roger, Paul Merson (endine jalgpallur ja nüüdne saatejuht), mina, Matthew Taylor (West Ham Unitedi jalgpallur, saatekülalline) ja Graig. 

Peaaegu valmis

Neljapäeval teatati mulle koolist, et nad ei ole mu acceptance letterit tagasi saanud, mida ma ei olnud neilt veel isegi saanud. Helistasin vastavale osakonnale, kust soovitati esmaspäevani oodata. Esmaspäevaks ei olnud ma siiski midagi veel leidnud ja helistasin tollele osakonnale tagasi. Sealt teatati, et ma pean hoopis kolmandale osakonnale helistama ja öeldi, et nad näevad mu õpilase-kontot, millel on kirjas conditional acceptance. Mul tekkis väike vererõhk juba, et mis kuradima conditioni nad mulle peale panevad ja pablasin, et ma pean hakkama raha kokku kraapima keeletesti jaoks.

Peale viite katset sain lõpuks administratsiooniga ühendusse, kes ütlesid, et enne teisipäeva lõppu saan ma kindlasti kirja. Kiri tuligi meili teel pärast kella 17t täna õhtul. Pealkiri on kirjal küll conditional acceptance, aga kirja keskel Conditioni taga oli kirjutatud "No Conditions". Mis mõte oli siis alguses öelda, et see on conditional... 

Küsiti kirjas üle, et kõikide vajalike dokumentide skännid on nende kodulehele üles laetud, mida ma ka teinud olen. Saatsin kirja vastu, et ma võtan nende pakkumise vastu ja sain lõpuks ometi avalikult Facebookis end õpilaseks kuulutada.

Reedel saatsin ära ka avalduse õppelaenuks vastavale firmale, seega varsti saab õppima hakata.

Kuidas mul tunne on? Ausalt öeldes - hirm on. Õppimisest on siiski viis aastat möödas ja mõte, et järgnevad neli aastat pean ma peale tööd õhtuti kodus õppima on väsitav. Samas olen ma samal ajal ka ülimalt elevil ja rõõmus, et ma enda eluga ka midagi tõsisemat ette võtan ja loodetavasti tuleb kool mulle edasises karjääris kasuks.

Septembris Ei Joo

Siinkohal tahaks ajaloo huvides kirja panna, et ma olen 23 septembrikuu päeva alkoholivaba olnud. Välja arvatud see üks pisikene lusikatäis Guinessi-putši, mis ma eile kallile kaasale kokku segasin. Tunne on tugev ja ainult nädal on veel eesmärgi lõpuni.

Paar korda on olnud isu ka alla anda, aga ma jäin endale kindlaks. Paar tööpäeva olid nii kreisid ja kiired, et nende lõpus oleks hea meelega endale väikese dringi teinud, aga jõin hoopis tassi teed ja kõik oli hästi taas. Paar korda on Roger mind ahvatlenud, aga ma ei andnud alla. Korra töökaaslastega Nandos söömas käies tuli suur siidri isu, aga lurpisin vaid klaaside viisi Fantat. Siiski ma tean, et kui ma endale eesmärgi sean, siis ma selle ka saavutan.

Kaunist sügist kõikidele! Ma loodan, et mu lemmik-aastaaeg toob teile sama palju rõõmu ja hubasust kui mulle.

Sügis ja enchillades

Sügis on juba mitu aastat mu lemmikaastaaeg olnud. Kahjuks kaasneb sügisega ka vihm, mille suurim fänn ma ei ole, kui ma väljas käima pean. Aga kui plaanitud on laisk ja kodune pühapäev, siis väljas kallav vihm on üsna hubane. 

Sügise saabumisega on mul ka toidu-vaimustus tagasi tulnud. Söögi-isu ei ole mul kuhugi kadunud ja kaal on päris hästi tõusnud, aga ise kokkamisega on asjad teisiti olnud. Oli periood, kus mitte miski mind ei huvitanud ja kõik toidud, mida me kokkame, hakkasid üle viskama. Õnneks on asjad muutunud ja ma tõsiselt naudin köögis askeldamist jälle, mistõttu ka kaks toidupostutus järjest.

Siinkohal tahasksin jagada meie tänast imehead lõunat.

Tegime natukene sohki ja ostsime Old El Paso enchiladas`e paki. Pakis oli 8 tortillat, tomatikaste ja koorene katte-kaste. Ise tuli lisada kana, sibulat, paprikat ja juustu. Old El Paso taolised pakid on meie suured lemmikud, sest mehhiko toit meeldib meile mõlemale väga ja nende pakkidega kokkamine on kiire ja tulemus on alati hea.

Enchilladaste tegemine oli natukene mässamine võrreldes tavaliste tortilla rullidega, sest esmalt tuli kana ja aedviljad praadida ja seejärel kautada poole tomatikastme ja juustuga. Siis tuli tortillad rulli keerata, ahjuvormile panna, veel tomatikastet, koorekastet ja rohkelt juustu peale panna (mida rohkem, seda parem!) ja siis veel 10-15 minutit kibeleda, kui toit ahjus küpses. Tulemus oli aga ülimalt hea ja maitsev sombuse päeva paremaks tegemiseks.

Marmorkeeks

Ma olen juba tükk aega endale rõngas-koogivormi ihaldanud ja eile ostsin ma selle lõpuks ka TK Maxxist ära. Ma olen kindel, et ma olen täpselt sama koogivormi mitu korda katsunud seal juba, aga seekord sai see minu omaks. 

Muidugi tuli see kohe ruttu ka ära proovida ja parim kook rõngasvormi jaoks on muidugi marmorkeeks. Retsepte otsisin siit ja sealt, aga lõpuks mugandasin koogi vastavalt ainetele, mis mul olemas olid. Tulemuseks sai üliilus ja super maitsev keeks.

Marmorkeeks

Koostis:

200g pehmet võid

2dl suhkrut

4tk suurt muna

2tl vanillisuhkrut

4dl nisujahu

2tl küpsetuspulbrit

0,5tl soola

2spl kakaopulrit

Valmistamine:

Vahusta pehme või suhkruga heledaks vahuks. Lisa ükshaaval vahustades munad.

Sega omavahel nisujahu, küpsetuspulber, sool ja vanillisuhkur. Sõelu või-suhkru-munavahu hulka.

Jaga taigen pooleks, lisa ühele poolele kakaopulber ja sega taigen ühtlaseks.

Kalla erivärvi taignad vaheldumisi võitatud rõngasvormi ning aja noaga taignaid natukene segamini.

Küpseta 180C juures 50 minutit.

Lase koogil natukene jahtuda, kummuta vormist välja ja kaunista tuhksuhkruga.

Koolijüts

Täna oli see imeline päev, kui tuli kiri, mis algas reaga "Dear Year 1 Student". Muidugi midagi ei ole minu jaoks kindel, kuni ma päris kindlalt klassiruumis ei istu.

Nüüd vaja saata ankeete, valida option moduled ja kuidagi kiirelt-kiirelt õppelaen organiseerida, siis saan julgelt märkmikke-pastakaid kokku ostma hakata.

Tunne on positiivne, et ma saan end 1. oktoobrist üliõpilaseks pidama hakata.

Toiduostmine internetist

Miks me küll tihedamini toidukraami internetist koju ei telli? Meie tavaline toiduost tähendas Sainsburysse minekut, kus saime riiulite vahel teiste kärudega inimestega kakelda, kus me alati suutsime osta liiga palju, kui meil vaja oli, kust koju tulime taksoga või tirisime raskeid kotte bussi peale.

Eile õhtul aga istusime mugavalt ööriietes arvuti taga, valisime toidukraami ja isegi raske oli kokku saada £50, et kasutada kupongi tasuta kojutoomiseks. Makse tehtud, läksime magama, täna enne kella 10t oli toidukraam ilusti ukse taga ja autojuht vedas kõik asjad ilusti üles ka. Üks muna oli suures munakabris natukene katki läinud ning seetõttu saime raha munade eest tagasi. Üks muna ees või taga, 17 olid karbis veel terved.

Kojutoomisega on küll see probleem, et kui neil midagi laos ei ole, siis asendatakse see millegi muuga. Seetõttu ei saanud ma Hagen Dazi Belgian Chocolate jäätist, vaid Cookies and Cream jäätise. Aga see ei kõige hullem.

Ei ole veel küll julgust osta internetist lahtiseid aedvilju, mille siis keegi teine meile valib, mitte ei saa ise paremaid vilju valida. Aga see on taas pisiasi, enamus toidukraami on valmis pakitud ja kõik on ühte nägu ning jube mugav on sedasi.

Kolmapäevane vaba päev

Eilne oli töölt vabaks võetud ja käisin ülikooli kursuse jaoks intervjuul. Minuga räägiti vaid 5 minutit ja intervjuu ise oli ülimalt vaba. Kokku oli meid üldse ainult 4, aga eks neil on intervjuid eelnevalt ka juba olnud kiirematele kandideerijatele. Lubati selle nädala jooksul ühendust võtta ja siis saab teada, kas ma saan õppima või mitte.

Peale kooli panin posti oma vanad ketsid, mis ma suutsin eBays £8 eest maha müüa. Postikulu läks £6, seega £2 kasumit, mis on rohkem, kui ma oleks saanud neid ketse kaltsukasse viies.

Siis suundusime Westfieldi, kus einestasime Burger Kingis, mis terveks päevaks kõhu täis hoidis, käisime ühest poest teise ja ei osanud mitte midagi osta. Jube kahju, kõik raha jäi alle. Tegelikult kaasale jäid ühed teksad hinge peale ja mulle üks kampsun, sest kampsuneid ei ole iial liiga vähe.

Kudumise lainel

Ma olen taas kudumise lainel. Mul ei ole aimugi, millal ma viimati kudusin... Vahepeal natukene heegeldanud olen, aga kudumisest on küll rohkem kui aasta-kaks möödas. Tuhina tulles tuli aga tegutseda.

Ausalt, ma olin alguses natukene hirmul, et järsku ma ei oskagi enam kududa. Tuli aga välja, et kudumine on nagu jalgrattasõit, mida ei unusta iial. Muidugi ei saa ma ka alustada lihtsa mustrivaba salliga, ma tahtsin endale ikka pitskoes salli. Mulle üldse meeldib pitsi kududa palju rohkem kui lihtsamat kudet.

Kui ma kuduma asusin, siis esimesed paar päeva ma palju ei jõudnud teha, sest käed väsisid jube ruttu ära ja kiskusid natukene krampi, aga nüüdseks on sõrmed juba treenitumad ja võin tundide viisi diivanil istuda ja kududa.

Kudumiseks oli mul vaja ka odavat lõnga, arvestades praegust majanduslikku olukorda. Läks õnneks ja halli lõnga leidsin ma Wilkinson Plusi poest ja 100g maksis £1.25. Ostsin kaks, aga mu suure õlasalli jaoks läheb kohe kindlasti kolme, või isegi nelja kera vaja. Seega suure salli peaksin ma saama vaid £5 eest, samas kui sarnased sallid ei tuleks poest kohe kindlasti odavamalt kui £20, pluss on see minu enda tehtud. Lõnga kvaliteet on selle hinna juures kusjuures täitsa hea.

Helesinise lõnga ostsin ma täiesti ette plaanimata. Käisin The Works raamatupoes akrüülvärve otsimas, mida ma aeg-ajalt küünte maalimiseks kasutan, ja avastasin seal kaks suurt korvi lõngadega, mis maksid £0.99 100g. Neid lõngu nähes tuli mul suur isu proovida kampsunit kududa, seega haarasin 5 lõngakera. Kuna mul spets kohta lõngade hoidmiseks hetkel ei ole, siis on nad lihtsalt riiuli peal vaatamiseks, aga eks ma üritan nad ära kasutada enne kui ma uut lõnga ostma lähen.

27 Kraadi

Mis mõttes on septembrikuus 27 kraadi sooja?

Mul hakkab soojast ilmast natukene kopp ette tulema ja ma hea meelega ootan jahedamaid ja hubaseid sügisilmu. Homme on plaanis suvekleidid ja sandaalid kohvrisse panipaika ära peita ning kampsunid ja saapad välja otsida.

Ma ei suudaks küll vist elada kusagil, kus aastaringi on soe ja sama kliima, vaheldust on vaja.

Vaio

Uus arvuti on ilus ja valge ja klaviatuuri all on tuli, mis läheb põlema ainult hämaras. Lisaks on see minu esimene päris oma arvuti, mida ma ei pea mitte kellegi teisega jagama.

Mulle meeldib.

Kokkusattumused

Olen oma töökoha kõrvalt vaikselt ikka paremaid pakkumisi uurinud ja ankeete saatnud. Siiamaani ei ole absoluutselt mitte keegi minuga ühendust võtnud. Olgu, valetan, paar kuud tagasi võttis minuga ühendust üks tööagentuur tööpakkumisega, aga kahjuks too firma ei olnud minust huvitatud.

Teisipäeval olin ma oma töö peale natukene vihane ja suure vimmaga saatsin oma 20 ankeeti, mida ma tegin täiesti bussis telefonil Monsteri äpi kaudu. Sain ühe ei-vastuse kohe järgmise päev ja ei hakanud selle üle enam rohkem mõtlemagi.

Täna vastasin kõnele ja oli üks firma, kellele ma teisipäeval ankeedi saatsin. Kutsusid kolmapäevaks intervjuule ja kuna ma õnneks olen juba tol päeval töölt vaba ja kell 11 lähen ülikooli intervjuule, siis läks hästi. Tollele tööintervjuule lähen ma kell 15, seega jõuan kõik ära tehtud.

Kodus avastasin meili ühelt teiselt tööagentuurilt, et mu ankeet saadeti edasi tööpakkujale, mis on ankeedi saatmisest samm edasi.

Lõpetuseks sain kõne Sky´lt, kes minuga kuu aega tagasi ühendust võtsid ühe poole kohaga tööpakkumise pärast. Taaskord järgmise nädala kolmapäeval on neil assessment, aga kell 10 ja see võtab 4 tundi, seega ei saa ma sinna minna. Loodetavasti ikka võtavad minuga ühendust, kuni järgmine kord neil assessment on.

Minu meelest on nii kummaline, et kõik need kõned-meilid tulid mulle just täna ja mitmed tahavad mind just täpselt kolmapäeval näha. Ülikooli intervjuu on siiski tol päeval kõige tähtsam minu jaoks, aga mul on hea meel, et ma ühele tööintervjuule ka minna saan, sest ma ei olegi paar aastat ühelgi intervjuul käinud.

Sony Vaio

Eile saabus kohale minu uus ja imearmas arvuti. Lubasin seda küll lahkelt Rogeriga jagada ja teengi seda, aga õnneks ei ole ta sellest nii vaimustunud kui mina. Tegemist on ilusa ja valget värvi Sony Vaioa, mis on armas ja pisemat sorti läpakas. Kui ei oleks ülikooli silmapiiril, siis me ilmselt seda veel ostnud ei oleks. Teine läpakas on meil olnud aga 3,5 aastat, me oleme ta kaks korda põlema suutnud panna ja toda oleme pidanud jagama, siis oli aeg meie majas uuel arvutil.

Mul on super hea meel, et ma ei pea jagama enam. Ma saan kõik failid panna täpselt sinna kuhu ma tahan, ma saan ise oma taustapildi valida, kasvõi roosa, ja ma saan oma MSNi alati sisse logituna hoida. Lisaks kuna ei pea jagama, loodan ma ka palju rohkem blogima hakata.

Hea tujuga lähen nüüd tööle ja üritan selle päeva kiirelt mööda saata, et saaks koju klõbistama tulla jälle :)

Sammuke edasi

Järgmise nädala kolmapäeval ülikooli intervjuule. Pöidlad pihku! :)

Täna-homme peaks uus läpakas ka kohale jõudma. Vana on kahepeale ja ega ta väga pikalt enam ei kesta. Lisaks võimalik kooliminek oli ka hea vabandust uue arvuti ostmiseks.

Asjade üle hakkab kontroll tekkima

Võtsin end lõpuks kokku, vaatasin kurja pilguga rahalise olukorra üle, maksud jms ja ma olen isegi heas tujus. Nimelt avastasin ma, et meie diivan on täitsa meie oma! Mul oli miskipärast meeles, et me võtsime ta 18 kuu järelmaksu peale, aga kontrollides paberimajandust, selgus, et ainult 12 kuu peale ja augustikuu maksmine oli viimane. Jipii!

Lisaks pooljuhuslikult proovisin ja mu pank laskis mul overdrafti (arvelduskrediit?) kontole lisada. Võtsin selle küll ruttu maha, sest kontol ei eraldanud see kuidagi nähtavalt ära, et mis osa on enda raha ja mis tuleb panga poolt, aga alati on hea teada, et väike varuvariant on olemas mustadeks päevadeks.

Sain lõpuks ka tööasjad tehtud, mis ma hullumeelsena nädalavahetuseks koju kaasa võtsin. Tööl on lihtsalt nii meeletult kiire olnud, et paar lihtsat kuid aegavõtvat kasumite arvutust on tegemata jäänud. Seekord panin viimase peal Exceli tabeli kokku, mis mul ilusti kõik ära arvutab, kui ma vaid numbrid sisse löön, mis peaks ka tulevikus aega säästma.

Nüüd on aeg natukene diivanil (päris meie omal!) telerit vahtida ja kududa ja end vaimselt järgnevaks töönädalaks valmistada.

Minu kokaraamatud

Mulle meeldib väga proovida uusi toite ja ka kodus uute retseptide järgi süüa teha, seetõttu on mul nii mõnigi kokaraamat kogunenud. Tunnistan, et enamus retsepte, mida ma kasutan, tulevad siiski internetist, aga vahepeal on armas ka suur retseptiraamat lahti võtta, seda lehitseda ja midagi põnevat leida.

Kokaraamatuid hoian ma köögis kapi peal nurgas ja boileri all, kus on just täpselt kokaraamatu suurune väike vagu. Nagu näha, leidub seal palju erinevaid retseptiraamatuid, nii Eestist kui ka UKst. Parimaks soolaste toitude retseptiraamatuks pean ma GoodFood The Collectionit, sest seal leidub nii mõnusaid ja lihtsaid retsepte, kuid väga maitsvaid.

Küpsetamine on siiski mu lemmiktegevuse ja parim koogiretseptide raamat on The Hummingbird Bakery Cake Days, millest olen ma vist kõige rohkem retsepte ära proovinud. Kõik selles olevad retseptid on väga teostavad, väga kerged ja maitsvad.

 Kõige suurem rõõm on mul aga see suvi Eestist kaasa võetud vanade kokaraamatute üle. Võtsin kaasa nii mõnedki Nõuka-aegsed raamatud, aga ka minu ema käsitsi kirjutatud retseptiraamatud.

Ema retseptid on lahedad, sest seal leidub ka kõige lihtsamaid, näiteks maasikamoosi retsept, mida me tädiga Eestis kasutasime, kui me koos esmakordselt moosi keetsime. Nende retseptidega on vedanud, kui nende juurde on lisaks koostisainetele ka juhendid kirjutatud. Kookide retseptide juures ei ole aga mitte ühtegi kraadi ega ahjus olemise aega kirjas, mida muidugi meie ei kasutanud, sest emme koogid valmisid enamasti puitpliidi ahjus või suures ahjus, kust tulid muidugi maailma parimad koogid välja.

Palju nostalgiat ja mul on hea meel, et need raamatud on minuga lõpuks ometi siin.

Maailma Toitude vahelt tuli lisaks veel väike nostalgia ajakirjade tellimiseks. Vähemalt mu tädi sõnul, sest see silt on palju vanem kui mina ja mina toda aega eriti ei mäleta :)

Instagrami pildid

Reedesse õhtusse mõned viimase kahe nädala Istagrami pildid.

Vaatasin lõpuks "Näljamänge". Ma ei usu, et kõik, kes filmi vaatavad ilma enne raamatut lugemata, ka sellest aru saavad, aga mulle meeldis. Raamat on küll parem.

Carnaby Street.

Trinidadi lipp Picadilly Circusis, kui ma kesklinnas šoppamas käisin.

Kaneelirullid on imelised.

Nädalavahetus oli meil suht palav.

Unistuste pitsiline Burberry mantel.

Üks palav hommik rõdul kohvi ja avokaadoga röstsaiaga.

Paar uut ilusad küünelakki.

Paar päeva tagasi paistis töölt aknast selline ilus vaatepilt.

Vahepeal viitsin oma huulepulki ka kasutada.

Täna. Head nädalavahetust.