Thursday, 22 November 2018

Amberi esimene läbi öö uni


Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, aga öö enne seda oli ta iga tunni tagant üleval. Magama läks ta eile õhtul kell 21:30 ja ärkas 6:15.

Jube hea, et ma olen sellised asjad siia blogisse kirja pannud, sain kohe välja otsida, et Cooper hakkas täpselt sama vanalt üksikuid öid läbi magama, aga ta ärkas eelnevalt 1-3 korda. Preilil meil oli pikalt rohkem 5-6 ärkamist. Viimased paar-kolm nädalat on olnud enamasti vaid 2-3 ärkamist. Vähemalt on väike progress! Kuigi olen väga seda meelt, et küll ta ise õpib magama, kui ta selleks valmis on, siis väike hirm on ikka, kui ta veel palju ärkab, kui meie beebi sünnib. Cooper oli Amberi sündides aasta vanem ning oli juba mõnda aega maganud läbi öö nagu nott. On lootust, et jään ellu :)


Sunday, 18 November 2018

30se heietused ning mu esimene õhkõrn õlasall

Selles pole kahtlustki, et aeg lendab aina kiiremini, mida vanemaks sa saad. Paar päeva tagasi sain ma 30seks. Esialgu oli selle numbri ees suur hirm, sest endiselt ei ole seda täiskasvanu tunnet, aga ehk on see hoopiski hea. Mõtisklesin mõnda aega, et tunnen end peaaegu nagu 20nene, aga tegelikult ei tunne ikka küll. Ma ei tahaks absoluutselt enam 20 olla ning olen uhkusega 30! 20selt oli mure veel suur, mida teised minust arvasid, kui 30sena on sellest üsna savi. Paratamatus on, et mõned inimesed on igale meeldivamad kui teised, kuid selles ei ole absoluutselt mitte midagi halba. Peaasi, et igaüks on iseenda elu ja oluga rahul, see on põhiline. 

Mul ei ole enam vajalik,et ma oleks ainult firmaasjadega ümbritsetud, need ei lisa midagi mu isiksusele juurde. Mul on elukogemus, et ma tean, mis on väärt rohkem kulutamist ja mis ei ole. Mul on elukogemus, et mu lähedase pere õnn on mulle kordades tähtsam, kui see, mida mingi poolvõõras internetis minust arvab. Samuti ei tunne ma, et ma pean end mingi tähtsa töökohaga tõestama, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi. Ma olen väga meeleldi kodune ema, kellel on aega näha, kuidas mu lapsed iga päevaga arenevad ja kasvavad, kuigi see tähendab, et ma ei saa iga nädalavahetus šoppamas käia. Peaasi, et katus pea kohal oleks, kõht täis ning kõik terved ja õnnelikud.

Üks mu suurimaid kirgi on endiselt kudumine. Nuputaks ma välja mooduse, kuidas ma selle armastuse ühel päeval normaalseks sissetulekuallikaks muuta saaks, siis oleks ma lõpmatuseni õnnelik. Samas nii palju asju tahaks veel teha enda perele ja iseendale, et aega teistele asjade tegemiseks nagu polekski.

Kui me esmalt kuulsime kõrgest riskiohust rasedusega, alustasin imepeene õlasalliga. Sel hetkel oli pooleli beebitekk, aga seda ma kohe edasi teha ei suutnud, kui ei teadnud täpselt, kas beebiga kõik korras oli või mitte. Vahepeal jäi sall puhkama, kui oli vaja heade uudiste saabudes beebitekike ära lõpetada, aga viimasel ajal võtsin selle taas käsile.

Viimased kaks rida valmisid täpselt päev enne mu sünnipäeva. Pesin ruttu oma vahupilve ära ning venitasin nõeltega kuivama, et järgmisel päeval kõik valmis oleks. 

Tulemusega olen ise rohkem kui rahul. Tegemist on siiamaani mu kõige õrnema ja õhulisema tööga ning ma ei arvanud, et see nii peen välja tuleb. Selle kudumist nautisin ma ka väga. Töötades nii peene lõngaga (1ply) ning üsna keeruka mustriga, oli pidevalt vaja ikka üsna kõvasti keskenduda. Kuid see oli seda suurt tööd väärt!




Tuesday, 30 October 2018

Minu esimene maavärin

Ajaloo huvides paneme ruttu kirja ära, et tundsin täna oma elu esimese maavärina ära. Tugevust 6,2 magnituudi Richteri skaala järgi. Värina keskpunkt oli meist küll eemal, aga raputas üsna korralikult. Jumal tänatud, et Phil täna juhtus kodus olema (pidi töölt vaba päeva võtma, et mind ultrahelisse sõidutada) ja oskas öelda mulle, mis toimus.

Amber magas. Cooper vahtis oma multikaid, kuna oli just lasteaiast tulnud ja  natukene väsu. Ma kudusin ja vaatasin oma Doc Martinit ning järsku hakkas maja natukene värisema, nagu väga suur veoauto läheks mööda. Värin aga otsa ei saanud ja mingi hetk oli tunne, et lausa laine käis kõigest läbi. Siis jäi edasi-tagasi õõtsumine vähe vaiksemaks, kuni kõik vaikseks jäi jälle. Midagi ümber ei läinud õnneks ja vähemalt oskan järgmine kord selleks rohkem valmis olla.

Link uudisele.


Tuesday, 23 October 2018

Meie uus kodu Brightwateris (rohkelt pilte)

Tere tulemast meie uude elamisse! Üürikasse, aga ikkagi praegu meie. Piltidelt on ilmselt näha, miks me sellesse üsna ruttu armusime, mõnusalt kodune majakene. Meie uus elukoht on Nelsonist 20minuti sõidu kaugusel, väikeses Brightwater'i nimelises külas. Elanikke on siin umbes 1700 kandis, paar poodi, kirik, üks kool, üks lasteaed, üks kohvik ja relvapood, kõik vajalik olemas. 

Maja ise on 1945aastal ehitatud, kuigi ma esmalt arvasin, et see on oma saja-aastane vähemalt. Uksed-aknad on ilmselt originaalid, kuna on üsna vanas stiilis. Karta laseb, et talvel võib natukene tuul sisse puhuda, aga esmakordselt saame puukütet proovida. Ma kasvasin küll väiksena puuküttega üles, aga nüüd tuleb kõik tollane meelde tuletada. Teen aga ülevaate kõigest nii seest kui ka väljast. Sel korral on meil natukene rohkem mööblit, kui eelmises elamises, aga üsna palju on vaja veel muretseda. Küll me jõuame!


AED

Aed selle maja ümber on täpselt paras ja kena. Mitmed lillepeenrad, mis on minu jaoks ka uus, millega toimetada. Mõned väikesed aedviljapeenrad, kus eelmise elaniku mõned taimed veel ees kasvamas. Muru on piisavalt, et lapsed saavad rahus ringi joosta. Õnneks ei ole mingeid suuri treppe ka, vaid 3 astet maja ees ja 1 köögipoolse ukse ees, seega lapsed saavad palju vabamalt ringi asjatada.








MAGAMISTUBA

Magamistoad pole üüratud, aga meie jaoks täpselt parajad. Meie magamistoas on hetkel meie suur voodi ning väike madrats põrandal Cooperi jaoks. Tema tuba on veel tühi, mistõttu ei taha teda nukralt vaid madratsiga sinna panna, seega saab meie seltsi. Kui talle korraliku voodi ära ostame, küll ta sinna kolib.

Kui tema põrandapesa on läinud, siis kuhugi sinna tuleb üks või kaks väiksemat kappi. Riided on meil hetkel elutoas olevates sisse ehitatud kappides. Ega meil neid pärast kolimist väga palju ei ole ka, oli hea aeg range pilguga kõik üle käia ja lahti saada neist, mis liiga pikalt seisma jäänud.

Amber magab veel meie keskel ja kui uus beebi sünnib, siis tema häll saab minu voodipoole kõrvale.



COOPERI TUBA

Cooperi tuba, nagu eelnevalt mainitud, on veel tühi. Seal on hetkel mõned mänguasjad ja raamatud, mis endale korralikku kapimajandust ootavad.


ELAMISTUBA ja SÖÖGITUBA

Need kaks tuba on nagu üks tuba, aga väike eraldus on ikka vahel. Meil on sel korral isegi diivan ning teler on aluse peal. Kohvilauda me hetkel ei igatse, kuna mõned väikesed ei laseks selle peale rahulikult midagi panna nagunii ning kohvitassid käivad kamina kohal olevatele riiulitele ohutuse mõttes. Ühel päeval saame aga ilusad nippet-näppet asjad neile riiulitele ka.



Söögitoa ala on veel lage ja asjadega, mis veel oma kohta otsivad. Akna alla nurka ilmselt muretseme arvutilaua ning paremal pool oleva akna alla saaks söögilaua, et meil esmakordselt oleks kusagil korralikult istuda ja süüa nagu korralikud inimesed.



KÖÖK

Köök on üsna vana ja lihtne, aga toimib. Pliit oli sees, aga külmiku pidime ise muretsema. Palju selle kohta öelda ei olegi, köök nagu köök ikka.


VANNITUBA

Köögi kõrval on meil vannituba ja vets, mis samuti midagi erilist ei ole. Vetsus käia saab ja puhtad oleme ka, mis on põhiline.


PESURUUM

Köögist vasakul saab õue, kus on väike katusealune, kus on pesumasin (pidime jälle ise ostma), kraanikauss ja mõned kapid. Hea koht jalatsite ja laste õuemänguasjade hoidmiseks ka.


MAGALA

Pesuruumist edasi on väike eraldi ehitis, mis on vaid üks magamistoakene. Hea külalistetoaks või lastele, kui nad natukene suuremaks kasvavad.


Tiir vist saigi peale. Maja taga on paraja suurusega kuur ka ning magala kõrval on katusealune, kuhu talveks oma küttepuud panna saame.

Olen tänaseks kõigele tiiru peale teinud koristamise-korrastamisega ning nüüd on vaid igapäevaselt asju korras hoida. Mõned pildid on enne seda tehtud. Näiteks mõned juurikad on tänaseks välja võetud ning istutasin maasikaid juurde, tomateid, kurki ja salatit. Lillepeenrad olen ka üle rohinud ja korrastanud oma võimete ja teadmiste piires.

Mida aeg edasi, seda kodusem siin tundub ja ma loodan, et me oleme siin pikemalt ja siin ka rohkelt ilusaid mälestusi teeme. Nüüd pean vaid autoga sõitmise ära õppima, et meie väikesest külast tsivilisatsiooni ka saaks, kuna siit ei käi ükski liinibuss.


Saturday, 20 October 2018

Road trip Whangareist Nelsonisse

Whangareist lahkusime me tegelikult täna täpselt kuu aega tagasi. Vau, kui kiirelt aeg läinud on! Jõudsime kõik asjad ilusti maha müüdud, päev enne minekut andsin hunniku asju veel tasuta ära. Viimase päeva hommikul koristasime kõik ilusti ära ning üks naine käis veel viimaste asjade järel ning naabrinaine sai ka portsu nippet-näpet nagu korisamisasjad ning muu värgi, mis meil auto peale ei mahtunud.

Esimesel päeval oli meil kõige suurem sõit ees, Whangareist Turangisse, mis pidi natukene alla 6h olema, aga ühe õnnetuse tõttu liikluses istudes võttis see meil oma 8h. Lapsed olid sõidu ajal nii tublid, vaid Amber oli õhtupoole natukene viril, aga see oli täiesti arusaadav.

Ööbimiskohad olin ma täiesti suvalised välja valinud, mitte suurtes turismikohtades, sest see oli lihtsalt palju soodsam. Seega suuri vaatamisväärsusi me sel korral ei näinud, kuid sõit oli omaette iluss, Uus Meremaa on ikka üsna imeline.


Enne Turangit peatusime Taupos, kust saime suure portsu kala ja friikaid õhtusöögiks ning esimene öö möödus meil ühes matkamajas, mis me Kiwi Holiday Parksi kaudu üürisime. Üldse kogu reisi peatusime me samades Holiday Parksides ning nende kliendikaardiga saime igal pool 10% maha. Korralikud kohad, kus on igasugu erinevaid majakesi, kas lihtsaid vaid vooditega või uhkemaid vannitoa ja köögiga. Jagatavad vetsud ja köögid olid igal pool aga väga korralikud.


Järgmisel päeval oli meil ees vaid paaritunnine sõit Turangist Whanganuisse. Mulle oli nimi sellest meelde jäänud, et P seal sündis, kuigi ta kordagi seal ei elanud. Lapsed olid jälle sõidu ajal nii tublid. Meil olid kõik nutiseadmeid multikaid täis ja neid ei läinud kordagi vaja, sest keegi nii meeletult igavust ei kurtnud, vaid vahtisid armsalt aknast välja, lugesid raamatuid ja tukkusid.


Whanganuis palju midagi teha ei olnud, seal oli vaid üks super lahe lastemänguväljak, kus me pikalt olime. Käisime mere ääres natukene jalutamas ning olles eelmisest päevast veel üsna väsinud, puhasime niisama oma matkamajakeses, millest ma pilte ei võtnudki.

Järgmisel päeval sõitsime edasi Whanganuist Wellingtoni, kus peatusime Upper Hutt linnaosas. Seal on P paar korda oma elu jooksul elanud ning ta tundis seal end väga kodus, mida oli armas näha. Ma ei tea, kas ma olen eelnevalt maininud, aga ta ise oli sõjaväes ning nad kolisid perega ülipalju ringi alati. P sõidutas meid ringi ja leidis kõik kolm maja üles, kus ta elanud on.

Upper Huttis anti meile miskipärast palju uhkem matkamajake, kui me üürinud olime, mis oli lahe. Meil oli oma köök ning vannituba. Lähedal oli jälle vahva mänguväljak, kus lapsi väsitada sai. All on pilt Cooperist kohalikke parte tervitamas.


Järgmisel varahommikul pakkisime end jälle auto peale ning sel korral oli Wellingtoni sadamasse laevale minek, et Põhjasaarelt Lõunasaarele sõita. Tegin enda meelest sellest pilte küll, aga miskipärast ei ole see mul Googlesse salvestunud, seega ei saa pilte näidata. Laeval võtsime endale 40 dollari eest kajuti ka, sest sõit oli 3,5 tundi ning selle aja meie lastega niisama ringi hulkuda oleks raske olnud. Saime paar tasuta kohvi kajutiga, mis oli vahva. Aknast vaatasime ookeani ning tiiru laevas oleval mänguväljakul tegime ka.

Lõunasaarele viis laev meid Pictonisse, kust oli natukene alla kahe tunni sõit meie viimasesse peatuskohta, Nelsonisse. Autosõit läbi Marlborough oli imeline! Künkad ja mäed ja niiiii palju viinamarjaistandusi. Möödusime minu lemmikust, Mautaust, kuhu ühel päeval raudselt tuurile lähen. 

Nelsonis peatusime taaskord Kiwi Holiday Parksis. Esialgu oli plaanis küll kogu aeg telgis olla, aga ööd olid veel üsna jahedad, seega esimesed kolm ööd olime matkamajades. Seejärel kolm ööd ka telgis, mis oli omaette kogemus, aga jäime ellu. 

Tähistasime Nelsonisse jõudmist.
Telgihommikud.
Meie telgiala.


Matkaalal päeval olek oli üsna väsitav, kuna Amber jooksis pidevalt meelega meie juurest ära ja pidime teda alati taga ajama. Seega üritasime natukene ringi sõita ja meie uut kodulinna näha. Näiteks käisime vaatamas paika, kus esimene Uus Meremaa ragbimäng mängiti. Seal ligidal on Uus Meremaa keskpunkt ka, aga seda me üles ei leidnud.


Rand Nelsonis on ka väga väga kena. Suur mänguväljak selle juures, vaade linnale ühel pool, vaade lumistele mägedele teisel pool. Päris ujumisilma veel ei olnud, aga Cooper proovis vee ära küll.



Nelsonisse jõudsime me pühapäeval ning teisipäeval käisime juba ühte üürimaja vaatamas. Maja meeldis meile väga ning olime väga õnnelikud, et majaomanik seda meile ka üürida tahtis, kuigi P polnud veel töökohta leidnud. Järgmisel päeval käis ta aga juba tööintervjuul ja on nüüdseks tööinimene ka. Majja kolisime me esmaspäeval. Kui kartsime, et peame oma kuu või nii telkima, kuna kuulsime, et siin on raske elamist leida, siis Nelsonis Holiday Parksis olime me vaid nädala.

Meie uus kodu on Nelsonist 20minutilise sõidu kaugusel, väikeses Brighthouse nimelises külas. Uuest kodust aga järgmisel korral.

Thursday, 18 October 2018

Puhka rahus, kallis kass Jack


Sel nädalal tabas meie peret väike traagika ning meie kallis kassipoeg Jack sai autolöögi tagajärjel surma. Ta oli meil siin uues kohas ilusti väljas käimise ja koju tagasi tulemise ära õppinud, isegi selle, millise akna taha seisma tulla, kui ta tuppa tahtis tulla. Viimati läks ta meil välja neljapäeva õhtul, mis oli vihmane ja tormine õhtu, ning juba pärast esimest ööd oli mure suur, sest ööd veetis ta alati toas, meie kaisus. Mõned päevad muretsemist ja mõned Facebooki postitused kohalikel kogukonnagruppidel ning sain sõnumi ühelt meie naabrilt, et ta vist leidis Jacki oma põõsastest. Eelnevalt olin rääkinud ka noormehega, kes arvas, et neljapäeval jooksis talle kass auto ette. Oli isegi lähedalolevate majade ustel koputanud, kuna kass jooksis ära, aga kahjuks meie maja on natukene teest eemal ja meie juurde ta juhtumist teatama ei jõudnud. Käisin aga naabri juures vaatamas ning tõesti oli see meie imearmas karvakera, kes enam nii armas ei olnud. Põõsad olid tihedad ning ta nendest välja saamine oli ilmselt üks jõledamaid asju, mis ma iial teinud olen. Aga koju me oma poisi saime ning tal on aias oma väike puhkekoht, kuhu on veel lillepotti peale saada.

Tegemist oli ehk küll vaid kassiga, aga meie pere jaoks oli ta tõeline liige, kelle kaotus tabas meid kõiki väga rängalt. Ta oli nii täpselt kaisukas nagu meile kõigile meeldib. Tal oli imeline suhe lastega. Me südamest lootsime, et tema ongi meie laste igavesti-kass, kellega nad suureks kasvavad.

Võtsime ta endaga ju Whangareist kaasa, mille jaoks sai vaktsiinid ning maksime paraja summa kassihotelli jaoks, kus ta peatus, kui meie veel telgis olime. Meie sõidu ajal oli ta nii tublilt oma kastis autos ning ööd veetis meiega salaja matkamajades smuugeldatuna. Vähemalt on meist imelised mälestused temast.

Esimese õhtu nutsin ma oma rasedahormoonidega ikka korralikult. Järgmisel päeval oli lausa Cooper issile natukene nutnud, mis omakorda pani muidu mitte iial nutva issi pisardama. Nüüdseks on sellest mõned päevad päevad möödas, aga südames on endiselt väike tühi nurk ja endiselt loodan, et väike karvakera mulle jalgade ette jookseks.

Uut kassipoega me veel ei saa, kuna kassipoegade hooajani on veel paar kuud aega. Samuti mitmed naabrid ei soovitanud meie tänaval kassi pidada. Näiteks eelmisel nädalal jäid 3 kassi auto alla, kuigi tegemist on väikese külakesega. Proovime aga ühe korra veel, kuna loomakest tahaks ning koerainimesed me ei ole ja muud loomad ka üldse ei sümpatiseeri. Ükski teine loom ei asenda aga meie armast Jacki.

Friday, 12 October 2018

19 nädalat kolmandat rasedust. Emotsionaalne ja sugu!

Raske uskuda, et see rasedus on peaaegu poolenisti läbi! Eks Cooper ja Amber hoia mind pidevalt tegevuses ning meie kolimine on ka oma aja ja tähelepanu saanud. Oleme ilusti Nelsonis, omas üürimajas ning Phil on nädala ka tööl käinud. Sellest kõigest aga üsna pea rohkemalt omas postituses, see postitus on kõhubeebile.

Kui muidu läks üsna libedalt ning ma tundsin end taaskord üsna enesekindlalt, siis kahjuks 12nädala ultraheli tulemused polnud sama riskivabad nagu eelmiste rasedustega. Tuli välja, et meil on 1:120 oht, et beebil on Downi sündroom. Sama risk eelnevate lastega oli üks kümnetes tuhandetes, seega paras šokk. Kui ma muidu just maailma kõige emotsionaalsem naine ei ole, siis kodus seda kõike mehega arutades tõi see korduvalt pisarad silma küll. Otsustasime, et vajame edasisi teste, et kindlalt teada saada. Otsustasime ette ära, pärast pikka arutelu, et kui test peaks ütlema, et meie beebil on raudselt Downi sündroom, siis me rasedusega ei jätka.

Sain kiirelt nädala pärast konsultatsiooni, kus seletati erinevaid variante. Üks oli mitte edasisi teste teha, teine oli mingi vereproov, mis siin mingi 400-500 dollarit maksab või looteveeuuring. Otsustasin selle viimase kasuks, kuigi sel on omad riskid ning umbes 0,5-1% oht, et rasedus katkeb.

Looteveeuuringule sain aja täpselt nädala pärast jälle, olles siis 15 nädalat ja 3 päeva rase. Tehti ultraheli ning otsiti nurka, kust nõel sisse lükata, et looteveest head proovi võtta saaks. Platsenta on mul sel korral eesseinas ning läbi platsenta nad minna ei tahtnud, kuna see võib natukene veritseda ja siis ei ole lootevee proov päris puhas. Leidsid nurgakese, mis tähendas, et nõel pandi kallakuga kõhtu. Kusjuures tuimestust selleks ei tehtud. Natukene pidi arst sellega surkima, et õige koha pealt sisse läheks, mis oli üsna valus, aga kannatasin ära ning nad said ilusa selge proovi. Öeldi, et paar päeva vabalt võtaksin, aga olime nädal kolimisest ja see polnud eriti võimalik. Kodus paar tundi istusin rahulikult ning tegin tavapäraseid toimetusi edasi. Õnneks ei olnud ei mingeid valusid ja krampe ning tundsin end hästi.

Tulemusega helistati mulle õnneks üsna kiirelt paari päevaga. Olin vist rõõmsam, kui esmalt positiivse rasedustestiga, kui öeldi, et beebiga on kõik hästi. Juhuu!

Lisaks öeldi minu soovil, et tulemas on meil veel üks väikene POISS! Kahtlustasin seda ise juba uuringu ajal tehtavalt ultrahelilt.

See kõik oli nüüdseks kolm nädalat tagasi ning paisun rõõmsalt nagu kakukene. Kõht on tunduvalt suurem võrreldes esimese kahe rasedusega, oleks pidanud rohkem trenni tegema. Peale tavapäraste vaevuste tunnen end väga hästi. Käin vaid tihti vetsus ning vahepeal väsin rutem, aga ei midagi hullu. Vaikselt tunnen aina rohkem väikeseid põkse ka, mis on armas. Tean, et see eesseina platsenta on paras polster ees, seega saan aru, et tugevaid liigutusi veel loota ei saagi.

Kasvame ja paisume vaikselt edasi! Ehk enne rasedust saan lapsele paar asja ka ostetud. Kõige tähtsam on leida kõigile uued autotoolid, mis kolmekesi meie Honda Civicu tagaistmele ära mahuks. Pole veel kindel, kas vankrit vastsündinule sel korral ostma hakkangi või investeerin hoopis kandja(te)sse. Esimene beebitekk on ka kudumisel ja eks teen mõned asjad enne ta sündi veel.

17 nädalat.

Saturday, 1 September 2018

Meie pere kasvab (jälle)!



Üllatus! Meie perre on lisandumas veel üks beebi! :)

Nagu meie puhul ikka, täiesti planeeritud. Kui ma aus olen, siis ma pikalt arvasin, et mulle kahest lapsest piisab. Ühel hetkel mainis P, et ta sooviks ühte veel, kuid mul oli vaja selle üle natukene ennem mõelda, sest päris kohene otsus see ei olnud. Imelikul kombel teatasid aga mitmed naised mu Instagrammis või Facebookis, et nad ootavad kolmandat beebit. Mõne rasedus oli väga alguses, mõni sünnitas ja oli sellest terve raseduse vaikinud, mõni postitas järsku suure kõhuga pildi. Nädala-pooleteise jooksul sain sellist uudist oma 5-6naiselt! Mõtlesin siis, et kui teised saavad hakkama, miks mina ei saaks. Just hakkama saamine oligi kõige suurem hirm, sest peretugi meil endiselt puudub. Sisimas tundsin, et üks väike rõõmurull mahuks meie perre küll.

Mõeldud, tehtud, poolteist kuud hiljem oli positiivne rasedustest. Mainiks siin kohal ära, et päevad taastusid mul alles umbes 13kuud pärast sünnitust, sest Amber on endiselt tihe imetaja. 

Mis mind kõige esmalt kõvasti tabas oli meeletu väsimus. Arvasin, et see oli sellest, et öösiti palju üleval ja ma olen alati esimese trimestri ajal väga väsinud. Leidsin endale aga ämmaemanda ning vereproovid näitasid, et rauda oli mu veres natukene vähe. Paar nädalat rauatablettidel ning hakkasin end juba palju rohkem inimese moodi tundma. 

Teine sümptom oli meeletu isu. No ikka selline, et ma söön 2-3 hommikusööki, siis paar lõunat ja siis ei saagi pidama. Tõeline Karupoeg Puhh. Väga alguses oli natukene iiveldust ja aeg-ajalt ning pidev söömine hoidis seda natukene eemal. Nüüd tunnen, et meeletu nälg hakkab vaikselt kontrolli alla saama.

Täna (01.09) olen ma 13 nädalat ja 1 päev rase. Kuupäevade järgi arvutasime esimese tähtaja 27.02.19, mis aga esimese ultraheliga muutus ning on nüüd 08.03.2019. Nii lootsin, et tuleb veebruari beebi, aga nüüd saame oma kolmanda märtsibeebi! Amberi sünnipäev on 09.03 ja Cooperi oma 22.03. Kusjuures nende tähtajad olid 07.03 ja 09.03. 

Kõht kasvab kolmanda rasedusega mul ikka ülimegakiirelt. Sel korral ei tahtnud me kellelegi enne 12nädalat midagi öelda, siis pikalt sain oma pauna laiade pluuside all peita. Paisuma hakkasin ikka varakult, umbes 9-10nädala juures, eks oma superisu aitas hästi kaasa ka. Kaalu on tänase päevaga juures umbes 3-4kg, tundub aga nagu 10 oleks juba juures. Kaal üldse häirib mind sel korral miskipärast. Ma ei tunne end särava rasedana vaid lihtsalt paksuna. Peegelpilt ja fotod näitavad muud, aga ise tunnen end üsna töntsakalt. Küll ära harjun vast, kui vats veel paisub.

 
Üldiselt ma end veel endiselt väga rasedana ei tunne. Kahe lapse kõrvalt on veel vähem aega istuda ja kõhuga juttu ajada. Väsimused ja iiveldus on ka pea olematud nüüdseks, seega väga rase olla ei ole. Liigutusi ka veel ei tunne, aga selle jaoks on natukene vara nagunii. Eks varsti hakkan pisi-pisikesi asju kuduma, küll siis hakkab kohale jõudma.

Kuna meil ees poiss ja tüdruk, siis väga raudkindlaid soove ei ole, kumba me tahaks. Kaldume mõlemad natukene rohkem poisi poole, sest meie tüdruk on paras diiva ning raudselt natukene rohkem tööd, kui Cooper oli. Mu sisetunne ütleb aga tüdruk. Just selle kerge iivelduse tõttu alguses, sest iiveldasin natukene Amberit oodates, aga mitte Cooperit oodates. Peavalu oli ka korra hiljuti, mida mul Cooperiga ei esinenud, aga Amberit oodates olid mul auraga migreenid. Kuid eks näis, 7-8 nädala pärast saame teada, üllatuseks seda ei jäta.

Oleme Cooperile ka hakanud vaikselt rääkima, et emme kõhus on tita. Esmakordselt viimase ultraheli ajal. Küsis üle, et kas tõesti emme kõhus. Ja siis, et kas ma sõin beebi ära. Õnneks ta veel rohkem küsinud ei ole, kuidas see beebi sinna kõhtu sai. Muidu tundub tal veel üsna savi olevat, kuigi pikalt ette ütles talle, et ainult Amberist piisab. 

Lähen söön nüüd teise hommikusöögi :)

Thursday, 23 August 2018

Järgmine seiklus - Nelson

Kui me esmalt Whangareisse kolisime, siis teadsime, et see ei saa olema kohaks, kuhu me aastateks jäämegi. P pere olemasolek oli siin ainus põhjus, aga nad pole meist sugugi huvitatud pärast seda, kui me välja kolisime. Ametlikult nägime neid viimati jõulude ajal, kui me kinke vahetamas käisime. Paar korda pärast seda oleme kasuämmaga poes kokku jooksnud, äia pole ma näinud. Lapsed ei saanud neilt sünnipäevakingitusigi, rääkimata sellest, et nad aktiivsed vanavanemad oleks, kes aeg-ajalt lapsi hoida tahaks jne. Seega ei ole meil siia jäämiseks ühtegi põhjust.

Üldiselt on siin linnas kõik olemas ja lähedalasuvad rannad on super, aga rannad ei ole ühestki Uus Meremaa kohast liiga kaugel. Mis meile siin kõige vähem meeldib, on kuritegevus, mis tundub vaikselt tõusvat. Narkootikumid ja igasugused gängid on siin samuti üsna suureks probleemiks. Ma alati kujutasin ette, et Uus Meremaa on nagu mingi heaoluriik, aga vot ei olegi. Siinsest nukramast elust annab tõestust see näiteks, et paar kuud tagasi leidsin ma väikese umbes 3aastase poisi omaette mänguväljakult. Oli peaaegu teed ületamas, kui ma ta peatasin. Kahjuks aru ma ei saanudki, kas ta tuli sinna üksi või kellegiga koos, aga nende 20minuti jooksul, mis ma temaga veetsin, ei tulnud keegi teda otsima. Ta rääkis mulle, kuidas emme ja tädi ükskord üles ei ärganud ja kuidas tita vahepeal nutab, aga tal midagi ei valuta. Üsna nukraks tegi meele küll ning pärast mõnda minutit helistasin politsei, et nad poisi vanemate otsimisega aidata saaks, sest ma pidin Cooperile lasteaeda järgi tõttama (lisaks ei oleks julenud ma poissi igale inimesele üle andma ka). Lisaks sellele, mõni päev tagasi üritati ühte koolitüdrukut võõrasse autosse tirida, vaid paar tänavat meie kodust eemal. Need vaid mõned eredamad näited.

Tundsime, et nüüd oleks parim aeg järgmiseks seikluseks ja siit ära kolimiseks. Lahkuksime enne suvemelu, ning selleks ajaks, kui Cooper kooli läheb, saaks me end sisse elatud. Uueks elukohaks valisime NELSONi lõunasaarel. P on alati rääkinud sellest linnast kui kohast, kus ta ühel päeval elada tahaks, lihtsalt, et see on ilus koht. Tegin natuken eeltööd mõnes Facebooki grupis ning absoluutselt kõik ütlesid, et super koht rahulikuks pereeluks.

Seega mõeldud, tehtud. Tegelikult otsustamine, et minna, võttis meil ikka aega. Nelson asub meist 1000km kaugusel, seega päris nii ei ole, et me kergelt tööintervjuudele sõita saaks või elamiskohti vaatama. Seega teeme natukene riskantse mineku ilma nende asjade eelneva organiseerimiseta. Töökohtatele muidugi hakkab P paar nädalat enne minekut CVsid saatma, et kui intervjuule kutsutakse, siis saame seda seal olles teha. No ja keegi ei rendi maja, kui kindlat tööd ees ei ole. Seega esialgu peatume camping ground'is (matkaala, telkimisala, ei oska õigesti tõlkida). Asju me siit kaasa ei vea nagunii, sest nende transport oleks meeletult kallis ja ega meil siin väga palju ei ole ka, mida oleks väärt kaasa tarida. Telk on meil olemas ja sellele lisaasju saab. Camping ground'is on olemas dušid, väike köök, mänguväljak, pesumaja jne, et päris metslased me ei oleks. Päeval ongi hea, et olukord sunnib ümbrusega tutvuma ning töö ja elamise asju ajama. Mitmed ilmselt vangutavad pead, et kuidas te nii saate lastega, aga nad on nii väikesed, et neil oleks hetkel küll jumalast savi. Kõige mugavam variant see ei ole, aga rahaliselt kõige soodsam ning pesemata-söömata-magamata me ei oleks. Sisetunne on väga positiivne, et töö ja katuse peakohale saame. Elame vaid ühe korra ja elu on seiklus :)

Kass Jack tuleb kusjuures meiega kaasa. Teda telkima tuua küll ei saa, talle otsime mõne kassihotelli, kelle hinnapakkumisi ma hetkel ootan. Selle jaoks peame talle ruttu vaktsiinid ära tegema, sest ta on meil selline arstivaba kass olnud. Esialgu mõtlesime ta ajutiselt P ema juurde viia, aga ta elab Gisbornes, mis on omakorda mitusada kilomeetrit meie sõiduplaanist kõrval. Lisaks oleks kassile järgi minek hiljem tunduvamalt kulukam  (kütus pluss saartevaheline praam), kui teda selle aja kassihotellis hoidmine. Maha teda jätta ei saa, sest Cooper nii tihti ütleb, kuidas talle meeldib, et meil on kass ja kui palju ta Jacki armastab.

Nii et, nüüd on palju asjade ajamisi ja planeerimisi, et meil oleks sõiduplaan, me oma siinsetest asjadest lahti saaks jne. Hoian teid kõiki meie järgmise seiklusega kursis :)

Kes siin käinud, andke aga soovitusi, mida me tee peal vaatamas võiks käia! Ma pole tegelikult Uus Meremaad nii palju veel näinud, seega meeleldi teeme autoreisi mõne päeva pikkuseks, et saaks mõnes kohas peatuda ja ilusaid kohti näha.




Wednesday, 8 August 2018

Uus Meremaa elanik!

Teatan uhkusega, et olen nüüd ametlikult Uus Meremaa elanik! Võin töötada ja õppida ja keegi ei saa mind välja visata. Tegelikult juba paar nädalat, aga pole jõudnud siin veel jagada :)

Tegemist on küll esialgu mõnes mõttes tähtajalise elamisloaga, kuna reisitingimused on mul kaheks aastaks peal. See tähendab, et järgmise kahe aasta jooksul võin vabalt riigist sisse ja välja käia, aga pärast kahte aastat nad mind uuesti sisse ei laseks, kui ma lahkuma peaks. Samas, kui ma kunangi ei lahku, siis võin elu lõpuni siin olla. Selle elamisloaga ei ole mul küll mingeid õigusi riigiabile jms.


Kahe aasta pärast saan alalisele elamisloale kandideerida, mis annab mulle kõik samad õigused nagu ka kohalikele. Saan riigist nii palju sisse ja välja käia nagu soovin ning vajadusel saan ka riigipoolset majanduslikku abi. Ja kui mul on lõpuks see alaline elamisluba kolm aastat ära olnud, siis saan kodakondsusele kandideerida, mis mul raudselt plaanis on.

Siit edasi on elamisluba ja kodakondsus tunduvamalt odavamad, kui see esialgne elamisluba oli, mis on tore. Alaline elamisluba oli mälu järgi umbes 160 dollari kandis ning kodakondsus natukene alla 500 dollarit. Eks need võivad küll 3 ja 5 aasta pärast natukene teised olla, aga siiski palju soodsamad, kui ma ise arvasin neid olevat.

Igatahes saan öösiti palju rahulikumalt magada ja sirgema seljaga tänaval ringi käia :)

Kui 24h on liiga vähe


Alustame sellise armsa pildiga, sest kõik, mis ma teen, on neile ja nad on seda väärt.

Ma tunnen viimasel ajal, et ajast on hirmsasti puudust, et saada tehtud kõik, mida ma soovin. Samas päev otsas on tegemist ja õhtuks on ikka tunne, et mitte midagi ei saanud tehtud. Kuid eks see koduse ema elu selline on, et pisitööd võtavad oma aja, kuid nende tegemist on märgata vaid siis, kui keegi neid ei tee. Alati on pesu, mida voltida ja ära panna. Alati on pesu, mida pesta ja kuivama panna. Pesumajandus nelja inimesega on ausalt lõpmatu. Alati on kedagi vaja sööta või koristada. Alati on nõusid, mis vajavad pesemist. Alati on midagi, mida koristada - tolmud võtta, vannituba valgendada jne. Alati on laiali olevaid mänguasju, mida ära panna. Teed ühte asja ja juba mõtled, mis järgmisena tegemist vajab, et me päris korralageduses ei elaks. Lastega tahaks aega veeta ja mängida ja raamatuid lugeda ka. 

Kui P käib tööl ja koju tulles sellele enam ei mõtle, siis minu mõte käib alati. Ka voodis olles und oodates juba mõtlen, mis järgmisel päeval kindlasti ära vaja teha oleks. Puhkust ka võtta ei saa. Kuigi P hakkab vaikselt paremaks muutuma, siis päris esirinnas ta kodutöödega abistamises ei ole. Ma olen maailma kehvim küsija ka ning eks sellist asjadega ole sedasi, et vahepeal on lihtsam ise ära teha, kui sada aastat oodata, kuni ta viitsib. Ja naiste koristamine on vähe teine, eksju.

Kõige selle juures tahaks imenatukene enda aega ka, et kududa. Hetkel on käsil mu siinne esimene tasu eest kudumine, millel on väike tähtaeg ja millega ma natukene hädas olen, aga küll tehtud saab.
Viimasel ajal on mul meeletu väsimus olnud, millega ma tihti Amberiga koos lõunauinaku teen ning selle juures ikka kell 21 juba magan. Eile tuli välja, et mul on rauda natukene vähe veres, mistõttu sain natukene ravimeid ja ehk varsti on vähe rohkem energiat jälle.

Kevade tulek ka raudselt aitaks, kuna me oleme kõik vaid korda mööda haiged. Cooper on palju lasteaiast kodus, kuna mingi köha kimbutab teda muudkui. Amber on lõpmatult tatine nagu ma isegi. P on tavapärasest rohkem töölt kodus haige olnud. No ja siis kui nad kõik sedasi kodus haiged on, siis ongi rohkem tegemist, et kõigi tagant koristada ja korda pidada. Oleks meie elamine siis superkorras alati selle tulemusena...

See kõik on ka põhjuseks, miks ma ei ole jõudnud eelmisele postitusele järge kirjutada. Aga see tuleb kunangi varsti varsti!

Friday, 27 July 2018

Õrna kasvatuse poolt - esmamõtted

(Lühike postitus teema tutvustuseks ja mu esimeste mõtete kirjapanekuks)

Kiindumusteooriast ja turvalisest kiindumussuhtest kuulsin ma esmalt oma esimese ülikoolikursuse ajal, kui psühholoogia oli vaid valikmoodul. Siis polnud lapsi veel plaaniski, aga see teema tekitas minus kohest huvi ja kirge. Aasta hiljem ootasin enda esimest last ning teadsin, et oma kasvatuses järgime just mu õpitut, mitte seda, mida enamus teisi inimesi ja kasvatusraamatuid soovitavad. Eriti huvitav oli see, et kui ma hiljem kaugõppes põhiainena psühholoogiat õppisin, olid kiindumusteooria ja kiindumussuhted jälle teema, mida õpetati. Pani mõtlema, et kui see on üks esimesi asju, mida tulevastele psühholoogidele õpetatakse, miks ei ole see üks peamisi asju, mida ka lapsevanematele õpetatakse?

Ainsworthist ja Bowlbyst (kiindumusteooria esmaloojad, kirjutan neist teinekord rohkem) õppisin ma küll esmakordselt oma 5-6 aastat tagasi, kuid kogu see temaatika on endiselt mulle väga südamelähedane. Sellele on lisanud rohkem teavet naturaalsest ja õrnast kasvatusest (natural and gentle parenting) ning kui kahjulikud võivad igasugused unetreeningud jms olla. 

Kõige selle juures mainiks, et meie tavalised kasvatusmeetodid on vaid Lääne ühiskonnale omased. Aasias, Aafrikas ja mitmetes muudes piirkondades on tavaline, et lapsed magavad koos vanematega, imetavad pikalt ning nende vajadusi järgitakse rohkem. Lääne ühiskond on üsna lastevastane, kuna pisikesed beebid pannakse ülivarakult üksinda teise tuppa magama, öö otsa magamine on ületähtsustatud, kuigi enamus beebid lihtsalt ei ole selleks bioloogiliselt võimelised, mistõttu unekool ja laste end magama nutmine on justkui normaalne, kuigi see on nende aju arengule üsna kahjulik. Arvamused sellest on küll õnneks muutumas, aga vanemad generatsioonid endiselt pahurdavad, et kui me lapsi liialt hoiame, hellitame nad ära ja et laps peab oma kohta teadma. Kuulsime korduvalt Pi isalt ja ta naiselt, et me peaks Cooperi puhul rohkem füüsilist karistamist harrastama ning P vanaema on üritanud mulle selgeks teha, et beebid peavad väikesest saadik teadma, et maailm ei ringle nende ümber ja kuidas ta oma lapsi teise tuppa nutma jättis.

Lühikene imetamise aeg on samuti läänelik, enamasti, kuna naised peavad väga tihti ruttu tööle naasma. Eesti on 3aastase emaduspuhkusega õnnelik. Inglismaal saavad naised aasta kodus olla, siin Uus Meremaal tõsteti emaduspuhkust just 16 nädala pealt 22 nädalale ning Ameerikas mõnes kohas ei saa naised mingit puhkust ning peavad vaid mõne nädala möödudes tööle naasma. WHO (World Health Organisation) näiteks soovitab imetada vähemalt teise eluaastani või rohkem, mis tihti töö tõttu on üsna võimatu.

See teema on tegelikult nii pikk ja lai, et ma arvan, et ma teen rohkem eeltööd ja lisan viiteid artiklitele ja uurimustöödele, et kogu seda teemat natukene rohkem tutvustada. Kirjutaks rohkem sellest, kust tuleb arvamus, et lastele liigse kiindumuse avaldamine rikub neid ära ning kuna ja miks me paneme lapsi eraldi magama ja miks unetreeningut nii tähtsustatakse. Lisaks rohkem sellest kuivõrd vajalik on turvaline kiindumussuhe lapse arengule, miks ma olen unetreeningu vastu jne. Vaatame, kuhu see teema mind viib ja loodan, et saan kasvõi ühele lugejale midagi uut õpetada :)

Sunday, 22 July 2018

Internetivabad pühapäevad


Nagu alati, tegin ma endale selleks aastaks nii mitmedki uue aasta lubadused. Mõned neist on vaikselt maha tõmmatud (tee nädalas 3x trenni) ja teiste kallal veel töötan (saa autojuhiload). Üks, millest ma olen aga ilusti kinni pidanud on interneti/sotsiaalmeedia vabad pühapäevad.

Tunnistan ise, et sotsiaalmeedia tekitab mul üsna suurt sõltuvust. Olles lastega kodune ja üldiselt üsna antisotsiaalne, siis on see minu jaoks ideaalne võimalus maailmaga endiselt ühenduses olla. Paljud aga teavad, et kui hakkad Facebooki või Instagrammi vaatama, siis möödub märkamatult palju aega.

Pühapäeviti ärgates läheb mu telefon kuhugi kaugemale ära, et mul ei tekiks isugi seda vaadata. Esimesed paar nädalat olid natukene raske, aga nüüd ma lausa ootan pühapäeva. Tihti tuleb esmaspäeval maailmaga ühenduses olles tõdeda, et ei jäänud millestki rabavast ilma.

Kui muidu ei katsu telefoni pea üldse, siis kui midagi väga vaja otsida on, ma teen seda. Näiteks ilma või pangakontot. Aeg ajalt üritan nädala jooksul ka vähem telefoni otsas olla ja siis saan P'lt sõnumeid, et kas kõik ikka korras on. Aga ta hakkab vist sellega vaikselt harjuma. Mul on veel pikk tee, et sotsiaalmeedia mind päris külmaks jätaks ja eks sel ole omad võlud, aga tore on teada, et ma suudan sellest väikeseid pause teha.

Wednesday, 4 July 2018

Loosiõnn

Jaanuarist saadik olen ma üsna usinalt igasugustes internetis olevates võistlustes osa võtnud. Üks P'i endine kolleeg teeb seda ka üsna palju, ning temaga koos siis otsime neid muudkui. Enamasti võtan osa võistlustest Instagramis ning mõned ka Facebookis. Ei mingeid selliseid, kus peab kõike jagama, pigem siin pead lihtsalt kommenteerima ja kellegi teise nime ka täägima. Ei midagi keerulist ning Amberit imetades/magama pannes on mul seda aega teha küll.

Arvestades, et ma päris iga päev neid ei tee, siis arvan, et mul on üsna hästi läinud ja seni olen neljal korral võitnud. Võidu tunne on lahe, sest töö selle jaoks oli väike ja ei maksnud midagi. 

Esimese auhinna, mille ma võitsin, pani välja Avocado NZ ühendus, mis loosis välja kolm pakki sõbrapäeva magustoidu tegemiseks. Sain kuus super ilusat ja suurt avokaadot, natukene šokolaadi, üks kookospiim ja retseptiraamat. Neist asjadest sain ma avokaado-šokolaadikreemi teha, mis tegelikult tuli jube hea välja, vaid super super rikkalik. 


Teine võit oli tegelikult üks mesilasmürgi näomask, millest ma pilti ei leiagi, aga link on siin. Võin ausalt öelda, et see ei teinud küll absouutselt mitte midagi. Hea teada, et ma ei pea nüüd eluliselt vajalikuks pea $10 ühe maski eest välja kandma.

Kolmas võit paar kuud hiljem oli selline ilus suur lina, mida saab igalpool elamises või õues kasutada. Hetkel katab see ilusti meie suvatugitooli ära, mis on paremaid päevi näinud. Rahaliselt on see praeguseni kõige hinnalisem auhind, $129.


Viimane auhind tuli vaid kuu või nii tagasi ja see on seitse pudelit kuivshamponi, mis hetkel siin $10 pudeli eest müügil on. Just hinna tõttu ma eriti kuivshampoone ennem kasutanud ei ole, aga nüüd on nii hea hommikuti juukseid värskendada, kui ei viitsi neid pesta.


Eks näis, kuidas edasi läheb ja mis põnevaid asju ma veel võita võin.

Tuesday, 3 July 2018

Käsitsi pastategu

Igasugu kokasaated on mu suured lemmikud, näiteks MasterChef ja My Kitchen Rules (eriti Austraalia variandid) ja Great British Bake Off. P-l on neist ilmselt siibrini, aga laseb mul rahus vaadata ja arutab toimunut ilusti minuga.

Reaalsus on küll selline, et enamusi neise tehtavaid toite ma meile teha ei saa, kuna mul on kaks pudinat alati samal ajal midagi nõudvat ning eelarvelised takistused. Mõningat asja tahaks aga väga proovida.

Hiljuti näiteks tuli nii isu ise pastat teha. Pastamasinat mul ei olnud, aga sain ka ilma selleta hakkama. Taigen pasta jaoks oli superlihtne ja ka odav - jahu, natukene soola, muna ja soovi korral natukene oliivõli. Eks retsepte ole internetis mitmesuguseid. Kõik kokku segada, tainast natukene sõtkuda ja külmikusse tahenema. Üsna kiire protsess.

Ilma pastamasinata pasta välja rullimine ja käsitsi lõikamine oli kõige aeganõudvam osa, eriti kuna Amber hakkas virisema ja ma paar viimast portsu lõikasin teda süles hoides. Kunangi raudselt investeerin pastamasinasse, sest tulemus oli seda väga väärt minu meelest.


Värske pasta vajab vaid mõned minutid keetmist ning kastet. Seega, kui kõik on eelnevalt ette valmistatud, siis on üsna kiire toit. Pasta peale tegin küüslaugu kastme ning teised nosisid hea meelga (va Cooper, aga ta keeldub enamusi toite).


Tunnistan, et pastategu oli kuutagune tegu või nii ja ma uuesti pole teinud, aga mõttes on see olnud küll. Tuleb lähiajal jälle proovida vist. Seekord oleks vahva mingeid täidisega ravioolisid vms teha.

MasterChef, siit ma tulen!

Friday, 29 June 2018

Nobedad näpud

Avastasin, et ma ei ole siin superammu oma käsitööd näidanud. Tuleb tõdeda, et eks selle tõttu on blogi tihti nii vaikne, et kui ongi vaba hetk, siis haaran hoopis varraste või heegelnõela järgi. Käsitöö muutub aina suuremaks armastuseks ja kireks ja ma südamest loodan, et ühel päeval see mulle ka pisikest sissetulekut tooks. Kuigi iseenda pere to do-nimekiri on üüratu.

Mõni kuu tagasi tegin endale kingi ja tellisin korralikud Knit Pro vardad ka, millega on tõesti kudumisel hoopis teine tunne. Läks veel nii õnneks, et kui olin neid korduvalt internetis imetlenud, siis oli hind komplektil üle $110, kui aga ostmiseks läks, olid vardad alega ja vaid $80. Hind on ikka üsna krõbe, aga ma kasutan neid igapäevaselt ja eks see kestab mul pikalt pikalt.

Tegemisi on detsembrist saadik (see oli vist viimati, kui midagi näitasin) päris mitu. Kõik vaid mulle ja Amberile. Cooper tegelikult sai endale ühed erkkollased kindad ka, aga neist ma vist korralikku pilti teha ei jõudnud, kui ta need kätte sai. Kampsuneid ta ei taha, seega ei saa ka. Tegelikult Amber hakkab ka aina rohkem kampsunite vastu kaklema. Ei teagi miks, isegi kui on midagi väga pehmet seljas, mis ta nahka ei katsu, hakkab virisema ja kakkuma. Saangi siis endale rohkem teha.

Esimese asjana näitaks seda vahvat kampsunit, mis saigi detsembris valmis ja mis Amberile juba väike on. Vist üks mu lemmikuid, mis ma talle teinud olen, väga mõnus muster oli



Väike lihtne poolvarrukatega villane kampsun. Seda ka aeg-ajalt kakutakse, seega väga palju kandnud ei ole.


Lihtsad heegeldatud papud. Neid kandis ta siis, kui tal veel päris jalatseid ei olnud, kuna õues ei jalutanud, aga kärus hakkas vaid sokkidega külm. Igati vahvad.


Kindad, sest hommikud on meil ikka üsna külmad. Vahelduseks proovisin natukene tikkimist ka. Need püsivad Amberil imekorras hästi käes.


Heegeldatud paks kampsun, mida ta on küll vaid mõned korrad külmadel hommikutel kodus kandnud. Hea ja praktiline.


Kaua tehtud kaunikene iseendale. Imetlesin seda mustrit pikalt pikalt, kuni sobiva lõnga leidsin. Mõned vead sees, aga midagi silma ei riiva. Raudselt teen seda kunangi uuesti, sest nii meeldib, aga siis küll numbri võrra suurema ja vähe pikema.




Üks kiirmüts Amberile. Enda üllitis kokku panemiseks ning pits on Haapsalu salli käpakiri. See püsib hästi peas pärast esimest paari kakkumist. Sellega kudusin esmakordselt icord-i ka, ehk neid paelu, jube vahva kudumine.


Veel üks uus lemmik, mis tegelikult üllatavalt hästi seljas püsib ja seetõttu kasutust saab, Roxy kleit.



Pontsiku padi! Midagi testsugust, mis tegelikult pigem Cooperi oma, kuna ta mängib sellega kõige rohkem ja see käin lausa voodis kaisus kaasas.


Kõige viimane kampsun iseendale, mis mind nüüd küll hästi soojas hoiab. Lõng oli leid taaskasutuse poest ja paras nokitsemine oli, kuna see üsna karvane mohäärikas. Tulemus aga meeldib.



Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...