Monday, 31 December 2018

Väljasõidud järve ja ookeani äärde

Uuel aastal tahaks siin blogis palju aktiivsem olla, seega paneks kirja meie kaks viimast käiku enne aasta lõppu. Tegelikult käisime 1-2 kuud tagasi, aga meenutada on ikka tore.

Pikalt tahtsime siin Tasmanis olevate järvede juures ära käia. Lake Rotoiti on vaid tunniajase sõidu kaugusel meie praegusest kodust, seega väga kena päevareis. Juba sõit sinna oli super ilus. Järve enda ääres rahvast jagus, aga keegi ette ei jäänud. Vesi oli jääkülm ja rand ise väga kivine, aga nii vaikne ja ilus oli. Seal puhkaks meelt lausa terve päeva, kui püsimatuid lapsi poleks. Tegime mõned turistipildid, nosisime võisaiu ja sõitsime koju tagasi.




Teine suurem päev oli hiljuti rannas käik. Rabbit Island on meist vaid 15minutilise sõidu kaugusel ja korra varem käisime seal jalutamas ka. Sel korral ostsime lausa uued ujumisriided, päikesevarju ning lainelaua, mille peal P lapsi ujutas. Rand ise ei ole kõige piltilusam, pigem looduslik rohke kraamiga ookeanist. Ruumi on aga palju ning seal on palju rohuala piknike pidamiseks männipuude all jms. 


Amber oli meil esimene, kes meil vette tormas ja keda sealt hästi välja ei saanud. Söögiga sai ta ikka kuivale meelitatud ning üsna kiirelt kustus ta ära ka. Magas ilusti üle tunni.



Cooper oli samasugune kalakene, keda veest aeg ajalt meelitas välja vaid toit. Magamisest tema aga päevasel ajal enam ammu ei hooli.


Mina ise mõtlesin pikalt, kui palju ma oma paisuvat keha paljastan, aga hea, et ma ikka bikiinide kasuks otsustasin. Sain kõhule ka jume peale :)


Ega me palju rohkem teinud polegi. Ma füüsiliselt ei jõua paljut ning Amber on hetkel toredas eas, kus ta kas jookseb minema või röögib voi teeb mõlemat. Aga aega meil on ja kodus on ka tore.

Saturday, 29 December 2018

Meie teised soojad jõulud Uus Meremaal

Selle aasta jõulud olid meil mõnusad ja nii head pühadetunnet pole mul aastaid olnud. Laste elevus lisab sellele pühale palju juurde.

Kuusk sai meil püsti juba novembri lõpus, kuna P oli elevil. Amber sai mõnuga pea kuu aega kaunistusi ära noppida. Kingid ostsime aga viimasel minutil, kuigi alati teadsime, mis lapsed saavad. Pakkida sain ikka viimasel ööl. 

Meie peamine jõulupäev oli siinsete tavade järgi 25s. Cooperile ammu meeldis, et meil kamin on, mille korstnast Jõuluvana sisse tulla saab. Õhtul puistasime õue murule põhjapõtradele nosimist (kaerahelbeid, seemneid jms) ning Jõuluvana sai mõned piparkoogid ja piima.


Hommikul oli esimene ärkaja Amber, aga mutikatega sain ta pikemalt voodis hoida. Cooperi, va unekoti, pidime äratama, et kinke avada saaks. Kinkidega võtsime sel aastal kergemalt, Cooper sai 4 ja Amber 3. Cooperi peakingiks olid NERF relvad, lisaks paar lauamängu ja plastiktoit, millest burgereid kokku panna. Kõigega oli väga rahul. Amberi peakink oli väike liumägi, lisaks teetassikomplekt ja heegeldasin nuku. Kõik peale nuku on pidevalt kasutuses. Teadsin, et nukust pole ta veel huvitatud nagunii, aga ma ise tahtsin nii teha. Küll kasvab ja hakkab nukkudest ka huvi tundma.



 


Minu jõuluvana oli ka üle ootuste lahke ja sai andeks, et ma sünnipäevaks midagi ei saanud. Ma olen Paul Hewitti ehteid ammu imetlenud ja mulle nii meelidvad ankruga käevõrud. Lisaks ka kinkekaart lõngapoodi


Jõulupäev oli meil mõnusalt vihmane ja saime päev otsa toas olla. Ma ei saanud õnneks süüa tehes kuumarabandust. Söögiks inglispärane ahjupraad kanaga, ahjukartulitega, Yorkshire puddingutega ja brokkoli-lillkapsaga juustukastmes. Magusaks tegin kooki, mille kaunistasin kuusejunnidega ning paar päeva varem tegin piparkooke ka. Kõhud said kõvasti punni.




Monday, 24 December 2018

Laste jõulupeod

Sel aastal oli mul emmerõõm kahel laste jõulupeol käia. Amber on küll kodune, aga kord nädaals käime mängurühmas teise lastega mängimas ja teiste emmedega juttu ajamas. Sel puhul oli vinge pidu kokku pantud, kahju vaid, et enamusest oli mu lapsel sügavalt savi. Oli naine, kes tegi näomaalinguid ja hiigelmulle, palju süüa, jõuluvana ja lausa paar ponit, kellega tiiru teha sai. Neist huvitus Amber vaid toidust ja mullid olid suur hitt. Jõuluvana pelgas ja ponidest oli savi. Tegime ponide kõrval grupipilti, siis pani esmakordselt käe loomale peale ja ütles auh-auh.




Cooper käib meil iga päev kohalikus lasteaias ja tal oli ka väike pidu. Jätsime sel korral issi ja ōe koju ja läksime kahekesi. Oli süüa, väike grill, jōuluvana, õnneloos ja disko. Disko oli meie poisi jaoks suurim õnn. Vihtus tantsu, kuni pidu kokku pakkima hakati, endal juuksed täis higistatud. Vähemalt oli ta ise maru rahul.



Thursday, 22 November 2018

Amberi esimene läbi öö uni


Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, aga öö enne seda oli ta iga tunni tagant üleval. Magama läks ta eile õhtul kell 21:30 ja ärkas 6:15.

Jube hea, et ma olen sellised asjad siia blogisse kirja pannud, sain kohe välja otsida, et Cooper hakkas täpselt sama vanalt üksikuid öid läbi magama, aga ta ärkas eelnevalt 1-3 korda. Preilil meil oli pikalt rohkem 5-6 ärkamist. Viimased paar-kolm nädalat on olnud enamasti vaid 2-3 ärkamist. Vähemalt on väike progress! Kuigi olen väga seda meelt, et küll ta ise õpib magama, kui ta selleks valmis on, siis väike hirm on ikka, kui ta veel palju ärkab, kui meie beebi sünnib. Cooper oli Amberi sündides aasta vanem ning oli juba mõnda aega maganud läbi öö nagu nott. On lootust, et jään ellu :)


Sunday, 18 November 2018

30se heietused ning mu esimene õhkõrn õlasall

Selles pole kahtlustki, et aeg lendab aina kiiremini, mida vanemaks sa saad. Paar päeva tagasi sain ma 30seks. Esialgu oli selle numbri ees suur hirm, sest endiselt ei ole seda täiskasvanu tunnet, aga ehk on see hoopiski hea. Mõtisklesin mõnda aega, et tunnen end peaaegu nagu 20nene, aga tegelikult ei tunne ikka küll. Ma ei tahaks absoluutselt enam 20 olla ning olen uhkusega 30! 20selt oli mure veel suur, mida teised minust arvasid, kui 30sena on sellest üsna savi. Paratamatus on, et mõned inimesed on igale meeldivamad kui teised, kuid selles ei ole absoluutselt mitte midagi halba. Peaasi, et igaüks on iseenda elu ja oluga rahul, see on põhiline. 

Mul ei ole enam vajalik,et ma oleks ainult firmaasjadega ümbritsetud, need ei lisa midagi mu isiksusele juurde. Mul on elukogemus, et ma tean, mis on väärt rohkem kulutamist ja mis ei ole. Mul on elukogemus, et mu lähedase pere õnn on mulle kordades tähtsam, kui see, mida mingi poolvõõras internetis minust arvab. Samuti ei tunne ma, et ma pean end mingi tähtsa töökohaga tõestama, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi. Ma olen väga meeleldi kodune ema, kellel on aega näha, kuidas mu lapsed iga päevaga arenevad ja kasvavad, kuigi see tähendab, et ma ei saa iga nädalavahetus šoppamas käia. Peaasi, et katus pea kohal oleks, kõht täis ning kõik terved ja õnnelikud.

Üks mu suurimaid kirgi on endiselt kudumine. Nuputaks ma välja mooduse, kuidas ma selle armastuse ühel päeval normaalseks sissetulekuallikaks muuta saaks, siis oleks ma lõpmatuseni õnnelik. Samas nii palju asju tahaks veel teha enda perele ja iseendale, et aega teistele asjade tegemiseks nagu polekski.

Kui me esmalt kuulsime kõrgest riskiohust rasedusega, alustasin imepeene õlasalliga. Sel hetkel oli pooleli beebitekk, aga seda ma kohe edasi teha ei suutnud, kui ei teadnud täpselt, kas beebiga kõik korras oli või mitte. Vahepeal jäi sall puhkama, kui oli vaja heade uudiste saabudes beebitekike ära lõpetada, aga viimasel ajal võtsin selle taas käsile.

Viimased kaks rida valmisid täpselt päev enne mu sünnipäeva. Pesin ruttu oma vahupilve ära ning venitasin nõeltega kuivama, et järgmisel päeval kõik valmis oleks. 

Tulemusega olen ise rohkem kui rahul. Tegemist on siiamaani mu kõige õrnema ja õhulisema tööga ning ma ei arvanud, et see nii peen välja tuleb. Selle kudumist nautisin ma ka väga. Töötades nii peene lõngaga (1ply) ning üsna keeruka mustriga, oli pidevalt vaja ikka üsna kõvasti keskenduda. Kuid see oli seda suurt tööd väärt!




Tuesday, 30 October 2018

Minu esimene maavärin

Ajaloo huvides paneme ruttu kirja ära, et tundsin täna oma elu esimese maavärina ära. Tugevust 6,2 magnituudi Richteri skaala järgi. Värina keskpunkt oli meist küll eemal, aga raputas üsna korralikult. Jumal tänatud, et Phil täna juhtus kodus olema (pidi töölt vaba päeva võtma, et mind ultrahelisse sõidutada) ja oskas öelda mulle, mis toimus.

Amber magas. Cooper vahtis oma multikaid, kuna oli just lasteaiast tulnud ja  natukene väsu. Ma kudusin ja vaatasin oma Doc Martinit ning järsku hakkas maja natukene värisema, nagu väga suur veoauto läheks mööda. Värin aga otsa ei saanud ja mingi hetk oli tunne, et lausa laine käis kõigest läbi. Siis jäi edasi-tagasi õõtsumine vähe vaiksemaks, kuni kõik vaikseks jäi jälle. Midagi ümber ei läinud õnneks ja vähemalt oskan järgmine kord selleks rohkem valmis olla.

Link uudisele.


Tuesday, 23 October 2018

Meie uus kodu Brightwateris (rohkelt pilte)

Tere tulemast meie uude elamisse! Üürikasse, aga ikkagi praegu meie. Piltidelt on ilmselt näha, miks me sellesse üsna ruttu armusime, mõnusalt kodune majakene. Meie uus elukoht on Nelsonist 20minuti sõidu kaugusel, väikeses Brightwater'i nimelises külas. Elanikke on siin umbes 1700 kandis, paar poodi, kirik, üks kool, üks lasteaed, üks kohvik ja relvapood, kõik vajalik olemas. 

Maja ise on 1945aastal ehitatud, kuigi ma esmalt arvasin, et see on oma saja-aastane vähemalt. Uksed-aknad on ilmselt originaalid, kuna on üsna vanas stiilis. Karta laseb, et talvel võib natukene tuul sisse puhuda, aga esmakordselt saame puukütet proovida. Ma kasvasin küll väiksena puuküttega üles, aga nüüd tuleb kõik tollane meelde tuletada. Teen aga ülevaate kõigest nii seest kui ka väljast. Sel korral on meil natukene rohkem mööblit, kui eelmises elamises, aga üsna palju on vaja veel muretseda. Küll me jõuame!


AED

Aed selle maja ümber on täpselt paras ja kena. Mitmed lillepeenrad, mis on minu jaoks ka uus, millega toimetada. Mõned väikesed aedviljapeenrad, kus eelmise elaniku mõned taimed veel ees kasvamas. Muru on piisavalt, et lapsed saavad rahus ringi joosta. Õnneks ei ole mingeid suuri treppe ka, vaid 3 astet maja ees ja 1 köögipoolse ukse ees, seega lapsed saavad palju vabamalt ringi asjatada.








MAGAMISTUBA

Magamistoad pole üüratud, aga meie jaoks täpselt parajad. Meie magamistoas on hetkel meie suur voodi ning väike madrats põrandal Cooperi jaoks. Tema tuba on veel tühi, mistõttu ei taha teda nukralt vaid madratsiga sinna panna, seega saab meie seltsi. Kui talle korraliku voodi ära ostame, küll ta sinna kolib.

Kui tema põrandapesa on läinud, siis kuhugi sinna tuleb üks või kaks väiksemat kappi. Riided on meil hetkel elutoas olevates sisse ehitatud kappides. Ega meil neid pärast kolimist väga palju ei ole ka, oli hea aeg range pilguga kõik üle käia ja lahti saada neist, mis liiga pikalt seisma jäänud.

Amber magab veel meie keskel ja kui uus beebi sünnib, siis tema häll saab minu voodipoole kõrvale.



COOPERI TUBA

Cooperi tuba, nagu eelnevalt mainitud, on veel tühi. Seal on hetkel mõned mänguasjad ja raamatud, mis endale korralikku kapimajandust ootavad.


ELAMISTUBA ja SÖÖGITUBA

Need kaks tuba on nagu üks tuba, aga väike eraldus on ikka vahel. Meil on sel korral isegi diivan ning teler on aluse peal. Kohvilauda me hetkel ei igatse, kuna mõned väikesed ei laseks selle peale rahulikult midagi panna nagunii ning kohvitassid käivad kamina kohal olevatele riiulitele ohutuse mõttes. Ühel päeval saame aga ilusad nippet-näppet asjad neile riiulitele ka.



Söögitoa ala on veel lage ja asjadega, mis veel oma kohta otsivad. Akna alla nurka ilmselt muretseme arvutilaua ning paremal pool oleva akna alla saaks söögilaua, et meil esmakordselt oleks kusagil korralikult istuda ja süüa nagu korralikud inimesed.



KÖÖK

Köök on üsna vana ja lihtne, aga toimib. Pliit oli sees, aga külmiku pidime ise muretsema. Palju selle kohta öelda ei olegi, köök nagu köök ikka.


VANNITUBA

Köögi kõrval on meil vannituba ja vets, mis samuti midagi erilist ei ole. Vetsus käia saab ja puhtad oleme ka, mis on põhiline.


PESURUUM

Köögist vasakul saab õue, kus on väike katusealune, kus on pesumasin (pidime jälle ise ostma), kraanikauss ja mõned kapid. Hea koht jalatsite ja laste õuemänguasjade hoidmiseks ka.


MAGALA

Pesuruumist edasi on väike eraldi ehitis, mis on vaid üks magamistoakene. Hea külalistetoaks või lastele, kui nad natukene suuremaks kasvavad.


Tiir vist saigi peale. Maja taga on paraja suurusega kuur ka ning magala kõrval on katusealune, kuhu talveks oma küttepuud panna saame.

Olen tänaseks kõigele tiiru peale teinud koristamise-korrastamisega ning nüüd on vaid igapäevaselt asju korras hoida. Mõned pildid on enne seda tehtud. Näiteks mõned juurikad on tänaseks välja võetud ning istutasin maasikaid juurde, tomateid, kurki ja salatit. Lillepeenrad olen ka üle rohinud ja korrastanud oma võimete ja teadmiste piires.

Mida aeg edasi, seda kodusem siin tundub ja ma loodan, et me oleme siin pikemalt ja siin ka rohkelt ilusaid mälestusi teeme. Nüüd pean vaid autoga sõitmise ära õppima, et meie väikesest külast tsivilisatsiooni ka saaks, kuna siit ei käi ükski liinibuss.


Saturday, 20 October 2018

Road trip Whangareist Nelsonisse

Whangareist lahkusime me tegelikult täna täpselt kuu aega tagasi. Vau, kui kiirelt aeg läinud on! Jõudsime kõik asjad ilusti maha müüdud, päev enne minekut andsin hunniku asju veel tasuta ära. Viimase päeva hommikul koristasime kõik ilusti ära ning üks naine käis veel viimaste asjade järel ning naabrinaine sai ka portsu nippet-näpet nagu korisamisasjad ning muu värgi, mis meil auto peale ei mahtunud.

Esimesel päeval oli meil kõige suurem sõit ees, Whangareist Turangisse, mis pidi natukene alla 6h olema, aga ühe õnnetuse tõttu liikluses istudes võttis see meil oma 8h. Lapsed olid sõidu ajal nii tublid, vaid Amber oli õhtupoole natukene viril, aga see oli täiesti arusaadav.

Ööbimiskohad olin ma täiesti suvalised välja valinud, mitte suurtes turismikohtades, sest see oli lihtsalt palju soodsam. Seega suuri vaatamisväärsusi me sel korral ei näinud, kuid sõit oli omaette iluss, Uus Meremaa on ikka üsna imeline.


Enne Turangit peatusime Taupos, kust saime suure portsu kala ja friikaid õhtusöögiks ning esimene öö möödus meil ühes matkamajas, mis me Kiwi Holiday Parksi kaudu üürisime. Üldse kogu reisi peatusime me samades Holiday Parksides ning nende kliendikaardiga saime igal pool 10% maha. Korralikud kohad, kus on igasugu erinevaid majakesi, kas lihtsaid vaid vooditega või uhkemaid vannitoa ja köögiga. Jagatavad vetsud ja köögid olid igal pool aga väga korralikud.


Järgmisel päeval oli meil ees vaid paaritunnine sõit Turangist Whanganuisse. Mulle oli nimi sellest meelde jäänud, et P seal sündis, kuigi ta kordagi seal ei elanud. Lapsed olid jälle sõidu ajal nii tublid. Meil olid kõik nutiseadmeid multikaid täis ja neid ei läinud kordagi vaja, sest keegi nii meeletult igavust ei kurtnud, vaid vahtisid armsalt aknast välja, lugesid raamatuid ja tukkusid.


Whanganuis palju midagi teha ei olnud, seal oli vaid üks super lahe lastemänguväljak, kus me pikalt olime. Käisime mere ääres natukene jalutamas ning olles eelmisest päevast veel üsna väsinud, puhasime niisama oma matkamajakeses, millest ma pilte ei võtnudki.

Järgmisel päeval sõitsime edasi Whanganuist Wellingtoni, kus peatusime Upper Hutt linnaosas. Seal on P paar korda oma elu jooksul elanud ning ta tundis seal end väga kodus, mida oli armas näha. Ma ei tea, kas ma olen eelnevalt maininud, aga ta ise oli sõjaväes ning nad kolisid perega ülipalju ringi alati. P sõidutas meid ringi ja leidis kõik kolm maja üles, kus ta elanud on.

Upper Huttis anti meile miskipärast palju uhkem matkamajake, kui me üürinud olime, mis oli lahe. Meil oli oma köök ning vannituba. Lähedal oli jälle vahva mänguväljak, kus lapsi väsitada sai. All on pilt Cooperist kohalikke parte tervitamas.


Järgmisel varahommikul pakkisime end jälle auto peale ning sel korral oli Wellingtoni sadamasse laevale minek, et Põhjasaarelt Lõunasaarele sõita. Tegin enda meelest sellest pilte küll, aga miskipärast ei ole see mul Googlesse salvestunud, seega ei saa pilte näidata. Laeval võtsime endale 40 dollari eest kajuti ka, sest sõit oli 3,5 tundi ning selle aja meie lastega niisama ringi hulkuda oleks raske olnud. Saime paar tasuta kohvi kajutiga, mis oli vahva. Aknast vaatasime ookeani ning tiiru laevas oleval mänguväljakul tegime ka.

Lõunasaarele viis laev meid Pictonisse, kust oli natukene alla kahe tunni sõit meie viimasesse peatuskohta, Nelsonisse. Autosõit läbi Marlborough oli imeline! Künkad ja mäed ja niiiii palju viinamarjaistandusi. Möödusime minu lemmikust, Mautaust, kuhu ühel päeval raudselt tuurile lähen. 

Nelsonis peatusime taaskord Kiwi Holiday Parksis. Esialgu oli plaanis küll kogu aeg telgis olla, aga ööd olid veel üsna jahedad, seega esimesed kolm ööd olime matkamajades. Seejärel kolm ööd ka telgis, mis oli omaette kogemus, aga jäime ellu. 

Tähistasime Nelsonisse jõudmist.
Telgihommikud.
Meie telgiala.


Matkaalal päeval olek oli üsna väsitav, kuna Amber jooksis pidevalt meelega meie juurest ära ja pidime teda alati taga ajama. Seega üritasime natukene ringi sõita ja meie uut kodulinna näha. Näiteks käisime vaatamas paika, kus esimene Uus Meremaa ragbimäng mängiti. Seal ligidal on Uus Meremaa keskpunkt ka, aga seda me üles ei leidnud.


Rand Nelsonis on ka väga väga kena. Suur mänguväljak selle juures, vaade linnale ühel pool, vaade lumistele mägedele teisel pool. Päris ujumisilma veel ei olnud, aga Cooper proovis vee ära küll.



Nelsonisse jõudsime me pühapäeval ning teisipäeval käisime juba ühte üürimaja vaatamas. Maja meeldis meile väga ning olime väga õnnelikud, et majaomanik seda meile ka üürida tahtis, kuigi P polnud veel töökohta leidnud. Järgmisel päeval käis ta aga juba tööintervjuul ja on nüüdseks tööinimene ka. Majja kolisime me esmaspäeval. Kui kartsime, et peame oma kuu või nii telkima, kuna kuulsime, et siin on raske elamist leida, siis Nelsonis Holiday Parksis olime me vaid nädala.

Meie uus kodu on Nelsonist 20minutilise sõidu kaugusel, väikeses Brighthouse nimelises külas. Uuest kodust aga järgmisel korral.

Kaheaastane Amber

Nädal tagasi sai meie pere pisipreili kaheseks ning viimane aeg on temast ka väike vahekokkuvõte teha. Selle aasta sünnipäevad on meil ...