Thursday, 28 December 2017

Vaiksed jõulud


Möödas on meie esimene soe jõul. Tegelikult nii soe ei olnudki, kuna laupäevast teisipäevani oli pilvine ja sadas enamuse päevast, kuid ega päris lumetormi ka õues ei olnud. Kuna soojad jõulud on minu jaoks hirmus imelikud, siis päris kuuske ei tahtnud. Eks selle üheks põhjuseks oli ka see, et Amber oleks raudselt seda korduvalt ümber tõmmanud. Paar päeva enne jõule ostsime väikese laua peale panekuks ikka ära, aga üle pingutama kaunistustega ei hakanud.

Väga palju me kinke ei teinud ja pere väga ei külastanud, veetsime jõulud vaikselt kodus lastega mängides. P vanaema sai endale alloleva liniku, mille diameeter lõpuks sai 70cm, kui üritasin väikese liniku teha. P isa ja ta naisele viisime kingid nädalavahetusel, kuid õigel päeval neid vaatama ei viitsinud minna.


Sel aastal olid esimesed jõulud, millest Cooper tõeliselt aru sai. 1detsembrist käisid tal ilusti igal hommikul päkapikud ning ta muudkui rääkis jõuluvana tulekust. Jõulupäeva hommikul ootasidki jõuluvana lumised (suhkrused) jalajäljed põrandal ja poiss oli nii elevust täis, mida oli nii imeline näha.


Kingituseks sai ta Cars 3 filmi manti, mille suur fänn ta on ja millega ta terve päeva ilusti mängis.



Amber sai ka paar kinki, millest tal oli süüüügavalt savi :D

 
Üldiselt mängides ja süües meie jõulud möödusidki. Isegi teler ei olnud enne kella 18t töös. Nüüd paar päeva hiljem veel toibume toidust ja üritame pühademeeleolust igapäevaellu jälle ümber lülituda.

Detsembri tegemised



Kui kunangi oli probleem, et polnud, millest regulaarselt kirjutada, kuna meie elus väga midagi ei toimunud, siis nüüd on hoopis vastupidi - tegemist on palju ja aega ei ole kirjutada. Mitte, et meil nüüd nii aktsiooni täis elu oleks, aga eks juba kahe lapse järgi vaatamine ja nende elus hoidmine on topelt-töö.

Kiire ülevaade, mida me viimase kuu aja jooksul teinud oleme.

Käisime paar korda mere ääres:







Värskes õhus vannis käinud:

 Kuu alguses käisime maamessil (seal võtsin osa käsitöökonkursis, aga midagi ei võitnud, seega pikalt sellest ei räägi):



Cooper laskis lõpuks ometi oma parukat lõigata:



Paar korda oleme ujulas käinud:


Ja igal võimalusel linnas jäätist söömas käinud:


Ja mänguväljakul mängimas:


Kodus samuti vaba hetke väga ei leidu. Pidevalt on pesu, mida pesta, ma ausalt tunnen end pesulana vahepeal. Koristada on alati vaja, sest kui meil väiksemgi puru kuhugi pikemalt jääb, siis leiavad pisikesed mustad sipelgad oma tee selleni. Kõik pereliikmed tahavad alati süüa ka! Siis saabub õhtutund, kui ma võin lõpuks tunnikese istuda ja puhata enne magamaminekut ja siis kipun ikka heegeldama-kuduma, mitte ei haara käsi arvuti järele. Kuid oleme endiselt elus ja ausalt ma iga päev mõtlen, et peaks midagi kirjutama. Ju paar lugejat veel on alles ka ja endal ka aastate pärast armas meenutada.



Monday, 11 December 2017

9kuune Amber


Teise lapse needus, et iga nädal kõiki pisisaavutusi kirja ei pane, aga Amber meil ikka areneb. Võrdluseks Cooperi 9 kuu postitus. Amber on natukene aeglasem, kui Cooper, aga see sobib meile täiesti :)

- Pole aimugi, palju Amber kaalub. Kodukaal näitas viimati 10kg.

- Tal on kaks hammast (all) ning kolmas on kohe-kohe läbi igeme tulemas.

- Roomab ja käputab nüüd juba 2-3 nädalat vabalt ringi. On hakanud end asjade najale põlvili tõmbama, aga päris püsti vaid paar korda. Lõpuks ometi õppis istumise ka ära.

- Sööb isuga ja kõike! Puuviljad lähevad eriti hästi peale, eriti maasikad. Cooperist tunduvamalt parem sööja. Amber on edukalt 6kuuselt alates näputoidu peal olnud ja saab igasugu toiduga ka vaid kahe hambaga hakkama.

- Tissitab veel korduvalt öösel-päeval.

- Öösiti ärkab endiselt iga 1-2h tagant, kuid on paar 3h und ka teinud viimasel nädalal. Püsin veel edukalt elus. Päevasel ajal teeb enamasti 2 uinakut, mõnel päeval 1, mõnel 3.

- Ta täiega armastab õues ja vees olemist. Üritab kogu aeg õue roomata ning vannis käik on päeva parim osa.










Friday, 17 November 2017

Hing on õnnelik


Paar kommentaari hiljutise maja-postituse all kahtlesid, kas mul siin Uus Meremaal tõesti parem elu on, kuna elamine oli nii lage. Tahtsin sellest kohe eraldi postituse teha, sest mu vaade elule on siia tules nii väga muutunud ja ausalt on mul sügavalt savi, et meil ei ole viimase peal sohvat, mille peal istuda ja lihtsalt telerit päevad läbi vahtida.

See ehk kõlab natukene imelikult, kuid ma tunnen, et mu eluvaated ja hing on natukene "valgustunud" siin. Alustaks ehk sellest, mida ma väärtustasin eelnevalt. Kui ma pindmiselt arvasin, et elukogemused on tähtsad, siis väärtustasin ma endiselt väga palju materjaalseid asju. Tahtsin viimase peal riideid, tehnikat ja muud sellist, mis näitavad vaid teistele, kuivõrd hästi mul läheb. Kui mulle endiselt meeldivad natukene hinnalisemad käekellad ja käekotid, siis paljus muus on mu "standardid" kõvasti langenud. Ma olen isegi hakanud kaltsukates käima (kust ma olen imeheas korras kleite Amberile leidnud), kuigi üleüldse ostan uusi asju ülimalt vähe, kuna tihti ei ole neid tegelikult vaja.

Ma olen üleüldse palju hakanud uurima ja lugema minimalistlikust elustiilist, mis põhimõtteliselt tähendabki võimalikult vähese materiaalsega elamist. Mitte närutamist, aga elamist ainult sellega, mida tõesti vaja on.  Olgem ausad, palju teil on asju, mis on aastaid kusagil kapis või panipaigas "oma aega" ootamas. Meie saime paljust sellest lahti siia kolides. Meil oli ausalt üks kast asjadega, mis kõik tundusid jube vajalikud, kuid pea kolme Bradfordi-aasta jooksul ei avanud seda kordagi. Sentimentaalseid asju ma ka liialt ei armasta. Kahe lapse peale on üks väike kast, kus sees on nende kõige esimesed riided, haiglast saadud nimesildid nende sündides ja mõned asjad veel. Ei pea vajalikuks igast east mitu riiet alles hoida jms.

Tulevikus soovime me oma minimalistikku elu raudselt edasi elada. Suur unistus on ühel päeval oma maalapi omamine, kuhu oma mikromaja ehitada (guugeldage 'tiny house', siis saate aru, kui pisikesest elamisest me räägime). Lisaks sooviks väga muretseda oma elektri-vee-kanalisatsiooni eest, mitte mingile firmale raha maksta. Muidugi võimalikult palju ise oma söögiks kasvatada, mõned kanad, sest suuremaid loomi me vist küll hästi pidada ei suudaks, jne. Kõike seda sooviks teha kusagil väikeses maakohas, kus on imeline loodus ja kus naabrid on kaugel. Kuigi naljakalt on see Eestis paljude talumaade elu nagunii. Elasin isegi majas, kus vaid elekter oli. Vesi tuli kaevust, ema kasvatas kõikvõimalikke juurikaid ja meil olid kanad-sead. Oleks isegi täitsa nõus oma pisikesi ise koolitama, kui ametlik kool liiga kaugel oleks. Üsna teistmoodi elu plaanid, aga no niiii tahaks, et tuleb ära teha. Iga päev kusagil kontoris tööl käia, et siis üüri ja arveid maksta, on üsna depressiivne.

Just seda olengi hakanud hindama, et me elame vaid ühe korra. Mu hing ei tunneta, et mu elu peab olema nagu kõigil teistel - suured pangalaenud, et oma elamist omada, 9st 17ni tööl, jne. Tahaks rohkem elada, lastega aega veeta, loodust nautida, jne.

Oma igapäevaelus olen ma hakanud mitmeid pisiasju hindama, mis varem justkui märkamatud olid. Kui Amberiga jalutamas käin, siis tihti leian end lilli ja palmipuid imetlemas, mis varem oleks täiesti külmaks jätnud. Tihti vahin lihtsalt ilusaid pilvi või sinist taevast, sest elu on lihtsalt imeline ja sellised väikesed asjad on imelised. Kuidas ma küll nii pikalt elasin ja kõike nii enesest mõistetavalt võtsin, aru ma ei saa.

Meil on veel aega vaja, et end sisse elada ja võlgadest lahti saada, kuid elu on meil Uus Meremaal raudselt hoopis teine, sest me tunneme end palju paremini. Ka P on tihti palju paremas tujus, ta saladuslikud kõhuvalud on pea kadunud (oleme väga kindlad, et need kahtlustatud neerukivid olid stressi tekitatud) ning ta aktiivselt otsib uusi hobisid telekamängude asemele. Nii armas on ka näha, kui Cooperit on raske õuest tuppa saada, kuidas Amber oleks vaid värskes õhus. Kõigest sellest me vaid unistasime ülerahvastatud Bradfordis. Elu on imeline ja aina paremaks läheb :)

Aastake vanem


Tegelikult sain aasta vanemaks eile (16ndal novembril). Ametlikult viimane aasta 20ndates, mis on natukene depressiivne, aga eks elu on selline. Hingelt tunnen tihti end pigem nii 19-20selt, mis ilmselt ongi põhiline :)

Sünnipäeva päev oli mõnus. Cooper teeb nüüd neljapäeviti pikemaid päevi 14:30ni, seega käisin Amberiga rahus šoppamas. Lõunaks lubasin endale sushit, mis oli oh kui hea. Siin on üldse üllatavalt palju sushi kohti igal pool, seega on pikalt isutanud, kuigi seda palju varem proovinud ei olnud. Taldrikutäis erinevaid maitseid ja jook tulid kokku natukene alla 11 Euro, mis on minu meelest päris hea. Kõht oli pärast nii punnis, täiesti alahindasin seda, kui palju riis kõhtu täidab.


Ostlesin endale ka vahelduseks üsna julgelt. Paar paari lühikesi pükse, mõned pluusid ja muidugi uued trussikud ka, haha :D Järgmiseks aastaks super-sädelev päevik ja pastakas, üks küünelakk ja ports lõnga. Lotopilet ka, aga sellega ma vaid kaotasin $5.


Kodus natukene veini verandal, hiljem tiramisut ja trühvleid ning nautisin oma elu soojemat sünnat (22 soojakraadi, kui mitmed mu elu sünnipäevad on koos lumega olnud).


Ausalt järgmist sünnipäeva ma küll ei oota, jube hirm 30seks saamise ees. Silmnähtavalt hakkavad esimesed väikesed kortsud tekkima, energiat ei ole enam lõpmatuselt, ja vananen. Kuid eks see kõik käib elu juurde ja naudime igat hetke, kuni see veel kestab :)

Thursday, 2 November 2017

Natukene Cooperist ja Amberist


Vaatan ja imetlen oma lapsi iga päev ja mõtlen, küll mul on vedanud, et nad nii armsad on. Eks igal emal ole paremaid ja halvemaid päevi. Mõnel päeval Amber vaid viriseb ja rahuneb vaid süles olles. Samadel päevadel on Cooper ka eriti jonnakas ja testib mu limiite igate pidi. Teistel päevadel on tunduvalt kergem ja need halvemad päevad kipuvadki ununema. Imetlen aga, kuivõrd tublilt nad on kolimistega kohanenud.


Kõige suurem mure oli mul enne meie kolimist, et Cooper teeb sammu tagurpidi oma arengus. Mitmed teised märtsiemad on seda täheldanud, kui kas on kolitud või on Cooperi eakaaslased omale väikemaid õdesid-vendu saanud. Mu kutt aga on mind üllatanud ja on Uus Meremaale tulles kindlasti kõvasti asjalikumaks muutunud. Suurim samm on olnud meie voodist välja saamine ning nüüd on ta iga öö täitsa enda toas. Potitreening on teine, mille ta omas tempos ära õppis. Nüüd omaette elamisse tulles käib ta meelsasti igasugu hädasid suure poti peal tegemas, selle jaoks ei ole vaja talle isegi astet alla, ukerdab end istme peale ilusti ära. Öösiti panen veel igaks juhuks mähkme alla, kuid ilmselt saame sellegi varsti ära lõpetada, sest enamustel hommikutel on see täitsa kuiv.

Sõnavara on tal ka väga palju arenenud ning ma tihti imestan, kui ta väga tarkade ideedega välja tuleb. Lausa naljakas mõelda, kuidas aasta alguses ta UK lasteaed väitis, et ta räägib vaid 1-2 sõna kaupa ja et tal oleks kõneteraapiat vaja. Eks ta siis juba rääkis palju rohkem, vaid sealne lasteaed ei meeldinud, aga laused on tal tõesti nüüd aina pikemad ja grammatiliselt korrektsemad. Keeleks endiselt vaid inglise keel, kuid loodan, et kui ma Amberiga eesti keeles räägin, siis jääb talle ka midagi külge.

Ainus probleem Cooperiga on vaid endiselt ta ülimalt valikuline söömine. Vaikselt hakkab rohkem asju proovima ja kolme toidu pealt on valik juba kümnele lähenemas. Uusim üllatus on see olnud, et ta sööb kalapulki või muid paneeritud kalu. Ehk kunangi saab temast asja ka, endiselt pakun igasuguseid asju. Kolmesele tüüpilisena on ta tujud veel seinast seina ja sellest saavad ka naabrid aru, kui tal paha tuju on või midagi ei meeldi.


Amber muidugi on liiga pisikene, et väga aru saada, kui me ringi kolime. Kui UKs ja Eestis ärkas ta veel ilusti vaid 2 korda öö jooksul, siis endiselt nii kui siia kolisime, ärkab iga 1-2h tagant. Ka endiselt, pea 8kuuselt. Kõik ilusad voldid on endiselt minu piimast, kuid lisatoitu saab ta ka. Lisatoitu saab ta vaid näputoiduna. Cooper sai alguses püreesid ja siis näputoitu lisaks, kuid Amberiga alustasin hiljem ning saab vaid näputoitu, ei mingeid püreesid. Üllatavalt hästi saab hakkama ja olenevalt päevast on tal jube hea isu. Sööb põhimõtteliselt täpselt sama, mida meie, vaid vähem soola üritan tema portsudesse panna. Tükid lähevad ilusti alla või tulevad pärast ära lutsutamist suust välja. Koristamist on hiljem palju, aga ta väga naudib.

Füüsiliselt on Amber Cooperist natukene laisem, aga vaikselt ikka areneb. Istudes on selg täitsa sirge, aga istub vaid kuni umbes minuti, siis läheb üsna kergelt uppi. Käpuli ajab end ka ja õõtsutab mõnuga edasi-tagasi, kuid kui roomata üritab, siis läheb vaid kogemata tagasi. Keerleb ja pöörleb aga mööda põrandat vabalt. Viimase nädala jooksul on talle seismine ka meeldima hakanud. Päris ise veel toest kinni ei saa, aga see meeldib, kui mina või P teda püsti hoiame.

Hambaid on tal ka kaks. Kaalu ja pikkust ei tea.

Lõpuks veel mõned armsad pildid neist :)












Wednesday, 25 October 2017

Meie elamine Whangareis

HOIATUS! Ma ei hakanud ekstra piltide jaoks koristama, seega on piltidel kerget igapäeva segadust. Lisaks ei ole meil peaaegu üldse mööblit, sest meil hetkel lihtsalt ei ole selleks raha, kuna me peame mu alalise elukoha viisa lähiajal ära tegema. 

Tere tulemast meie kodusse järgmiseks aastaks, mis asub Whangarei linnas Paramount Parade tänaval. Tegemist on neljatoalise ühekordse majaga üsna asustatud piirkonnas. Asikohalt on see hea, kuna P sõidab kesklinna tööle vaid umbes 10-15 minutit. Lisaks paariminutilise jalutuskäigu kaugusel on meist kohalik raamatukogu, 5minutilise jalutuskäigu kaugusel on suur toidupood, Cooperi lasteaeda on 1km ning bussipeatus on otse maja ees, kui ma ise nädala sees linna minna tahan.

Teen siit pildiülevaate tervest elamisest seest ja väljast. Nagu hoiatus ütles, siis elamine on meil hetkel üsna tühi. Kolisime Uus Meremaale siiski ju vaid kolme kohvriga meie nelja peale. Sisseelamiseks ja igasuguseks bürokraatiaks on läinud kordades rohkem raha, kui me esmalt arvasime, seega suurt mööblit me hetkel endale lubada ei saa. Ruumi on meil siin üleliia nagunii, aga väiksemaid elamisi hästi peredele üürida ei taheta meie piirkonnas. Kolmetoalised on pigem paarile või üsikinimestele, seega pidime neljatoalise majaga leppima. Ruumi raiskamine käib meil kõvasti närvidele, mistõttu me tulevikus planeerime omale pisimaja ehitada kusagil, aga sellest ja me muudest vähe ebatraditsionaalsetest tulevikuplaanidest kunangi hiljem omaette postituses. 


Cooperi tuba on ainus, mis on täiesti funktsionaalne ja nagu olema peab. Oma vahva rongivoodi sai ta vanavanematelt, kes selle kellegi käest said. Riidekapid on siin igas toas sisse ehitatud. Cooper valis endale selle toa täiesti ise, kuigi see on kõige väiksem magamistuba. Ju väike poiss rohkem ruumi ei vaja.



Vaade Cooperi toa aknast.
Kõige suurem magamistuba on meie oma. Mina ja P magame veel endiselt õhkmadratsil, sest voodid on maru kallid. Me oleks saanud tasuta voodi küll headelt inimestelt Facebooki kaudu, kuid pehmet mööblit me hästi vastu võtta ei tahtnud, sest mine tea, mis seal peal kõik olnud on. Amberi ilusa võrevoodi sain aga ka tasuta, mis tuli uhiuue madratsiga.



Kolmas magamistuba on meil hetkel mõttetu tuba. Ühes nurgas on Amberi mähete vahetamise asjad, et igasugu ebameeldivad aroomid muust elamisest eemale hoida. Tavaliselt selle kõrval vasakul hoian ta käru, aga piltide tegemise ajal oli see elamistoas ootamas Cooperile lasteaeda järgi minekut. Teises nurgas on musta pesu korv ning pildil on hunnik puhast pesu ka, mille ma just väljast sisse toonud olin, aga mis kappi veel jõudnud ei olnud.



Vaade kolmanda magamistoa aknast.


Meie magamistoa vastas on vannituba, mis on üsna aegunud välimusega, aga funktsioneerib ja puhas. Vannikardin oli tol päeval pesus, sellepärast seda pildil ei olegi. Kolmanda magamistoa vastas on vets, millest ma eraldi pilti tegema ei hakanud.


Eesukse juures on väike pesunurk, kus on pesumasin, mille me jälle lahkelt inimeselt tasuta saime. Peseb küll vaid külma veega, aga eelnevalt saab paar pangetäit kuuma vett kraanikausist masinasse panna ja saab jube hästi hakkama. Peseb aga üllatavalt hästi.


Edasi liigume elutuppa. Nagu eelnevalt ütlesin, siis käru ootas Cooperile järgi minekut. Mööblit taas minimaalselt. Teleri ostsime me pärast kolme päeva ilma teleri ja internetita olekut, sest päris vaikuses õhtuti raamatut lugeda oli ka natukene nüri. Nurgas on näha ka telerikapp, mille me ostsime, aga mis pärast kokku panekut liiga väike oli, kuna me olime totud ja eelnevalt ei uurinud selle mõõte. Diivanit meil ka ei ole, selle asemel on paar suvalist täispuhutavat tooli ja tugitool, mille pesumasina tooja lahkelt pakkus. Eelnevalt ütlesin küll, et pehmet mööbit hästi ei taha vastu võtta tasuta, siis selle võtsin jah. Mu selg ei talu pidevalt põrandal või täispuhutaval toolil olemist, seega on nagu uhke troon.



Elutoast vasakul on ruum söögilaua jaoks, mida meil, ülla-ülla, ka ei ole. Amberi söögitool vaid uhkes üksinduses.


Sealt edasi vasakul on nurga taga köök. Ainus, mis siin oli, oli ahi. Kannu jms ostsime, küll kõige odavamad mudelid. Külmikuta saime ka paar nädalat hakkama, aga iga päev poes käimine muutus jube kulukaks, kui ei saanud asju alega osta ja külmikus-sügavkülmas hoida.


Elamistoast läheb uks verandale, mis on vist mu selle maja lemmik. Kuigi palju seal istuda jõudnud ei ole, siis suve tulles loodan, et pärast laste magamaminekut, saame P'ga seal klaasi veiniga istuda ja justada küll ja veel.








Aias palju peale pesunööri ei olegi, aga ega mul palju aega ei oleks aiatöö jaoks nagunii. Paar seemet panin küll mulda ning üritan esimest korda elus midagi söödavat kasvatada. Kui istikud suuremaks kasvavad, siis lähevad nad ilmselt sellele väikesele platvormile kuuri taga, kuna seal paistab ilusti päev otsa päike peale.


Ja sedasi me ülimalt minimaalselt elamegi hetkel :)

Kohtusin eestlasega :)

Ajaloo huvides paneks kirja, et eile sain ma siin ühe eestlasega kokku. Inglismaal ei huvitanud mind sealne Eesti kogukond eriti, kuid nüü...