Tuesday, 22 August 2017

Meie uus kodu!

Käisime eile allolevat maja vaatamas, homme läheme ettemaksu tegema ja üürilepingule alla kirjutama ning reedel saame juba sisse kolida. Juhuu! Lõpuks ometi meie oma neli seina pärast nelja kuud teiste inimeste juures elamist!


See on teine maja, mida me vaatamas käisime. Korterid tunduvad vähemalt meie linnas küll üsna harukordsed olevat. Nagu ka rendipinnad, müüakse ja ostetakse rohkem, aga osta me veel ei suuda.

Kolida tuleb, kuna suhted meie ja ämma-äia vahel on mõnel päeval üsna pingelised. Eks kõik ole oma ruumiga ja elamisega harjunud. Kahel vanainimesel nüüd neli inimest, kellest kaks on kisavad lapsed, juures, pole ka kõige kergem. Kahjuks kasu-ämm ei ole just kõige meeldivam inimene, kellega koos elada ka. P hoiatas selle eest juba enne siia tulekut, aga ma üritan alati ikka kõigile võimaluse anda. Kuid P ei valetanud. Pole just kõige vanaemalikum kasu-vanaema ning kuna me ju põhimõtteliselt päris tema pere ei ole ka, siis pole palju muud lootagi. Aga see selleks, kui oma elamisse saame, siis saame neid valikuliselt näha.

Maja ise on küll vähe teises linnaosas ja kõige rohkem on mul kahju selle üle, et Cooper lasteaeda vahetama peab. Tal läheb praeguses küll ülihästi ja ta on endale ühe jube hea sõbra saanud, kuid kuna ma veel sõita ei oska ja päris 3km me ühte otsa kõndida ei jõua, siis tuleb ta sealt välja võtta. Üritan ta sõbra emaga juttu teha, et poisid ikka vahepeal mängida saaks koos, sest ta alati ka mainib, kui armsad nad koos on. Täitsa lõpp, ma olen valmis vabatahtlikult teise täiskasvanuga rääkima. Imesid juhtub.

Kui esialgu P ei arvanud maja piltidest palju, siis eilne vaatamas käimine tõi meile suure naeratuse näole. Maja taga on täitsa korralik väike muruplats, kus lapsed mängida saavad ja kus pesu kuivatada saab. Veranda läheb veel poolenisti maja taha, kuhu tuleb päevane päike ja kus on raudselt suvel nii nii mõnus olla. Elamine ise on viisakas ja korralik. Neljatoaline maja, kus köök on poolenisti elutuppa lahtine, kuid vahesein on natukene ees. Väike vannituba ja eraldi vets. Lisaks palju panipaike ning igas magamistoas on riidekapp olemas. Bradfordis sai pea 3 aastat ilma riidekapita elatud, mul on nii hea meel, et ma saan lõpuks meie riideid üles riputada. Lisaks saab Cooper lõpuks ometi päris oma toa. Kuni Eestisse tulekuni magas ta veel rõõmsalt meie voodis. Eestis sai ta esimesed korrad eraldi põrandal olla. Siin on tal päris enda voodi olemas ja enam ei kujuta ettegi, et ta meie kaisus oleks. Nüüd pisikene Amber mõnel hommikul leiab oma tee meie juurde...


Mööblit majas ei ole, seega esialgu on meil üsna minimalistlik elamine. Tundub küll, et päris palju saame tasuta. Tavaliselt me väga teise ringi asju ei taha, aga seekord teeme erandi, sest kahjuks rahavarud on väga kokku kuivanud. Panin paari Facebooki gruppi väikese teate, et kui kellelgi on midagi üle, siis me hea meelega võtaks endale, kui tasuta pakutakse. Meile on lubatud üks voodi, häll Amberile, nõusid ja muud köögikraami, voodilinu jne. Äi lubas meile garaazis oleva külmiku ka, mis küll vähekene kõva häält vahepeal teeb, aga vähemalt saame toitu külmas hoida. Saaks nüüd kusagilt tasuta pesumasina ja teleri, oleks elu kui lill. Eks mõningate asjade jaoks peame krediitkaardid kasutusele võtma, aga küll me end sisse seame ja saame kõik rahaasjad ka korda. 

Saatsin oma viisaavalduse paar nädalat tagasi ka ära ning loodan, et järgmise kahe-kolme nädala jooksul saan selle positiivse tulemusega tagasi. Sain meili, et said mu avalduse kätte ja õnneks ei ole ühendust võtnud, et midagi ankeedis puudu oli. Loodan, et ma saaks siis uue kodu ligidal olevas suures toidupoes poole kohaga õhtuses vahetuses tööotsa, et vähekene lisaraha sisse tuua. Lisaks tahan kindlasti rohkem siin kudumisega väikest taskuraha teenida. 

Lähitulevik saab küll rahaliselt natukene raske olema, aga me saame hakkama. Muidu on elevus suur end uues elamises sisse seada, teades, et siit me nii pea enam minema ei koli. 

Whangarei Falls

Käisime ühel nädalavahetusel kohaliku kosega tutvumas, mis on kohaliku linna üks peamisi vaatamisväärsusi. Asukohalt kohe suure tee kõrval ning tegime mõnusa jalutustiiru. Siinsed ürgsed metsad endiselt lummavad mind.





Tuesday, 1 August 2017

Figuur pea 5. kuud pärast teist sünnitust

Kes pikemalt lugenud on, teab, et ma olen alati üsna palju oma figuuri üle muretsenud. Vahepeal isegi liiga palju. Olles kaks last ilmale toonud ja lähenemas 30ndale eluaastale (järgmisel aastal), muretsen selle üle aina rohkem, sest päris käest ei tahaks end ju ka lasta ning selles lapsi ja vanust süüdistada.

Uhkusega saan tunnistada, et laste-eelne kaal on mul jälle käes. Olin 62kg ennem Cooperit, sain sama kaalu peale ka pärast teda üsna stabiilselt ning olen nüüd peaaegu viis kuud pärast Amberi sündi samuti samas kaalus. Kui pärast Cooperit ma nii palju muutusi figuuris ei märganudki, siis nüüd on vähe märgata küll. Eelnevalt ladestus mul rohkem rasva pigem puusadesse ja kintsudesse, siis nüüd on nood tunduvalt saledamad, istmik on lausa kokku kuivanud, ning kõhu ümbrus on väga väga pehme.

Dieeti pidada ma keset talve ei suuda. Kui õues on jahe, siis ikka tahaks meelsamini sooja ühepajatoitu ja midagi magusat, kui vaid salatit ja mingit lihafileed. Lisaks imetamine teeb mind ülimalt näljaseks. 

Trenniga on nii ja naa. Mõned päevad suudan ilusti võimelda, et natukenegi lihast juurde saada, siis on paar päeva jälle nii palju tegemist või olen nii väsinud, et ei jõua. Õnneks nüüd Cooperit lasteaeda viies kõnnin palju rohkem. Lasteaed on kodust täpselt 1km kaugusel, lisaks muud kõndimised, seega 4x nädalas kõnnin päris hea mitu kilomeetrit ära. Täna käisin just enne Cooperile vastu minekut kärutamas ning avastasin hea sirge tee selle jaoks. Kui ilusaid ilmu olema saab, siis raudselt lähen veel rohkem, et siinseks suveks rohkem vormi saada.

Üldiselt tunnen end nii peenikeselt kui ka paksult samal ajal. Kaalu rohkem kaotada raudselt ei tahaks, sest mu 173cm pikkuse juures ei oleks see väga ilus. Kuid olemasolevale tahaks raudselt rohkem toonust ja lihast juurde, et suvel oleks uhke rannas olla ja et end natukene paremini tunneks. 

Paar pilti ka mu praegusest punn-kõhust ja pannkook-istmikust, et kunangi oleks hea meenutada :)


Uus Meremaa "kiiksud"


- Ülimalt sõbralikud inimesed - Olen seda eelnevalt maininud, aga see on endiselt üks mu lemmikuid siin. On täiesti tavaline, et täiesti võõrad inimesed ütlevad tänaval tere ja soovivad kena hommikut. Kindlasti need, keda ma olen Cooperit lasteaeda viies juba paar korda näinud, kui ka täiesti võõrad, keda näen esmakordselt. Poodides kassapidajad teevad tihti rohkem juttu, kui vaid tervitus ning asjade summa nagu Eestis tihti on (kui sa üldse tervitusegi saad). Kõige vahvam juhtum oli reedel, kui ma käisin oma viisa jaoks röntgenit tegemas. Sattusime natukene vihmasaju kätte ning ootasime ühe parkimisplatsi suurema puu all koos lastega, et P meid töölt koju tulles auto peale võtaks. Kokku seisime seal ausalt vaid 5 minutit. Selle aja jooksul aga peatas üks noor naine oma auto meie juures, muretses, et ega meil kaugele minna ei ole, sest ta saaks kasvõi vihmavarju laenata. Nii armas!


- Väga külmad majad - Majad on siin raudselt vaid suve jaoks ehitatud. Ühekordsed aknad, peaaegu olematu soojustus, keskküte puudub absoluutselt. Kuigi päevad on tihti päris mahedad ja soojad ka keset talve, siis öösel võib ka siin põhjasaarel üsna jahedaks minna. Paar hommikut on lausa härmatis maas olnud. No ja sedasi läheb ilma kütteta ka toas üle öö üsna külmaks. Seetõttu tihti enne magama minekut panen end just rohkem riidesse, et liiga külm ei hakkaks. Pusa, pikad püksid ja sokid raudselt. Eriti, kui Amberiga korduvalt öö jooksul üleval olen. Lisaks on siinsed majad mõnusalt enamasti ühekordsed, üsna ruumikad, oma aedadega ja naabrid on ikka paar meetrit eemal. Mõnus vaheldus võrreldes sellega, kuidas UKs kõik üksteise otsas elavad.


- Üsna vaba elustiil - Selles mõttes, et inimesed ei närvelda ringi ja üldiselt võetakse vabalt. Näiteks P töökohal saab reedeti kella 16st rahus kontoris õlut juua. Õlu on firma poolt. Töö tavaliselt lõpeb kell 17. Ta on seda eelnevalt öelnud nii siinsete kui ka Austraalia kontorite kohta, kus ta töötanud on, et seltsielu on mitmetes üsna lahe ja tööandja poolt soodustatud. Lisaks on siin seltsiklubid, kus kogukond lihtsalt kokku saab, enamasti, et koos paar klaasi midagi mõnusat juua (joomiskultuur tundub siin samuti üsna eestilik ja kohalik vein on ju imeline). Ehk mujal on teisiti, aga mu ämm-äi kuuluvad ühte, kus nad ise korduvalt nädalas käivad. Mina käisin nendega ühel mälumängu õhtul, kus kohal oli küll palju-palju inimesi ja päris lahe oli. Päris viimaseks meie tiim ei jäänudki.

- Loodus - Ma ei ole küll veel peamistes imelistes kohtades käinud, aga lähedal olevad rannad on imelised. Alati ka sinna sõit. Eriti mõnusad on käänulised kitsad teed, mis sinna viivad, mida ümbritseb paks paks mets nagu Jurassic Park'is. Endiselt paneb mind imestama, kuidas ka keset talve on nii paljudel puudel lilled õitsemas. Suvel ma ilmset kukun ilu üle lausa pikali. Nüüd tuleb vaid meile korralik matkavarustus muretseda, et me veel rohkem looduses olla saaks.

(Postitust ilustavad pildid nädalavahetuse sõidust Pautau North piirkonda)

Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...