Thursday, 29 June 2017

Esimesed kaks nädalat maakera lõunapoolel

Endiselt on muljed Uus Meremaast ülimalt positiivsed. Ilm on meil üllatavalt hea olnud ning 15 soojakraadi keset talve päeval on täiesti talutavad. Öösiti küll läheb ka alla 10ne ning kuna siinsetes majades küte puudub, siis võib selle tõttu küll üsna jahe olla. Aga nagu eesti ütlus, et ei ole halba ilma vaid halb riietus, siis magama minnes saab ju soojalt riidesse panna ning mitu tekki peale võtta.

Üks, mis mind siin endiselt üllatab, on see, kuivõrd troopiline siin on. Nüüd natukene guugeldades tean, et põhjasaar on tõesti lähistroopika vööndis. Endiselt imetlen palmipuid igal pool, igasuguseid õisi põõsastel, bambusetaimi, ülisuuri liblikaid ning üks päev lendas päris papakoi õues ühelt puult teisele. Siinsed rannad on ka ikka hoopis teine tase - vesi on ülisinine ka pilvistel päevadel, lained on nii kõrged, liiv on nii valge ning merekarbid on üsna suured. Nii ootan suve, kui me perega sinna terveks päevaks minna saame.

Kui üldiselt on meie igapäevad üsna segasummased olnud, siis vaikselt hakkab rutiin ka tekkima. Esmaspäeval alustas Cooper lasteaias käimist, 4 päeva nädalas 4h. Paar päeva natukene tihkas nutta, aga leppis üliruttu. Lasteaed ise on super, neil on nii suur ja lahe aed, kus on erinevad turnimise ja mängimise vahendid. Meil veab ka sellega, et Cooperi siinne kasuvanaema (P'i isa teine naine) seal töötab. P käis just üks päev ka oma esimesel tööintervjuul ning oleks lahe, kui meil mingil hetkel raha ka sisse tulema hakkaks. Mina ootan oma karistusregistri väljavõtet UKst ning siis saadan ruttu-ruttu paberid ka siinse elamisloa jaoks ära. Loodame, et kõik läheb hästi - et mind ei visata riigist välja, et P saab töö, et mina saan mingi väikese poole kohaga tööotsa mõne kuu pärast, et me saaks oma elamise jms. Kuigi selline väikene kaos on ka omamoodi lahe, siis eriti just lastega tahaks mingit rutiini juba ka.

Lõpetuseks jagaks natukene pilte ka meie tegemistest.

Amberiga Ocean Beach'is.

Imeline...





Söögipaus vaate ja pealtvaatajaga.


Wednesday, 14 June 2017

Tervitused Uus Meremaalt!

Elu on olnud ilmselgelt liialt tegevust täis, et ei ole jõudnud siia kirjutamagi. Eestis möödus kuu linnulennul. Käisime palju rannas Cooperiga mängimas, Liikluslinnakus paar korda, Tartus, Mustlas, kohtusime sõpradega jms. Elu nagu lill. Siis aga saadus kohale see kurb päev, kui pidime minu perele head aega ütlema ja algas sõit Uus Meremaale.

Alustasime pühapäeval, kui sõitsime bussiga Tallinnasse, kaasas kõik meie maine vara, kuigi mitmed asjad jäid tädile ruumi võtma. Lisaks ka meie auto, mida ei olegi nii kerge Eestis maha müüa, kui selle eest veel maksame ning mille Uus Meremaale transport oleks liialt kallis olnud. Tallinnas taksoga Rotermanni Kvartalisse, kus meil üks ühetoaline korter üüritud oli. Väike tripp õhtul poodidessse ja ega palju rohkem ei jõudnudki.

Esmaspäeva hommikul varakult läksime laevaga ühe lahe Soomemaale. Laevas istusime lastenurgas, mis Cooperi tegevuses hoidis ja kus me kohvi juua saime. Helsingisse saadudes taksoga lennujaama, kus me pidime 5h niisama vahtima, sest saime natukene varakult sinna.

Kotte ära andes ei tahetud meid lennule lasta, kuna minul ja lastel ei olnud tagasisõidupileteid. Ei aidanud see, et ütlesime, et plaanis siin olles elamisload saada ja lapsed saavad igal ajal Uus Meremaa passi taodelda nagunii. Seega viimase hetke raha raiskamine suvaliste piletite jaoks Uus Meremaalt Austraaliasse kolme kuu pärast. Lõpuks saime ilusti lennukile ning 6h pärast jõudsime Dohasse. Seal paar tundi ootamist ja järgmine lend Aucklandi, mis võttis natukene üle 16h. Õnneks kõik magasime esimsed 8h lennul (mina aeg ajalt Amberit toites), seega väga hull ei olnud. Lapsed üldse olid super tublid reisijad. Cooperil paar korda küll oli kopp ees, aga siis jälle magas või vaatas filme. Amber ainult paar korda virises, kui unega võitles. Õnneks teisel lennul oli paar last veel, üks isegi virises rohkem, kui meie pisikesed, seega pean meie reisi edukaks.

Aucklandi jõudsime kella 5 ajal hommikul. Suure elevusega haarasime esialgu vale koti ka kaasa, mille tagasi vahetamise pärast läks meil seal üsna palju aega. Olin pikalt ette kartnud siinset passikontrolli ka. Seletasime ruttu ära, et lennufirma käskis väljamineku piletid osta. Sõbralik naine ei küsinud neid nähagi, andis kiirelt kõigile templid passi ja soovis edu viisade tegemisel. Juhuu!

Esmalt sõitsime P tädi juurde, kes elab Aucklandis. Seal ootas lisaks tädile P'i ema, keda ma siis esmakordselt nägin. Hiljem tuli poolvend ka meiega tutvuma. Öö veetsime küll aga kesklinnas hotellis. 

Järgmise päeva hommikul algas kolmetunnine bussisõit Whangareisse, kus me nüüd mõnda aega P'i isa juures elame. See oli küll siiamaani kõige lihtsam sõit. Buss isegi tegi ühe väikese kohviku juures väikese kohvipeatuse. Whangareis ootasid P'i isa ja ta naine meid ilusti bussijaamas ja olimegi kohal!

Esimesed muljed on ülipositiivsed. Siin on niiiii ilus! Hetkel on küll talve algus, mis tähendab, et päeval on 14-16C sooja, aga ööd on jahedad. Lisaks on siinsed majad ülikülmad - ühe klaasiga aknad, soojustust ei ole, seega öösel on ikka päris külm. Aga harjume ära :)

Inimesed on siin nii ülisõbralikud. Tavaline, et poemüüaga on terve pikk jutuajamine, lisaks inimestega tänaval. Sellega tuleb veel ära harjuda. 

Ajavahega hakkame vaikselt ka ära harjuma, mis on 9. tundi Eestist ees. Amber ärkas kõik esimesed ööd oma 4-5 korda ja ärkasime kõik kell 5. Täna ärkas Amber vaid 3 korda ning lõplikult natukene pärast 6t, mis on juba üsna inimik. Homme saab siin nädala juba oldud.

All mõned pildid Whangarei kesklinnast. Üritan kõigest väest rohkem siin blogima hakata, kui rohkem siinse eluga harjume :)                                                                                     







Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...