Friday, 22 February 2019

38nädalat rase (kolmandat korda)


Täna on täpselt 38nädalat rase oldud ning hommikul käis ämmaemand külas. Kõhu mõõt on ilusti täpselt 38nädalat, beebi rõõmsalt venitab end pidevalt seal, süda lööb ilusasti. Kogu aja on ta ilusti pea all pool olnud ning olevat 2/5 ilusti vaagnasse laskunud, kuigi see ei tähenda midagi eriti, eriti kuna see mu kolmas kord ja seal võib ta üles-alla loksuda küll ja veel.

Korki on mul üsna ohtralt üle nädala eraldunud, aga ega seegi midagi täpsemat ei tähenda, kui seda, et on lootust, et ma igavesti rasedaks ei jää.

Viimased kolm ööd olen hirmus kehvasti maganud hoopis. Amber on tubli olnud ja on neil öödel korra ärganud, teistel magas ilusti hommikuni. Mina olin iga tunni tagant üleval, et kas niisama külge keerata või vetsus käia, mida ma teen umbes 4-5x öö jooksul hetkel. Meil on endiselt palav ja enne voodisse minekut alati meeletult janutab, mistõttu vett ikka luban. Eile öösel ärkasin mingi aeg päevade valuga sarnase valu peale ja siis käis küll mõte, et midagi ei juhtuks veel, kuna ma ei viitsiks sünnitama minna veel, haha.

Muidu ämmaemandaga pikka juttu polnud. Olen üsna igav hetkel ja ega ise ka väga midagi küsida ei oska, kuna paar korda olen seda varem teinud. Haigla kott sai ka sel nädalal kokku pantud, et kutt siis ometigi varem välja ei tuleks. Vaid autotooli pole, aga selle saab Phil ka päeva pealt osta-laenutada, kui lähebki varem minekuks.

Ootame rõõmsalt aga edasi, maksimum 4 nädalat veel!

Nelsoni metsatulekahi meie ligidal

Eelmine postitus oli kuumalainest ja kahjuks midagi väga paremaks läinud pole. Hoopis vastupidi, kuna viimased kaks nädalat on meil lähedal metsatulekahi lõõmanud, mis on mitmete aastakümnete jooksul Uus Meremaa suurim olnud.

Alguse sai kõik 5veebruaril, kui meist u 7km kaugusel sai alguse tulekahju. Põles heinamaa ja üsna palju metsa. Tossu oli meie majast üsna palju näha, aga õnneks tuul läks mujale ja me isegi mitte ei tundnud suitsulõhna.


Mida päev edasi, seda rohkem oli aru saada, et see on ikka midagi suuremat. Uudistes teatati, et tegemist on aina suurema alaga, mis sel hetkel aina edasi kasvas.

Kuigi meist oli see üsna kaugel, siis öösel eriti palju und ei saanud. Veranda pealt oli isegi tuld näha, mis oli üsna kõhedusttekitav.


Hommikuks olid leegid läinud, aga tuleala oli endiselt üsna tossu täis. See pilt oli on võetud Cooperit lasteaia eest.


Pärastlõunal süttis aga tuli taaskord ning taevas oli hirmsat tossu täis.



Õhtuks nägime jälle mõningaid leeke verandalt, kuid meie isiklikult ohus veel ei olnud.


Selleks ajaks olid üsna mitmed elamised tulele lähemal evakueeritud ning kuulutati välja hädaolukord. Tuletõrjujaid oli ohtralt, päeval oli taevas helikoptereid täis ning ka sõjavägi oli abis tuld taltsutamas.

Kui ma muidu teadsin, et päris meieni tuli raudselt ei jõua, kuna meie ja leekide vahel oli palju maju täis tänavaid, siis kõige suurem hirm oli selle ees, et mingit kuuma tuhka hakkab maha sadama. Just nii õnnetu on hetkel meie muru, mis süttiks nagu suhkruvatt.


Õnneks ka sellest pääsesime. Vaid ühel päeval oli tuul rohkem meie poole, kui õues hästi ei kannatanud olla tossu sees, aga muidu läks kõik nii ühele kui ka teisele poole.

Paar päeva olid mul enda südamerahustamiseks kotid ka pakitud. Lähimad evakueeritud tänavad olid meist siiski vaid paari kilomeetri kaugusel ja viimasel hetkel kotte pakkida ei oleks tahtnud lastega. Õnneks neid vaja ei läinud ja asjad läksid kappi tagasi.

Veepuudus meil endiselt kestab ning olukord on üsna kriitiline. Ei tohi kasutada voolikuid vms, juurvilju tohib vaid üle päeva kasta, ka ettevõtted peavad 25% vähem vett kasutama. Kui muu riik vaikselt hakkab vihma saama, siis meil pole lootustki. Lisaks on igal pool supersuur tuleoht, mistõttu enamus matkaradu on suletud ning isegi muruniidukeid ei tohi kasutada, juhuks, kui nad mingi sädeme lendu lasevad. Mitte, et kellelgi muru alles oleks...

Natukene numbreid eilsest ka meie väikese tule kohta, mida Facebookis jagati:


Hetkel küll minu teada suuri leeke enam ei lõõma, pigem väikesed kolded ning enamasti puude juured maa all. Imeline on olnud kogu kogukonna kokkutulek ja kui palju aidatakse neid, kes on pidanud evakueeruma ja neid, kes tulega töötavad. 

Loodame, et varsti saame natukene vihma! 

Friday, 1 February 2019

Kuumalaine


Meil on umbes aasta algusest täielik kuumalaine olnud ja ausalt on sellest natukene kopp ees. Mitmetel päevadel üle 30C ja siinne päike on nii tulikuum, et selle eest vaid peida end toas või õues basseinis.

Ma ei oska öelda, kas rasedus on selle tõttu raskem olnud, teistega olin talvel rase. Otseselt tavalisest palavamalt ma end ei tunne. Energiat on aga ülivähe ja ise kahtlustan, et see eelkõige just kuumusest.

Muru on meil aias täiesti ära surnud ning üks päev avastasin maja ees mingid suured praod mullas, mis natukene ära ehmatasid. Väikese guugeldamisega õppisime, et savisel pinnal väga kuival ajal on täiesti normaalne. Vähemalt ei hakka me ehk mingisse suurde auku vajuma.

Omavalitsus on veepiirangud ka peale pannud. Tänasest ei tohi keegi aias voolikuga midagi teha, taimi tohib üle päeva kasta, muru üldse mitte, jms. Me juba mõnda aega üritanud veega võimalikult säästlikud olla, üritame veel rohkem.

P, vaeseke, teeb meil sellises kliimas hetkel farmitööd päev otsa päikese käes. Üldse ei kadesta. Ma veedan enamused päevad toas, sest õues lihtsalt ei jaksa olla. Nahavähki ei taha ja maapind on tihti liiga kuum, et selle peal kõndida nagunii.

Suvi on tore, aga ootame hea meelega sügise tulekut 😁

7 kuud tandemimetamist

Ma olen alati arvanud, et imetamine on super loomulik osa laste sündides. Mul polnud mingeid eelnevaid eelarvamusi, kuidas ja kus ja kui p...