Friday, 24 July 2020

Ära häbene ja lahutus-uudist



Tahtsin teha postituse, et mainida, et kui te tahaks iial mulle midagi öelda või ühendust võtta, siis tehtke seda julgelt kas meilides marisaar16@yahoo.com või saatke mulle Instagrammis sõnum. Olen hiljuti paar sõnumit saanud ja ausalt nii armas on kuulda inimestest, kes mu väikest kirjanurka, mis küll super tihti ei täiene, on aastaid jälginud-järginud. Kõik on olnud imelised inimesed, kes ühendust võtavad ja üsna selge, et kui te mu mõtteid aastaid järginud olete, siis oleme ilmselt üsna ühed inimesed!

Mainiks ruttu ära, mida keegi just eelmine nädal küsis, kes mind pikemalt jälginud on. Nimelt, olen ma siiani olnud oma eksiga ametlikult abielus. Eelmine nädal panin avalduse sisse ja täna saatsin talle paberid. Ühepoolne lahutus, seega põhimõtteliselt oleks ma pidanud organiseerima kellegi, kes talle füüsiliselt dokumendid üle annab ja ütleb "you've been served!". Ta veel endiselt UKs, seega sain variandi, et saatsin talle meili, mille pean printima, vanduma ja uuesti kohtusse saatma ja siis varsti varsti tuleb ametlik lahutus ja saan lõpuks P'le mehel minna. Juhuu!

Hetked iseendale

Emaks olemise juures on kõige raskem minu meelest leida aega endale ja patareisid laadida. Eriti, kui ei ole vanavanemaid ligidal, kelle juurde lapsed kasvõi mõneks tunniks minna võiks. P ei ole iial olnud vastu sellele, et ta vaatab lapsi ja ma lähen tuulutan ennast. Siiski olen ma olnud nii kehv oma-aja võtja, tihti peab ta siiski mind peaaegu uksest välja suruma. Seni on need hetked endale olnud pigem linnapeal poodides käimine ja kohvikus lõunatamas. Karantiini ajal tuli meil oma aja võtmine jutuks ning ma mainisin, et ma hea meelega lihtsalt logeleks ja oleks kusagil omaette. Linnas käik oli alati üsna väsitav, seega on sel alati ka ajaline piirang. P oli just päev enne rääkinud, kuidas ta Sydneys elades tihti lambist hotellides käis, kuna talle lihtsalt meeldis ning sellest tuligi idee, et me saaks üheks ööks võtta hotellituba, et seal lihtsalt puhata. Mõeldud, tehtud!


Esialgu mõtlesime isegi, et ehk ma saaks seal terve öö ära olla ja P oli täiesti valmis kodus nii Amberit kui ka Hunterit hoidma, kes mõlemad öösiti korduvalt ärkavad ja vaid minu piimaga uinuvad. Seega tulime välja variandiga, et üürime kahepeale hotellitoa üheks ööks. Mina olen seal check in-i algusest kella 14st kuni 21ni. 7 tundi üksinda! Milline idüll! Mitte keegi ei roni mu otsas, mitte keegi ei vaja mind, keegi ei seisa kõrval ja ei vahi, kuidas ma vetsus käin. Utoopia! Me lastel on hiline ööaeg nagunii, seega P käib mul kell 21 järel, toob meid kõiki koju ja läheb ise hommikuni, kella 10ni, tagasi hotelli oma patareisid laadima. Me ei ole meeletult suures kohas, seega kohalik Distinction hotell on lemmikvariandiks hea vaate, kena toa ja super teenusega. Natukene kulukam, kui niisama tuba kusagil, aga seda nii väärt. Tegelikult nii hull polegi, klubiliikmetena maksab see 150 dollarit öö. 


Oleme seda tänaseks vaid kaks korda teinud, aga ausalt nii mõnus on olnud. Ma alati muretsen head ja paremat süüa, pudel veini. Üritan telefoni võimalikult vähe näppida. Oleme võtnud toad spa-vanniga, seega olen tund aega koos raamatuga vannis vedelenud, kuni ma kuivanud ploomi meenutan. Meil hetkel on vaid dušikabiin, seega eriti luksus. Lisaks avastasin, et viimane üksinda vann oli mul siis, kui ma Cooperit ootasin mis oli üle 6 aasta tagasi. Olen paar korda pärast seda üritanud, aga alati tuleb keegi väike inimene kõrvale nutma ja päris lõõgastuda ei saa. Seega logelen raamatuga vannis, vahin filme, koon, lakin küüsi, naudin! 

Olen tulnud arusaamale, et mulle meeldib üksinda olla. Ma ei ole küll kunangi päris üksinda olnud, aga mulle see ilmselt meeldiks väga. Vanemate kodust kolisin ühikasse, kust kolisin eksmehe juurde, kelle juurest põhimõtteliselt kohe lahku minnes kolisin P'ga kokku ja mul ei olegi päris üksinda oleku aega oma elus olnud. Ma aga nii naudin, kui on hetki, kui ma tõesti üksi olen. See on see, mis minu patareisid laeb. Ma ilmselt elaks hea meelga Tove Janson'i moodi kusagil kivi otsas keset merd, et teistest eemal olla.

Lisaks hotellikülastustele olen paar korda ka lihtsalt linna peal olnud, kui päris hotelli lubada ma ei ole suutnud. All olev pilt oli tunnike restoranis, kus ma ka telefoni hülgasin ja tund aega rahus raamatut lugesin, oma super head vegan-pitsat sõin ja pokaali veini jõin. Nii hea oli!


Ma armastan oma lapsi ja ma armastan oma meest, aga kurat, üksinda olla on hea. Ma trükin seda lauset, kui Amber mu tisse pigistab ja Hunter kõrval rongiga mängib, haha. Hotelli me vist küll nii pea ei saa lubada, aga väike linnatripp omaette kuluks ära küll ja ma arvan, et ma ei sure isegi siis süümepiinades, kui ma seda aega küsin.

Mainiks ära, et ülemine pilt oli üsna pärast meie garantii lõppu, kui kõrvuti lauad veel kinni olid ning ees oleva sildi all olevas lauas keegi istuda ei tohtinud. Ja laud edasi olevat P'i endine kolleeg oma lapsega, väikelinna võlud.

Ära häbene ja lahutus-uudist

Tahtsin teha postituse, et mainida, et kui te tahaks iial mulle midagi öelda või ühendust võtta, siis tehtke seda julgelt kas meilid...