Friday, 15 April 2016

Tehtud kudumid

Enam ei saa üldse ilma kudumata olla, nagu väike haigus. Kui ei koo, siis vaatan internetis kudumite pilte ja muudkui mõtlen, mida järgmisena teha, kuigi endal on rohkem kui üks poolik projekt. 


Paar kuud tagasi tellisin Cooperile uued joped, mis on üsna sama lõikega, kuid üks on hall ja teine kollane. Neile puudusid hästi sobivad kindad ja müts, seega oli vaja poisile need valmis kududa.

Poolik müts.

Kindad ja müts esmakordselt käes ja peas.
 Kampsunitega meeldib mul ka edasi eksperimenteerida, jätkuvalt ise huupi kududes ja hiljem jumalat paludes, et nad kokku õmmeldes ja selga mahuksid. Cooper sai endale triibulise nööpidega kampsuni.

Poolik projekt.
Valmis kampsun, mida ta ei tahtnud esmalt paar nädalat üldse selga proovidagi.
Nüüd on poiss kampsuniga sõber, sest ta avastas, et nööbid on lahedad.
Väikeseid kampsuneid on lahe teha, aga ise tahaks ka midagi uut aeg-ajalt. Sünnipäeva ajal sai endale üks linasemat sorti roosa lõng soetatud eesmärgil sellest kampsun teha ning lõpuks ometi saigi tehtud. Suvine pitskoes kampsun, mis omajagu aega võttis.

Poolik kampsuniprojekt.
Lõpuks valmis, kokku õmmeldud ja seljas.
Praegu pooleli olev kudum on ka roosa, nimelt teen endale kolmnurkset salli. Tööl on tihti ühel hetkel soe ja teisel külm, seega oleks hea, kui oleks midagi, mida saab kergelt õlgadele panna või ära võtta. Just ühel ööl tööl ma lõpuks selle kolmnurga kudumise ära õppisingi.


Ääre teen pruunika meelega. Vahepeal läksid ringvardad natukene katki, kuid sirgetel kududes läks see lõngamass natukene raskeks, seega eile sai uued ringvardad soetatud. Loodan lähinädalal lõpuks selle salli ka valmis kududa ja ära pressida.


Cooperi pass ja tuleme Eestisse

Aega võttis, aga asja sai ja Cooperil on lõpuks ometi pass. Helistasin igale poole, uurisin ja arutasin P'ga, millist passi talle esmalt teha, sest valikuid on meil tema puhul kolm - Eesti, Uus Meremaa või Briti pass. Kui hakkas tekkima oht, et kui me maikuus Eestisse tahame, peab passi ruttu ära tegema, siis pidi ka lõpuks ometi valiku tegema, milleks sai....

Tadaaa! Briti pass!

Meie väike rahvusvaheline pere.
Ma olen kindel, et paljudel marurahvuslastel tegi see meele tusaseks, et ma talle Eesti passi ei teinud, aga samamoodi nagu ei saanud ta ema poolset passi, ei saanud ta ka isa poolset.

Miks me siis Briti passi poolt otsustasime? - Ausalt, eelkõige mugavusest ja lihtsusest. Kui me oleks Eesti või Uus Meremaa passi tahtnud, siis oleks pidanud kõik paberimajanduse teistesse riikidesse saatma, eelnevalt siin ta sünnitunnistuse ära apostillima ja kõik oleks üsna pikalt aega võtnud.

Eesti pass oleks palju odavam olnud, vaid £19 võrreldes £49'ga, mis Briti oma maksma läks. Samas, taaskord oleks pidanud paberid Eestisse saatma (või siinsesse saatkonda, kust omakorda kõik Eestisse saadetakse) ning sellele siis kas Londonisse saatkonda või kuhugi aukonsulisse järgi minema.

Briti passi jaoks pidin ma tõestama, et ma olen siin alaline elanik ning et ma olin siin enne Cooperi sündi 5. aastat elanud ja töötanud. Selleks saatsin P60'd (need annab aastas korra tööandja, kus peal, kui palju maksu maksnud oled, palju teeninud jms). Paar nädalat pärast asjade saamist sain küll kirja, et üks P60 oli puudu ning minu passi tahetakse ka. Saatsin siis kiirelt järgmisel päeval oma passi ning palgalehed (selle annab tööandja iga kuu palgapäeval, kus kirjas täpselt, palju sel kuul palka said, palju makse maksid, palju puhkust alles on jms) sellele puuduvale aastale. Kaks päeva hiljem sain sõnumi, et pass saadetakse lähipäevil välja, mis tuju nii heaks tegi. Kaks tööpäeva hiljem tõigi kuller passi ilusti koju.

Kui tavaliselt öeldakse, et Briti pass võib kuni 6. nädalat võtta ja ma arvasin, et nii pikalt lähebki, sest ma pidin igasugu lisapabereid saatma, siis läks üllatavalt kiirelt. Avalduse saatsin esmalt neile 24. märtsil ning pass oli käes 12. aprillil, läks vaid natukene üle kahe nädala mis on hea arvestades, et selle aja jooksul oli ka kaks päeva riigipüha.

Veel üks põhjus Briti passi tegemiseks on see, et Cooperil on seda lihtsam tulevikus uuendada. Kui tal on sünnijärgne õigus nii Eesti kui ka Uus Meremaa passidele, siis neid saab ta üsna lihtsalt, aga Briti passi jaoks peaks ma ilmselt kõik oma siinsed paberitööd alles hoidma.

Lisaks, Briti pass on üks maailma viisavabamaid passe, ehk sellega saab ta kõige rohkem viisavabalt ringi reisida. Arvestades seda, et nii mina kui ka P ei ole oma sünniriikidesse pidama jäänud, siis me peame seda üsna loomulikuks, et Cooper suureks saades ka ringi rändab. Uus Meremaa pass on viisavabaduselt maailmas 7s, Eesti 14s, mis on küll ka üsna hea.

Eesti Vabariik kahjuks veel ei luba topelt kodakondsust täiskasvanutele. Sünnijärgset õigust ära võtta ei saa ning samas, mis nad teevad, kui sa kellelegi ei ütle, et sul passe mitu... Kuid ma ei näe hetkel põhjust, miks ühel kaheaastasel rohkem kui üks pass olema peaks. Kasvatan ma teda küll kui poolenisti eestlast ning eesti keelt õpetan talle ka. Kui ta kunangi ise avaldab soovi, et ta tahab Eesti passi, siis saame selle ka organiseerida. Plaan on jätkuvalt lähiaastatel hoopis Uus Meremaale kolida, seega ilmselt järgmiseks passiks saab ta endale selle riigi oma.

Nüüd on pass olemas, saime ka lõpuks Eestisse piletid broneerida ning sõidame sinna 4. mail nädalaks ajaks. Auto on renditud (P saab esmakordselt elus teistpidi liikluses sõita!), esimese öö veedame Tallinnas, kus on korter broneeritud (mingi Liivalaia Apartment, väga kena koht tundub olevat ja soodne oli ka - £69 öö eest, lisaks saame sealt kergelt vanalinna jalutama minna), laupäeval on pereliikme juubelipidu Võrus ning ülejäänud graafiku peame veel paika panema, kuid paikneme Võrus kalli tädi juures. Igasugused soovitused on oodatud, mida P'le, kui esmakordsele Eesti külastajale, näidata ja kus oleks vahva Cooperiga käia :)

Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...