Monday, 28 February 2011

Mu segane mees ja nädalavahetuse kokkuvõte

Note to myself: Mitte teha endale küünemaalinguid või kohvi juua, kui mees jalgpalli vaatab. Ma oleks kohvitassiga endal peaaegu hambad välja löönud, kui ta kilkas ja hüppas, kui värav löödi. Ma ei saa temast kohe mitte aru vahepeal, täiesti segane on. Vähemalt on tal hea tuju nüüd.

Tänane päev on tõeline lebo olnud. Eile olime usinamad ning käisime Uxbridges ja ostsin endale paar ilusat asja ka (pilti näeb siin). Käisime Nandos söömas, mille järgi mul isutas. Seal tegin aga vea ja tellisin endale üsna kaka seene-burgeri. Ma kujutasin ette, et natukene seeni ja juustu on kanatüki peal, aga burgeri vahel oli suur ja must kole seen, mida ma isegi proovima ei hakanud ja burgeri vahelt välja noppisin. Sai juustu ja salati-tomatiga oli ka päris hea. Vähemalt oli friikaid ja kapsasalatit kõrval. Sõprade pool käisime ka õhtul, kus saime õhtusöögiks hautist ja oh kui hea oli. Lisaks rummi kokaga ja koju saime südaöö paiku.

Täna ärkasime, ma kohvitasin ja andsin Rogerile mahla. Siis koritasin natukene asju nurgas ja logelesime veel rohkem. Jõudsime masinatäie pesu pesta, sõime viimaseid frikadellisupijääke, Roger tegi riisi ja hiinapäraselt kana (maapähklite ja ananassiga, päris huvitav). Jäätist sõime ka. Siis tegin endale pediküüri-maniküüri ja nüüd ma siin blogin järjekordse kohvitassiga. Homme peaks ma vähemalt tööle minnes üsna puhanud olema. I wish :P

Ma ei suuda laupäevast juuksurisse minekut ära oodata ja järgmise nädala jooksul peaks mu kolm eBay ostu ka Hong Kongist lõpuks kohale jõudma. Homme on palgapäev ka, mis on tore. Ei saa kohe üldse kurta hetkel.

Raamatud 1-5/25

Sai endale ju 2011. aastaks lubadused antud ning üks neist oli sel aastal 25 raamatut ära lugeda. Võin uhkusega öelda, et üks viiendik on loetud, 20 raamatut veel! Siin on kiire ülevaade raamatutest, mis mul loetud on.

Just täpselt selline hunnik on loetud. Küll ma olen alles enda üle uhke :) Neli raamatut on Charlaine Harrise True Bloodi sarjast, millest esimesed kaks lugesin ma eelmisel aastal ära (korraga tellisin kaheksa raamatut).

"Club Dead"is hakkas Sookie ja Billi suhete jahenemine kui Bill ära sõitis tööasjus. Mängu tuli uus libahunt, Alcide, kellega Sookiel tõmmet on. Tuleb aga välja, et Bill on röövitud ja Sookie tõttab appi. Põnev ja kerge lugemine nagu kõik selle sarja raamatud. Alustasin seda küll eelmise aasta lõpus, kuid panen selle ikka siia nimekirja, sest enamus raamatust sai jaanuaris loetud.




"Dead to the World" on siiamaani mu lemmik sellest sarjast, sest Ericul on mälukaotus ja Sookie võtab ta enda hoolde. Billiga on Sookie lahus ning Sookie ja Ericu vahel on väike romantika. Palju seksitseene selles raamatus :) Lisaks on selles loosse toodud nõiad ja nõiduste panemine, mis on ka Ericu mälukaotuse põhjuseks.





"Dead as a Doornail" on raamat, kus on rohkem juttu libahuntidest, või pigem libapanteritest. Sookie vend, Jason, on inimesest libapanteriks muudetud. Keegi kogukonnas tapad libahunte(-pantereid ja muid muundujaid) ning on oht, et Jason elab oma viha välja. Kuid Sookie päästab jälle kõik!





"Definitely Dead"is hakkab Sookie väljas käima ühe libatiigriga ja tundub, et ta hakkab Billist üle saama. Erinevate piirkondade vampiirid soovivad aga Sookiet endale, sest Sookie mõtetelugemine on neile kasulik. Lisaks on Sookie sugulane surnud (ta suri vampiirina) ja Sookie peab ta korterit teises linnas korda tegema minema, kus kasutatakse päris vinget nõudust, et mõrvarit tuvastada.



"Treasure Island" on kindlasti üks igavamaid raamatuid, mis ma viimasel ajal lugenud olen. Ma mõtlen peale koolist lahkumist, kui ei pidanud enam kohustuslikku kirjandust lugema. Ehk oli asi selles, et selles kasutatud inglise keel oli vähe keerukam või lugu ise... Kuid kui ma Wikipediast selle sisu üle lugesin, siis see ikka on üsna keeruline. Lõpp hea, kõik hea, aga uuesti lugema ei kutsu.



Kuuendaks raamatuks on hetkel käsil Stephen Kingi "The Green Mile". Filmi olen korduvalt näinud ja väga meeldib, kuid raamatud on ju enamasti paremad. Lisaks ei ole ma iial midagi Stephen Kingilt lugenud. Praeguse 50lk pealt võin öelda, et päris huvitav on. Aga eks ma panen arvamuse kirja siis, kui terve raamat loetud ning neli raamatut veel :)

Saturday, 26 February 2011

Eriti asjalik reedene vaba päev

Vaba päev nädala sees on ülimalt tore.

Hommikul sai kell 7 ärgatud ja saatsin mehe ilusti tööle. Logelesin siis mõnuga paar tundi, jõin kaks tassi kohvi ja sõin saia Nutellaga hommikusöögiks. Lõpuks võtsin end kokku ja käisin pesus - tegin näomaski, juustele ravi ja maski ja muud aeganõudvat, mida ma igapäevaselt ei tee. Seejärel maalisin endale uued maalingud küüntele, vaatasin keskpäevast jura telerist ja siis läksin välja.

Käisin ühes juuksurisalongis, mis mulle on silma jäänud. Häbi oli küll sisse minna ja erinevatel juuksuritel lasta halvakspanuga mu juukseid vaadata ja soovitada, mida teha, et see kirju porgandi-juus ära parandada. Järgmisel laupäeval lähen siis värvima ja ilmselt tuleb heledamat sorti pruun, aga mitte päris blond. Ma olen sellega rahul, sest šokolaadipruun oli mu esmane eesmärk nagunii, vaid musti juukseid ei tahtnud enam, lihtsalt mingil hetkel lõi see blondi isu jälle peale. Värvimise ja otse lõikamiseks öeldi hind £52, mis on palju vähem kui ma arvasin, ma kartsin, et ma pean umbes £100 planeerima.

Lisaks üksikud asjad poest ja koju tagasi. Kodus koristasin meie tuba häääästi põhjalikult ja kiirelt koristasin vetsu ja vannitoa ka üle. Masinatäie pesu pesin ka. Vähemalt saame nädalavahetusel vabamalt võtta ja koos laisad olla.

Friday, 25 February 2011

Eesti Vabariigi 93. aastapäev

Head Eesti Vabariigi 93. aastapäeva kõikidele!

Mina tähistan oma vaba päeva hoopiski homme (jess, jess, jess!). Google oli väga kaunis täna ning üldse oli mul väga eriline tunne sees. Eestis elades seda ei olegi iial tundnud, aga välismaal elades tuleb see rahvuslikkus kuidagi eriti esile minus. Töölgi mingil hetkel vetsus end peeglist vahtides avastasin, et väga vastavad riideid sai hommikul uniselt selga pantud: sinine kampsun, mustad püksid ja valge pluus. Käisin nagu lipukene ringi :)

Kodus tegin esmakordselt frikadellisuppi eestipäraselt, mis minu meelest üllatavalt söödav välja tuli. Roger küll pidi natukene vürtsikastet sekka panema, aga talle vaid soolast ja piprast ei piisagi iial. Isegi frikadellid tegin oma pisikeste kätega ja peab austalt tunnistama, et neid väikeseid palle oli ikka üsna kepp (vabandust väljenduse pärast) käte vahel voolida ja veeretada. Vähemalt oli tulemus seda väärt, saame kolm päeva suppi süüa!

Siis jõudsin ma viimased mõnikümmend minutit Presidendi vastuvõtu kätlemist vaadata netist. Kahte tuttavat nägin ka: ühte spordipoissi, kes mu onupoja parim sõber on ja kellega paaril peol koos käidud sai ja üks endine paralleelklassivend (kui ma õigesti mäletan). Nimesid nimetama ei hakka :D

Vaatasin siis Õhtulehe kodulehel pilte ka ja see ajas nii naerma, et ma kohe pean siia jagama:

Olles näinud mõni pilt enne seda pilti ühte hiiglaslikku Hummerit, on kohe aru saada, kes tõelised eestlased on :D

Ma lähen vaatan nüüd veel pilte ja loen inimeste õelaid ja naljakaid kommentaare.

Tuesday, 22 February 2011

Minu esimesed rummikoogid.

Tänane plaan oli hea: brokkoli-pirukad ja rummikoogid.

Esmalt ei saanud pirukaid teha, sest brokkoli oli kollaseks tõmbunud. Roger praadis meile vinkusid siis.

Rummikoogid said tehtud, nagu kõrvalolevalt pildilt näha, aga ma ei ole rahul. Esmalt poole tegemise pealt avastasin, et rummiekstrakt sai ju paar kuud tagasi ära visatud, sest aegunud oli. Kasutasin siis seda kanget rummi, milles rosinad leos, aga see ei ole päris see. Lisaks oli plaan rummikooke kookose sees keerutada, aga kookos sai koos rummiekstraktiga välja visatud aegumise tõttu. Seetõttu keerutasingi pallikesi erinevates koogi-kaunistustes ning mõndadele leidsin marmelaaditükid peale.

Ma olen kaks kooki söönud ja ei ole päris see "õige" maitse, ma arvan, et rummi tõttu. Kuid samas ei ütleks ka, et halvad on, kuid hapukoort peaks natukene vähem teinekord panema, et nad kuivemad oleks. Vähemalt Sainsburyst leitud 68pennine tordipõhi läks riiviga väga ilusaks puruks. Eks harjutamine teeb meistriks ja teine kord olen targem!

Sel nädalal veel plaanis kartulipannkoogid ja frikadellisupp ja ma loodan, et nendega mingeid viperusi ei juhtuks.

Monday, 21 February 2011

Ära enam triigi, mul on niigi viigid.

Tullest perest, kus ka voodilinu ja riidest taskurätikuid triigiti, triigin ma praegusel ajal liialt vähe. Vabanduseks võiks ka tuua, et tänapäeva riided ei kortsu nii meeletult. Voodilinadega on aga selline lugu, et kui nad kuivades juba ilusti sättida ja peale seda kappi väga korralikult voltida, siis lähevad nad ise üsna sirgeks. Vähemalt meie linad teevad seda.

Minu triikimise-ajalugu sai alguse varajases eas, olin ma siis umbes 3 või 4 aastat vana. Nimelt triikis mu kallis tädi oma lühikesi pükse, mis olid sellest läikivast dressi-materialist, kui ma õigesti mäletan. Ma ei tea kas ta läks telefoni vastu võtma, sest sel ajal oli ju telefon juhtmega seina küljes ja hoopis teises toas, või midagi muud tegema, aga triikraua ja püksid jättis tugitoolile. Väike Mari tahtis aga hästi lahke olla ja kallis tädikest aidata. Kui tädi tuppa tagasi tuli, oli ta ilusate lühikeste pükste tagumikule auk põletatud. Selle halva kogemuse tõttu jätsin triikimise veel mõneks aastaks ja tädi ei ole mulle oma pükste eest siiani veel andestanud.

Teisekordselt tuli huvi umbes 9aastaselt ja tahtsin emale abiks olla. Elasime majas, kus vesi tuli väljast kaevust ning seetõttu pesupäev oli alati terve päev ja alati jäi palju-palju riideid korraga pesemiseks ning triikimiseks. Ema triikis ja ma lihtsalt läksin ja küsisin, et ta mulle triikimist õpetaks. Ema ei olnud mul iial liigse jutuga, andis triikraua kätte ja ütles: "Triigi siis." Ning ma triikisingi kogu pesuhunniku ära ja tihti peale seda olin ka sellega abiks.

Mõnda aega oli mul oma elu peal olles vabandus, et triikimislauda meil ei ole ning voodi peal oli tõeline selja surm triikida, seetõttu saigi vaid väga hädavajalik sirgeks. Nüüd on meil ilus, kuid odav, triikimislaud ning triikraudki on väga hea ja alla aasta vana. Päris peale iga pesukorda ma küll ei triigi, enamasti pühapäeviti triigin nädalaks tööriided ära ja kui väga hoos olen, siis mõned muud asjad ka. Tänu erinevatele hästilõhnavatele triikimisveedele on triikimine nüüd üsna teraapiline ja mõnus. Ainus miinuskülg on see, et mu selg hakkab üsna ruttu seistes valutama miskipärast.

Meie peres on aga sedasi, et mina ja Roger triigime omi riideid eraldi. Olgu see kui imelik tahes, aga ta ei ole mind oma riiete kallale lasknud. Ma ei kurda ka, sest tal on liiga palju riideid nagunii, las ise triigib. Täna julges ta esmakordselt mulle tervenisti ühe triiksärgi triikimiseks anda ja minu meelest tuli päris hästi välja.

Kuid unistuseks oleks ikka ühel heal päeval eraldi pesuruum, kus ma triigiks meie voodilinu ka ja oleks muidu tõeline perenaine :)

Sunday, 20 February 2011

Komöödiat mujalt maailmast

Jagaks teiega natukene Trinidadis tehtud komöödiat ka, mille üle me Rogeriga täna hommikul kõkutasime :)



Eesti sünnipäev on tulemas!

Järjekordse kerge veinipohmakaga (märtsikuu tuleb mul täiesti alkoholivaba, ma luban) ei ole üldse hea idee toidublogisid lugeda. Kui ma kunagi halvasti tundes ei tahtnud söögist mõeldagi, siis nüüd vaid sööks :) Lisaks selline seisun sunnib mind alati ülimalt agaraks, justkui tahaks heaks teha selle väikese libastumise.

Lisaks on ju ka 24veebruar väga ligidal ja armas oleks midagi eestimaalist teha. Kui päris 24ndal ei jõua, siis 25ndal, sest siis on töölt päev vabaks võetud. Nüüd on muidugi küsimus - mida teha?Siiamaani on peast käinud järgnevad mõtted:

- Sealiha. Ma ei tea küll, millisel viisil, aga ammu ei ole sealiha söönud ja isu on suur. Poest ostame ise enamasti kanaliha või loomaliha miskipärast.

- Kartulid. Eriti kartulipannkookide isu on, sest neid sõin ma viimati, kui mu ema veel elas. Kurgi-hapukoore salat kõrvale ja mmm...

- Frikadellisupp. Ohhh, nii tahaks! Siin vist frikadelle ei müüda, aga ega nende tegemine ei peaks ju raske olema.

- Kräsupea kook. Ma arvan, et see ei vaja mingeid kommentaare.

Igasugused muud soovitused isamaalisteks toitudeks on ka oodatud!

Kuigi üsna kindel on see, et ma teen need kõik asjad ükshaaval ära, sest kaua ma ikka isutan. Siinses köögis kokkamist ma küll vihkan, aga hiljem on oma toas head toitu süüa ju väga mõnus.

Ma olen tulihingeline koduse toidu hindaja ja valmistoite ostame väga harva, pigem käime väljas söömas. Siin ei ole üldsegi sellist salatite ja muude valmis lihatoodete ostmist, kui ma Eestis tegin. Ma ei saa öelda, et siin kehvem oleks, sest mind ei ole iial isegi uudishimu valmistoidu leti juurde viinud. Mis on muidugi väga positiivne minu meelest. Oleks vaid täiesti oma köök, siis ma nuumaks Rogeri veelgi paksemaks :)

Wednesday, 16 February 2011

Tähelepanekut lastega

Üks asi, mis mulle siin riigis on silma jäänud, on see kuivõrd tittedena lapsi koheldakse. See on tavaline nähtus, et umbes 5aastane laps viiakse kooli kärus. Mitte keegi ei vaata viltu, ainult mina. Piisavalt olen näinud ka u 7aastaseid, kellel on pöial suus ja esihambad seetõttu peaaegu horisontaalsed. Ma olen väga kindel, et vanematel oleks palju kergem olnud last sellest harjumusest võõrutada, kui hiljem hambaarstile meeletuid summasid kulutada. Sellel lisaks nägin täna bussis ühte u 3aastast, kelle ema istus kõrvalistmel, lutipudel käes. Milleks? Et lapsi pikemalt väikestena hoida?

Ma saan küll aru, et vanematel on sedasi lihtsam, aga lastega ei olegi lihtne. Mina olen üsna kindel, et kui lapse jalg kandma hakkab, siis ei ole enam käru eriti vaja. Lisaks, kolmeaastane peaks ikka oskama klaasist või pudelist juba juua, mitte lutipudelist. Kuid eks ma tulen sellel teemal jälle targutama, kui mul endal kunagi laps on :)

Tuesday, 15 February 2011

Loll peast, kole kah.

Olgem ausad, mitte keegi ei ole ju tegelikult üllatunud, et mu juukse-eksperiment perse läks. Ma ei ole küll õnneks enam nii oranž nagu ma hommikul olin, kuid juuste seisukord on üsna kohutav (ja kirju). Õnneks sai toitev mask ostetud ja netist uurin salongitooteid ka, et juuksed jälle elavate sekka tuua. Just tellisin Amazonist endale Redken Extreme Cat Protein Treatment, millel erinevalt lehekülgedelt väga häid kommentaare leidsin. Ma arvan, et ma nüüd oma kuu aega ravin (ja hoian patsis) ja turgutan oma kiharaid ja lähen lõpuks ometi juuksurisse, sest Roger keelas mul nüüdsest kodus juustega eksperimenteerimise. Seda ma oleks pidanud koheselt tegema, sest lõpuks tuleb topelt kulutatud raha - kodune jamamine + juuksur. Eks elu õpetab! Vähemalt ei ole olukord nii hull, et ma veel nutaks :)

Vähemalt õhtusöök tuli hästi välja. Hakkisin köögis kaks tundi ja pärast oli selg seismisest lausa väsinud. Tegin suuure karbitäie kartulisalatit ja magustoiduks tavalist valijekooki. Lisaks kanapirukat uuel kujul - liivataignaga eraldi korvikesed muffini vormis, mille täidiseks kana-paprika-Philadelphia segu. Üsna hea sai, ainult natukene kuiv.

Homme aga lähen tööle, et ma kodus rohkem lollusi ei teeks :D

Ise tehtud puhkepäev

Eile õhtul värvisin oma juukseid ja täna parandan seda :) (Ma tean, ärge hakake isegi noomima!) Tööle saatsin sõnumi, et mõlemad kõrvad on veel lukus ja muffigi ei kuule. Kui aus olla, siis eile oli üks veel kinnine, seega ma päris ei valetanud. Ja ma absoluutselt ei tunne end süüdi, sest mingeid erakorralisi kaebusi mul pooleli ka ei ole, mis homseni oodata ei saaks.

Roger läks ka hiljem tööle täna. Saatsin ta ilusti rongijaama, käisin siis poes. Ostsin koolat, kartulisalati materjali (reedene salat läks Rogerile hästi peale), lõpuks ometi prügikotid, mida me oma nädala oleme alati unustanud osta, ja veel juuksevärvi ja juuksemaski.

Istun nüüd siin, esimene värv peas, ja joon kolmandat kohvi. Süüa ei ole veel viitsinud, millegi vastu ei isuta ka. Aga oh kui hea on täitsa üksinda olla üle pika aja! Teler käib, saan rahus raamatut lugeda ja oma küüsi lakkida. Peale juuste tegemist asun salatit tegema, lisaks ehk teen midagi pirukataolist olemasolevast kanast ja koogi võiks ka teha tänase sõbrapäeva puhul. Mõnus on! :D

Ja järgmise nädala reede on mul juba töölt vabaks võetud, siis saan koos Rogeriga kodus olla lihtsalt niisama. Küll ma alles igatsen kooliaegseid suvevaheaegu...

Sunday, 13 February 2011

Kevad käes!

Väljas on jumalast kevad! Umbes +10C, päike särab, linnukesed laulavad ja ühes hoovis nägin juba ilusaid lillasid krookuseid. Isegi õhk lõhnab kevadiselt! Kevad on nimelt minu lemmikaastaaeg, seepärast ma nii elevil olengi.

Ärkasin kerge veini-pohmakaga, mida aitas leevendada kartulisalat ja Sprite. Siis tuli meelde, et mees peab perearsti juures käima oma haiguslehele alkirja saama. Ostsin endale ka veel Sudafedi ning kuna mu hirm-kuivadel huultel tekkis nüüd ülimalt ebaseksikas ohatis, ostsin selle jaoks vähe kallimat rohtu ka. Nimelt ostsin ühe 99p eest Wilkinsonist, aga see küll ei tee mitte midagi. Uus rohi tundub aga palju tõhusam olevat, kuigi ma seda vaid korra peale kandnud olen.

Roger vaatab hetkel jalkat oma punase särgiga - Manchester Unitedi ja Manchester City mäng. Peale seda läheme lemmikkaubamajja, Westfieldi. Peale nurumist lubasin Rogeril veel paar asja Ralph Laurenist tellida ja nüüd tal vaja ju tasa teha ja mulle ka midagi osta. Ma terve nädal tõsiselt mõtlesin, et mul ei olegi midagi eriti vaja. Rinnahoidjaid peab vaid juurde muretsema, kuid muid riideid on mul hetkel rohkemgi kui vaja. Nii raske on sedasi, kui valik on liialt suur :))

Saturday, 12 February 2011

Kuulid koos.

Küll on tore, et lõpuks ometi on reede õhtu ja nädalavahetus tulemas. See töönädal oli väga vastumeelne. Nii vastumeelne, et ma kandideerin ühele teisele töökohale, mille jaoks ankeedi täidan hetkel. Mitte, et mulle mu praegune töö ei meeldiks, aga väga raske on töödata koos inimestega, kes lillegi liigutada ei taha. Ja igasugused lapsikud virisemised viskavad ka vaikselt üle. Kõik on väga toredat tüdrukud, aga pikalt see sedasi edasi kesta ei saa, mul jooksevad kuulid kokku varsti. Ma lihtsalt ei suuda lõputult positiivselt sellele vaadata. Lisaks rohkem raha oleks ka teretulnud, sest sellise töömahu eest nii vähe palka saada on naeruväärne.

Huuled on mul aina hullemad. Määrin igasuguseid asju peale (varsti otsin Sudocremi ka välja!) ja veel suurem ohatis hakkab tekkima keset ülahuult. Ma ei saa ju Rogerit sedasi musitada! Ja musitada on ju peale kolme aastat ikka armas. Ta ilusti alati annab ka, kui ma küsin: "Give me a smooch!"

Positiivne on see, et meil avati just tööle mineku tee peal Tesco Express, mis on kella 6st 23ni iga päev avatud. Loodame, et mu musikene ei unusta sealt hapukoort osta, sest kartulid ja munad on salati jaoks keedetud :D Veini toob ta ka mulle (ainult mulle, sest tema veini ei joo, või peaaegu üldse ei joo, kui aus olla), yay!

Ahjaa, Egiptuse üle on mul ka hea meel. Palju õnne neile!

Friday, 11 February 2011

Gurmaanid

Väga positiivne avastus, et mu kaasale meeldivad jahukastmed. Kuigi eks neidki teen ma natukene rohkem kiiksuga kui ma Eestis tegin ja vürtse tuleb rohkem sekka. Täna üllatasin ennastki ja tegin guljaši moodi kastet:

Pruunistasin loomaliha ja hautasin natukene veega. Maitsestasin soola, pipra ja kreoli (ehk tõlkisin õigesti) vürtsiga. Siis lisaks piima-jahu segu, ketšupit ja lõpus hapukoort. Nämma!

Roger küll alguses viskas natukene mokka viltu kui ma ketšupit sisse panin, aga pärast oli kommentaariks "excellent". Ise olin ka rahul.

Mitte, et mul alati söögitegemine hästi välja tuleb. Aeg-ajalt ikka oskan teha selliseid käkerdisi, et hea meelega viskaks kohe ära, aga ma ei ole harjunud toitu päris sedasi ära viskama. Homme või nädalavahetusel teen kartulisalatit kah, sest niiii isu on peal. Kahju, et siin poes viinereid ei müüa...

Thursday, 10 February 2011

Igatepidi katki

Arsti sõnul on mu nohu-tatt kõrva läinud. On alles rõve ja väga kahju, et ma kõrva kaudu nuusata ei saa. Igatahes soovitati Sudofedi võtta ja öeldi, et mõnda aega võib see lukus kõrv olla. Isegi kaks nädalat, aga ma loodan küll, et see paari päevaga ära kaob. Vähemalt on süda rahul, et midagi tõsisemat ei ole.

Üleüldse on rääbakas tunne, sest mu huuled ka streigivad. Esmalt tundus, et mõlemasse suunurka tuleb külmavill ja suunurgad olid natukene katkised. Ostsin siis rohu, mida ma olen peale määrinud, kui meelde tuleb, aga asi ei ole sugugi paremaks läinud, pigem vastupidi! Üleüldse on huuled väga hellad ja katkised ja mulle ei meeldi sedasi!

Vähemalt on mul uus ja seksikas käekott.

Ma lähen teen nüüd küüned ka ilusaks ja seksikaks, et inimesed esmalt neid märkaksid, mitte mu katkiseid huuli.

Wednesday, 9 February 2011

Hommikune lebo.

Küll ma armastan pikki hommikuid! Kell on 8 saamas ning kell 11:30 pean arsti juures olema (sinna on vaid 10min jalutuskäik). Ja kes teab, mis ajaks ma siis tööle jõuan, kus ma kella 18ni olema pean. Not bad at all :)

Vähemalt saan juustel lasta loomulikult kuivada ja peaks kiirelt põrandad ka üle pühkima ja tolmu võtma. Ja saab vähemalt pikemalt valida, mida täna selga panna jms. Kuigi voodist on raske välja saada, olen ma kohe kindlasti hommiku-inimene.

Toredat kolmapäeva! Peale tänast on vaid kaks tööpäeva alles! Ja nädalavahetus tuleb kodune, tuleb vaid korraks Uxbridges käia ja endale triibutajat osta, et juukseid heledamaks saada jälle.

Raamatukoi kõrvasaaga

Tegin endale täna välja ja ostsin Glamour ajakirja (ainus ajakiri, mida ma igakuiselt ostan) ning kaks raamatut: "Treasure Island" ja "The Green Mile", sest need olid liiga soodsad, et neid mitte osta.


Hetkel on käsil mu True Blood raamatutest kuues ja peale seda on vaid kolm veel lugeda. Kuigi tegemist on ülimalt huvitava raamatusarjaga, siis vahelduseks tahaks midagi muud peale vampiiride ka lugeda. Kusagil peaks mul isegi paar eestikeelset raamatut olema, minu meelest ma võtsin Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" kaasa. Kuigi ma ei ole oma kaks aastat eesti keeles raamatut lugenud. Mäletan veel, kuidas keskas inglise tunniks pidime raamatuid lugema ja esimesed paar raamatut olid ikka päris rasked. Nüüd tundub inglise keeles lugemine vahepeal isegi lihtsam, olgu kui hirmus see tahes.

Kõrvasaaga jätkub! Eile läks kõrv mingi aeg lukust lahti ja oli enam-vähem normaalne olla. Tööl täna aga läks kõrv jälle täiega lukku ja midagi ei aidanud ning kuulsin vaid ühest kõrvast. Kuna mul ei ole midagi iial kõrvadega häda olnud, siis homme kell 11:30 lähen perearsti vastuvõtule. Külmetusest olen just lahti saanud ja nüüd see jama, eriti "lahe". Töölt kaubamajja sõites läks kõrv jälle normaalseks ja siis läks jälle mingi hetk eriti kõvasti lukku. Sedasi lukku ja lukust lahti ongi, ei ole üldse stabiilne. Mingit erilist valu nagu ei ole, lihtsalt survet tunnen kõrvas. Igatahes loodan, et isegi kui on mingi põletik vms kõrvas, saan ma sellele kiiremas korras jälile. Kuigi hea meelega oleks paar päeva kodus ja loeks raamatuid :D

Tuesday, 8 February 2011

Imeline internet

Küll on alles lihtne ja mõnus internetist asju tellida - klikk klikk ja asi tuleb postiga kohale. Eile tellisin omale käekoti sõbrapäevakingiks ära ja täna tellisin natukene küünemaalinguasju. Sain isegi postiaadressiks töö aadressi panna, et ma ikka nädala sees kätte saaksin. Kott panti täna posti, seega ehk homme või ülehomme tuleb kohale :D

Kõrv läks ka lukku tööl täiesti lambist. Proovisin kõike mida oskasin, et lahti saada sellest, aga ei saanud. Ma ei saa hetkel aru, kas ikka on veel lukus, sest enam nii ei kumise, aga päris normaalne ei ole ka. Kui hommikuks mu kuulmine 100% ei ole (kuigi 100% ei ole see mul kunagi olnud), siis proovin ilmselt perearstile kiirkorras aega saada, sest tööl on telefoniga lukus kõrvaga ikka eriti nõme rääkida.

Monday, 7 February 2011

Ei ole enam peoloomad

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest ehk reedest.

Mees helistas, et Donnette on meid külla kutsunud. Kuna ma kell 18 alles lõpetasin tööl ja üleüldse Donnettei juurde alles kella 22ks jõudsime, siis jäime ööseks. Istusime ja lobisesime kella kaheni, väga lahe oli.

Laupäeval ärkasime juba kell 8 ja üsna väsu oli olla. Sama päeva õhtul oli aga Donnettel väike pidu tulemas, milleks valmistada aitasime. Kõik kokkasid ja mina tegin oma imehead toorjuustukooki jälle.

Inimesi tuli palju ja pea kõik olid Trinidadist pärit. Ja nagu ikka, alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Alustasime vaikselt, sõime ja kerged joogid ning üks naine tegi Mary Kay esitlust. Minu jaoks esmakordne taoline esitlus ja olin vabalt katsejäneseks toodete proovimisel. Päris huvitavad, kuid minu meelest liialt kallid. Peale seda tuli aina rohkem jooki, muusika muutus aina rütmikamaks ning ühel hetkel leidsin ennastki mehega puusa hööritamas. Alguses olin ma küll ebakindel, et kas mul tasub oma peput liigutada, sest kõigil teistel on ju selliste liigutuste tegemine geenides, aga häbisse ma ei jäänud. Hiljem kui paar tüdrukut salaja juustukooki söömas käisid ja mind selle headuse tõttu naiseks võtta tahtsid, siis isegi mainisid mehele, et ma oskan isegi tantsida. Nende tantsimine tähendab nimelt pigem puusade ja tagumiku hööritamist ja võib esmapilgul näida väga vulgaarne :P Aga väga lõbus on :)

Mingi aeg läks mu peotuju hirmsa alakõhu valu tulles (vähemalt rase ma ei ole) ja eelmise öö lühikene uni andis ka tunda. Kerisin end siis abikaasa sülle tuttu diivanil ja tukastasin sedasi vabalt paar tundi. Ärgates olid inimesed aina pöörasemaks läinud ja me mehega otsustasime, et on aeg koju minna. Taksoga oleks hirmus kalliks läinud, aga õnneks buss sõitis seal piirkonnas ööläbi. Kell 4:20 hommikul istusime siis bussile, 5:20 oli esimene rong Ealing Brodwaylt meie linnaossa ja olimegi kodus.

Uinusime silmapilgselt ja ärkasime 15:45 :D Ilmselgelt ei ole me sellise pidutsemisega harjunud ja järgmine (või ehk järgmised kaks) nädalavahetust tulevad kindlasti kodused. Sest esmalt oli plaanis endal juukseid värvida veel, aga no isegi poodi värvi ostma ei jõudnud. Pesime hoopis masinatäie pesu, toa koristamise jätame nädala sisse. Tegin üle pika aja korralikult pediküüri, et leotasin jalgu veekausis ja see oli oh kui hea. Lisaks tellisime hiinakat koju ja nüüd ootan küünelaki kuivamist ning siis vaataks filmi ja läheks jälle magama ära.

Üsna sisutihe nädalavahetus, aga me oleme iganädalavahetuseks pidutsemiseks kohe kindlasti liialt vanaks jäänud. Ja ma tahaks siinkohal mainida, et mul on maailma parim abikaasa. Nimelt olin ma hommikul omas voodis magades niutsunud "Auch, auch" (ilmselt alakõht oli krampides) ja ta oli armsasti mu kõhtu paitanud ja magada lasknud. Nii armas temast. Ja üldse on ta end viimasel ajal ülimalt hästi üleval pidanud ja ei lähe iga pisiasja pärast liialt närvi. Mulle meeldib, et ta on rahulikumaks muutunud ja tundub, et talle endale ka meeldib. Räägi veel, et vanale koerale uusi trikke ei saa õpetada. Saab küll!

Läheks nüüd järgmine töönädal ka hästi kiiresti, et me vaikset nädalavahetust nautida saaks ja end välja puhata!

Friday, 4 February 2011

Light at the end of the tunnel

Veel üks päev ja siis on juhataja tööl tagasi! Kuigi siiamaani on kõik hästi lõpenud.

Eelmise postituse kaebus sai lahendatud. Homme pean veel meie Doveri poest vastuse saama ja nad peaks kliendi kaardile raha kandma. See mõrd oli järgmisel päeval palju sõbralikum ja ma arvan, et ma lihtsalt võtsin seda liialt südamesse. Panin kirja küll enda juhatajale kirja, et ma ei ole tolle muti kohtlemisega häpi, aga ma ei usu, et ma ära saadan. Homme on see juhataja meie kontoris nagunii ehk lihtsalt mainin selle ruttu ära.

Lisaks sellele jättis juhataja mulle mõned vähe keerulisemad ja tähtsamad kaebused tegelemiseks. Ühele neist vist saime lahenduse ja mees oli telefonil täiesti normaalne. Pakkusime tagastada pool, kuid ilmselt on nad paarsada naela ikka miinustes. Kuid kui ikka internetist tellida ja on selgelt kirjas "Terms and Conditions apply", siis ei saa vabanduseks tuua laiskust, et kes neid ikka loeb. Ja kui aus olla, siis minu firma koduleht on üks selgemaid, millega mina kokku puutunud olen.

Vähemalt saan juhatajatele näidata, mida ma oskan ja et saan hakkama küll. Mis siis, et ma vaikselt teisi töökohti uurin, sest hädasti oleks rohkem palka vaja. Nimelt need imelised kahetoalised (magamistuba + elutuba) korterid, mida me kord vaatamas käisime, on üürimisele pakkuda nüüd ja nende üür on £900 kuu + elekter, komminaal jms maksud. Üüri sees on vesi ja küte, lisaks uksehoidja, jõusaali ja ujula kasutamine (päriselt!!!). Korterid on imeilusad ning uhiuued!

Muidu on olla hea. Külmetus hakkab vaikselt ära minema, vaid nohu on hirmus. Aga paar kolleegi on pea täiesti pikali ja napilt räägivad. Kuigi üks tsikk küll tundub, et ta näitleb hästi juurde. Aga see ei ole minu asi. Ma olen kontoris nüüd 8 kuud töötanud ja ei ole päevagi haigena kodus veetnud. Kuid ma plaanin seda! Et südametunnistus ei piinaks, valiks endale päeva, kui kõik teised on kindlalt tööl ja siis lihtsalt tuleb mul toidumürgitus vms. Sest no kurat, kui teised saavad nii kergelt koju jääda ja ma ikka poolsurnult tööle end vean, sest ma tean, et keegi on samal ajal puhkusel, siis ma olen seda väärt. Ehk see kuu või märtsis teen endale lisa-puhkusepäeva :D

Wednesday, 2 February 2011

Mis karjud mu peale?

Tööl, viis tundi tagasi, sain kõne, mis mu väga endast välja viis. Kõne tuli meie mingi CEO sekretärilt, kes meie kliendilt kaebuse oli saanud. Klient esmalt saatis meie osakonda kaebuse alles eile! Lisaks vastasin ma talle eile paar meili ja olin just ootamas ta vastust mu viimasele, et tema kaebust sügavuti uurida saaks. Ja siis see mõrd helistab ja nõuab! Oh ta oli kohe niiiii nõme ja ennast täis! Seletasin teisele kolleegile selle situatsiooni ära ja ta tunnistas, et ma olen kõik 100% õigesti teinud. Ma ei saa aru, miks mõned inimesed arvavad, et kui neil on rohkem raha, siis peavad kõik nende jalgu lakkuma (kas see on üldse väljend?).

Võeh, võttis käed värisema ja hoidsin pisaraid tagasi. Mitte, et ma tavaliselt nii õrnakene olen, aga mõnikord võtan asju küll väga hinge. Koju tulles võtsin paar suutäit likööri ja sõin jäätise ja on vaikselt parem olla.

Igatahes homme saan sellele mõrrale helistada jälle. Aga ma mõtlen väga hea vastuse välja! Juhatajaga peab ka asja arutama, et ma end paremini tunneks, aga kõik juhatajad on mingil suurel koosolekul täna-homme-ülehomme.

Küll ma saan üle! Ja küll karma sellele mõrrale kätte maksab!

Edit: Mind tavaliselt ei häiri, kui kliendid hästi kurjad on miskipärast, aga oma kollegilt sellist üleolemist tunda saada on valus.

Tuesday, 1 February 2011

Taldrikute keerutamise meister

Esimene päev juhatajana (juhataja asetäitjana pigem) möödus õnneks väga vaikselt ja ilma suuremate juhtumisteta. Avastasin vaid, et ma olen taldrikute keerutamises kibe käsi ja esmakordselt proovides sain taldriku kepi otsas vaid mõne sekundiga ilusti pöörlema. Selliseid huvitavaid asju me tööl teemegi. Lisaks oli väga hea kell 17 kontorist välja jalutada ja õues ei olnudki enam kott pime. Natukene hämar küll, aga pool taevast oli erk ja roosa. Homme töötan 8st 16ni, siis saab veel valgemas koju tulla.

Olin hea naine ning täpselt kui mees uksest sisse astus, sai toit valmis. Tegin tagliatelle pastat kanaga, mille maitsestasin sidrunimahlaga ja lisasin Philadelphia toorjuustu ka kastmeks. Natukene maitsetu sai, aga muidu päris hea. Teine kord peab vaid rohkem soola, pipart ja sidrunimahla panema. Mees oli rahul, sest parem kui see halvaks läinud kaste, mida ma eile pakkusin :D

Kõht täis ja hea rammestus on peal, lisaks on külmetus veel sees ja see teeb mind uimaseks. Eile saigi terve päev voodis lebatud ja üle 100lk jõudsin ära lugeda. Ma vist olen üle saanud sellest platoost, et ma end lugema sundisin ja olen taas selles faasis, kus ma ootan pikutama minemist ja raamatu kätte võtmist. Lisaks lisasin oma selle aasta loetud raamatud siia blogisse paremale, et oleks näha, mida ma siis ka loen.

Eile vaatasime üle pika aja "Forrest Gumpi" ka ja ma pean tunnistama, et see on ikka sama hea kui see on alati olnud. See film (Roger ütleb seda tihti nii armsalt "flim" miskipärast) sundis meid isegi kella poole üheni üleval passima. Kahjuks jätkus sellele veel väga rahutu öö ja ma ärkasin 6 tunni jooksul enam kui kümme korda üles, mis oli väga nõme. Kuid siiamaani päris hea algus nädalale. Ma loodan, et see kiirelt möödub siiski .

Kohtusin eestlasega :)

Ajaloo huvides paneks kirja, et eile sain ma siin ühe eestlasega kokku. Inglismaal ei huvitanud mind sealne Eesti kogukond eriti, kuid nüü...