Meil on viimasel ajal jälle tõsisemalt jutuks tulnud teema, et mingi aeg Eestis elada. P on seda alati teha tahtnud ja 3.5aastat tagasi ma isegi kirjutasin sellest. Tollal jäi kolimata seetõttu, et me ei olnud abielus ning P ei oleks viisat saanud. Kuid nüüd on mu eksmehest varsti lahutus tulemas ja saame me lõpuks ometi abielluda. Mis tähendab, et me saaks siis rahus kõik koos Eestisse kolida!
Siia kaugele Uus Meremaale kolisime eelkõige, et ta perele ligidamal olla. Kahjuks see ei ole sugugi nii tore välja tulnud nagu me lootsime ning oleme siiski edasi kahekesi lastega. Minu pere küsib endiselt kõige tihedamini, kuidas lastel läheb, tädi regulaarselt nõuab pilte, saadab lastele taskuraha, nagu tõeline vanaema. Siinne ämm elab meist küll kaugel, kuid temagi pea iial ei helista. Ta on meil paar korda külas käinud, kuid pole Hunterit veel kordagi näinud. Hunter on 17kuune... Tal on küll omad probleemid, kuid natukene nukker ikka. Kõige suurem pettumus on olnud äi, kelle juures me lausa esimesed kaks kuud elasime. Kolisime aasta tagasi Whangareisse tagasi, kuna tal diagnoositi vähk ja P jaoks oli tähtis, et ta isa ligidal oleks. Alguses helistas P isale regulaarselt ja käis külas, kuid midagi sealt poolt vastu ei tulnud. Lapselaste kohta küsiti harva ning P sai kõnesid vaid siis, kui isa midagi tahtis. Ta elab meist hetkel umbes 5km eemal ja on Hunterit vaid korra läbi auto akna näinud. Meenutame, et Hunter on 17kuune, mitte vastsündinu... P on korduvalt hakanud mainima muude linna kolimist, sest eks see teeb haiget, et isa on nii ligidal, kuid nii hoolimatu. Palju ta ka pingutab, kui midagi vastu ei saa.
Lisaks ega siinne elu pole lõpmatud rannapäevad ja lillepidu. Siinse boonus on raudselt see, et riik aitab peresid rahaliselt imehästi. Mina saan rahus kodune olla ning P saab poole kohaga tööl käia ja õppida ning elame toetustega ära. Suved on siin küll päikeselised, aga ausalt mingi periood on nii kuum, et õues ei kannata olla. Talved on küll mahedad, kuid majad on nagu kaardimajad, kus seintes pole soojustust ja ühekordse klaasiga aknad on igal hommikul läbimärjad. Kütmine elektriga on kallis. Talvi ma siin eriti ei salli.
Lisaks aina rohkem mõtleme sellele, millised sõbrad me lapsed saada võivad. Miski, mida ma varem ei teadnud, on see, et siin on meeletult palju gänge ja kuritegevust. Mootorrattagängid oma nahktagidega on üsna tavaline nähtus. Ja nad on julmad. Hirm on suur, et mis siis, kui me lapsed valede inimestega läbi käima hakkavad. Cooper on just eriti õrnake ja tundub, et ta oleks ümbritsevatest sõpradest üsna mõjutatav. Eks Eestis leidu ka igasuguseid, kuid mulle tundub omadest kogemustest, et palju vähem kui siin. Mina tulin ju üsna normaalne välja :)
Seega tunneme, et ehk on aeg hakata töötama selles suunas, et lähi aastal-kahel Eesti poole suund seada. Muidugi on mul hirm, nagu postituses 3a tagasi.
Seekord eelkõige keele tõttu, kuna mu lapsed räägivad hetkel vaid inglisemkeelt. Olen natukene uurinud, et keelelaagrid vms on küll natukene vanematele lastele (7 ja vanemad, kuid Cooper saab märtsis 7). Kui kellelgi on soovitusi, kuidas hakata neile vaikselt eesti keelt tutvustama, andke aga teada. Või kui keegi on kokku puutunud lastega, kes alles eestisse kolides keelt õppinud, jagage, et ma natukene kindlamalt tunneks. Cooper on ju koolipoiss, kuidas ta saab kohe kooli minna, kui keelt ei oska, või on selle jaoks eraldi koolid või saaks ma temaga koduõpet teha?
Olen ka uurinud, et kuna ma Eestist nüüdseks üle 10a ära olnud, siis peaks me tagasipöörduja toetust saama, kui ma suudan ära tõestada, et ma nii kaua ära olnud olen, on vaja vaid vanu paberitöid üles otsida. Lisaks viskasin kiire silma üle lastetoetustele, et me oma pesakonnaga oleks lausa ametlikult lasterikas pere ning alates kolmest lapsest saaks tänase seisuga 300 Eurot kuus lisaks. Seega tuleks muretseda vaid töökohtade eest. P on endiselt fotograafiast väga lummatud ning hetkel teeb fotograafiakursust, seega see oleks ehk väike lisaraha tavatööle lisaks. Inglisekeelset tööd ta ehk ka leiaks, sest eelmine kordki sai ta juba intervjuu enne me Eestisse tulekut, mis kahjuks ära jäi, kui saime teada, et viisat ei saaks. Ma küll ei tea, mis ma tegema hakkaks. Olen üle 3aasta kodune olnud, eelnevalt tegin kontoritööd, kuid ehk saaks ka oma inglisekeeleoskust kuidagi rakendada. Kui me oma pisid lasteaeda üldse saaks, kuna emmegruppidest on mulje jäänud, et lasteaiad on üsna ranged mähete, magamise jms suhtes ja mu omad nii ontlikud pole, haha.
Aga jah... Mõte on olemas, P on superelevil, ma pabistan, teeme ära. Pole paigas, kui pikalt me seal oleks. Ehk mõned aastad, ehk jäämegi, oleneb, kuidas läheb. Kindel on see, et siis on meil küll olemas vanavanemad, kes aeg ajaltki meile puhkust anda saaks lastest. Juba mõte sellest, et vaid kahekesi paariks tunniks välja minna saaks, tundub utoopiline. Ühel päeval tahaks küll elu Austraalias ka proovida, kuid eks seda näitab aeg, mis meist moosekantidest saab.
