Saturday, 29 October 2011

Head ja halba

See nädal on järjekordselt imekiirelt möödunud. Kõige kurvem sündmus oli uudis, et Rogeri tädipoeg sai surma, millest saate täpsemalt lugeda siit. Ma ei ole teda küll iial kohanud, kuid mul on tõsiselt kurb olla, et mul ei ole nüüd enam iial võimalustki teda kohata. Esialgu oli mõte, et me läheme Trinidaadi ta matustele, aga see toimub juba kolmapäeval ja nii ruttu me küll töölt vabaks end ei saa. Eks oleme moraalseks toeks siit kaugelt.

Vähe rõõmsama uudisena käisin eile esimest korda oma töökaaslastega väljas. Natalie viimane tööpäev oli eile ja käisime teda ära saatmas. Kokku jõin ära kolm siidrit ja Roger suutis mind õigel ajal koju vedada. Tee peal ostsime veel KFCd ja täna hommikul oli ilma pohmakata väga hea ärgata :)

Esmaspäevast olen siis omaette uuel töökohal. See nädal sai tõsisemalt sellega tegeletud ja ei midagi kontimurdvat siiamaani. Kindlasti tuleb ka raskemaid päevi, aga väike challenge on alati hea. Palgalisa sain ka, mis on kuus umbes 65 naela rohkem kui ma praegu saan. Ei ole küll väga suur lisa, aga see on näiteks mu kuulise reisikaardi tasu või meie nädala toiduarve. Eks iga väike lisa on alati teretulnud.

Võtan end vist nüüd kätte ja pesen ära selle suure hunniku nõusid, mis valamus oma pesukorda ootavad ja peaks eile lihtsalt põrandale visatud riided ka ära panema. See korratus on meie jaoks väga ebatavaline ja ei tundu sugugi nagu meie tavaline kodu.

Toredat nädalavahetust!

Wednesday, 26 October 2011

Jõulud lähenevad


Minu armastus "Pähklipureja" vastu sai alguse umbes 6 aastat tagasi, kui ma tädiga Arsise kontserdil käisin ja nad mõningaid selle balletti lugusid kelladega mängisid. See oli minu jaoks kerge out of body experience ja sealtmaalt iga jõulude aeg olen ma lummatud.

Balletti ennast olen ma paar korda telerist näinud ja Roger on täiesti teadlik, et mul sel aasta-ajal tuleb selle vastu täielik armastus. Üks kogemus, mis puudub, on balletti enda nägemine. Oleme ausad, kallis kaasa ei ole absoluutselt teatri-balleti-ooperi inimene, seega ma ei ole seda talle väga peale sundinud. Kuid "Pähklipureja" on lihtsalt nii tähtis, et ma arvan, et sel aastal pean ma ta ikka seda vaatama vedama.

Leidsin piletid 25. detsembriks Kesk-Londonis, mis on 67 naela kõige kallimate piletite eest. Kuid kui see on midagi, millest ma AASTAID unistanud olen, siis ei peaks sellest ju kahju olema...

Friday, 21 October 2011

Kiire ülevaade

Roger on kodus ja miskipärast väsin ma nii palju rutem ära. Õhtuti tahaks juba kell 9 magama ära minna, kui üksinda olles tegin seda alles südaöö lähenedes. Suhtlemine on nii energiat kulutav :P Nänni tõi ta ka mulle palju, millest ma nädalavahetusel üritan pilte teha.

Uut ametikohta õpin usinalt, sest ülejärgmine nädal olengi Process and Procedures Lead. Ümbermaailmselt saadeti juba väike teade laiali, et mina võtan N töö üle ja väga armas, et mõnedelt kolleegidelt kaugematest töökohtadest olen juba õnnitlusi saanud. Eks see vast ikka kuu vähemalt võtab, et kõigest täiesti aru saada ja kõike hästi teha, aga ma olen eneses kindel, et ma suudan seda teha.

Eile sain uue küpsetusraamatu ka, millest mul NII hea meel on. See on üks esmesi kokaraamatuid, kust ma tõesti KÕIKE teha tahaks. Laupäeval teen esimesed cupcake´d sealt, sest loodetavasti tulevad ühed sõbrad õhtusöögile. Varsti-varsti peab sünnipäevapidu ka orgunnima hakkama...

Head ööd!

Monday, 17 October 2011

Parema enesetunde nimel

Ma tunnen end täna hommikul kohutavalt. Sisimas. Kõhus. Tunne on nagu ma oleks alles paar tundi tagasi suure suure prae ära söönud. Nii raske on olla ja kõht on nagu õhupall. Viimase paari kuu jooksul olen ju küll õppinud, et see, mida ma endale sisse ajan, tõsiselt muudab mu olemist, aga seda ma ei mäletanud, kui ma terve nädala endale iga päev saia sisse ajasin. Ja kaanelikukleid. Ja need paar õlut, mis ma endale lubasin.

Uus nädal tähendab uut algust. Manustasin mõned seedimist soodustavad toidulisandid ja lõunaks võtan tööle kaasa kana, salatit ja jogurtit. Täna on küll Jeans for Genes Day tööl ja tehakse beekonikukleid, aga juba mõte sellest ajab iiveldama. Töökaaslane teeb oma imelisi koogikesi ka heategevuse jaoks müügiks, neist ma ehk ühe endale luban, aga ma vaatan, kuidas enesetunne on. Tööle võtan kaasa ka sidruni, sest soe sidrunivesi on mulle väga maitsema hakanud tee ja kohvi asemel.

Õhtul on plaanis kartulisalatit teha, sest Roger tuleb ju homme koju. Tuleb oma paksu naise juurde :P Räägitakse, et naised võtavad abielludes kaalust juurde, aga minuga see veel juhtunud ei ole. Kadunud on mõned kilod võrreldes sellega, mis ma kaalusin meie kokku kolides. Rogeriga on teine lugu... Aga mina just üksinda olles söön rohkem. Ma tean, et Roger tavaliselt hakkab norima kui ma ilmselgelt liialt söön ja ma ise tahan tema ja ka enda jaoks hea välja näha. Ärge saage valesti aru, ta ei pane mind sugugi halvasti tundma, mulle meeldib, et mul on väike kontroll olemas, kes ei lase mul laisaks minna ja käega lüüa :)

Ostame varudega

Hiljuti käisin teist korda Costcos, mis on hulgimüügi pood/ladu. Kallis sõber D on seal konto omanik, sest ta töötab juura vallas (nimelt Costco on ainult teatud erialadel inimestele, nt arstid, juristid jms) ja tema kontole sain ma ka endale lisakaardi. Costco on nimelt imeline koht, kus saab asju hulgi ja palju odavamalt osta.

Seekord ostsime kokku täiesti tavalisi asju, mida me nagunii muidu iga nädal natukese kaupa poest ostaks.
Ostetud sai ja pildile jäädvustatud 5kg kartuleid, 1kg kohvi, 5kg riisi, 5kg suhkrut, 5kg jahu, 8 pakki pastat, 6 pakki teed, millest kolm pakki saatsime Rogeriga ämmale ja kast Coronat (24 pudelit). Tolmuimeja oli juba varem olemas. Kõik asjad, mida me nagunii ostame tihti ja sedasi hulgaliselt tuli natukene soodsam.
 Lisaks ostsime 10 konservkarpi tuunikala (John West on parim), üsna suur purk kaneeli ja miksitud maitseained ning lagritsat, sest Roger armastab seda väga.
Külmik oli ka peale seda käiku üsna täis. Nagu näha ostsime kokku lihapalle, jogurtit, mahla, singitükikesi pasta jaoks, avokaadot, kurki jms. Lisaks sai ostetud veel 2kg maitsestatud külmutatud kanaliha, mis on koibade ja kintsude segu ja mõned asjad veel.

Hulgi tasub kindlasti osta. Näiteks oma kolm-neli kuud tagasi käis Roger seal üksi D´ga ja ostsis 5l Arieli riietepesuvahendit ja 5l pesupehmendit, millest mõlemast on siiani vaid pool kasutatud. Lisaks ostis ta siis 12 tuubi  hambapastat, 6 pudelit Fairyt ja muid koristusvahendeid, mis siiani alles on.

Mulle meeldib, et asjad on sedasi kodus varuks olemas ja ma ei pea neid peale natukese lõpedes uuesti jälle ostmas käima.

Novembris plaanime pidu pidada sünnipäevade tähistamiseks (kahepeale kokku saame 60seks!), mida ma ei ole nüüd oma neli aastat korralikult teinud, ja enne seda käime kindlalt seal asju varumas, sest neil on imeline valmistoitude ja kookide sektsioon ja alkoholi on muidugi sealt tunduvalt parem osta.

Ma olin usin

Tänane päev on olnud niii hea. Välja arvatud see hetk kui ma mõtlesin, et oleks hea idee end üle mõne aja kaaluda. Ei olnud hea idee, aga kui nädal otsa olen saia söönud, siis ei olegi muud loota. Hetkel on kana ahjus ja selle kõrvale söön salatit rõõmuga.

Järjekordne öö kui ma ülimalt hästi magasin ja ärkasin alles kella 10 ajal. Üksinda magamise eelis on see, et ma vähemalt ärkan tõesti siis, kui mul uni ära läheb, mitte kui teine mind oma vähkremisega ülesse ajab. Ärge saage minust valesti aru, ma siiski ei suuda Rogeri tagasitulekut ära oodata! Saan kaks ööd veel laiata vähemalt :)

Nautisin hommikukohvi ja röstsaia paar tundi ning asusin siis elamist koristama. Sain rahulikult oma kiirusega kraamida ja küürida. Aega võttis neli tundi, aga elamine on nüüd ilusti puhas. Peale seda käisin vannis, et ennast ka puhtaks saada ning siin ma nüüd olen. Olgu, jalad epileerisin ka ära ja küüned lakkisin. Väga tegus päev minu meelest ja ma kohe tunnen, et ma olen puhanud ja homseks tööpäevaks valmis. See ehk on natukene liialdus, aga homne ei ole nii vastumeelne kui see tavaliselt on.

Vaatan "Come Dine With Me" ja ootan kana valmimist ning varsti saab XFactorit vaadata.

Saturday, 15 October 2011

Kuidas minu nädal lõpes

Nädalavahetus!

Tuleb tunnistada, et mõningad asjad saavad ilma kalli kaasata kiiremini tehtud. Näiteks kolmapäeval helistasin gaasifirmale, mida me hiljuti vahetasime. Alguses pidi meespool selle asja korda ajama. Nimelt oli meie viimane arve nendega ülimalt ülimalt kõrge. Meil läks küll vähekene aega, et leida gaasimeetrile võti, aga saime selle lõpuks. Kolmapäeval enne helistamist võtsin gaasimeetrilt näidu, mis oli 234 ja märkaisn kohe, et tollel arvel olevat näit olnud 17augustil üle 300. Loogika ütleb, et gaasi me tagasi andnud ei ole ja mind hämmastab, et meespool seda ei märganud. Pool tundi sai ootel oldud telefonil kuni kellegagi rääkima sain, mis on väga tavaline UKs ja väga tüütu, aga kutt telefonil oli väga asjalik ja asi on hetkel ülevaatamisel.

Kolmapäeval sai natukene veiniga patustatud ja neljapäeval oli väike peavalu. Ei midagi, mida suur hulk sidrunivett ja üks McDonalds ei parandaks. Samas mõõt sai täis ja ma nüüd mõneks ajaks kindlalt veini ei joo, et ennetada selle käest minemist. Eile oligi üks esimesi reedeid üle pika aja ilma veinita. Jõin oma uut lemmikut, sidrunivett ja kohvi ja vaatasin telerit.

Päev otsa oli suhtlemine kaasaga väga kummaline. Hommikul ei lubatud mul triikimislauda osta ja seejärel ei vastatud küsimusele, et mida ta reedel teha plaanib. See-eest küsis, et mis ta kontojääk pangaarvel on. Peale seda õhtul esimese asjana käskis mulle Apple poes aeg kinni panna, sest ta telefon ei tööta enam hästi. Ma ei tea, kas mainisin siin, et paar kuud tagasi anti mulle lahkelt uus iPhone, sest sellel oli kerge veekahjustus. Uue telefoni sai aga Roger ja mina võtsin tema vana. Ja nüüd on tema tunduvalt uuem telefon katki. Vot kui tore. Mind aga ajas närvi see, et ta ise oli täpselt samamoodi arvutis tol hetkel ja laseb mul endale aega kinni panna. Leidsin kodulehelt lõpuks ülesse, kust seda teha saab ja küsisin sisse logimise detaile, mille peale öeldi, et ta teeb seda ise. Ei kordagi ei küsinud, et kuidas mul läheb. Ma ilmselt liialdan, aga natukene nukraks tegi tema eilne suhtumine küll.

Peale väga head 10. tunnist und on aga tuju tunduvalt parem. Keegi ei kiirusta mind ja saan isekas olla. Loodan Uxbridge natukene ostlema ka minna, et lihtsalt majast välja saada. Kui antakse luba natukene raha kulutada :P Jah, asjad on meil kontrolli all.

Wednesday, 12 October 2011

Hakkab tulema...

Eile sisustasin õhtut teleri vaatamise ja õlle joomisega (jah, mulle on õlu meeldima hakanud). Päev oli küll väsitav, aga õhtul ei tahtnud uni üldse tulla ja peale südaööd sundisin ma end ikka magama. Ihuüksinda ja keset voodid, mis oli iseensest üsna lahe. See-eest ärkasin ma iga paari tunni tagant üles ja hommikul olin ikka ülimalt väsinud.

Peale kahte kohvi ja kahte Red Bulli olin ikka nagu zombi ja terve päev venis nagu tatt. Üldse oli üsna nõme tööpäev ja ma kohe mitte ei tahtnud tööd teha.

Koduteel ostsin KFC eine, millest ma end kurguauguni täis pugisin. Kiirelt tõmbasin elamise tolmuimegaja üle ja nüüd puhkan ja joon lihtsalt vett.

WhatsApp on ikka maru hea, mille kaudu Rogeriga päev läbi ühenduses olnud olen. Find My iPhone kaudu oli väga kummaline näha Rogeri asukohta Manhattanil, aga ma ütlesin talle, et ma ei ole kade :) Vot nii usaldavad olemegi, et me vabalt hoiame üksteise asukohal pidevalt silma peal.

Igatahes... Nüüd oli just kiire kontakteerimine Rogeriga, kes hetkel Macys mulle meiki ostab. Oli lasknud sealsetel müügitüdrukutel käe peale isegi ripsmetušiga triibu teha näitamaks, kuivõrd hea see on. Väga armas temast. Minu Tiffany kaelaketi, mille ma endale sünnipäevakingiks tellisin, ostis ka täna ära ja eputas, et seal oli super klienditeenindus olnud. Olgem ausad, kui väikese hõbeketi eest 135 dollarit maksma peab, siis peabki klienditeenindus üle võlli olema.

Üksi olemine on juba üsna normaalne, sest tänapäeva tehnika abil saab ju kõigiga üle maailma nii lihtsalt kontaktis olla. Hea on natukene isekas olla vahelduseks ja päriselt teha kõike, mida vaid mina tahan.

Tuesday, 11 October 2011

Lonely, I am so lonely...

Esimene õhtu omaette on kummaline. Hetkel veel naudin ükskõik mille vaatamist telerist ja et peale röstsaia ei pea midagi õhtusöögiks tegema. Samas on natukene igav ja väga tahaks lihtsalt kellegi eest hoolt kanda. Ilmselt üksinda voodisse minna on väga kummaline... Või pigem üksinda ärgata. Vähemalt ma ilmselt magan sügavalt, sest täna olen kella 4st saati üleval. Arvuti on täiesti enda kasutuses, seega tegevusetusest ma ilmselt kirjutan siia ka natukene rohkem. Lähen vahin Big Brotherit edasi ja loodan, et muna-oliiviõli mask juustes teeb imesid.

Friday, 7 October 2011

Ilmast

Briti ilm on ikka väga mitmekülgne. Nädal tagasi oli meil kuumarekordid, täna otsisin ma talvejope välja. Vähemalt ümbritsevatel naabritel on küte põhjas, mis ka meie korterit siin keskel soojas hoiab ja loodetavasti sedasi ei pea me enne jõule oma kütet sisse panema.

Roger tihti ütleb, et ma olen külmal maal sündinud, peaks sellega harjunud olema, aga vot ei ole - ma kohe ei salli külma.

Wednesday, 5 October 2011

Positiivsemalt

Mõte sellest, et ma üksinda nädala veedan on hakanud kergemaks muutuma. Alla laaditud on Gossip Girli 3s ja 4s hooaeg ning mõned klassikalised naistekad filmid (Breakfast at Tiffanys jne). Lisaks saan ma iga õhtu õigeaegselt Big Brotherit vaadata ja muud jama, mille peale tavaliselt Roger viriseb. Arvutit saan ka iga kell kasutada. Üldiselt ma arvan, et saan hakkama. Ilmselt on nukker küll õhtuti ihuüksi voodi minna, aga elan üle. Nagu vastarmunud teismelised, ma ütlen.

Väike ostunimekiri on kaasa tehtud, sest paari asja oleks hädasti vaja ja sünnipäevakingitus on ka välja valitud (vihjeks eelmainitud film). Lisaks saan hommikuti natukene kauem magada, sest tihti kui ise olen hilisemas vahetuses, ärkan ikka varavalges Rogeriga, et talle lõuna valmis pakkida. Sest ma olengi selline ülihoolitsev naine, kes on oma abikaasa liialt laisaks hellitanud.

Ma hakkan vaikselt isegi ootama omaette olemist...

Jopega kartul

Briti köök ei ole küll kõige vaimustavam ja maitseküllasem, kuid aeg-ajalt on tore uusi asju proovid - räägiks seekord jacket potatost.

Kartul mulle kui tõelisele eestlasele meeldib, kuid kuna Eestis sai keedukartulist isu täis söödud, siis siin teen ma seda imeharva. Seega jacket potato on super variant kartuliisu rahuldaiseks ja seda saab väga erinevate katete ja kastmetega serveerida.

Jacket potato on nimelt ahjukartul, mida tervenisti koorega ahjus küpsetatakse. Selle jaoks müüakse siin poodides isegi eraldi pakendis üsna suuri ahjukartuleid. Mulle meeldib kartul enne ilusti puhtaks pesta ja siis märg kartul soolaga üle katta. See teeb kartuli koore mõnusalt krõbedaks ja maitsvaks (jah, ma söön terve kartuli koos koorega ära). Kartulisse enesesse ei tee ma mitte ühtegi auku ega lõiget ja küpsetan 200C juures tund aega. Kuna vesi jääb koore sisse, siis on kartul pärast küpsemist seest mõnusalt mahlane ja pehme. Kartuli tõmban ma kahe kahvliga keskelt katki, et täidis peale panna (pigem siis pealis).

Minu lemmik kate jacket potatole on tuunikalaga, mida ma olen viimasel ajal täiega armastama hakanud. Tuunikala katte jaoks segan tuunikala (jah, tõesti!) natukese mugulsibula, majoneesi, soola ja pipraga ning soovi korral lisan maisi, kui seda kodus juhtub olema. See täidis on super ka röstsaial. Panen seejärel täidise poolikule kartulile, puistan natukene juustu peale ning panen veel paariks minutiks ahju, et juust pealt sulada saaks.

Salat kõvale ja voila!

Olen korra seda kartulivarianti ka chili con carnega teinud ja sobis imehästi.

Saturday, 1 October 2011

Valutan

Täna läks uni enne kella 7 eelkõige alakõhu valu pärast ja teiseks kerge pohmaka pärast. Esimene pudel veini läks eile lihtsalt rõdu peal tsillides ja ilma nautides ning Rogeriga juttu ajades. Teise pudeli avasin ahastusest, et Roger 10ndal nädalaks New Yorki minema peab. Nimelt ta vanaema ja ema lähevad mõlemad üsna samal ajal operatsioonile ja Roger läheb appi õde kandseldama, keda siis kooli viima peab ja koolist koju jms. Õde on tal nimelt Downi sündroomiga ja vajab taolist lisaabi, mida tavaliselt vanaema teeb. Kahju oli tal vist küll säästude kallale minna, aga olgem ausad, taoliste hädaabide jaoks me raha kõvale panemegi. Kuid eks näis, kas me jaanuaris siis läheme USAsse... Kui esmalt tuli teemaks see, et ta ehk peab emale appi minema, kui too operatsioonile peab minema, siis ma küll mainisin, et tal on ju teised vennad lausa USAs, et miks Roger peab siit kaugelt kohale lendama, aga sellest tuli vaid paksu pahandust.  Pere on pere ja ma tean, et ta teised vennad on tal mõttetud ja neist abi ei oleks. Et ma pean siis terve nädala ihuüksinda olema nädala pärast... "Tore".

Igatahen lähen teen endale nüüd teed ja üritan end paremini tunda. Vähemalt sai see mure hinge pealt ära.

Kohtusin eestlasega :)

Ajaloo huvides paneks kirja, et eile sain ma siin ühe eestlasega kokku. Inglismaal ei huvitanud mind sealne Eesti kogukond eriti, kuid nüü...