Saturday, 23 March 2019

Kaheaastane Amber


Nädal tagasi sai meie pere pisipreili kaheseks ning viimane aeg on temast ka väike vahekokkuvõte teha. Selle aasta sünnipäevad on meil küll natukene väheerilised olnud, kuna meie uus pereliige eelistab öösiti karjuda magamise asemel, aga küll järgmine aasta teeme tasa. 

Kinke sai Amber vaid paar - ehitusklotsid ning pildilolev rongirada. Nukkudega ta meil eriti ei mängi. Mitte, et meil kodus neid eriti olekski, aga mängurühmas samuti jäävad nood väga harva talle näppu ja kui, siis leiavad nad väga kiirelt oma tee põrandale. Viimati käies mängis Amber aga kahese kohta üsna pikalt taolise rongikomplektiga, mistõttu ta selle omale saigi. Kasutust on see palju leidnud, raudselt oli hea ost. Sünnipäeval me väga muud ei teinudki, mängisime palju koos, vaatasime vaid Amberi lemmikmultikaid ning õhtul sõime kooki.


Amber on raudselt meie pere kõige elavam liige. Tihti mõtleme P'ga. et kust ta oma iseloomu ja särtsakuse küll saanud on, sest me oleme ise üsna rahulikud. Mine tea kust, aga igav temaga ei hakka. Kui tuju on hea, siis ikka sajaga, kui tuju on nukker, siis ikka on väga hull. Mingit vahepealset vaikne olemist tema puhul eriti ei ole. Kui on, siis on ta ilmselt väsinud või haige. Õnneks seda viimast on ta meil väga harva olnud.

Ta on meil suur looduslaps, kes ainult vees elakski, kui saaks. Õues mängib üsna palju ning igal võimalusel otsib kõik lombid või veeanumad üles. Cooperiga võrreldes tundub ta natukene sportlikum olevat. Jookseb nagu tuul, viimase kuu jooksul on vaikselt hüppama ka hakanud, kuigi maast ülestõuset on vaid sentimeeter või nii, aga nii armas on vaadata, kui ta harjutab. Palli lööb väga täpselt, sama on viskamise ja püüdmise kohta. Eks näis, kas temast saab meie tuleviku spordilootus.


Söömine on tal teine lemmiktegevus. Raudselt palju vähem pirtsakas, kui ta suurem vend. Ja kogused on üsna mehised. Suur lemmik on riis India kanaga või spaghetid, tomatit nosib meeleldi, konservaprikoos meeldib ka väga ning puuviljadest nektariinid või apelsin. Ja palju palju muud! Hea meelega ootan, kui ma talle saan kunangi lasteaeda või kooli lõunat kaasa teha, sest saab vähemalt erinevaid asju proovida.

Imetab ta meil ka veel üsna palju. Ma hea meelega tahaks, et ta juba vaikselt vähem piima nõuaks, aga jõuga keelata ma ka ei taha, seega vaatame ja ootame, kuna ta ise sellest loobumiseks valmis on. Uue venna saabumisega on ta kohe eriti palju imetama hakanud, aga nii palju, kui ma teiste kogemusi lugenud olen, siis täiesti normaalne kohanemisperioodil. Aeg ajalt, kui ta piima nõudma tuleb, siis saan ta tähelepanu millelegi muule suunata, kuid kui see ei toimi, siis hüsteeriline nutt on suur tulema, kui ta kohe nüüd ja praegu piima ei saa. Seega imetame aga rahus edasi ning loodame, et ta mingi aeg ise seda vähem tahab.

Imetamisega käsikäes on magamine. Lõunaunesid teeb ta vaid ühe, mis on enamasti 2-3 tundi pikk. Ajalt täiesti oleneb, mõni kord on keskpäeval magamas, teinekord veab kella 15ni välja. Ööuni algab tal tavaliselt kella 22 ringis. Kui ta aeg ajalt jääbki miskipärast varem magama, näiteks 19-20 ajal, siis on garanteeritud, et mingi aeg on ta öösel paar tundi üleval. Ööuni läks tal alles nii 20-21 kuu vanuselt natukene paremaks, enne seda ärkas ta iga 1-2h tagant. Siis hakkas ta vaid 2-3x öö jooksul ärkama. Magab meie voodis, minu ja P vahel. Jaanuaris ma proovisin teda väikesel pesal põrandal ning oli veel parem, tihti ärkas vaid korra ning päris mitu korda magas läbi öö. Nüüd väikevennaga on meil asjad natukene teised, ta on voodis tagasi, aga mina ja P seal korraga ei ole, vaid oleme väikese kisakõriga elutoas. P on tihti pikalt üleval ning kutsub minu vaid, kui kutil kõht tühi on ning kui ta lõpuks voodisse läheb, siis magan ma viimased paar tundi diivanil, kui saan. Proovisime korra kõik ühes toas ka, aga kuna Hunter on meil üsna vali, siis äratas ta Amberi väga kiirelt üles ning kahte korraga üritada kussutada on natukene raske. Praegu on Amber hakanud taas pigem 2-3 korda öö jooksul ärkama, kuid eile öösel oli seda vaid korra, ehk hakkab vaikselt paranema. Magama läheb ainult minuga, tissitab mõnda aega, siis keerab selja ja paari minutiga magab. Samuti öösiti on piima vaja, et magama tagasi minna, muidu nutab haleda häälega, kui issi teda lohutada üritab.


Kõnet tal veel eriti ei ole, vaid väga üksikud sõnad. Temaga olen vaid inglise keeles rääkinud, lootes, et ehk ta hakkab varem rääkima, kui Cooper seda tegi, aga hoopis vastupidi. Aru saab ta imehästi ja kehakeelega väljendab end suurepäraselt. Veel me ei muretse, kuna üksikud sõnad hakkavad ikka vaikselt tulema. Viimane uusim on "no" ("ei" eesti keeles), mida ta isegi vaikselt õiges kontekstis kasutab. Näiteks täna just imetasin Hunterit ja teda samal ajal ning mingi hetk näitas ta näpuga Hunterile ja ütles "no", haha. Kuna kõne ja potilkäimine olevat omavahel seotud, siis mähetes on ta meil endiselt ja pole ühtegi märki, et ta sellest loobumiseks veel valmis on. Kui aeg ajalt pärast vanni palja pepuga natukene aega on, siis märkamatult võib põrandal loigukese kusagilt leida. Suvel oli ta meil üsna palju täiesti paljalt väljas ja siis sain paar korda lausa pabulaid muru pealt koristada. Küll ta selle ka omas tempos ära õpib.

Vähemalt lutti meil enam pole! Selle suur fänn polnud ta kunangi, kuigi mingis vanuses aitas see mul oma tissi ta käest lahti saada. Mingi aeg aga polnud seda enam aga üldse vaja ning niimoodi pole ta nüüd kuid lutti vajanudki. Ühtegi mänguasja tal ka ei ole, millesse ta kohe eriti kiindunud on. Sest tal on ju mina :)

Ükski päev pole meie väikese tähekesega igav!

Tuesday, 12 March 2019

Meie pere uus pesamuna! Sünnituslugu ja esimesed 10 päeva


Tere meie pere uus pesamuna, Hunter Wolf E (nagu teistelgi, P'i perekonnanimi, mida ei hakka siia kirja panema)! Ilmavalgust nägi ta 2märtsil 2019 kell 15:34 Uus Meremaa aja järgi. Pikkust sündides 51cm ning kaalu 3,75kg.

Taaskord üsna kiire sünnitus, samas nii teistsugune eelmistest. 1/03 olin täpselt 39 nädalat ning ämmaemand külastas meid kodus. Uriinis oli natukene rohkem proteiini, mu vererõhk oli kõrgem kui tavaliselt ja beebi südametöö oli natukene kõrge. Esimese kahe kohta ütles ämmaemand kohe, et ilmselt läheb varsti sünnituseks. Ma kahtlesin, sest mingeid märke väga polnud. Korki oli paar nädalat eemaldunud, survet ja valu oli olnud pikalt. Käisime aga igaks juhuks haiglas beebit kontrollimas, kõik oli korras.

Kodus asjatasin edasi, tegin just õhtusööki, kui järsku katkesid veed. Mitte palju, aga piisavalt, et püksid natukene niiskeks teha. Ei mingeid tuhusid. Amberiga olin valmis pressima hakata, kui veed läksid, seega olin üsna hämmingus. Helistasin ämmakale, kes ütles, et anna teada, kui valutama hakkan. Veed muudki tilkusid, pidin lausa Amberi mähkmed alla panema, sest sidemetest oli vähe. Tilkusid hommikuni, kui ämmakas helistas, et tule igaks juhuks kontrolli.

Võtsin igaks juhuks koti kaasa ja kell 9 olin haiglas. P läks lastega koju ja ütles, et raudselt tulen ma ümarana tagasi. Olin jälle monitoril, avatust oli 3cm, ikka ei mingeid valusid. Ämmaemand küsis, et kas tahan koju tagasi minna ja vaadata, mis ise juhtub, või kas aitame natukene kaasa. Otsustasin kaasaaitamise kasuks, kuna kartsin, et kui sünnitamiseks lähebki, siis on see kiire ja elame haiglast 20min sõidu kaugusel.

Kell 10:30 pandi tilguti kätte ja hakkasime ootama. Tundsin kergeid tuhusid, aga ei midagi tõsist. Kell 13 sain antibiootikume ja rohkem tilke. Tuhud olid nagu natukene valusamad, aga ikka ei midagi kannatamatut.


Vaatasin paar seriaali ning hakkasin beebile papusid kuduma. Vaatasin, kas enne saan papud või beebi.

Kell 14:50 olin ainul 4cm. Ämmaemand andis korraliku stretch and sweep'i, pole kindel mis see eesti keeles on, aga põhimõtteliselt venitatakse emakakaela, mis sünnitegevusele kaasa aitab. Siis aga hakkas midagi toimuma ning 10 minutit hiljem palusin gaasi valude talumiseks.


Siis tuli tung pressida ja umbes 3 pressiga oli poiss käes! Kell 15:34, aktiivne sünnitegevus märgiti 43 minutit, kui läksin 4cm'st beebini.

P jõudis lastega meid vaatama umbes kella 18 ajal. Cooper oli elevil uue venna üle, Amber mitte nii väga. Käisin pesus ning kell 20 jõudsime kõik ilusti koju.


Hunter on tänaseks 10 päeva vana. Tuleb tunnistada, et raudselt kõige raskem vastsündinu, kes meil olnud on. Esimesed mitu ööd ta lihtsalt kisas gaasidega ja ma sain umbes 2h und öö peale. Ööd on natukene paremad, aga gaasid ikka vaevavad. Proovime igasugu erinevaid asju ja meetodeid, ehk leiame, mis aitab. Päeval õnneks magab hästi ja palju, just õhtud on meil natukene valjud. Oh ja kopsud on mehel vägevad, kisab nii mis vähe!

Imetamine läheb enam vähem. Imetamisvõte pole tal veel korralik ning tihti sahmerdab, mis ilmselt tekitab rohkem gaase ka. Kaalu kaotas ta 5päevaks 8%, kuid järgmise neljaga võttis 80g juurde, seega ikka kosub ka. Ma imetan Amberit ka veel, kes on sellega ka nagu vastsündinu. Enamuse päevast istun, rind paljas, üks laps ühel pool ning teine teisel pool, ja olen nagu tõeline lüpsilehm. Olen aga suutnud sedasi mõlemad isegi korraga magama saada, siis tundsin end küll hetkeks nagu superema.


Cooperile endiselt meeldib uus venna väga. Patsutab ja ütleb, kui armas ta on. Eile õhtul just panin Cooperit magama ja ütlesin vabandist, kui Hunter väga vali on. Cooper armsasti ütles, et ei ole hullu, ta nutt on nagu laul. Kuuleks meie seda vaid ometi lauluna...

Amberile on endiselt muudatus suur ja ebameeldiv. Vennast on üsna savi. Ainult suur hirm on, et piim juuakse käest ära. Loodan, et kui nad mõlemad natukene kasvavad, saavad suurteks sõpradeks.


Ma ise sel korral sain vaid paar ilupistet. Füüsiliselt on kolm kiiret sünnitust aga oma jälje jätnud ning mul on kerge prolapsi. Üritan võimalikult palju puhata, mis küll kolme lapsega kõige lihtsam pole. Loodan, et keha parandab end ise palju, kui lõpuks arstile saan ja sealt edasi vaatame, mis saab. Ilmselt ei näha mind aga ennem, kui sünnitusest 6 nädalat möödas.

Emotsionaalselt on ka raske olnud, mida ma väga eelmistega ei täheldanud nii kohe peale sünnitust. Cooperiga oli mul natukene hiljem sünnitus järgne depression, aga pärast Amberit oli kõik korras. Nüüd aga tulevad pisarad nii kergelt silma ja ma tavaliselt ei ole üldse nutja. Eks kolmega ole raske alguses, meil pole ühtegi pereliiget ka ligidal, kes aitaks. Lisaks see, et mu keha natukene alla annab, tekitab palju tusku. Küll aga kõik paika loksub ja emotsioonilained ka vähe rahunevad.


Väikemees on kõike seda väärt ja küll on kergem, kui ta suurem on. Mulle pole kunangi vastsündinu periood meeldinud, pigem, kui nad natukene asjalikumad on. Üritan aga iga hetke nautida, sest ma olen 99,9% kindel, et kolme lapsega on minu limiit küll täis. Kolm imearmast last teevad hinge õnne ja armastust täis.

7 kuud tandemimetamist

Ma olen alati arvanud, et imetamine on super loomulik osa laste sündides. Mul polnud mingeid eelnevaid eelarvamusi, kuidas ja kus ja kui p...