ÜLLATUS!

Selle postituse kirjutamist mõtlesin ja planeerisin ma tükk aega, kuid lõpuks võtan julguse kokku ja jagan kallite blogilugejatega ilmselt ühte kõige üllatavamalt uudist - ma olen natukene rase :) Okei, tegelt päris palju rase. Tänase seisuga 12 nädalat ja 5 päeva rase.

Ilmselt on see üks kreisimaid asju, mida ma siiamaani oma elus olen otsustanud teha, aga kõik see tundub lihtsalt nii õige ja minu süda on rahul. Ma olen täiesti teadlik, et võib olla inimesi, kes ilmselt minu peale kulmu kortsutavad, et ma läksin just oma abikaasast lahku, mul on juba uus elukaaslane, kellega ma pärast kuuajalist suhet otsustasin lapse saada. Aga mul on ausalt ükskõik, mis teised arvata võivad, see on minu elu ja mina olen oma otsustega ülimalt rahul. 

Rasedus oli planeeritud ja laste teema tuli meil üsna ruttu jutuks (duh!). Otsustasime, et laseme saatusel oma töö teha, kuid andsime talle kolmekuulise tähtaja. Mõtlesime, et kui see väike ime kolme kuu jooksul ei toimu, siis oleme nagu normaalsed inimesed ja ootame selle kiire asjaga natukene rohkem. Saatusel olid aga teised plaanid ning paar kuud pärast seda otsust jäid päevad kolm päeva hiljaks ning kaks rasedustesti teatasid oma kolme sekundiga, et ma olen rase. Ei pidanudki oma 3 minutit testi tulemust ootama. See tulemus oli küll natukene šokk, aga heas mõttes. 

Samal päeval teatasime uudiest mõlema peredele, kes olid selle uudise üle väga õnnelikud. Ma alguses väga kartsin sellest oma tädile teatada, arvates, et ta ei ole ehk selle uudise üle õnnelik, aga tal oli väga hea meel, et ta vanaemaks saab. Otsustasime ka tuttavatele üsna varakult uudisest teatada ning paar päeva hiljem panime selle uudise Facebooki ka üles. Me ei tahtnud 12 nädalani oodata, sest esmalt ei oleks me seda uudist küll vaid enda teada tahtnud hoida. Otsustasime ka, et kui peakski midagi rasedusega juhtuma ja see katkeb, siis me tahaks, et meie pere ja sõbrad teaksid, mida me läbi elame.

Umbes 5. nädalat rasedana käisin perearsti juures, kes organiseeris mulle kohtumise ämmaemandaga. Midagi erilist ei tehtudki, loeti ette, mida tohin süüa ja mida mitte jms. 

7 ja poole nädala peal oli mul paar päeva üsna tugev valu alakõhus, mis mind väga murelikuks tegi. Olin arstile jube tüütu ning sain samaks päevaks erakorralise ultraheli. Kui perearst mingit testi ei teinud ja uskus, et mu kodune rasedustest oli õige, siis nüüd oli see hetk, kui ma arstilt tõestust sain, et mul on väike loode kõhus. Ja oligi! Kui arst ütles sõnad "I can see the pregnancy in there", siis käis mõnus külmajudin selgroost läbi. Nägin väikese lootekese südamelööke ja õnneks oli kõik korras. Pildi põnnist sain ka:

Olles 9 nädalat rase käisin esimesel ämmaemanda vastuvõtul, mis oli üks suur paberimajandus ja vereproovide võtmine. Ei midagi erilist, kõik oli korras.

Praeguse nädala kolmapäeval käisin esimeses ametlikus ultrahelis, kus mõõdeti põnni ja tehti Downi sündroomi test. P tuli minuga kaasa ja koos oli lihtsalt ülimalt imeline näha väikest põnni ekraanil oma pisikesi jalgu ja käsi siputamas. Pildi saime ka jälle:

Rasedus on siiamaani üsna kergelt läinud. Kaal on juba 5kg tõusnud, aga eks see oli  mul ennem natukene tavalisest madalam ka. Lahkuminekuga kukkus mu kaal 54kg peale, mis mu 173cm pikkuse juures oli üsna kondine. Rasestumise hetkeks olin kaalu 58kg peale saanud ja nägin juba parem välja ning praeguseks olen ma 63kg.

Mingeid meeletuid sümptomeid mul olnud ei ole, õnneks olen iiveldustest ja paha olemisest pääsenud. Isu on küll superhea olnud ning ma ei ole kindel, kas see on olnud lihtsalt sellest, et ma sain nüüd süüa, mis tahtsin, või on päriselt nälg. Viimase nädala jooksul olen küll üritanud natukene tervislikumalt toituda ja vähem maiustusi endale sisse ajada, et ma päris ülekaaluliseks ei muutuks.

Tujukust on ette tulnud küll ning pisarad tulid mingi periood väga kergesti silma. Oh, kõige suurem sümptom oli ilmseltl ülim väsimus. Oli, sest viimasel nädalal olen ma kuidagi palju värskem olnud. Ma võisin ausalt pidevalt magada ning korra läksin isegi 19:30 tööpäeva õhtul magama ja magasin vabalt kella 7ni hommikul. P'le tegi see kõvasti nalja, aga ta oli armas ja laskis mul alati rahus magada.

Punnis kõht on mul ka natukene ette tulnud, mis on küll veel üsna pehme ja eelkõige lihtsalt gaasidest (veel üks tore raseduse kõrvalmõju). Eile mainis just üks kolleeg, et mul on väike kõht ette tulnud. Ütlesin, et natukene jah. Ise küll tunnen, et veel on rasvakõht, aga ehk on ikka osakene sellest juba põnni süül ka. Ostsin kaks paari raseduse pükse ka, millel on mõnusalt mugavad laiad kummist vöökohad. Kahjuks nii mõnedki püksid on kitsaks jäänud ja eriti just vöökohalt, seega on aeg mugavustundel end esikohale seada.

Eriti ma ei hooli, kas me saame poja või tütre, peaasi, et terve laps oleks, kuid kindlasti tahame me enne sünnitamist teada saada, kumb on. Nimed on meil välja valitud, aga need hoian veel enda teada, juhuks kui me ümber otsustame.

Rohkem nagu ei oskagi sellest suurest otsusest ja elumuutusest hetkel kirjutada. Eks hoian siin logi, kuidas rasedus kulgeb. Neile, kes on minu elust huvitatud ja ka endale, et oleks tore mõne aasta pärast uuesti lugeda ja meenutada.

Kallis lugeja, kes päriselt ka siia lõppu jõudsid ja kõik mu loba läbi luges, suur aitäh :)

Lisa: Tähtaeg jäi mainimata! Arsti sõnul umbes 9 märts.