Amber sai kolmeseks

Jätkates sünnipäevakuu postitustega, nädal pärast Hunteri esimest sünnipäeva sai meie preili Amber kolmeseks. 

Endiselt on Amber meie pere tulesäde. Nii palju isiksust ja iseloomu, nii palju rõõmu ja emotsioone. Loodan, et ta jääb igavesti sama tugevaks isiksuseks! Mitte, et see muidugi ühte kolmeaastast kasvatades alati kerge oleks, haha.

Kingituste osa pealt võtsime jälle vabalt ja nii tore oli näha, et laps päriselt ka mängib sellega, mis sai, mitte et kümnest mänguasjast pooled jäävad niisama seisma. Leidsin talle taaskord teise ringi poest Barbie, mis maksis $6, ja ta auto, mis oli vaid $12. Mõlemad justkui uhiuued, vaid karpe polnud ümber. Nüüd saan ma mõnuga Barbiele riideid teha :) Lisaks heegeldasin ma ise talle Baby Sharki padja. Laul ja need tegelased talle meeldivad ja padja üle oli tal isegi vist kõige parem meel, mis mul hinge soojaks tegi. Oi küll mulle ei meeldi mänguasju ja muid selliseid väiksemaid mitme osalisi asju nikerdada, aga laste rõõm on seda väärt. Nüüdseks oleme padjaga koos oma 500 korda laulnud.

Paneks ka natukene kirja, mida meie kolmene oskab ja mida ei oska. Päris pikka juttu me temaga veel ajada ei saa, kõnet nii palju ei ole. Küll on ta sõnavara viimase kuu-kahega väga palju edasi arenenud. Kuigi päris lauseid ta kokku ei pane, on tal selged tähestik ning numbrid 1-10, ning mõlemaid oskab lugeda. Igale tähestiku tähele oskab sõna juurde öelda ka (a for apple, b for ball, jne). Lisaks tunneb värve ning lihtsamaid kujundeid. Päris naljakas on, et tunneb vabalt ära ja ütleb triangle (eesti keeles kolmnurk), aga ei ole meile I love you öelnud. Kuid küll see ühel päeval ka tuleb! Cooperilt me teame, et siis ta ju vait enam ei jää. Täna hommikul just üllatas iseseisva lausega, kui autosse istusime - 'It's raining' (Vihma sajab). Eks aeg ajalt ma ikka mõtlen, kas midagi on valesti, et ta veel päris juttu ei aja. Eriti, kui mõned teised nii kiirelt alles aastasena sõnu ütlema hakkavad. Aga üldiselt usun, et ta jõuab sinna omas tempos ja eks Cooper võttis meil ka pikalt, et rääkima hakata. Laule laulab ta näiteks palju ja pidevalt, mõned sõnad tulevad isegi täiesti õigesti välja, seega vaikust me temalt ei saa nagunii.

Ma usun, et kõne ja potil käimine on omavahel väga seotud. Mistõttu tuleb tunnistada, et ta on meil veel mähetes. Jah, tean, et kõik eestlased vangutavad pead ja ilmselt arvavad, et ma olen hirmus laisk ema ja kõik on minu süü. Cooperil lasksime samamoodi omas tempos kulgeta ja sai ka mähetest lahti. Amber tõrgub aga selle teemaga kohe eriti. Potil ta väga ei istu, suure vetsupoti peal aeg-ajalt küll, aga sinna pole ta iial mitte midagi teinud. Kui ilmad veel soojad olid (meil hakkab vaikselt sügis peale tikkuma), siis oli ta õues palju mähkmeta ja no ei mingit tunnetust mängimise ajal. Küll koristasin loike või korjasin kange veranda pealt. Majas sees ma tal lihtsalt pidevalt pükstesse pissida ei tahaks lasta, kuna tegemist on üürimajaga ja vaip peamises mängutoas seinast-seina. Lisaks Hunter veel roomab ja ilmselt käiks loigust ennem läbi, kui ma selle koristatud saan. Seega proovin vaikselt edasi ja ma olen kindel, et kui ta rohkem rääkima hakkab, siis ta potile ka saame. Cooper samuti hakkas just siis potil käima, kui kõnet rohkem tuli.

Ja et teid veel rohkem šokeerida, siis tuleb kirja panna, et rinnapiima saab ta meil veel ka. Tunnistan, et varem vaatasin vanemaid imetavaid lapsi natukene viltu, aga ausalt meie enda jaoks tundub see lihtsalt nii loomulik. Kui natukene rohkem uurima hakata, siis pikalt imetavaid lapsi ja emasid on maailmas palju, kes pigem lasevad lapsel endal võõrutada, kui nood valmis on, mitte ei sunni neid võõrutama. Me oleme enamustes asjades lastega võimalikult looduslikud selles mõttes, et laseme neil omas tempos areneda ja toetame neid.

Mainiks ära, et uni on endiselt teema, mida meie oma kodus eriti ei tea. Amber enamused päevad on uinakuta, aga kui teeb päevaune, siis pikalt (3h vähemalt). Teda varem äratada on tihti üsna võimatu. Täpselt nagu Cooper tavatses olla. Siis oleme lihtsalt õhtul vähe pikemalt üleval ja loodame, et järgmine päev on asjad normis jälle. Ööunne jääb ta ainult piimaga. See on meil armas rutiin, et ta ise ütleb 'milk, night night', annab issile ja suurele vennale musi ja siis tuleme tema ja Hunteriga magamistuppa, kus nad mõlemad end piimakooma joovad ja magama jäävad. Öösiti ärkab Amber veel endiselt umbes 1-3x. Alles hiljuti magas ta veel minu kõrval, aga umbes kuu on ta oma asemel meie voodi jalutsis olnud. Lihtsalt, et rohkem ruumi oleks, sest Hunter on minu ja P vahel ja kõik nad kasvavad. Enne seda ärkas ta veel rohkem, keskmiselt 5x, kuid omaette rohkema ruumiga on see natukene paremaks muutunud. Tavaliselt ärgates kas teeb häält ja ma lähen ruttu ta kõrvale, või roomab minu kõrvale, et kiirelt piima saada ja nii viie minutiga magab jälle. Tõstan siis ta oma asemele tagasi ja magan ise edasi. Olen pideva ärkamisega üsna harjunud, ilmselt ei oskakski rohkem kui 2h korraga magada.

Suurim muutus sel aastal oli meil see, et Amber käib nüüd lasteaias! Oi, ma põdesin seda palju, aga oli tunne, et ta oli selleks valmis. Ja mul oli täiesti õigus. Lasteaias on ta hetkel 8:30-14:30, kuna riigi poolt saab 30h nädalas tasuta. Rohkem meil pole vajagi, täpselt sama aeg, mis Cooper koolis veedab (9-15). Alustasime kolme päevaga nädalas, et ära harjutada. Esimese nädala ta ikka nuttis, kui ma ta sinna jätsin. Ise hoidsin samuti pisaraid taga. Kuid ta rahunes aina rutem juba paari päevaga ja seal olles oli tal tegemist palju. Teisel nädalal oli natukene nukker, aga ei nutnud. Siis hakkas juba ilusti mängima minema. Nüüdseks teeb mopsuga musi, lehvitab 'bye' ja jätkab mängimist, kui ma minema lähen. Seal olles mängib ilusti ja naudib seal olekut väga, mistõttu nüüdseks on ta seal 5 päeva nädalas.

Meie pere ainus väikepreili, kes on kõigi poolt väga armastatud :)

Hunter sai aastaseks!

Küll aeg lendab, kui sul on suur pere! Kuidas nii pikalt jälle viimasest postitusest möödas on? Ausalt üle päeva käib peast läbi, et kirjuta midagi ruttu, ennem, kui meelest läheb. Näiteks nii on täiesti kirjutamata sellest, kuidas mu pere novembris-detsembris kolm nädalat meil külas käisid. Kuid selle vea parandan raudselt lähiajal. Tahtsin esmalt ruttu hakata lapsi kirja panema, sest märtsikuu on meie peres ju suur sünnipäevakuu.

Sünnipäeva kuud alustasime Hunteri esimese sünnipäevaga. Vaesekene on tüüpiline kolmas laps, kellest ma nii vähe jaganud olen. Cooperiga sain iga hamba tuleku kirja jms. Kes mind näiteks Instagramis jälgivad (kasutaja @glowince), on tema üleskasvamist natukene rohkem jälgida saanud. Hambaid on tal muideks tänaseks päevaks lausa 7. Kolm tulid mõned kuud tagasi ära ja umbes kuu tagasi pressisid neli veel end umbes nädalaga välja. See oli väsitav nädal.

Nii lahe on aga, kuivõrd erinevad on ühe pere lapsed. Ilusad ümarad on nad meil kõik beebina olnud, aga kui Cooper oli vähemalt 2aastaseni kiilakas, siis Hunteril on nii armas heleblond lakk. Korra oleme seda juba juuksuris trimminud natukene ka, kuid üsna mühinal kasvab.

Oskustest kõige tähtsam selles eas on kõnidime, mis veel päris selge ei ole. Mõned sammud siin seal vaikselt tudisevalt teeb ja ise nii usinalt harjutab. Tavaliselt suudab vaid 2-3 ära teha, mõned korrad on natukene rohkem ka tulnud. Kuid küll ta varsti suurematel järgi jookseb, selles pole kahtlustki.

Nii armas on näha teda ka aina rohkem mänguasjadega mängimas. Küll paneb asju ühest kohast teise, teiste asjade sisse, peale, jms. Millegipärast on tal eriline tõmme alati just nende mänguasjade poole, millega Amber mängib. Too ei ole aga kõige suurem jagaja ja paar korda on pisivenna siis ümber ka lükatud. Teistel kordadel otsib õde aga muu mänguasja välja, et venna tähelepanu mujale viia, mis on armas, kuid alati see ei toimi.

Kui Cooperi kuhjasime esimesel sünnipäeval mänguasjadega üle, siis mõistus on pähe tulnud ning Hunter sai vaid kolm kingitust. Ülemisel pildil on näha üks väike padjakoll, mille ma talle ise kudusin. Hunteril on sellest üsna savi, aga Cooperile läheb hästi peale ja ta võtab selle aeg ajalt endale öösel kaissu. Väikesed kuubikud on ka päris asjalikud, poiss üritab neid üsna tihti ise torni laduda. Need sain teise ringi poest vaid $2 eest.

Alumisel pildil on näha tegeluskuubik, mille ka skoorisin teise ringi poest $3 eest. Näeb välja nagu uus, töötab ilusti ja ma pidin vaid natukene tolmu ära pühkma. See läheb Hunterile ja Amberile väga hästi peale. Super leid. Kunangi kirtsutasin teise ringi poodide üle nina, kuid nüüd olen mõistnud, milliseid aardeid sealt leida saab ja pere suurenedes kahjuks rahakott suurenenud ei ole, seega väike viis kokku hoida ka. Lisaks väike ökoinimene on minus ka tekkimas, kes pigem vähem tarbib. Kuid see on teema teiseks korraks.

Kaalu ja pikkust ma Hunteril ei tea, kuna regulaarselt ma teda kusagil kaalumas ja mõõtmas ei käi. Suur poiss on ta aga küll ning 1,5aastaste riided on täiesti parajad.

Söögi poolest on ta raudselt meie kõige parem sööja. Sööb kõike ja pidevalt. Tõesti väga vähestel toitudel kirtsutab nina, ei oskagi kohe mõelda, mis talle meeldinud ei ole. Amber oli beebina ka üsna hea, kaheselt tegi kannapöörde pirtsutajaks, kuid Hunter on isegi selles eas rohkemate toitude sööja kui õde ees oli. Hoiame pöidlaid, et ta teiste järgi mingis eas liialt pirtsutama ei hakka. Cooper on meil alati pirts olnud ja üsna ekstreemselt. Piima poolest saab Hunter endiselt rohkelt rinnapiima.

Une poolest on ta kõige rohkem ärkav laps meil ka. Öösiti ärkab no 4-5 korda vähemalt, mõnel ööl on veel rahutum. Pärast piima õnneks uinub üsna kergelt. Päevasel ajal teeb enamasti 2 uinakut, aga vaid ühe uinakuga päevi on samuti aina rohkem. Lutt on tal ka, mille järgi ta küll ei röögi, aga mis olemise tihti kergemaks teeb nt autos või kui oma tissi kätte tahan saada, et ninjana magava lapse kõrvalt plehku panna. Kuid ei usu, et see tal väga pikalt olema jääb, suur sõltlane pole.

Paras issikas on Hunter ka, mis on armas. Amberil võttis paar aastat, ennem, kui issiga natukene lähedasemaks said (nüüd on superlähedased), kuna preili temaga üldse ei leppinud. Hunter on vähe leplikum ja nõuab mõlemalt tähelepanu. Põnev on ka vaadata. kuidas ta teiste lastega läbi saab. Cooperiga on nad alati suured semud olnud. Suur venna hoiab palju ning Hunter üritab temaga tihti mängida. Amberiga nii soojad suhted pole, kuid muutuvad aina paremaks. Alguses ei sallinud Amber teda üldse, nüüd juba, nagu eelnevalt mainisin, annab talle mänguasju jms. Aeg ajalt isegi mängivad imenatukene koos. Vähemalt päris pidevalt ei kakle.

Oeh, meie pere imearmas pesamuna! Rohkem meil tõesti lapsi plaanis ei ole, seega vaadates, kui ruttu ta kasvab, teeb natukene emotsionaalseks aeg ajalt küll.