Saturday, 31 August 2013

ÜLLATUS!

Selle postituse kirjutamist mõtlesin ja planeerisin ma tükk aega, kuid lõpuks võtan julguse kokku ja jagan kallite blogilugejatega ilmselt ühte kõige üllatavamalt uudist - ma olen natukene rase :) Okei, tegelt päris palju rase. Tänase seisuga 12 nädalat ja 5 päeva rase.

Ilmselt on see üks kreisimaid asju, mida ma siiamaani oma elus olen otsustanud teha, aga kõik see tundub lihtsalt nii õige ja minu süda on rahul. Ma olen täiesti teadlik, et võib olla inimesi, kes ilmselt minu peale kulmu kortsutavad, et ma läksin just oma abikaasast lahku, mul on juba uus elukaaslane, kellega ma pärast kuuajalist suhet otsustasin lapse saada. Aga mul on ausalt ükskõik, mis teised arvata võivad, see on minu elu ja mina olen oma otsustega ülimalt rahul. 

Rasedus oli planeeritud ja laste teema tuli meil üsna ruttu jutuks (duh!). Otsustasime, et laseme saatusel oma töö teha, kuid andsime talle kolmekuulise tähtaja. Mõtlesime, et kui see väike ime kolme kuu jooksul ei toimu, siis oleme nagu normaalsed inimesed ja ootame selle kiire asjaga natukene rohkem. Saatusel olid aga teised plaanid ning paar kuud pärast seda otsust jäid päevad kolm päeva hiljaks ning kaks rasedustesti teatasid oma kolme sekundiga, et ma olen rase. Ei pidanudki oma 3 minutit testi tulemust ootama. See tulemus oli küll natukene šokk, aga heas mõttes. 

Samal päeval teatasime uudiest mõlema peredele, kes olid selle uudise üle väga õnnelikud. Ma alguses väga kartsin sellest oma tädile teatada, arvates, et ta ei ole ehk selle uudise üle õnnelik, aga tal oli väga hea meel, et ta vanaemaks saab. Otsustasime ka tuttavatele üsna varakult uudisest teatada ning paar päeva hiljem panime selle uudise Facebooki ka üles. Me ei tahtnud 12 nädalani oodata, sest esmalt ei oleks me seda uudist küll vaid enda teada tahtnud hoida. Otsustasime ka, et kui peakski midagi rasedusega juhtuma ja see katkeb, siis me tahaks, et meie pere ja sõbrad teaksid, mida me läbi elame.

Umbes 5. nädalat rasedana käisin perearsti juures, kes organiseeris mulle kohtumise ämmaemandaga. Midagi erilist ei tehtudki, loeti ette, mida tohin süüa ja mida mitte jms. 

7 ja poole nädala peal oli mul paar päeva üsna tugev valu alakõhus, mis mind väga murelikuks tegi. Olin arstile jube tüütu ning sain samaks päevaks erakorralise ultraheli. Kui perearst mingit testi ei teinud ja uskus, et mu kodune rasedustest oli õige, siis nüüd oli see hetk, kui ma arstilt tõestust sain, et mul on väike loode kõhus. Ja oligi! Kui arst ütles sõnad "I can see the pregnancy in there", siis käis mõnus külmajudin selgroost läbi. Nägin väikese lootekese südamelööke ja õnneks oli kõik korras. Pildi põnnist sain ka:


Olles 9 nädalat rase käisin esimesel ämmaemanda vastuvõtul, mis oli üks suur paberimajandus ja vereproovide võtmine. Ei midagi erilist, kõik oli korras.

Praeguse nädala kolmapäeval käisin esimeses ametlikus ultrahelis, kus mõõdeti põnni ja tehti Downi sündroomi test. P tuli minuga kaasa ja koos oli lihtsalt ülimalt imeline näha väikest põnni ekraanil oma pisikesi jalgu ja käsi siputamas. Pildi saime ka jälle:


Rasedus on siiamaani üsna kergelt läinud. Kaal on juba 5kg tõusnud, aga eks see oli  mul ennem natukene tavalisest madalam ka. Lahkuminekuga kukkus mu kaal 54kg peale, mis mu 173cm pikkuse juures oli üsna kondine. Rasestumise hetkeks olin kaalu 58kg peale saanud ja nägin juba parem välja ning praeguseks olen ma 63kg.

Mingeid meeletuid sümptomeid mul olnud ei ole, õnneks olen iiveldustest ja paha olemisest pääsenud. Isu on küll superhea olnud ning ma ei ole kindel, kas see on olnud lihtsalt sellest, et ma sain nüüd süüa, mis tahtsin, või on päriselt nälg. Viimase nädala jooksul olen küll üritanud natukene tervislikumalt toituda ja vähem maiustusi endale sisse ajada, et ma päris ülekaaluliseks ei muutuks.

Tujukust on ette tulnud küll ning pisarad tulid mingi periood väga kergesti silma. Oh, kõige suurem sümptom oli ilmseltl ülim väsimus. Oli, sest viimasel nädalal olen ma kuidagi palju värskem olnud. Ma võisin ausalt pidevalt magada ning korra läksin isegi 19:30 tööpäeva õhtul magama ja magasin vabalt kella 7ni hommikul. P'le tegi see kõvasti nalja, aga ta oli armas ja laskis mul alati rahus magada.

Punnis kõht on mul ka natukene ette tulnud, mis on küll veel üsna pehme ja eelkõige lihtsalt gaasidest (veel üks tore raseduse kõrvalmõju). Eile mainis just üks kolleeg, et mul on väike kõht ette tulnud. Ütlesin, et natukene jah. Ise küll tunnen, et veel on rasvakõht, aga ehk on ikka osakene sellest juba põnni süül ka. Ostsin kaks paari raseduse pükse ka, millel on mõnusalt mugavad laiad kummist vöökohad. Kahjuks nii mõnedki püksid on kitsaks jäänud ja eriti just vöökohalt, seega on aeg mugavustundel end esikohale seada.

Eriti ma ei hooli, kas me saame poja või tütre, peaasi, et terve laps oleks, kuid kindlasti tahame me enne sünnitamist teada saada, kumb on. Nimed on meil välja valitud, aga need hoian veel enda teada, juhuks kui me ümber otsustame.

Rohkem nagu ei oskagi sellest suurest otsusest ja elumuutusest hetkel kirjutada. Eks hoian siin logi, kuidas rasedus kulgeb. Neile, kes on minu elust huvitatud ja ka endale, et oleks tore mõne aasta pärast uuesti lugeda ja meenutada.

Kallis lugeja, kes päriselt ka siia lõppu jõudsid ja kõik mu loba läbi luges, suur aitäh :)

Lisa: Tähtaeg jäi mainimata! Arsti sõnul umbes 9 märts.

Friday, 30 August 2013

Norwichis käik

Laupäeval käisime Norwichis ühepäevasel reisil, et vaadata, kas linn on väärt sinna kolimist. Ette rutates mainiks ära, et absoluutselt on.

Miks Norwich? Huvi Norwichi vastu on P'l olnud lapsepõlves saadik, kui ta olevat hommikuti varavalges ärganud, et Norwichi jalkatiimi mänge telerist vaadata. P on Uus Meremaalt pärit, seetõttu ajavahe tõttu vaataski ta mänge hommikuti. Enne UKsse kolimist oli ta linna kohta palju lugenud ja miskipärast oli see talle väga hinge läinud. Seetõttu otsustasimegi, et enne kui kuhugi lihtsalt kolima hakkame, tuleks ikka seal lihtsalt külas käia ja vaadata, kuidas olukord on.

Rong läks meil kell 7 hommikul, seetõttu saime laupäeval 4:45 üles ärgata, et õigel ajal rongijaama jõuda. Selle aja hulka olin arvutanud ka kohvikus kohvi ja croissantide ostmise aja, mis sel kellaajal olid ülimalt teretulnud. Meie "õnneks" ei tulnud aga kummalgi õhtul und peale, siis tuli üks poolpurjus majakaaslane keset ööd koju, kes meie toa kõrval asuvas köögis tükk aega kolistas. Seetõttu saimegi maksimum 2h und, kui sedagi. 

Rongisõit läks ludinaga, ainult 1h ja 50 minutit Londoni Liverpool Streeti jaamast. Vahtisime lihtsalt niisama aknast välja ning lugesime puid ja lambaid.

Norwichi rongijaam kahjuks väga midagi lubav ei olnud. Lisaks suundusime esmalt natukene nirumasse piirkonda, kus oli vaid palju firmasid. Mõtlesime, et ehk oli vale otsus. Seejärel leidsime aga üles kesklinna ja mõlema otsus muutus täielikult! 


Norwichi kesklinn oli imermas ja väikeseid poekesi täis. Poodide valik oli super ning millestki ei oleks kohe kindlasti seal puudust.


Jalutasime palju ringi, käisime paaris väga vinges kirikus ning seejärel käisime turul lõunatamas. Turul leidsime ühe väikese friikate putka, kus oli üsna pikk järjekord. Keskmine ports friikaid maksis ainult £1.20 ning friikaid tehti värsketest kartulitest. Need olid kindlasti parimad friikad, mida ma iial söönud olen ning sinna tagasi minnes ostan kohe kindlasti neid veel.

Peale lõunat jalutasime linnast natukene välja ja NII mõnus oli lihtsalt looduses metsade ja aasade vahel olla. Nautisime lihtsalt värsket õhku ja inimeste vähesust. Vaimustusime, kui nägime kahte jänest lihtsalt niisama põõsaste all hüppamas ning et jõgedes ujus rõõmsalt suur hulk kalu. Ahhetasime ja ohhetasime, et nii tahaks linnast välja kolida. Norwichi populatsioon on siiski vaid natukene üle paarisaja tuhande, samas kui Londonis on see umbes 9-10 miljonit. Andis tunda küll.

Rong tagasi Londonisse lahkus kell 17:30 ja olime mõlemad ülimalt väsinud pärast umbes 9 tunnist ringijalutamist. Rongis nosisime hea meelega šokolaadi energia saamiseks ning olime mõlemad väga nukrad, et pidime Londonisse naasema.

Nüüd mõtleme ja plaanime raha säästmist, elukoha ja töökohtade otsimist ja Norwichisse kolimise aega, mis ilmselt toimub järgmise paari kuu jooksul.

Lõpetuseks veel mõned pildikesest ühest mu uuest lemmiklinnast :)

Võimas!
Imekaunud vitraašid kirikus.
Panoraamvõte katedraali hoovist.

Punnpõsk kirikus. Nädal tagasi värvisin vahelduseks juuksed pool-püsi värviga blondist pruuniks.
Norwich'i katedraal.
Väidetavalt üks vanimaid pubisid UKs (pubi reklaami järgi), mis nägi superarmas välja, aga kus me sees ei käinud.
Terve Norwichi linn oli erinevate disainidega gorillasid täis. Midagi King Kongi filmiga seotud, millesse ma ei süvenenud, aga ahvikesi oli vahva pildistada küll.
Looduses!

Monday, 26 August 2013

Sony Xperia Z

Eelmises postituses mainisin, et maikuus kaotasin ma oma iPhone 5 ära, mille ma alles jaanuaris sain. Siiamaani oli mul üks P'i vana telefon, millega ma isegi ei üritanud internetti kasutada, sest see jooksis pidevalt kokku. Avalikes kohtades oli natukene häbi telefoni välja võtta ka, mistõttu mu telefonikasutus oli üldse paar kuud ülimalt minimaalne. 

Nüüdseks on aga see aeg läbi, sest neljapäeval võtsin endale teise telefonilepingu ja sain endale Sony Xperia Z telefoni.

Kahjuks mu esimene leping kestab veel poolteist aastat ja kuumaks on £34. Helistasin oma telefonifirmalegi ja uurisin, kas kuidagi saaks lepingu kuumaksu odavamaks, kuid kahjuks ei saanud. Isegi nüüd lepingu tühistamine ja äramaksmine oleks olnud natukene alla £700, mida mul hetkel lihtsalt ära anda küll ei ole. Seetõttu võtsingi uue lepingu, mille kuumaks on £29, kuid telefoni eest ei pidanud midagi ette maksma. Väike lisakulutus küll kuus, kuid see-eest on mul normaalne telefon, millega ma saan kõiki toredaid asju teha, mida tahan. 



Telefonist ka natukene. Mõtlesin pikalt, kas ootan uue iPhone 6 väljatulekut või võtan Sony oma. Sony võitis, sest ei viitsi iPhone'i oodata ning Sony Xperia Z tundus palju vingem olevat. Nüüdseks on see mul paar päeva olnud ainult, kuid minu meelest on see telefon palju lahedam kui iPhone 5 oli.

Telefon ise näeb üliluks välja oma sirgete äärtega. Värvivalikuks on must, valge ja lilla, kuid mina valisin endale musta telefoni, sest see nägi lihtsalt kõige kenam välja. Telefoni ekraan ja pildikvaliteet on super, lisaks ka fotokaamera, millel on 13 megapikslit. Just hea kaamera oli see, mida ma igatsesin ja nüüd on hea meel, et ma saan jälle Instagrammi pilte postitada :)


Kõige lahedam asi telefoni juures? Ta on veekindel! Telefon saab 1m sügavusel pool tundi olla ja sealjuures jätkuvalt töödata. Mul ei ole küll päris plaanis sellega ujuma minna, aga eile väikesel väljasõidul oli hea küll kerge südamega telefon vihma käes välja võtta ja pilte teha.

Lisaks on telefonil palju vingeid äppe, mitmed tasuta, mis iPhone'l tasulised olid. Ja isegi kõrvaklapid, mis telefoniga tulid, on väga head! Ma alati vihkasin iPhone'i kõrvaklappe ja seetõttu pidin alati eraldi kõrvaklapid ostma, kuid nüüd jääb see lisakulutus tegemata.

Mulle meeldis ka, et telefoni ekraani ja tagapaneeli kaitsekleepsud tulid telefoniga kaasa, mistõttu sain ma oma telefoni kohe ära kaitsta. Tellisin eBay'st juba 3 korpust ka, millest kaks kahjuks Hiinast tulevad ja mida ma mõnda aega ootama pean.

Üleüldiselt olen oma uue mänguasjaga ja igapäevase elu lihtsamaks tegijaga super rahul :)

Ps! Seekord võtsin telefonile vaid oma nimel kindlustuse ka ja süda on rahul.

Sunday, 18 August 2013

Loomaaias käidud

Elu on olnud ülimalt rahulik ja üpris igav. Suur-sündmus oli eelmise nädalavahetuse loomaaia külastus. Olen juba paar aastat tahtnud Londoni loomaaias käia ja lõpuks saigi käidud. Ootused olid suured, kahjuks loomaaed ise nii suur ei olnud. Iseenesest oli küll armas, nägin pingviine, magavat tiigrit, gorillasid, kalu, usse ja muid loomi-linde-putukaid. Üllatuslikult oli loomaaias iga paari sammu tagant mänguväljakuid ja pikniku pidamise kohti, mistõttu oleks see kindlasti super koht perele lastega.

Siiski suutsime seal 3 tundi veeta, mille lõpuks olid jalad ikka väga valusad. Premeerisime end McDonaldsiga, lisaks veel maiustusi ja näksimist Marks & Spencerist ja õhtul oli voodis pikutada superhea.

Pilte kahjuks mul ei ole, sest unustasin oma väikese Sony kaamera kaasa võtta. IPhone'i mul enam kahjuks ei ole, sest selle suutsin kas ise ära kaotada või see varastati paar kuud tagasi väljas käies ja liigselt alkoholi tarbides. Nutt tuleb siiamaani kurku telefonist mõeldes, sest leping kestab veel poolteist aastat. Asendustelefon on ka jama, mis pidevalt kokku jookseb ja piltide kvaliteet on ülijama. Kahjuks uut iPhone'i või muud uhkemat telefoni hetkel endale lubada ka ei suuda. Kindlustus oli telefonil küll, kuid see oli veel R'ga kahepeale ja minu tehtud kindlustusavalduse (või kuidas iganes neid ka nimetatakse) ta lihtsalt tühistas. Kuid ei hakka meievahelisest negatiivsusest pikemalt rääkima, sest elu on nüüd päikest täis ja ma südamest soovin ka temale vaid parimat.

Enivei, töönädal läks üsna aeglaselt, sest viimasel ajal ei viitsi üldse tööd teha. Siiski õnneks sai otsa. See nädalavahetus on meil logelemiseks jälle. Eile käisime küll ühes kodu ligidal olevas hiina buffees söömas, kus ma ajasin endale sisse kaks taldrikutäit toitu ja ühe koogitüki. Kahjuks toit ise oli jama, vaatamata suurele söögikogusele, ning sinna me kindlasti enam ei lähe.

Tulevikuplaanidele mõtleme ka, sest Londonist on villant. Mõnda aega mõtlesime, et läheks elukaaslase kodumaale Uus Meremaale. Nüüd on aga uus plaan kuhugi mujale Inglismaal kolida ning sõelale on siiamaani jäänud Norwich, mis tundub väga armas olevat. Eks üritame varsti seda ära külastada ka, et näha, kas ikka meeldib meile.

Järgmine töönädal tuleb õnneks ainult 4. päevane ja siis on 4 päeva vaba, juhuu. Reedese päeva võtsime lihtsalt töölt puhkuse ja järgmine esmaspäev on riigipüha, seega saab mõnuga puhata ja mängida.

Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...