Monday, 19 November 2012

Sünnipäeva nädalavahetus

Reedene päev läks nii kiiresti. Logelesin hommikul pikalt niisama, lobisesin tädiga üle pika aja telefoni teel ja siis oli peaaegu keskpäev juba käes. Oli ju vaja veel vannis mõnuleda, ajakirja lugeda ja ühte külma õlut keset päeva juua. Peale seda sättisin end välja minekuks valmis. Kohtusin Rogeriga Paddingtonis, kus me suutsime kõvasti kakelda, sest ma eksisin ära ja ta oli nõme ning hakkas mind selles süüdistama. Ma ausalt vihkan Paddingtoni jaama ning nende uus ümberehitus on maailma kõige segasem. Igatahes õhtusöögil käisime Rogeri endiste töökaaslastega ühes afganistaani restoranis. Me ei olnud kumbki varem afganistaani toite söönud, seega me eriti ei teadnud, mida oodata, aga olime väga positiivselt üllatunud.

Laupäeval suutsime kella 8:30ni magada, mis on tüüpiline vabade päevade puhul. Terve päev me lihtsalt logelesime ja tegime mitte midagi. Kella 11 ajal tuli Sainsbury toidutellimus ning siis vahtisime lihtsalt telekat ja filme, lugesin raamatut jms. Mingi aeg hakkasin ma veini jooma ja magama minekuks oli poolteist pudelit lahendatud. Kell 3 öösel saabus pohmakas, millest sain lahti paari klaasi veega ning paari aspiriiniga ning pühapäeva hommikul ärkasin üsna värskelt.

Täna olime üsna motiveeritud, et me peame lõpuks asjalikud olema. Käisime Uxbridges ning ostsime majapidamisse vajalikke asju ning hügieenitarbeid. Miskipärast kipuvad kõik asjad alati ju korraga otsa saama. Tegime kiire lõuna KFCs.

Kodus asusime lõpuks ometi koristama. Häbi tunnistada, aga me ei ole viitsinud oma kolm nädalat koristada. Viimati koristasin ma üksinda terve korteri ühel esmaspäevasel päeval peale tööd. Aga hakkama me saime ja elamine on nii ilusti puhas nüüd. Kuna me mõlemad töötame ja kodus veedame üsna vähe aega, siis õnneks ei olnud väga hull.

Peale koristamist tegin frikadellisuppi, mis mulle väga meeldis, aga Roger kirtsutas natukene nina pärast seda, kui ta oli terve kausitäie suppi ära söönud. Nõud on ka puhtaks tehtud ja nüüd on üsna rammestus peal.

Tulemas on viimane nädal praeguse tööandjaga. Järgmine esmaspäev alustan uue firmaga, mis on juba kindel.  Saatsin uue firma klienditeeninduse juhatajale reedel meili, et ma ei ole lepingut veel saanud. Ta ütles, et need on väljasaatmisel ja ütles, et näeme 26ndal. Reedel sain aga kõne ühele teisele töökohale, mille intervjuule ma teisipäeval lähen. Eks näis, kuidas see läheb.

Sunday, 18 November 2012

Kuu Instagramis

Avastasin, et ma ei ole ammu siin oma Instagrami pilte jaganud. Tuletan meelde, et kes mind seal jälgida soovib, siis mu kasutajanimi on glowince

Käisime Windsoris ja ostsin vahelduseks poest kooki (šokolaadi oma oli minu, toorjuustukook oli Rogeri oma). Üks tükk maksis küll üle £2, aga maitse oli ülihea.
Windsorist ostsime lõpuks külmikule UK pärase magneti ka.
Ülikooli kursus on minu lugemisvarasse natukene teistmoodi raamatuid lisanud. See oli superhea raamat.
Roger tellis enda sünnipäevaks Baileyse toorjuustukoogi, mis tuli üsna hea välja.
Rogeri sünnipäeval õhtusöögil Banana Tree nimelises indohiina restokas. Mina tellisin tavapärase veini, Roger tellis litši-mojito. 
Meie jõulukaktustel on NII palju õisi tulemas. Köögi-aknalaud on varsti väga väga ilus. Valge jõulukaktuse õied on peaaegu avanemas, roosa jõulukaktuse õied on veel pisikesed pungad. Taimed vedasin siia eelmise aasta suvel Võrust, kui ma tädi taimedelt kasvusid virutasin.
Sedasi kirjutaisin ma oma esseed kooli jaoks. Selle valmimiseks läks kaks tassi kohvi ja terve voodi oli lõpuks märkmeid ja raamatuid täis. Aga valmis ma ta sain!
Koolilapse õhtusöök - kohvi ja kodused kaneelikuklid.
2/3 õlasallist on valmis. Ehk jaanuaris-veebruaris saan ma seda lõpuks kanda ka, sest mu kudumine läheb üsna aeglaselt.
Käisime IKEAs korteri jaoks mööblit juurde ostmas. Ma ei viitsi kirjutada, kust ma laost hiljem mööblit saan, seega on telefon alati siltide pilte täis.
Mu 'pisikene' küünelakikogu.
Sorteerisin oma meiki uude Helmeri kapikesse, mille ma IKEAst ostsin. 
Sünnipäeva õhtusöögile minnes. Taustal näete kuue sahtliga Helmerit, mis on lihtsalt NII lahe. Pluusi ostsin Dorothy Perkinsist ning see oli osa Kardashian Kollectionist.
Laupäevane laisk lõunasöök.
Hubane laupäeva pärastlõuna.

Friday, 16 November 2012

Sünnipäev

Tänasest olengi 24 aastat vana. Number aina suureneb, aga miskipärast ei tunne ma end sugugi nii vanana. Ma arvan, et nüüd on aeg end eluks ajaks 23seks pidada.

Muidugi ei tahtnud ma sellisel tähtsal päeval tööle minna, seega logelen ma lihtsalt kodus uhkes üksinduses. Nii mõnus! Paar kohvi on joodud ja vaatan 'Doomsday Prepers'. Plaanis ongi lihtsalt puhata, vannis liguneda, küüsi lakkida ja end õhtuks ilusaks teha. Õhtupoole lähen Rogerile töö juurde vastu, peale mida läheme ta mõningate endiste töökaaslastega kuhugi afganistaani restorani sööma.

Kingitusi sain ka. Esmalt tuli pakikene mu armsalt tädilt, mis oli täis lagritsat Soomest Rogeri sünnipäevaks (tema sai 3novembril aasta vanemaks), šokolaade mulle ning Tupperware konserviavaja. Tädi Tupperware-vaimustus jõuab isegi meile siia.

Nädalavahetusel käisime mu väljavalitud kingitust ostmas, milleks ma valisin Michael Korsi käekoti:


Jep, just nii kaunist ma tänasel hommikul olengi.

Käekotid on kindlasti mu nõrkus ning mul sai natukene kõrini, et ma kulutasin 50-60 naela käekottidele, mis aastase kasutamisega tükkideks lagunesid. Oli aeg investeerida natukene kvaliteetsemasse käekotti ja Michael Korsi kott on lihtsalt NII kena. Pilk on juba järgmisel, mille ma ehk pulma-aastapäevaks endale nurun :P

Ma arvasin, et sellest täiesti piisab, aga Roger suutis esimest korda elus minu eest saladust pidada. Ta on varem proovinud üllatusi teha, aga on need alati ennem välja lobisenud suurest elevusest. 

Mingi aeg öösel ärkasin, kui Roger hiilis mu voodipoolele ja pani pakikese mu öökapile. Tegin näo, et ma magan ja olin natukene elevil. Kuidagi suutsin jälle magama jääda ning hommikul koorus pakist välja Sony Bloggie videokaamera.


Ma vaatasin Bloggiet juba aastad tagasi, kui ma tahtsin mõningaid YouTube videosid teha meigiblogiga seoselt, aga see soov ei saanud teoks. Jätsin mõneks ajaks siis selle mõtte üldse ühele poole. Nüüd saan aga vabalt filmida, kui mul vaid aega ja ideid on.

Roger olevat lasknud selle oma parimal sõbral tellida, et ma ei saaks meie ühiselt Amazoni kontolt välja  nuhkida, mida ta tellinud on. Ma olen tõsiselt üllatunud, et ta üldse viitsis midagi sellist korraldada, aga tore, et mees mind veel 5 aastat hiljem suudab üllatada :)

Saturday, 10 November 2012

Kodakondsusest

Ma olen nüüdseks 3 aastat Suurbritannia alaline elanik olnud, mis tähendab, et umbes 2 aasta pärast saan ma Briti kodakondsusele kandideerida. Praeguste Eesti seaduste järgi ei saa eestlastel kaks kodakodsust olla, mis on küll mujal maailmas üsna tavaline. 

Eestisse tagasi kolimine ei ole mul plaanis, seega olen ma mõelnud palju oma tulevikuplaanidele ja kus ma sooviksin elada ja millise riigi kodanik ma sooviks olla. Me oleme lõpuks otsustanud, et Suurbritannia on Euroopas meie jaoks hea. Suurim unistus oleks küll Ameerikasse kolimine, aga see on suur samm, mis nõuab rohkemat raha ette säästmist. Ameerikasse läheks me vaid siis, kui Rogeri ema kandideerib meile Ameerika kodakondusele, mis on taaskord üsna kulukas.

Olen aga mõelnud, mis minust saaks, kui ma kusagil random maal reisin ja minuga midagi juhtub. Väga võimalik, et Eesti kodanikuna peaks ma pöörduma pigem Saksa või muu riigi saatkonda. Samas britina oleks mul väga võimalikult saatkond pea igal pool maailmas olemas. Lisaks siin riigis olls, kui ka mujal, vaadataks mind hoopis teistmoodi Briti kodanik olles. 

Muidugi otsust ma ei ole teinud ja siiamaani on ainult mõtted. Ma küll südamest loodan, et paari-kolme aasta pärast lubab ka Eesti Vabariik kahte kodakondsust ja ma ei peaks eestlane olemisest loobuma.

Kel on soovitusi või kogemusi, palun jagage. Ärge kritiseerige, et ma ei taha enam eestlane olla. Väga tahan ja ma alati uhkelt räägin oma riigist, aga minu põhiline mure on siiski minu ja mu võimalike laste tulevik.

Edukas

Kolmapäeval sain kõne tööagentuurilt, kes leidsid mu CV kusagilt internetist. Kutsuti järgmiseks päevaks intervjuule.

Läksin. Ajasin klienditeeninduse juhatajaga pool tundi juttu.

Ta küsis, kas mul on veel mõningaid küsimusi.

Ütlesin, et ei ole ja küsisin, kas tal on mulle veel küsimusi.

Ta ütles, et tal ei ole, aga talle meeldis, mida ta täna nägi ja töökoht on minu.

Jipii!


Alustamise kuupäevaks pakuti 19ndat, aga kahjuks on see mu viimane nädal praeguse tööandjaga. Seega ütlesin, et kahjuks ei saa ja talle sobis väga hästi ka alustamine 26ndal. Seega 23s on mul viimane reedene tööpäev praeguse tööandaga ja esmaspäeval alustaks ma kohe uuel töökohal.

Ametinimetus oleks Credit Administrator, ning tegeleksin klientide kaebuste uurimisega ning valuraha andmisega. Firma teeb üsna suurt muudatust ning meid oleks terve uus tiim. Jaanuaris vaadataks, kellest meist sobiks saada ülemus. See oleks kindlasti, midagi, millest ma huvitatud oleks.

Töö ise on küll linnulennult kaugemal, kuid rongi ning metrooga liigeldes ei võtaks sinna jõudmine palju rohkem aega kui praegu.

Palka saaks ma ka pea £2000 rohkem aastas.

Ning dresscode on casual, mis tähendab, et ma saan iga päev teksadega tööl käia!

Lisaks oli see juhataja väga lahe ja toetav minu õppimise suhtes ja ütles, et ma saan vabalt oma töögraafikut selle järgi muuta. Õnneks on mul vaid kord nädalas tund, mis on alati kindlal päeval, seega ei oleks see sugugi probleemne.

Ma ei ole küll midagi allkirjastanud, aga ma olen üsna kindel, et ma võtan pakkumise vastu, kui mulle leping saadetakse.

Paar tundi peale intervjuud helistas mulle naine tööagentuurist, kes mulle selle intervjuu sebis, et uurida, kuidas mul läks. Ütlesin, et mulle pakuti koheselt tööd. Ta oli väga üllatunud ja ütles, et nad on samale firmale viimase 3 kuu jooksul pea 60 uut töötajat muretsenud ning mitte kellelegi ei ole koheselt tööd pakutud. I guess they liked me.

Igatahes süda on nii rahul ja meel on nii hea. Koondamisraha kulutamist plaanin ka juba ning ma arvan, et ma täiesti teenin ühte ilusat kallist disainerkäekotti.

Saturday, 3 November 2012

Esimese koolitöö tulemus

Esimese koolitöö tulemused on käes ja ma olen õnnejunn - 67 punkti 100st.

Ehk ei tundu ülikõva tulemus näiteks Eesti riigieksamite tulemustele mõeldes, aga tulemus 60-69% vahel on hindamise juhistes "Very Good". 70%+ tulemus on juhistes "Excellent to outstanding. A mark above 80% indicates an exeptional piece of work that excels in respect of each of these criteria".

Seega minnu 67 punkti 100st on päris kõva. Kriitiline analüüs ise oli õppejuhi meelest väga hea, kuid ma tegin mõningad keelelised vead. Vähemalt tean, et esseed (mille pean esitlema 2 nädala pärast!) kirjutades pean ma erilist tähelepanu pöörama grammatikale ja sõnadevalikule. Ma olen kindel, et mu akadeemiline kirjastiil paraneb kogemusega. Ma ise arvasin, et tore oleks, kui ma päris läbi ei kukuks ja ma juba teadsin ette ära, et ma keeleliselt ilmselt vigu teen.

Lõpetuseks, ajaloo huvides, õppejuhi kommentaar:


Thursday, 1 November 2012

Laulev revolutsioon

Üritan kõigest väest koolitööle keskenduda, sest kahe nädala pärast peab mul valmis olema essee ning kolme nädala pärast pean ma PowerPointi esitluse tegema. Esseega on natukene jama, sest ma absoluutselt ei suuda sellele keskenduda ja alati kipun mõtlema, et ma selle tegemise asemel peaks töökohti otsima. Kuna laupäeval on Rogeri sünnipäev, siis sellel päeval ma kindlasti ei õpi. Plaanis on esmaspäeval end haigeks luisata, et ma saaks esseega tegeleda pühapäeval ning terve esmaspäeva, et see võimalikult varakult valmis oleks.

Täna hakkasin vaikselt mõtlema PowerPointi esitllusest. Teema saame täiesti ise valida, mis on minu meelest palju raskem, kui esitluse enda tegemine. Alguses mõtlesin olla rohkem sotsiaalteaduse rajal ning mõtlesin, et teen esitluse teemal Lenin's Utopianism, mis on iseenesest huvitav, aga kahjuks ei leidnud ma sellest palju materjali internetist.

Seetõttu otsustasin, et teen esitluse oma kaunist kodumaast ja eelkõige laulvast revolutsioonist. Tänapäeval ilmselt revolutsioonist mõeldes tuleb esimesena silme ette Lähis-Ida riigid, kus revolutsioon on väga vägivaldne. Seetõttu ma arvan, et laulvast revolutsioonist rääkimine oleks üsna positiivne ja ehk ka huvitav teistele.

Siinkohal, kallid lugejad, kes olid laulva revolutsiooni ajal olemas ja seda mäletavad, võite mind ka minu valitud teemaga natukene aidata. Palun kirjutage kommentaaridesse oma meenutused või mälestused tollasest ajast, mida mul oleks ehk huvitav üsna rahvusvahelisele grupile esitleda. Aitäh ette ära.

Kohtusin eestlasega :)

Ajaloo huvides paneks kirja, et eile sain ma siin ühe eestlasega kokku. Inglismaal ei huvitanud mind sealne Eesti kogukond eriti, kuid nüü...