Friday, 23 January 2015

Kümnekuune Cooper


- Teda on aina raskem ühe koha peal hoida, et ilusat pilti teha.

- Tal on kaheksa hammast.

- Ta lööb oma pead meelega kuhugi vastu, teeb siis vähekene võltsi nutunägu ja vaatab sulle otsa, et kaisutusi saaks.

- Ta jonnib, kui ta midagi ei saa. Näiteks kui ma teda viiendat korda päevas akna peal ei hoia, et ta välja vaadata saaks.

- Ta ei oska veel omaette seista. Paar korda on ta sekundi-kaks suutnud ilma toeta tasakaalu hoida, aga on arg ja ei julge üksinda seista ning on liiga püsimatu ühe koha peal olemiseks.

- On endiselt toiduga väga pirts.

- Endiselt ärkab öö jooksul 1-2 korda üles, et piima juua. Mõned korrad pean luti ka suhu tagasi panema või teki peale tagasi panema.

- Pääseb vabalt kappidesse ja sahtlitesse ja tõstab neist meeleldi asju välja. Kõige toredam on muidugi kraanikausi alune kapp, kus koristusvahendid ja muud talle keelatud kemikaalid on.

- On viimase nädala meeletult karjunud enne ööunele minekut. Ise ei suuda silmigi lahti hoida, aga magama minna ei taha. Seetõttu hetkel võtab tema ööunele saamine umbes kaks tundi.

- Magab päeval 1-2 korda. Kui vaid ühe korra, siis on see 2-3 tundi. Kahe uinaku korral on üks maksimum tund, aga teine võib ikka kahetunnine olla. Selle aja jooksul võib ta vahepeal ka üles ärgata, aga kui ma ta elutuppa teleka ette võtan, siis jääb jälle minu süles magama.

- Tema päev algab tavaliselt kella 7-8 ajal.

- Cooper on krutskeid täis väike poiss, kes ise arvab, et ta suudab palju rohkem teha, kui ta tegelikult suudab.

1-10 kuune Cooper

Wednesday, 21 January 2015

Kaheksas hammas

Päev enne kümnekuuseks saamist sai Cooper endale kaheksanda hamba. See asub tal ülaigemes vasakul pool. Väljas on küll vaid väike nurk, aga ootasime seda pikalt, sest mingi vahe oli ige sealt isegi natukene sinine.

See ehk seletas, miks viimased kolm õhtut on teda nii raske magama saada olnud. Cooper lihtsalt kisas ja karjus, ise ei suutnud silmigi lahti hoida. Üks õhtu läks meil lausa kaks tundi ennem, kui ta lõpuks ära kustus. Seda tegi ka siis, kui me alla andsime ning temaga elutuppa telekat vaatama läksime ja ta seal ära kustus. Ehk nüüd läheb kergemaks, kuni järgmise hambani.

Friday, 16 January 2015

Kohe läheb õppimiseks

Täna jõudis kätte see kauaoodatud päev, kui ma saan lõpuks internetis oma õppematerjale näha. Hommikul juba natukene telefoni peal OpenUni äppist piilusin, aga ootasin, et Cooper lõunaunele läheks, et ma siis arvutis suuremalt ekraanilt asja uurida saaks. Muidugi poja võitles unega pikalt, aga ära ta lõpuks kustus (pooleks tunniks, selle postituse lõpuks ärkas ta üles).


Õppetöö on ilusti nädalate kaupa ära jagatud ning igaks nädalaks on kirjas, mis tehtud peab saama. Küll pean kasutama õppelehti internetis, mida ma saan ka arvutisse või isegi oma Kindle'sse alla laadida, kui ka saadetud õpikuid ning pean vaatama mõningaid videosid.


Hakkasin oma märkmikusse ümber kirjutama nädalate kaupa, mis kõik tehtud peavad saama, et siis oleks hea kõiki asju maha tõmmata, kui tehtud saab. Kõik on küll arvutis olemas ja Open University lehel on kalender, aga mulle meeldib käsitsi märkmikusse ka ümber kirjutada.


Need õpikud sain ma umbes nädal tagasi, mida ma kuni oktoobrini õpin. Alguses mõtlesin, et mis need paar raamatut siis ära ei ole, aga enamus infot on ikka internetis ja raamatute peatükkide lugemine on vaid pisikene osa õppetööst.

Kiirelt esimesed neli nädalat üle vaadates tundub, et palju pühendatakse ka õpioskustele. Esseede kirjutamine, lugemine jms. Paljud need oskused sain ma küll juba Londonis aasta õppides, aga eks üle kordamine on hea. Lisaks, kui ehk keegi, kes ennem õppinud ei ole, pühendab rohkem aega õpioskuste osale, saan ma rohkem aega kulutada sotsiaalteaduse õppimisele. Teoorias.


Kõik on juba ilusti valmis ja pastakaid mul ehk jagub. Ametlikult hakkab õppetöö 7. veebruaril, aga ma arvan, et ma hakkan esimeste ülesannetega natukene varem pihta lihtsalt seepärast, et ma olen nii elevil.

Saturday, 10 January 2015

Paar kootud asja Cooperile

Paar kuud kudusin usinalt mütse ja kindaid kaas-märtsiemadele, aga see viskas üle ja sellele tegin mõneks ajaks lõpu. Sain hoopis aga lõpuks paar asja ka oma lapsele teha, mis meeles mõlkunud on.

Esmalt, karupüksid:


Mulle endale nii meeldib, kuidas nad välja tulid ja ta näeb nendega nii armas välja. P küll natukene naerisi ja palus Cooperi käest vabandust, aga mul on savi. Enda lapsepõlvest mäletan ka ühtesid karupükse, mis mulle üldse ei meeldinud. Samas Cooperile ma neid jalga ei paneks, kui ta ise hakkab asjadest aru saama ja mäletama. Vähem kui aastasena näeb ta nendega aga lahe välja. Minu meelest vähemalt.

Lõpuks ometi müts, mille ma ta lõua alt kinni siduda saan ja kindad, mis umbes 5 minutit käes püsisid:


Jumal tänatud, et meil siin superkülm ei ole, muidu peaks ma talle kindad jope külge õmblema, sest need kisub ta ALATI käest ära. Kui ma ütlen, et ei tohi, siis vahib otsa ja naerab selle üle. Mütsi kippus ta ka mingi aeg ära tõmbama ning lisaks läks see tal alati silmadele, kui ta suure huviga ringi vahtis ja pead ühele ja teisele poole pööras. Kõrvaklappidega müts püsib natukene kindlamalt peas ühel kohal.

Nüüd teen endale kahevärvilisi kindaid, mille vaimustus mul esimese poole pealt on üle läinud. Kerge mustriga asja on jube tüütu kududa, kuigi arvasin, et seda saab põnev teha olema. Lisaks Cooper ei lase mul üldse kududa, kui ta ärkvel on. Kui kudumise välja võtan, siis ta kohe kihutab kohale ja hakkab lõnga ja vardaid kiskuma. Ehk enne talve lõppu saan oma kindad ka valmis. Tahaks Cooperile ehk veel paar asja teha ka ennem kui soojaks läheb, näiteks mõne vesti või kampsuni.

Wednesday, 7 January 2015

Keha 9 kuud pärast sünnitust

Kui aastaid oli mul probleemiks see, et ma enda meelest piisavalt sale ei olnud, siis nüüd esmakordselt elus on mul hoopis teine probleem - ma olen enda meelest liialt kõhn. 

Rasedusega võtsin juurde 25kg ja tänaseks päevaks on nad kõik kadunud. Ise sai mingi aeg natukene kaloreid loetud, kuni sain kaalu oma eesmärgini, milleks oli 65kg. Aja möödudes aga toitumisele tähelepanu ei pööranud ning masendusega kadus isu mõneks ajaks üldse ära. Nüüd on mõned nädalad kaal jonnakalt 60kg olnud. Üritan küll igasugu jama süüa, aga kaalu juurde ei tule.

Jagan ehk liiga julgelt all olevat aluspükstes pilti täna hommikust. Võrdluseks kõrval pilt mu kaunitest kurvidest 7 päeva pärast sünnitust, kui ma tänasega võrreldes 15kg raskem olin. Parempoolsel pildil seisin jalad täitsa koos, kuigi seda näha ei ole, meil puudub suur peegel.


Hea meelega tahaks küll ka natukene tervislikumalt toituda, et end natukene paremini tunda, aga see tähendaks ilmselt seda, et ma sööks vähem kaloreid ja sedasi ka kaalu juurde ei võtaks. Päris musklit kasvatada ka ei taha, tahaks pehmemaid kurve, et Cooperil pehmem süles olla oleks ja ta end pidevalt mu kontide vastu ära ei lööks mänguhoos.

Esimese maailma probleemid...

Sunday, 4 January 2015

Koolijüts

Tänane hommik algas sellega, et ma avastasin, et Open University oli mulle saatnud meili, et veebruarist saab minust nende õpilane. Eile kandideerisin õppelaenule ka, mille vastus võtab kuni kuus nädalat, aga ma olen jätkuvalt üsna kindel, et ma selle saan.

Et õigele lainele saada, tulid täna postiga kohale ka uus kalendermärkmik selleks aastaks ja uued pastakad.


See on mu imearmas märkmik, pastakatest pilti ei teinud, aga nad on ilusad ja värvilised :)

Nüüd mõtlen ja uurin huviga, milliseid õppevahendeid mul veel vaja on, näiteks markerid jms. Ohhhh, ma ei suuda ära oodata õppetöö algust!

Friday, 2 January 2015

Cooperi uus sõna

Cooperi "sõnavaras" on uus sõna - aitäh. Vähemalt jätkab eesti keele rada. Midagi ta veel päris kontekstis ei ütle, aga oma "sõnu" ta korrutab ise lambist või meie järgi, kui tal tuju on.

Aitäh tuli alles eile. Mingi hetk P küsis, et kas see, mida Cooper ütleb, tähendab ehk eesti keeles midagi, sest kõlas nagu sõna, aga P sellest aru ei saanud. Lõpetasin asjatamise ja kuulatasin ning laps tõesti korrutas aitäh, aitäh.

Ma muidugi olen seda eilsest saadik talle korrutanud ja nii armas, kui ta järgi ütleb. Üritasin täna seda video peale ka saada, aga muidugi siis ei tule sõna suust välja, nii kui kaamera kinni panen, tuleb ilus ja selge aitäh. Eks ma proovin edasi, et seda teistega ka jagada ning saada kinnitust, et ma seda ometi ette ei kujuta :)

Uuel aastal uue hooga

HEAD UUT AASTAT!

Oi, kuidas ma eile õhtul pingutasin, et üleval püsida. Kell 23 enam ei jõudnud ja läksin voodisse ära, lugesin 10 minutit raamatut ning järgmisena ärkasin ilutulestiku peale. Hoidsin hinge kinni, et need Cooperit üles ei ärataks, õnneks ei äratanud, ja magasin edasi. Esimene uus aasta, mille ma mõnuga maha magasin.

Uue aasta algusega olen ma aga ülivalt motivatsiooni täis. Kirjutasin eelnevalt, et uuel aastal tahan palju asjalikum ja organiseeritum olla. Praeguseni olen olnud ka.

Keskpäevaks oli tehtud nimekiri asjadest, mida ma täna korda tahan saata, pesus käidud, hommikusöök tehtud (beekon ja praemuna, nämma), Cooper söödetud (purustatud banaan) ja lõunaunele saadud, nõud pestud, paar arvet makstud ja... ülikooli kandideeritud! Tegin lõpuks ära!

Kandideerisin poole kohaga Open University'sse, mis on kaugõpe ning erialaks valisin psühholoogia. Olen seda juba sellest ajast saadik tahtnud õppida, kui ma Londonis koolis olles psüholoogia moodulit õppisin. Ei ütleks veel, et ma päris psühholoogiks tahaks saada, aga tahan õppida midagi, mis mind huvitab ja eks näis, mida ma tulevikus karjäärina teen.

Hoian nüüd pöidlaid ja varbaid, et mind vastu võetakse ja et ma õppelaenu saan. Kui kõik hästi läheb, siis olen 7. veebruarist õpilane jälle.

Loodan, et kuu ajaga saan ma organiseerituse ja aja jagamise paika, et ma Cooperi kõrvalt leiaks aega õppimiseks. Idee poolest saaks ma asju õppida ja lugeda siis, kui ta omaette mängib, ta lõunaune ajal ning õhtuti, pärast ta magama minekut. Ei pea ju mina ka alati kell 20 voodisse ära minema. Ma tahan seda nii väga, et ma tean, et ma suudan seda.

Seni vahin Pinterestis studyspo pilte ja ootan huviga õppima hakkamist, et saaks oma väikest karu aru rohkem kasutada:

(link)

Thursday, 1 January 2015

Aasta viimane päev

Taaskord on üks aasta otsa saamas ning see jääb alati meelde, kui see imeline aasta, kui ma sain emaks.

Esimese veerandi aastast olin küll veel rase, aga seda hästi nagu ei mäletagi. Nüüdseks on kõik 25 rasedusega juurde võetud kilo läinud ning peale paari venitusarmi ning pruuni triibu naba all ei olegi nagu aru saada, et ma sünnitanud olen.

Cooperi sünni ootamine oli pikk protsess ja viimane kuu ärkasin iga päev mõttega, et issand, ma olen ikka veel rase. Lõpuks sai ta kõhust välja meelitatud õnneks küll. Osaliselt on mul hea meel, et me saime rahulikult haiglasse sünnitust esile kutsuma minna, mitte ei pidanud jooksuga minema. Teiselt poolt oleks tore loomulikult sünnitama hakata ja seda ka kogeda. Igatahes tehtud sai ja nüüd ma saan kõiki valusid sünnitusega võrrelda vabalt :)

Järgnevad 9. kuud on kõik Cooperi ümber keerelnud. Praegu on raske ette kujutada, kui elevil me olime, kui ta kaela hoida oskas ja esimest korda poolkogemata külge keeras ning mänguasjadele natukene rohkem tähelepanu pöörama hakkas. Nüüd roomab kutt kihutades elamises ringi, ronib sekundiga igasuguste asjade najale püsti ning oskab diivanile ronida.

Emaks olemise tunne on ikka ülim ning ma olen nii nii õnnelik, et ma seda oma elus tunda saan.

Aasta teist poolt on küll varjutanud minu sünnitusjärgne depressioon ja sellest tulenevad suhteprobleemid. Olen nüüd paar nädalat antidepressante võtnud ning tunnen end tunduvalt paremini. Elu on justkui elamist väärt jälle ning ilus. Eile käisin arsti juures kontrollis ning ta ütles, et juba mu silmad on palju säravamad. Seega sain retsepti, et veel hea tuju rohte osta ning järgmise aasta alguses suunab arst mu teraapiasse ka.

Järgmine aasta tahangi rohkem pühenduda endale ja oma hingeelule. See on sel aastal kindlasti tahaplaanile jäänud. Eks näis, kas suhteprobleemid ka lahenevad, aga see ei ole kahjuks minu teha väga, vaid teise osapoole.

Järgmine aasta tahaks lisaks veel õppima hakata jälle. Pilk on peal Open University psühholoogia kursusel. Tahaks juba veebruaris alustada, aga siis algab see sotsiaalteaduse mooduliga. Kui ma ootaks oktoobrini, saaks ma õppida varajase lapsepõlve kohta, mis mind küll natukene rohkem huvitaks. Samas on see 10. kuu pärast ning mul oleks enamus aastast siis mitte midagi teha. Järgneva paari päeva jooksul pean ära otsustama, kas ma tahan siis sotsiaalteadusega alustada, mis mind nii väga ei huvita, aga lihtsalt, et õppima saaks hakata. 8. jaanuar on viimane tähtaeg enese nimekirja panekuks. No ja siis muidugi peab õppelaenu ka saama, sest lihtsalt kodus ema olek midagi sisse ei too.

Lisaks sellele tahaks lihtsalt palju asjalikum ja organiseeritum olla. Ma tunnen, et ma olen sel aastal lihtsalt nii meeletult laisk olnud. Eks oma aja võttis ka Cooperiga harjumine, kuid nüüd suudan ma tema kõrvalt nii mõndagi ära teha, vaid laiskus on takistamas. Osaliselt on selles ka mu meeleolu süüdi olnud, sest sellega lihtsalt ei tahtnud midagi teha. Nüüd aga tahaks juba küll normaalne ja asjalik inimene olla.

Aasta 2014 oli lahe ning ma ootan meeledi, mida aastal 2015 meile pakkuda on. Ees on Cooperi esimene sünnipäev, esimesed sammud ja sõnad, mida ma kõike huviga ootan. Samuti meeleldi oleks ise natukene isekam ja üritaks meelde tuletada, kes ma veel peale ema olen, et leida nende kahe vahel meeldiv tasakaal. Tulevik on positiivne :)

Jõulud

Jõulud möödusid meil väga vaikselt, aga täitsa jõululikult. Põhiline asi oli, et sai Cooperist paar ilusat pilti oma päkapikukostüümis kuuse all ning õhtul vitsutasime kõhu täis. Kingitusi me ei teinud, isegi Cooper sai vaid hommikumantli ja papud oma nimega. Need paar mänguasja, mis ma talle varem ostsin, andsin kohe kätte, sest ei jõudnud mina oodata, et ta nendega mängida saaks. Seetõttu pildi jaoks pakkisimegi suvalised asjad ilusti ära :D



Söök oli meil üsna traditsiooniline, tegin kana, ahjus kartuleid, porgandeid ja pastinaaki ning Yorkshire pudingut. Magusaks tegin kringli, mille ma enamasti ise ära sõin, sest mul oli nii kringli isu.




Cooper sai ka kõike maitsta, aga midagi peale Yorkshire pudingu ja kana ta ei proovinud. Vähemalt sai ikka ka osa söömisest.


Eile õhtul sain lõpuks Cooperi oma hommikumantliga pildile ka, väike põhjapõder. Nimi on tal rinnale tikitud, mida näha ei ole. Taga olev segadus on ka armas, Cooper täitsa ise tegi.


Seitsmes hammas


Paar päeva tagasi avastasin, et Cooperil on all igemes seitsmes hammas välja tulemas. Tänaseks on seda juba natukene rohkem näha, aga pildile püüdnud veel ei ole. Nüüd on tal veel rohkem hambaid, et mind hammustada :(

Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...