Monday, 24 November 2014

Kaheksakuune Cooper


Tänaseks juba kaheksa kuu ja kahe päeva vanune.

- Viimase kuuga sai ta endale kaks uut hammast. Nüüd on tal alumises igemes kolm hammast. Üleval ei ole veel ühtegi, aga tundub, et need tulevad ka varsti välja.

- Ronib väga kerge vaevaga asjade najale püsti, näiteks diivani või oma reisivoodi äärele. Diivani peale on üritanud ronida ka, aga kahjuks on see veel liiga kõrge.

- Ärkab enamasti 6-7 ajal hommikul, magama läheb, kuna jumal juhatab, vahepeal kella 7 ajal, eile kustus alles 10:30 õhtul. Öösiti ärkab enamasti 2-3 korda, mõnel ööl ka 4 ning täna öösel vaid ühe korra (aga ta läks hilja magama ka).

- Viimase nädala jooksul on ta päeval kolme korra asemel vaid kaks korda magama hakanud.

- Ei püsi pudeliski paigal, kui ta just unine ei ole.

- Roomab alati koridori telefoniga mängima või teise magamistuppa ja üritab arvutisse tulla.

- Vihkab riidesse panekut, eriti pluuside selga panekut südamest ja alati saavad naabrid ka teada, kui teda riietatakse.

- Poes käies ei püsi enam hästi kärus ning kui traksid pealt lahti teha, siis ronib alati teisipidi põlvili kärru:


Veel mõned pildid viimasest kuust:

Vihmasadu aknast vaatamas. 
Emmega burgerit söömas. Emme sõi burgerit, Cooper sai ainult oma beebiküpsist.


Kaunid kurvid :*

Vaatas läbi mänguasjade kasti kaane.

Väsinud.

Kino.



Präänik.

Tuesday, 11 November 2014

Kolmas hammas

Alles tal tuli teine hammas all igemes välja ja tänaseks on ka kolmas igemest end välja surunud. Kolmas hammas on samuti all, paremal pool.

Kui see rohkem välja tuleb, siis näeb ta väga lahe oma kolme alumise hambaga välja. Ehk varsti tulevad ülemised ka välja, igeme all on neid tunda juba küll.

Oh seda hammaste tuleku rõõmu!


Kutt kihutab

Viimase nädalaga on Cooper tõsiselt aktiivsemaks ja liikuvamaks muutunud. Kui varem roomas ta elutoa vaiba piires, siis nüüd läheb vabalt kööki uudistama ning vahepeal koridori telefoniga mängima ka, mis meil hetkel lihtsalt põrandal asub.

Köögis meeldib talle eelkõige alumise sahtliga mängida ja seda kinni-lahti lükata.


Muidugi on vaja ka uudistam minna, kui keegi teine köögis on. Ahju ees olev köögirätik tuleb ka tihti põrandale tõmmata.

P seksikas ja mugav kodune riietus :P
 Eriti lahe on siis, kui midagi ahjus on, see on nagu telekas. Ahju uks õnneks madalamalt kuumaks ei lähe, seega ta oma näppe veel ära ei kõrveta. Kõrgemalt läheb aga kuumaks, selle kaitseks tuleb midagi välja mõelda.


Pesumasin on ka menukas. See on küll köögis kapi sees peidus, aga ma aeg-ajalt teen ikka ukse lahti, et ta saaks imetleda, kuidas pesu ringi käib. Üks päev istusime pesumasina ees oma hea 10 minutit ja ta muudkui uudistas.

Lisaks ringi liikumisele on ta usinalt ronima ka hakanud. Üleeile oli tal veel natukene raske, et oma voodis istumast põlvili saada. Eile hommikul võttis tal kaks sekundit, et istumast seisma saada.


See tähendas muidugi seda, et voodi läks ruttu korrus allapoole.


Ega ta seal hetkel ei maga nagunii, aga kui ma riideid kokku panen või meid välja minemiseks valmis sätin, siis on teda hea sinna sisse panna.

Ronib ta vabalt teleka äärde seisma ja mujale madalamatele kohtadele. Telekalaud meil endiselt puudub, aga ehk varsti saab, kui P uuest töökohast esimese palga saab :)


Täna hommikul oli juba esimene väike ronimise õnnetus ka. Duši all käies jätsin Cooperi vannitoa põrandale mängima ning muidugi mõtles ta, et ta hakkab oma ronimisoskusi täiustama. Suutis end vetsupoti najale põlvili ajada ja kujutas ette mingi hetk, et tal ei ole vaja üldse kinni hoida enam. Ma just samal ajal pesin juustest palsamit välja ja sain ülimärjalt duši alt välja joosta, kui kutt ümber kukkus. Õnneks nuttis ta vaid hetke, vist oli pigem ehmatus ja häbi, et ta oma oskusi ülehindas. Nüüd oli ta aga ka läbimärg tänu minule. Edaspidi jätan ta ikka ukse-hüpitajasse, kui ma end pesen.

Pesemisega on üldse sedasi, et ka nädalavahetustel pean ma ta endaga vannituppa kaasa võtma, kui ta just ei maga. Laupäeval julgesin pessu minna siis, kui ta ärkvel oli ja issiga elutoas mängis. Pidin end üsna ruttu pesema, sest kutt roomas vannitoa ukse taha ja hakkas hõikama.

Armas on aga vaadata, kuidas ta iga päevaga aina julgemaks saab ja kuidas ta aina rohkem tasakaalu hoiab.

Thursday, 6 November 2014

Lihtsalt ema


Tunnistan, et ema olles on mul natukene oma mina ära kadunud. Eks see ole loogiline, et kõik keerleb Cooperi ümber, aga hiljuti tundsin ma natukene süüdi, kui ma ta lõunauinaku ajal ajakirja lugesin, mitte ei pesnud ta pudeleid vms. Samas ei kujuta ma oma elu ilma lapseta ettegi ning need materiaalsed asjad, mis mulle ennem nii tähtsad olid, on nüüd tähtsusetud.

Olen üritanud küll viimasel ajal natukene rohkem hakata tegelema asjadega, mis mulle meeldivad. Täna hommikul ma istun ja blogin näiteks, kuigi kraanikauss on nõusid täis. Olen õhtuti enne magama minekut raamatuid lugema hakanud. Cooperi uinakute ajal ma lihtsalt puhkan, koon ja vahin telekat, mida ma tema ärkveloleku ajal teha ei saa. See ongi ka kõik.

Cooperist eemal olen ma 7 ja poole kuu jooksul olnud ühe korra 3 tundi, kui me ükskord väljas käisime ning paar korda tunnikese korraga, kui ma arsti juures käisin. P on küll öelnud, et ma võin kunangi nädalavahetusel lihtsalt kohvikusse istuma minna ja ajakirja või raamatut kohvi kõrvale lugeda, et natukene eemale saada või lausa mõne teise kohaliku märtsiemaga õhtul välja dringitama minna. Kui osa minust tahakski, siis suurem osa ikka ei taha. Ega ma P'd ju ka nädala sees palju ei näe ja nädalavahetustel on tore aega koos veeta. Ja kuidas ma siis sedasi isekalt midagi ilma Cooperita teen?

Teoorias ma arvan, et emadele on vaja natukene omaette olemise aega ka ning ma absoluutselt ei halvusta naisi, kes seda teevad mõistuse piires. Meil on see natukene raskendatud nagunii, sest ei ole kedagi lähedast siin, kes Cooperit vaadata saaks, kui me koos välja läheme. Oleme küll mõelnud lapsehoidja palkamisele mõnel õhtul, et me koos saaks natukeseks välja minna, kuid see on ka veel mõtteks jäänud, sest ma ei julgeks päris võõrast usaldada oma lapsega.


Minu märtsiemade grupist

Ma ausalt ei kujutaks ette, mida ma ilma meie märtsiemade Facebooki grupita teeks. Meid on koos nii tore punt naisi ja beebisid ning tegemist on nagu suure grupi sõbrannadega. Eks alguses olid ka mõned draamategijad, kuid nad on nüüdseks lahkunud. Praeguseks olen kokku saanud sealt nelja kohaliku ema ja beebiga, kes kõik on ülitoredad.

Seda ei ütle vaid mina, seda on paljud teised emad postitanud, et nad on meie grupist nii palju tuge saanud. Arutame seal absoluutselt kõike. Muidugi esikohal on beebid ja nende areng. Elame kaasa neile, kes juba ammu roomavad ja kiirelt arnevad, kui ka neile, kes alles pöörama õppisid ning neile, kel tervisega probleeme on. Grupis räägitakse tihti kõigest, mida oma tuttavatele ja lähedastele rääkida ei julgeks - pereprobleemidest, suhteprobleemidest, seksist, enda vaimsest tasakaalutusest jms. Ja kõik on väga toetavad!

Grupi nimekirjas on tänase seisuga 176 naist, millest muidugi kõik igapäevaselt aktiivsed ei ole. Küll on koos aga grupp inimesi igast valdkonnast. Meil on noori ja vanu emasid, rahalistes raskustes naisi (neid on hetkel palju, sest emaduspuhkuse rahad saavad kõigil varsti otsa) ja ka neid, kel on kodus suures aias paabulind (ausalt!), välismaal elavaid naisi (küll britid, kes mujal elavad), hipi-emasid, esmakordseid emasid ja neid, kellel on lapsi 5-6 jne. Ehket iga küsimus saab alati vastuse.

Meil on juba 6 naist uuesti rasedad. Üks naine sai oma esiklapse märtsis ja ootab nüüd kaksikuid, kes jaanuaris sünnivad - kolm last alla ühe aasta! Lisaks minule on õnneks mõned veel, kes ei ole jõudnud üldse täiskasvanute asja teha juba raseduse algusest (nii hea oli teada, et me ei olegi väga imelikud sel teemal, ainult natukene, aga selliseid paare on veel).

Tihti on meie grupp ka esimene koht, kuhu postitatakse hirme, et peal on sünnitusjärgne depressioon. See oli esimene koht, kus mina seda tunnistasin. See on küll nüüd mul ise üle läinud, kahjuks teraapiasse ma ei saanud minna, sest mul ei oleks Cooperit kuhugi jätta olnud. Mõnel päeval on natukene tusatuju, aga ma oskan seda nüüd juba rohkem ise reguleerida.

Lisaks sellele on meil paar lisagruppi kaalulangetamiseks, asjade müügiks ja ostuks ning hiljuti tegime oma raamatuklubi ja loeme usinalt meie esimest ühist raamatut :)

Tunnistan, et meie väike grupp on sõltuvust tekitav ja ma kindlasti veedan liiga palju aega seal. Seda sõltuvust on paljud tunnistanud õnneks. Hea on aga teada, et üksi lapsega kodus olles ei ollagi päris üksi.

Kümnekilone koaala

Käisin eile Cooperit üle paari kuu kaalumas ja mõõtmas. Esmakordselt sai mu pisikene kaalu peal istuda, mitte enam lamada.

Kaalu on tal 7 ja poole kuuselt 10.22 kilo ja pikkust on umbes 73cm. Just umbes, sest ta ajas oma jalga rulli nagu baleriin ja päris täpselt mõõdet me ei saanudki.

Kasvukõveral on ta natukene langenud lõpuks ometi, eks rohkem liikumine ja roomamine teevad oma töö. Roomata oskab ta juba aina kiiremini. Küll mitte veel käpuli, aga kõhuli läheb juba päris hästi. Nüüd julgeb ta juba ka kööki uudistama minna, teistesse tubadesse ilma minuta ei lähe.

Ilma minuta ei tee ta üldse mitte midagi enam. See olevat 7kuuselt tavaline, et lastel tekib eraldamise ärevus emast. See on tal täiega peal. Päevast enamuse osa ongi ta süles või kaisus, füüsiline kontakt peab olema, isegi kui ta istub ja mängib ja ma ta selja taga põrandal istun. Vahepeal on pill lahti isegi siis, kui ma kaks meetrit eemale kohvi tegema lähen. Rääkimata siis sellest, kui ma vetsu julgen minna ja toast päris välja lähen.

Julgesin ta korraks sülest maha panna, et lõunat süüa.

Rohkem märgatavaid juukseid on meie kiilaspeal juba ka :)


Tuesday, 4 November 2014

Cooper sõi nuudleid


Enne ja 1 minut hiljem.

Tegelikult ei söönud ta neid üldse, aga mängis mõnuga.

Halloween


Reedel tegime ametlikku esimese Halloweeni pilti Cooperist ka. Pidime küll ootama, kuni issi töölt koju jõudis ja siis lambivalges meie telefuunid just super pilti ei tee, aga väike mälestus ikka.

Teine hammas

Eile lõikus lõpuks ometi ka Cooperi teine hammas välja. Just, kui me harjusime ära, et tal on üks hammas. Paar päeva oli nurk väljas, aga eile oli terve hamba ülemine äär näha. Muidugi hästi näidata ta seda ei taha, kuna me teda nii palju haige olles surkisime, seega pildi tõestust ei saa postitada.

Näitan hoopis, kuidas ta jõu- ja ilunumbreid teeb.


Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...