Tunnistan, et ema olles on mul natukene oma mina ära kadunud. Eks see ole loogiline, et kõik keerleb Cooperi ümber, aga hiljuti tundsin ma natukene süüdi, kui ma ta lõunauinaku ajal ajakirja lugesin, mitte ei pesnud ta pudeleid vms. Samas ei kujuta ma oma elu ilma lapseta ettegi ning need materiaalsed asjad, mis mulle ennem nii tähtsad olid, on nüüd tähtsusetud.
Olen üritanud küll viimasel ajal natukene rohkem hakata tegelema asjadega, mis mulle meeldivad. Täna hommikul ma istun ja blogin näiteks, kuigi kraanikauss on nõusid täis. Olen õhtuti enne magama minekut raamatuid lugema hakanud. Cooperi uinakute ajal ma lihtsalt puhkan, koon ja vahin telekat, mida ma tema ärkveloleku ajal teha ei saa. See ongi ka kõik.
Cooperist eemal olen ma 7 ja poole kuu jooksul olnud ühe korra 3 tundi, kui me ükskord väljas käisime ning paar korda tunnikese korraga, kui ma arsti juures käisin. P on küll öelnud, et ma võin kunangi nädalavahetusel lihtsalt kohvikusse istuma minna ja ajakirja või raamatut kohvi kõrvale lugeda, et natukene eemale saada või lausa mõne teise kohaliku märtsiemaga õhtul välja dringitama minna. Kui osa minust tahakski, siis suurem osa ikka ei taha. Ega ma P'd ju ka nädala sees palju ei näe ja nädalavahetustel on tore aega koos veeta. Ja kuidas ma siis sedasi isekalt midagi ilma Cooperita teen?
Teoorias ma arvan, et emadele on vaja natukene omaette olemise aega ka ning ma absoluutselt ei halvusta naisi, kes seda teevad mõistuse piires. Meil on see natukene raskendatud nagunii, sest ei ole kedagi lähedast siin, kes Cooperit vaadata saaks, kui me koos välja läheme. Oleme küll mõelnud lapsehoidja palkamisele mõnel õhtul, et me koos saaks natukeseks välja minna, kuid see on ka veel mõtteks jäänud, sest ma ei julgeks päris võõrast usaldada oma lapsega.
Minu meelest on oluline ainult see, mida SINA tunned ja mis SULLE sobib. Mitte süütundest ajendatud soovid, vaid need tõelised, sügavalt sinu sisemusest. Kui sa ei tunne vajadust üksi väljas käia - suurepärane, ära käi, ole koos perega. Kui tunned, et tahaks üksi olla, siis jäta laps isa hoolde ja mine kohvikusse või poodi - nad saavad ilma sinuta mõned tunnid suurepäraselt hakkama (ja isa-poja kahekesi olemise aega on ka vaja). Täpselt nii, kuidas endale parem tundub. Mida arvab keegi teine, mida teeb keegi teine - sinu jaoks see ei kehti. Sinu elu, sinu soovid, sinu reeglid :) Peaasi, et kõik oleks rahul ja õnnelikud.
ReplyDeleteGrupitamine on tänapäeval väikelastega kodus olevate emade seas väga levinud ja tõeliselt tore, kui teil on kokku sattunud nii mõnusad inimesed. Asja kipubki vahel ära rikkuma see, kui satud ühte seltskonda liiga paljude selliste inimestega, kellega maailmavaated kohe üldse ei klapi. Sul on vedanud, naudi :) Lapsega kodus olles on virtuaalsuhtlus mu meelest suureks abiks - seda enam siis, kui elad lähedastest kaugel.
Nõus Tikriga, enda soovidest tulebki lähtuda. Kui midagi soovitada, siis seda, et mehega kahekesioleku aega kuidagi leida / tekitada on siiski oluline suhtele, et mitte ainult lapsevanematena teineteist näha, et kasvõi teisi teemasid tekiks omavahel rääkimiseks, kui ainult laps.
ReplyDeleteMa olen ise sarnases olukorras, välismaal 2 väikse lapsega, kummagi vanemaid lähedal ei ela. Me oleme mõlema lapsega umbes nii 8-9 elukuust lapsehoidjaid otsinud, kes aegaejalt õhtuti lapsevaba aega võimaldaks. Leidnud olen neid tuttavate ja nende tuttavate kaudu, päris ajalehekuuulutuse peale ei riski. Aga äkki märtsigrupi tuttavad, kes sinu kandis elavad, oskavad kedagi soovitada. Või lastega naabrid? Meil on tavaliselt koolitüdrukud - tudengid, kes lapsehoidmisega veidi lisaraha teenida tahavad. Esimesel korral panin ise lapse(d) magama, hoidja vaatas, kuidas käib ja jäi lihtsalt valvama, nüüd paneb hoidja ise ka magama mõlemad ja jääb valvama. Eeliseks on see, et siis laps juba harjub end ka kellegi teise poolt hoida / rahustada laskma. Selles mõttes on ka isa ja lapse omavahel oleku aeg väga tähis. Nii nende enda suhte jaoks kui ka lihtsalt selleks, et laps harjuks ka tasapisi ilma sinuta olema.