Thursday, 8 August 2019

Viimase aasta muutused minu mõttemaailmas

Olin eelnevalt kuulnud, et 30seks saades muutuvad tihti inimeste eluvaated jms, kuid ei uskunud seda. Tuleb aga tunnistada, et just sel aastal olen hakanud nii paljude asjade üle teisiti mõtlema ja väärtustan väga teistmoodi asju. Näiteks on mind lihtne elu (simple life movement) ja minimalism väga võluma hakanud ning mida ma meie igapäevalus üsna palju rakendama hakanud olen. Neist tahaks raudselt rohkem oma mõtteid jagada üsna varsti.

Üheks muutuseks on näiteks olnud minu internetisõltuvus, mille üle olen ma viimased kaks-kolm kuud väga palju arutlenud koos elukaaslasega. Kallid lugejad ilmselt ei usukski, et mis sõltuvus, kui siin on viis kuud vaikus olnud. Kuid just seetõttu on muutust vaja! Panen käe püsti ning tunnistan ausalt, et mul on sotsiaalmeediasõltuvus. Ma kontrollin Facebooki ja Instagrammi mitu-mitu korda päevas, ise seda peaaegu märkamatagi. Mind huvitavad liialt teiste inimeste elud ning ma lähen teiste arvamuste peale liiga tihti närvi, mis on idiootne. Viimane kuu, või nii, olen üritanud teadlikult palju parem olla selles ning ma ise olen tundnud, kuivõrd õnnelikumalt ma ise end tunnen, kui ma alateadlikult end alati teistega ei võrdle, kes end sotsiaalmeedias eksponeerivad. Seda kõike kirja pannes tundub see nii totter, aga tänapäeval on nii palju meid, kes on samas võrgus kinni ja ei saa silmi ekraanilt. 

Et olukorda paremuse poole muuta, alustasin ma kerge digikoristusega. Lahkusin mitmetest gruppidest Facebookis, kus ma mõtetult aega veetsin. Lisaks ei järgi ma enam Instagramis üle 800 konto, vaid sorteerisin nad 200ni (suur number, aga pooled neist on kudumiskontod inspiratsiooniks). Olen ka ise palju vähem postitama hakanud, sest ma ei tunne enam, et ma PEAN seda tegema. Keegi ei käse, aga tahtmatult tuli tunne, et ma pean regulaarselt teistele teadma andma, kuidas ma elan. Kuigi ei pea. Just selle tõttu olen ma siin seda postitust kirjutamas, pärast mitmekuulist eetrivaikust. Isegi, kui ma siia midagi maha täheldanud ei ole, siis mõtlen ma nädalas korduvalt, et seda ja toda tahaks nii blogisse kirja panna. Kuid aeg läheb ruttu mööda lastega tegeledes ja siis puhkehetkel skrollin ma jälle sihitult Facebooki. Seega, aeg on muutuseks ja selle blogi ülesäratamiseks! Vaadates, et kuigi ma midagi siia lisanud ei ole, külastati seda lehte eelmisel kuul üle 1600 korra, siis ehk huvi teistel ikka on. Ja kui ei olegi, siis ma ise tunnen, et tahan seda kohta jälle, et end rohkem väljendada ja oma mõtteid kirja panna.

Kuigi viimased viis kuud on meil üsna vaiksed olnud, poolt ilma me läbi reisinud ei ole, pigem oleme vaikselt kodused olnud. Esimesed kolm kuud Hunteriga olid rängad ja kahest lapsest kolmele minek oli mulle väga raske. Samas, Cooper alustas koolis käimist, millest ju oleks põnev kirjutada. Ja muidugi sellest ka, kuidas meie pesamuna Hunter areneb. Ja ärme meie tulesädet Amberit unusta, kes küll veel juttu ei aja, aga tegusid teeb küll.

Kõik mu pesamunad kaisus.
Toitumine on veel üks, mis sel aastal väga muutunud on. Esmalt võlus mind keto-sarnane dieet, kuid sellest olen 180kraadise muutuse teinud ning nüüd ei tarbi me ei looma- ega linnuliha ning väga minimaalselt mune ja lehmapiima. See on olnud üle mitme kuu muutus ja õppimine ning oleme sellega väga rahul. Lisaks jätsin kohvijoomise paar kuud tagasi maha. Miks ja kuidas jne, sellest tahaks ka kunangi kirjutada. 

Sel nädalavahetusel tuleb meie elus järjekordne suur muutus ja väike kolimine. Mis ja miks ja kuidas, see jääb esialgu väikeseks saladuseks. Ütleme nii, et üsna tavanormist erinev plaan, kuid mis aina rohkem üle maailma populaarsust kogub. Mõned ehk arvavad, et me oleme hullud, sest ma ise arvan seda natukene ka. Kuid proovime ennem uue elustiili ära ning loodame, et tuleb hästi välja, ennem, kui ma sellest laadutama hakkan.

Lõpetame ilusa talvise pildiga, mille tegin mõned päevad tagasi. Ei, päris lund meil siin kodu juures ei ole. Üritasime teha väikese tripi Christchurchi ja muidugi tublide täiskasvanutena unustasime ilmateadet kontrollida. Sõitsime ja lund hakkas vaikselt sadama, ja sadas ja sadas. Poolel teel (200km kodust, 200km Christchurchini) panti tee kinni, kuna liiga lumine oli ja me pidime koju tagasi sõitma! Mõned kilomeetrid kodust otsustas Cooper natukene oksendada, mis vähemalt andis kinnitust, et hea, et koju läheme. Siis ei oleks me peaegu koju jõudnudki ning bensiinijaama jõudsime vaid bensiiniaurudel, olles viimased kilomeetrid hinge kinni hoidnud, kas me ikka jõuame tagasi. Vähemalt sain üle kahe ja poole aasta lund taaskord näha ning nii halenaljakas reis oli, et vähemalt jääb tore mälestus.


Näeme varsti jälle, sest nii palju tahaks jagada!

7 kuud tandemimetamist

Ma olen alati arvanud, et imetamine on super loomulik osa laste sündides. Mul polnud mingeid eelnevaid eelarvamusi, kuidas ja kus ja kui p...