Thursday, 8 August 2019

Viimase aasta muutused minu mõttemaailmas

Olin eelnevalt kuulnud, et 30seks saades muutuvad tihti inimeste eluvaated jms, kuid ei uskunud seda. Tuleb aga tunnistada, et just sel aastal olen hakanud nii paljude asjade üle teisiti mõtlema ja väärtustan väga teistmoodi asju. Näiteks on mind lihtne elu (simple life movement) ja minimalism väga võluma hakanud ning mida ma meie igapäevalus üsna palju rakendama hakanud olen. Neist tahaks raudselt rohkem oma mõtteid jagada üsna varsti.

Üheks muutuseks on näiteks olnud minu internetisõltuvus, mille üle olen ma viimased kaks-kolm kuud väga palju arutlenud koos elukaaslasega. Kallid lugejad ilmselt ei usukski, et mis sõltuvus, kui siin on viis kuud vaikus olnud. Kuid just seetõttu on muutust vaja! Panen käe püsti ning tunnistan ausalt, et mul on sotsiaalmeediasõltuvus. Ma kontrollin Facebooki ja Instagrammi mitu-mitu korda päevas, ise seda peaaegu märkamatagi. Mind huvitavad liialt teiste inimeste elud ning ma lähen teiste arvamuste peale liiga tihti närvi, mis on idiootne. Viimane kuu, või nii, olen üritanud teadlikult palju parem olla selles ning ma ise olen tundnud, kuivõrd õnnelikumalt ma ise end tunnen, kui ma alateadlikult end alati teistega ei võrdle, kes end sotsiaalmeedias eksponeerivad. Seda kõike kirja pannes tundub see nii totter, aga tänapäeval on nii palju meid, kes on samas võrgus kinni ja ei saa silmi ekraanilt. 

Et olukorda paremuse poole muuta, alustasin ma kerge digikoristusega. Lahkusin mitmetest gruppidest Facebookis, kus ma mõtetult aega veetsin. Lisaks ei järgi ma enam Instagramis üle 800 konto, vaid sorteerisin nad 200ni (suur number, aga pooled neist on kudumiskontod inspiratsiooniks). Olen ka ise palju vähem postitama hakanud, sest ma ei tunne enam, et ma PEAN seda tegema. Keegi ei käse, aga tahtmatult tuli tunne, et ma pean regulaarselt teistele teadma andma, kuidas ma elan. Kuigi ei pea. Just selle tõttu olen ma siin seda postitust kirjutamas, pärast mitmekuulist eetrivaikust. Isegi, kui ma siia midagi maha täheldanud ei ole, siis mõtlen ma nädalas korduvalt, et seda ja toda tahaks nii blogisse kirja panna. Kuid aeg läheb ruttu mööda lastega tegeledes ja siis puhkehetkel skrollin ma jälle sihitult Facebooki. Seega, aeg on muutuseks ja selle blogi ülesäratamiseks! Vaadates, et kuigi ma midagi siia lisanud ei ole, külastati seda lehte eelmisel kuul üle 1600 korra, siis ehk huvi teistel ikka on. Ja kui ei olegi, siis ma ise tunnen, et tahan seda kohta jälle, et end rohkem väljendada ja oma mõtteid kirja panna.

Kuigi viimased viis kuud on meil üsna vaiksed olnud, poolt ilma me läbi reisinud ei ole, pigem oleme vaikselt kodused olnud. Esimesed kolm kuud Hunteriga olid rängad ja kahest lapsest kolmele minek oli mulle väga raske. Samas, Cooper alustas koolis käimist, millest ju oleks põnev kirjutada. Ja muidugi sellest ka, kuidas meie pesamuna Hunter areneb. Ja ärme meie tulesädet Amberit unusta, kes küll veel juttu ei aja, aga tegusid teeb küll.

Kõik mu pesamunad kaisus.
Toitumine on veel üks, mis sel aastal väga muutunud on. Esmalt võlus mind keto-sarnane dieet, kuid sellest olen 180kraadise muutuse teinud ning nüüd ei tarbi me ei looma- ega linnuliha ning väga minimaalselt mune ja lehmapiima. See on olnud üle mitme kuu muutus ja õppimine ning oleme sellega väga rahul. Lisaks jätsin kohvijoomise paar kuud tagasi maha. Miks ja kuidas jne, sellest tahaks ka kunangi kirjutada. 

Sel nädalavahetusel tuleb meie elus järjekordne suur muutus ja väike kolimine. Mis ja miks ja kuidas, see jääb esialgu väikeseks saladuseks. Ütleme nii, et üsna tavanormist erinev plaan, kuid mis aina rohkem üle maailma populaarsust kogub. Mõned ehk arvavad, et me oleme hullud, sest ma ise arvan seda natukene ka. Kuid proovime ennem uue elustiili ära ning loodame, et tuleb hästi välja, ennem, kui ma sellest laadutama hakkan.

Lõpetame ilusa talvise pildiga, mille tegin mõned päevad tagasi. Ei, päris lund meil siin kodu juures ei ole. Üritasime teha väikese tripi Christchurchi ja muidugi tublide täiskasvanutena unustasime ilmateadet kontrollida. Sõitsime ja lund hakkas vaikselt sadama, ja sadas ja sadas. Poolel teel (200km kodust, 200km Christchurchini) panti tee kinni, kuna liiga lumine oli ja me pidime koju tagasi sõitma! Mõned kilomeetrid kodust otsustas Cooper natukene oksendada, mis vähemalt andis kinnitust, et hea, et koju läheme. Siis ei oleks me peaegu koju jõudnudki ning bensiinijaama jõudsime vaid bensiiniaurudel, olles viimased kilomeetrid hinge kinni hoidnud, kas me ikka jõuame tagasi. Vähemalt sain üle kahe ja poole aasta lund taaskord näha ning nii halenaljakas reis oli, et vähemalt jääb tore mälestus.


Näeme varsti jälle, sest nii palju tahaks jagada!

7 comments:

  1. Mina olen üks see 1600-st kes sinu blogi regulaarselt kontrollin, et ega midagi uut ei ole. Olen juba üle kahe aasta su blogi jälginud. Mulle meeldib su aus ja vahetu eneseväljendus. Nii mõneski asjas tunnen ära enda mõtted. Loen ka teisi blogisid, aga sinu blogis on midagi erilist ja hoiad huvi paljudel. Igatahes tore et sa kirjutad ja elan sinu pere tegemistele ja seiklustele kaasa! Kahe lapse ema vanus 34 :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh kaasa elamast ❤️ Tuleb tunnistada, et postitused saavad kirja kiirelt ja pikalt ma neid ei lihvi, mistõttu nad ehk väga ausad ja hingest tunduvadki.

      Delete
  2. Mina ei ole nende 1600 hulgas - ma olen see mugav inimene, kes kasutab readerit, seega pole vaja käia klikkimas käsitsi. Aga NII TORE, kui jälle kirjutama hakkad, ma huviga ootan kõigi nende teemade edasiarendusi :) Mõttemaailma muutumine on nii põnev... Ma mäletan nii hästi, milline sa alguses olid (üldse mitte pahas mõttes, mul oli huvitav lugeda ka minu jaoks nii võõrast maailmast nagu kaubamärgid jne, sest sind lihtsalt oli mõnus lugeda) - ja sellega võrreldes on eriti mõnus, et sa liigud ka lihtsama elu suunas, mis mullegi meeldib :) St ma ütlen, igaühele oma ja enne polnud ka midagi viga, aga... No lihtsalt, elan kaasa :)

    Kui ma suudaks enda blogile ka elu sisse puhuda... Nii palju asju on, millest sooviks kirjutada, aga aega pole, et järjele saada - parim, mis ma saavutan, on FB-sse kirjutamine. Elukaaslane just kommenteeris, et nii pikki tekste keegi ei kirjuta FB-s - no mul on vaja KUSKILGI kirjutada, muidu läheks täitsa hulluks :D Ja mõned siiski loevad FB pikki tekste ka :D :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Ma ise häbiga mõtlen, mida ma varem väärtustasin, mis nüüd nii tühine tundub. Eks see olegi ilmselt vanemaks saamise võlu 😊
      Tukeb tunnistada, et ma ei ole ise ammu blogisid lugenud. Vaid üksikud postitused siin ja seal. Mitte nii nagu kunangi sai tehtud. Kuid raudselt tahaks selleks rohkem aega leida ja teiste inimeste mõtetest rohkem innustust saada, mida alati just sotsiaalmeediast kätte ei saa. Sinu pikad postitused on küll lahedad 😁

      Delete
    2. No ma Tikri virtuaalkodus käin kah lehele värskendust muudkui tegemas. Näe, Elukaaslane nüüd jah :P aga tead, see on see heatahtlik uudishimu ja lugemisrõõm. Ja kuidagi ikka elad kaasa kõikidele muutustele ja kui vaikus, siis nagu tühi koht kohe. See käib teie mõlema kohta. See muutus, mis aastatega toimunud, on nii põnev kõrvalt jälgida tegelikult :)

      Delete
  3. Mina ka väga ootaks postitusi mõttemallidest ja nende muutustest, elustiilimuutustest ja muust. Huvitav on ka lugeda lihtsalt elust teises keskkonnas ja kultuuriruumis. Lisaks mind isiklikult lihtsalt huvitab, et kuidas inimesed arvavad ja mille põhjal otsuseid teevad.

    ReplyDelete
  4. Tere tulemast tagasi! Mina ka üks 1600-st :) Tore, et taas kirjutama hakkad, seda enam, et teemad nii intrigeerivad, mida jagada tahad :)

    ReplyDelete

7 kuud tandemimetamist

Ma olen alati arvanud, et imetamine on super loomulik osa laste sündides. Mul polnud mingeid eelnevaid eelarvamusi, kuidas ja kus ja kui p...