Sunday, 1 September 2019

Lihtne elu ja minimalism

Selle postituse ainus minu tehtud pilt. Teised kõik Pinterestist. 
Lihtne elu ja minimalism on mind huvitanud juba sellest ajast, kui me esmalt Uus Meremaale kolisime. Juba siis hakkasin hoopis teisi asju enda ümber rohkem märkama, näiteks kui ilusad lilled kusagil kasvavad või kui kena taevas on. Eks märkasin neid ennegi, aga nüüd märkasin neid kohe rohkem ja sellised väikesed täheldused päevas tegid hinge soojaks.



Lihtne elu tähendab minu jaoks just sellist elu, kus ma võtan aega, märkan rohkemat enda ümber ja hindan seda rohkem. Elu, kus ma teen pigem ise, näiteks rohkem kokkamist kiirtoidu asemel, mida ma olen alati teinud nagunii. Elu, kus ma joon tassi teed ja lihtsalt vahin aeg ajalt tühjusesse, nautides just seda hetke ja seda tassi teed. Elu, mille puhul ma vähem peapidi telefonis olen, mida ma eelmises postituses juba mainisin. Elu, kus ma ei pea igat päeva tegevustega täitma, vaid naudin lihtsalt olemist.

See viimane on eriti südamelähedane. Juba Inglismaa ajast tundus alati, et ma peaks laste päevi algsest lõpuni organiseerima ja iga päev kusagil käima. Ja muidugi siis kõik sotsiaalmeedias kirja panema, et kõik teaks, kui hea ema ma olen. Mul on mitmeid tuttavaid, kes iga pisikese tegevusega lastega internetti üles laevad, olgu selleks koos küpsetamine või mänguväljakul käik. Jah, igal on oma õigus teha, mida soovib, aga ma siiski ei saa aru, miks igat pisiasja on vaja teistega jagada. Ise aina rohkem hoian telefoni tegevustest eemal, et ma lastega ise aega veedaks, mitte ei vaataks neid läbi telefoni. Pilte ja mälestusi on tore ikka salvestada, aga päris iga pisiasja ju ei pea.

Maaelu oleks küll lihtsa elu ideaal, aga päris maal me veel ei ole. Kuid üritan ise kasvatada, mida saan, kui saan ning ajan oma asja edasi. Teen seda, mis hinge rõõmsaks teeb, mitte seda, mida kõik teised teevad. Küpsetan, koon, loen ja rohin edasi omas tempos. Idüll missugune.


Minimalism on teine teema, mis mulle väga sümpaatne on. See tahendab minu jaoks eelkõige vähemate asjade omamist. Steve Jobs oli näiteks minimalist. Ta elamises oli napilt mööblit ning ega ta garderoobki külluslik polnud, oli tihti samades teksades ja kõrge kaelusega mustas pluusis. Oma osa on selles mänginud ka see, kui tihti me ringi kolime. Nipsasjakesi lihtsalt ilu pärast kokku ei osta, kui võimalik, et kolime ja neist lahti saama peame. Seetõttu soetamegi asju vaid siis, kui neid tõesti vaja on. Whangareis elasime aasta ilma diivanit ja ausalt ei igatsenudki. Lastel oli ruumi terve ilm, keegi ei kukkunud iial diivanilt alla, kuna seda polnud, ja külalisi käis meil nagunii üliharva.


Oleme nüüd mõned nädalad natukene teisti elanud, millest räägin kunangi hiljem, ning see on ette näinud seda, et ma umbes 90% oma riietest minema viskasin-andsin-müüsin. Pidasin Marie Kondo't (organiseerimiskuninganna Jaapanist) meeles ning olin veel karmim. Täitsa lõpp, kuidas ma mõnest riideesemest kinni hoidsin, mida enam paar nädalat hiljem ei mäletagi. Mitu eset olid, mis ostsin enne P'ga sebima hakkamist ja me oleme üle 6a koos olnud... Ja mitu asja, mis enne lapsi olemas ja mis endiselt ilusad, aga imetav emana võimatu kanda (mõned kitsad minikleidid). Kõige põnevam asja juures on see, et kui ma nüüd ostangi midagi uut, siis saan ma endale täiesti uue garderoobi luua ning see palju paremini läbi mõelda. Eelnevalt olid mitmed esemed, mis väga hästi kokku ei läinud, mitmeid erinevaid stiile. Edaspidi hoiaks samadesse toonidesse rohkem ja sarnasemasse stiili (Pinteresti otsing "minimalistic style" annab ettekujutuse, mida eelistaks).

Minimalism ei tähenda kohe, et mul on vaid 10 riideeset, vaid pigem, et kõik on pikalt läbi mõeldud, mitte spontaansed aleostud. Kvaliteet, mitte kvantiteet. Kogume elamusi, mitte mammonat! Internetis jagavad oma kogemust mitmed ekstreemsed minimalistid, kellel on tõesti vaid 30 eset üldse kokku, aga see pole see, mida ma püüdlen. Eesmärk on küll see, et kui mind ühel päeval enam pole, siis ma ei taha, et mu lastel oleks majatäis träna, millest nad siis peavad lahti saama. 


Sellest kõigest võiks nii palju edasi jahtuda, aga telefonil trükkides hakkavad sõrmed valusaks jääma. Järgmise korrani :)


5 comments:

  1. Oeh... Trükkisin telefonil pika kommentaari valmis ja suutsin siis kuidagi nii vajutada, et see ära kadus. Ma ei tea, kuidas sa üldse kannatad telefoniga trükkimist, arvutiga on viis korda mugavam... Tegingi nüüd suurest vihast arvuti lahti, sest muidu oleks see kommentaar lihtsalt kirjutamata jäänud :D

    Ühesõnaga - jube lahe postitus ja ma ootan juba väga järgmiseid!

    Olen ise ka suur minimalismi fänn, sest lastega koos elades lihtsalt on alati liiga palju asju. Tegime nädalavahetusel just lastega nende toas koolieelse suurpuhastuse, KÕIK asjad vaatasime üle ja jagasime kolmeks - mis jääb, mis läheb ära andmisele, mis ära viskamisele. Plika on neist kahest suurem hoarder ja ta loobus ligi pooltest asjadest. Ise oli ka nii rõõmus, saab ju aru küll, kui palju lihtsam on korda hoida, kui asju on vähem ja igal asjal oma koht...

    Peame kuu aja pärast välja kolima kodust, kus oleme elanud ligi 9a - ja ehkki olen kogu selle aja jooksul väga palju asju ära andnud/visanud, siis ikka on neid ulmekogus... Lubasin endale pühalikult, et siit ei koli kaasa mitte ükski asi, mis pole tõeliselt vajalik, ülejäänud annan/viskan kohe ära.

    Kui ma suudaks asju lihtsalt ära visata, oleks nii lihtne. Aga ma olen see lollakas, kes tahab absoluutselt igale kasutuskõlblikule asjale uue omaniku leida ja vot see on aeganõudev :) Eks näis, kuidas läheb...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hetkel pole võimalust alati arvutit seina ühendada, aga kirjutada tahtsin, seega üle mitme öö trükkisin valmis, kui pisidega üleval olin 😊

      Aitäh! Viimases kohas olime alla aasta ja ikka nii palju mõttetut kogunes kokku. Eks ole hoopis teine, kui paiksemad oleksime, aga pidev kolimine sunnib kõvasti vähem omama, kui enamus inimesi normaalseks peab. Ja ausalt ei igatse ka päris igat vidinat, mis mul kunangi olemas olnud on.

      Delete
  2. Uu, nii põnev. Tahaks nüüd teada kuidas te elanud olete. Oled väga tubli 😊

    Ma tahaks ka et oleks nii vähe asju kui võimalik. Aga ei ole veel tegudeni jõunfu. Eks peab ennast kätte võtma :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui aega on, uuri Marie Kondo meetodit, et asjadest lahti lasta. Mulle isiklikult väga sümpaatiseerib.

      Delete
  3. Ootan huviga järgmsii kirjutusi sellel teemal.
    Tunnen ise, et on liiga palju asju ja pidevalt annan ära/viskan vms. Riiete osas oleks lihtsam, kui poleks 4 aastaaega ii erinevate temperatuuridega :D
    Marie Kondo raamatut lugesin mõned kuud tagasi ja oli väga inspireeriv.

    ReplyDelete

7 kuud tandemimetamist

Ma olen alati arvanud, et imetamine on super loomulik osa laste sündides. Mul polnud mingeid eelnevaid eelarvamusi, kuidas ja kus ja kui p...