Sunday, 30 March 2014

Keha nädal pärast sünnitust

Tuleb tunnistada, et ma olen siiamaani väga hästi sünnitusest  taastunud ning ma tunnen end väga hästi. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Paneks siinkohal natukene isiklikumat infot oma sünnijärgse keha kohta. Kõiki ehk ei huvita, kuidas ma paranen, aga endal hiljem hea meenutada ja ehk mõningatele teistele tulevastele emadele on ka põnev minu kogemust lugeda.

Füüsilisest poolest oli suurimaks hirmus õmblused. Kartsin, et nad on hiljem väga valusad ja et vetsus käimine on piinarikas. Minu puhul nii pole olnud. Pissides ma küll teadlikult alati kallutan end igaks juhuks ettepoole ning mitte kordagi ei ole õmblused sellest kipitanud. Seda teist häda tegin ma esmakordselt küll alles 5 päeva pärast sünnitust, kuid ennem polnud vajadust minna. Sellega probleemi polnud ning pole siiamaani. Paar päeva olen teatud asendites istudes küll tundud, et õmblused nagu natukene kisuvad, mis oli ebamugav tunne, aga õnneks ei mingit valu.

Täna võtsin julguse kokku ( pigem sai uudishimu minust võitu) ja heidsin pilgu peegliga sinna allapoole ka, olles hullemaks valmistunud. Õmblusi ma ei näinud, seega ma eeldan, et need on kuhugi sissepoole tehtud ja neid otsima ma ei hakanud. Üldiselt peale ülikerge paistetuse ei ole see värk küll eriti teistsugusem sellest, mis ta varem oli. Eks loomulikult ole ta veel kusagilt veninud, aga ei midagi, mis silma oleks riivanud. Nädal hiljem veritsen ka veel, aga mitte liialt tugevalt, lihtsalt nagu päevad oleks.

Suurim muutus on muidugi figuur. Sünnitama minnes olin umbes 85kg raske (olen 173cm pikk). Kaks päeva pärast sünnitust olin 79kg ehk ei kadunud mul sugugi palju sünnituse tagajärjel. Täna hommikul näitas kaal 75kg.

5 päeva pärast sünnitust.
1 nädal pärast sünnitust korsetiga.
Dieeti veel otseselt ei pea, aga päris küpsiseid ma endale ka sisse ei aja. Söömisega on üldse sedasi, et see läheb vahepeal ikka veel meelest ära, sest päevad mööduvad nii kiirelt. Eile näiteks poodi minnes kella 15 ajal tundsin end ülimalt nõrgalt ja kühveldasin endale kiirelt pool topsi jäätist sisse, et ma poes päris ümber ei kukuks. Enne seda jäätist peale kohvi ei olnudki jõudnud midagi süüa. Samas tundub, et mulle ei mahu enam eriti palju korraga sisse ka. Hommikul tegin putru, panin peale ühe banaani ja kaks kiivit ning umbes pool jäi söömata, sest mulle lihtsalt ei mahtunud.

Ostsin eBayst mingi odava korseti ka, mis peaks aitama kõhulihastel taastuda ja kokku tõmmata. Hoian seda ikka päev otsa peal, lootes, et ehk teeb midagi. Kui ei teegi, siis vähemalt tõmbab kõhu sisse kandmise ajal, mitte ei vaju see mul istudes üle püksiääre.

Puusad on mul küll head kolmnurgad, aga minu meelest näeb mu istmik külje pealt küll päris hea välja. Isegi, kui ma seda ise ütlen :P Eks üritan kuidagi kolmnurkadest lahti saada ja pepsi ehk lihtsalt pringimaks muuta. Raseduseelset kaalu (58kg) taga ei aja, eesmärgiks on hetkel suveks 65kg olla ning lihtsalt pringim olla, mitte nii lodev. Võtan rahulikult, aega veel on :)

Praegu on küll ülitotter aeg riiete osas. Sünnituseelsed püksid mulle veel jalga ei lähe. Mõned suuremad teksad venitan küll üles, aga lukk veel kinni ei lähe. Samas raseduspüksid on liialt suured. Jätkuvalt kannan seetõttu väljas käies vaid leggingseid, sest need on ainsad, mis mahuvad ja päris maha ei kuku.

Cooper on ühenädalane


Cooper ongi juba ühe nädala vanune!

Mis nädalaga toimunud on?:
- Kaalust võtab ta usinalt juurde (sellest kirjutan pikemalt allpool).
- Ta tunnetab ära inimeste nägusid ja jälgib neid üksisilmi. Vahepeal vahib niisama lakke ka, aga pöörab juba tähelepanu, kui keegi tuppa tuleb jne. Kui ta ärkvel on sel hetkel, mida on vähe...
- Cooperil on väga tugevad kael ja jalad. Päris sirgelt istudes ta oma pead ei hoia, aga kui ma poolenisti lamades istun ja teda kõhuli oma rinnal hoian, siis hoiab oma pead päris hästi juba üleval. Jalgadega suudab ta end edasi lükata, kui ta voodile panna ning kätt ta jalalabade all hoida.
- Ta magab väga hästi ning on vaid paar viimast õhtut natukene viril olnud enne magama minekut. Mina ja P unepuuduse üle veel ei kurda. Magab ta ilusti rahulikult kärus, mis meie voodi kõrval on (võrevoodit me veel ostnud pole ja moosese korv tundus mõtetu, kui meil kärul on täpselt samasugune korv olemas).
- Ta silmad olid alguses tumehallid, aga hakkavad nüüd juba heledamaks minema. Põnev on näha, mis värvi nad lõpuks on.
- Nahka ajab ta hästi, kuigi see hakkab vähesemaks jääma ning silmadest tuleb ka mingit jama välja, mis küll päris silma kinni ei kleebi. Ämmaemand soovitas vee ja vatitupsuga puhastada esialgu ja kui paremaks ei lähe, siis arstile helistada.
- Me oleme temaga kaks korda poes ka käinud (suures ASDA poes, mis meil kodu ligidal on). Küll autoga, mitte jalutades. Kutt magas mõlemad käigud maha ja mul oli natukene harjumatu käruga mööda poodi tatsuda.

Täna hommikul käis ämmaemand noorhärrat taaskord kaalumas ning ta on ilusti 140g juurde võtnud olles nüüd 3660g raske. Neljapäeval läheme arsti juurde ja loodame, et selleks ajaks on ta sünnikaal tagasi. Toitnud oleme teda ilusti iga 2-3 tunni tagant ning iga kord on talle 90ml sisse mahtunud. Eile ta sai küll vaid ühe terve toidukorra rinnapiima, aga täna olen usinamalt pumbanud ning ta viimased kaks söögikorda on olnud pool rinnapiima ja pool RPAd. Lähen kohe varsti jälle pumpama järgmise toidukorra jaoks ning ämmaemand soovitas öösiti kindlasti pumbata, sest siis olevat rindades kõige rohkem piima. Tervet toidukorda ei suutnud vaid rinnapiima teha, aga tihedamalt pumbates loodan, et piima tuleb rohkemalt ja suudame RPA kogust aina vähendada.

Kahjuks ma ausalt ei tea, kas ma tahangi rinnaga toitmist jätkata, juba see mõte tekitab masendust. Ärge arvake, et ma selle otsuse nüüd ülikergelt teinud olen, pisardasin ikka ka natukene ja süüdunnet on ka, et kuidas ma nüüd siis sellega hakkama ei saa, kui ma ju tavaliselt kõige muuga saan. Pudelimajandus mind ei häiri ning minu meelest on see vähem tööd, kui Cooperiga maadlemine, et ta rinna otsas püsiks. Rinnaga toitmise eesmärk oli mul alati just see, et ta vajalikud antikehad mu rinnapiimast kätte saaks. Seetõttu pudelist rinnapiima andes saab see eesmärk siiski täidetud, lisaks võtab ta ilusti kaalu juurde sel moel, sest me saame kindlaks teha, palju ta sööb. Ta mähete sisu on ka palju tervislikumaks läinud võrreldes sellega, mis tühjus seal sel ajal oli, kui ma teda oma rinnast sööta üritasin.

Ma ei mõelnud kunangi, et me ilma rinnaga toitmiseta lähedased ei oleks. Praegugi kaisutame tihti ja oleme juba üsna lähedased. Kui näiteks P teda süles hoiab ja ma teisest toast tulles midagi ütlen, pöörab Cooper pea minu poole tundes mu hääle ära. Enamus söögikordi saab ta minult, P toidab teda vaid korra-paar päevas, enamasti õhtupoole, kui ta mul laseb varem magama minna, vaadates ise Cooperi järgi (imeline isa!). Toites hoian Cooperit endale hästi ligidal ning ta pea puhkab tihti sel ajal mu rinnal. Üleüldse on mul küll tunne, et ta teab, et mina ta emme olen ka selleta, et ta mu rinda ei ime.

Ma ei teagi, miks ma end nii väga õigustama pean, aga tunne on, et pean. Igal pool ju surutakse peale, et rinnast toitmine on loomulik ja ainuõige. Mina ise ei saanud imikuna kordagi rinnapiima ja päris hukka ma ju ei ole läinud. Ma armastan oma last siiski väga ja ma tõesti ei taha uskuda, et see, et ma teda pudelist toidan, mind sugugi halvemaks emaks teeb (ma loodan...). Oeh, raske teema...


Friday, 28 March 2014

Ämmaemanda koduvisiit ja esimene naeratus

Eile käis meid ämmaemand kodus vaatamas ja kontrollimas. Cooper oli just põõnama asunud ja tal polnud aimugi, mis temaga kohe juhtuma hakkab. Nimelt võeti ta kannast verd, mis ei olnudki minu jaoks nii traumeeriv. Nõelatorke peale ta vaid ägises natukene esmalt, olles ise veel unine. Kisa hakkas pihta siis, kui ämmakas kannast verd välja tõmbama hakkas. Kahju oli tast küll, aga päris pisarat ei tulnudki silma.

Seriously, bro?
Seejärel teda kaaluti ning viiepäevasena kaalus ta 3520g. Sündides oli ta 3860g, seega oli 20g puudu sellest, et ta kaalukaotus oleks 10%, mille puhul oleks ta pidanud lausa haiglasse minema. Ei taha siinkohal end ka süüdistada, sest rinnaga toitmist ma ju ikka igapäevaselt olen proovinud, kuid sealt ta piisavalt oma nihverdamisega kätte ikka ei saanud. Pudelist oleme andnud 30ml, mis oli küll paras kogus, aga kui ta paaril söögikorral päevas saab vaid tilgakese, siis pole ime, et ta kaal nii kõvasti kukkunud on. Arst soovitas edasi pudelist toita ning anda nii rinnapiima kui ka RPAd, mis ta kaalu tõstaks, ning kogus tõsta lausa 60-90ml peale. Laupäeval tuleb ta Cooperit jälle kaaluma, seega me nüüd üritame teda nüüd natukene nuumata.

Silmad tulevad Cooperil vist hallid nagu emmel, kui just issi sinisilmsus hiljem välja ei löö. 
Olles ise juba kartnud, et ta natukene vähe toitu saab, sest pissis ja kakas vaid korra-kaks päevas, olin rahul ta toidukoguse tõstmisega. Kartsin küll esmalt, et talle päris 90ml sisse ei mahu, aga mahub küll. Nüüd on meil laps, kes isukalt sööb, peale söömist ruttu magama jääb ja kelle mähkmeid me nüüd ülitihedalt vahetada saame.


Mähkmemajanduses meil veel väga palju õnnetusi olnud ei olegi. Õnneks esimesed õnnetused juhtusid P vahetuskorra ajal - esimene kaka vahetusmatil ja esimene kaka, mis mähkmest välja tuli (esimene suur ports pärast toidukoguse suurendamist, ma õnneks tegin uinakut sel ajal). Täna hommikul oli minu kord. Hakkasin just mähet ära võtma, kui Cooper mõtles, et hea aeg oleks pissida. Õnneks märjast pluusiesisest ma pääsesin oma kiire liigutusega ning ta suutis vaid mu kätt natukene kasta. Nii kui mähe maha tuli pärast pissimise lõppu suutsis ta taaskord vahetusmatile oma häda teha. Oh joy! Igatahes on hirmus, kuivõrd kiiresti ka mähkmevahetusega harjub. Esimesed paar võtsid ikka aega ning oli hirm poja jalgu eest ära liigutada, aga nüüd läheb juba päris hästi.

Pehme emme süles on hea tukastada.
Eile hakkas ta ka esmakordselt naeratama, mis on NII armas. Tean, et ei naerata suurest rõõmust emme süles olemisest, vaid peerust, aga armas on ikka. Peeretab ta nagunii kogu aeg, seega on vähemalt palju naeratusi tulemas :)


Esimesed päevad emana

Cooper on tänaseks juba 5 päeva vana ja aeg on natukene (see on vale, postitus on tegelikult üsna pikk) kirjutada, kuidas meil läheb. Lühidalt ette kokku võttes on ta praeguseks küll väga rahulik laps olnud ning nii mina kui ka P naudime emme ja issi olemist väga väga. Ma olen väga üllatunud, kuivõrd kiiresti me Cooperiga harjusime ja kuivõrd loomulik meile kõik nüüdseks on. On küll vahepeal hetki, kui poja natukene jonnine on ja siis ma tunnen end natukene kasutult, et ma ei oska ta silmist lugeda, mis viga, kuid õnneks on selliseid hetki vaid paar olnud.


Rutiin 

Kellaajalist rutiini meil muidugi veel ei ole, aga enamasti näeb see välja selline, et Cooper sööb, kontrollime ja vajaduse korral vahetame ta mähet, siis ta natukene vahib ringi ja siis magab 2-3 tundi. Ta magaks küll hea meelega rohkem, aga me ikka üritame teda iga 2-3 tunni tagant söömiseks üles äratada, et tal vedelikupuudust ei tekiks. Öösiti on ta ka natukene pikemalt maganud, isegi 5 tundi. Ta päris esimesel ööl haiglas lasti tal lausa 6 tundi magada, ämmaemand tuli teda mingi aeg üles ajama, muidu oleks ta vist pikemalt põõnanud, olles sünnitusest väsinud.

Üleüldiselt meile kõigile selline kellaajatu rutiin hetkel meeldib. Minul ja P'l on piisavalt aega, et ka omi asju teha, kuni ta magab. Arvutiski oleme sedasi, et üks on lapse juures, kui see magab, ning teine siis on arvutis, kui soovib. Tihti muidugi me lihtsalt istume ja vahime, kuidas Cooper magab, sest ta on nii armas :)


Söömisest ja piimast

Nagu sai sünnituse postituses mainitud, siis on meil raskusi rinnast söömisega. Juba haiglas proovisid oma 5 erinevat ämmaemandat teda kuidagi imema suunata, aga edutult. Teisipäeval käis mul külas rinnaga toitmise spetsialist, mis oli väga kasulik. Ta seletas täpselt, mis kõik olema peaks ja millele tähelepanu pöörata. Andis mulle hunniku erinevaid artikleid ja telefoninumbreid, kuhu ma soovi korral helistada saan ükskõik missuguse rinnaga toitumisega seonduva küsimusega. Tema soovituse järgi ostsin endale nibukaitsmed, mis üllataval kombel ka töötavad meie puhul kohe esimest korrast, kuigi Cooper on siiski tihti rahutu ja rabelev rinna otsas.

Teisipäeval tuli mul ka piim rindadesse ja oi kui valus see oli. Naeran nüüd enda vähese piima hirmu üle, mis mul varem oli, sest nüüd on rohkem kui küll. Tissid igatahes paisusid õhupallideks ja olid ülimalt valusad, õhtuks lausa tuikasid, aga külmad kapsalehed olid neile päris head. P'l sai küll natukene hea meel, et mul hiidrinnad nüüd on, aga isegi kallistada ta mind ei saanud, sest mu ülihellad rinnad jäid ette, heh. Kui enne rasedust olin 75B korviga, siis nüüd on 80D imetamisrinnahoidja paras. Kui rinnad piima täis lähevad, siis võiks isegi number suurem rinnahoidja olla.

Piim olemas, nüüd on süda rahul. Ilusat rinnaotsas olemise tava meil küll tekkinud ei ole ning hetkel eelistan oma piima välja pumbata ja Cooperit pudelist toita. Just seetõttu, et ta pidevalt nihverdab ning poole ajast ta lihtsalt halab tissi otsas, isegi nibukaitsmega. Samas, kui ta pudelist piima saab, siis istub ja sööb rahulikult. Ka mulle endale ei ole ta tissi otsas olemine ülimalt mingi suur asi, pigem pean seda natukene tüütuks, just seetõttu, et talle seal ei tundu meeldivat. Ma olen täiesti teadlik sellest, et on parem, kui ta mu rinnast otse sööks, aga mina olen teistmoodi otsustanud, mis sobib nii mulle kui ka lapsele paremini. Lõppude lõpuks saab ta pudelist ka rinnapiima ja seega kõik vajalikud toitained kätte, samas kui nii mina kui tema oleme rahulikud, mitte rinna otsas olemise pärast närvis.


Lutt

Me ei olnud kunangi luti vastased ning otsustasime, et kui vaja, siis vaja. Tuli välja, et vaja oli teda rutem, kui me ise arvasime. Juba haiglas oli selge, et Cooperile meeldib pidevalt midagi lutsutada. Küll olid selleks ta oma käed (kõige parem variant) või teiste inimeste sõrmed või tekiots. Seda tegi ta ka kohe pärast söömist, seega oli selge, et ta ongi laps, kellele meeldib kõike imeda. Juba teda kontrolliv arst küsis, kas meil talle lutti on, sest kui ta kontrolli ajal jonnis, siis arsti sõrm ta suus tegi ta ülimalt rahulikuks ja ta imeb ikka ülikõvasti. Lutti meil kaasas ei olnud, aga kodus sai see üsna pea välja otsitud. Lutti me enne söömist ei kasuta ning teeme kindlaks, et ta saab selle vaid siis, kui kõht täis ja kui ta lihtsalt viril on, et midagi imeda ei saa. Oleme P'ga mõlemad küll kindlad, et me tal liiga pikalt lutti ei luba ja viieaastasena ta lutiga ringi ei käi.


Jonnimisest

Õnneks jonnib ta meil vähe ja lohutamatult pikalt ta väga ei nuta. Riiete ära võtmine ja selga panemine talle ei meeldi, samuti mähkmevahetus. Kui ta esimest korda vanni sai, siis ka röökis nagu ratta peal. Muidu halab natukene, kui kõht tühi ja teeb vaid äh-äh. Haiglas tegi ta nii armast lamba häält ka, ma P'le naersin, et ta pool-uusmeremaallasus tuleb välja :P Üldiselt on väga chill kutt.


Magamisest

Öösiti magab ta ilusti oma kärus, mis on täpselt meie voodi kõrvale sätitud. Vaid ühel ööl võtsime ta oma juurde voodisse, kui ta natukene viril oli. Siis oli küll suur hirm, sättisime ta oma patjade vahele ja terve öö olin poolenisti üleval, kontrollides, et meie tekk teda ei lämmataks, kuigi see vaevu ta varbaid kattis. Armas oli küll, et ta seal nohises, aga harjumust me esmalt küll sellest ei tee. Vahepeal küll võtame ta oma kaissu, kuni ta sügavalt magama jääb, ja siis transpordime ta oma voodisse.

Päeval magab ta ilusti lamamistoolil. Esimesel päeval oli kärus, mille me elutuppa tõstsime, aga nüüd meeldib talle lamamistoolil ka väga. Vahepeal poole unest teeb ta minu või P süles ka, kui meil endal ta nunnutamise isu peale tuleb (tegelikult on see pidevalt, aga me üritame end ikka tagasi hoida ja mitte liialt halbu harjumusi sisse harjutada). P on paar korda temaga diivanil ka maganud päevasel ajal, kuid seda pigem P enda kaisutamise soovil :D


Kuidas mina end tunnen?

Üleüldiselt on enesetunne väga hea ja peaaegu, et normaalne. Õmblused ei valuta ning vetsus käimist ei sega. Suudan juba eilsest normaalselt kõndida ning saan kõigega hakkama.

Väsimust mul ka veel väga peal ei ole, sest öösiti magab Cooper hästi. Päeval tukastada on kahju, sest tahaks nii pojaga olla või lihtsalt natukene asjalik olla, aga eks ma ikka jätan ta P'ga vahepeal ja puhkan, kuni mul on veel keegi kodus päeval abis (P on isaduspuhkusel kaks nädalat). Täna näiteks ärkasin kell 5, olles magama läinud südaöö paiku, sest Cooper ärkas, söötsin teda elutoas, vahetasin mähet ning siis me mõlemad põõnasime rahus veel 2 tundi, tema lamamistoolis, mina diivanil. P'l vedas ja lasksin tal ilusti voodis pikemalt magada.

P'ga on meil õnneks väga hea töödejaotus, et teeme kõike korda mööda. Üks vaatab lapse järgi, kuni teine läheb tukastab jne. Kui P oli alguses mähete vahetamise vastu, siis just tema vahetas esimest korda Cooperi kakast mähet ning kodus olemegi ilusti korda-mööda rutiini endale saanud üsna loomulikult. Temast aga pean ka eraldi postituse tegema, sest ta on lihtsalt ülimalt hea ja asjalik isa.

Figuur hakkab ka vaikselt taanduma, aga üllataval kombel see mind ei häirigi. Kaalusin end 2 päeva pärast sünnitust ning kaal näitas 79kg, mis on vaid 5 kilo vähem sünnitama minnes, seega hooga mul palju ei kadunudki. Tänaseks on kaal 77kg, kuigi endale nii palju küll ei tundu silmaga vaadates. Juba tissid tunduvad oma viiekilosed olevat hetkel :P Söömiseks ma miskipärast aega väga ei leia ja isugi ei ole suuremat, mistõttu ma nüüd kodus olles olengi vist vaid kaks korda päevas söönud. Üritan ikka piisavalt energiat saada. Mingit dieeti ma veel ei pea otseselt, aga isutab küll pigem tervislikumate toitude järgi, mitte Nutella-saia. Eks tunnetan oma keha, kuna ma vaikselt saaks kükke ja kõhulihaseid tegema hakata ning tuleb mingi jalutamise marsruut välja vaadata, sest kahjuks mingeid parke siin väga ligidal ei ole. Ega ma liialt kaotada ka ei taha ja päris raseduseelset kaalu taga ei aja, võtan vabalt :)

Vaimselt on ka olemine hea ning ma naudin emaks olemist väga. Haiglas juba hoiatati ette, et tavaliselt kolmandal päeval on väike baby blues, mille jooksul paljud naised end väga nutuselt ja nukralt tunnevad. Elasin terve kolmanda päeva rõõmsalt üle, kuni me õhtul Cooperit vannitasime. Lasksin P'l seda teha, sest ta on varem beebit vannitanud (oma väikest venda), ning poja nuttis nii lahastamatul. Ma tundsin end ülimalt kasutult ja siis pillisin küll natukene. P kaisutas ja tegi tuju heaks jälle, seega läks kergelt. 

Wednesday, 26 March 2014

Sünnitus

Esmalt, ülisuur aitäh kõikidele õnnesoovidele! :)

Alustame algusest ja siinkohal panen detailselt kirja oma sünnitusloo ja sellele järgnenud haiglas olemise aja. Hoiatan ette, et tegemist tuleb detailse kirjeldusega, seega kes julgeb, see loeb.

Laupäeva hommikul oli varajane äratus ja kell 8 olime haiglas, et mu sünnitust esile kutsuda. Sain endale jagatavas palatis voodi ja muudkui ootasin. Käisime P'ga vahepeal haigla poeski ajakirju ja näksimist ostmas ning umbes kella 10 ajal tuldi mind ka lõpuks vaatama. Mõõdeti vererõhku (seda tehti kogu haiglas oldud aja jooksul vähemalt 100 korda!), pulssi, temperatuuri ja seejärel lapse südamelööke poole tunni jooksul. Räägiti, et kontrollivad mu üle ja kas pannakse prostaglandiin, mis võib võtta päevi, enne kui töötab, või on mul võimalik kohe veed avada. Õnneks esmaspäeval oli mu emakakael juba 3cm avanenud ämmaemandaga kohtudes, seega keskpäeva paiku teatatigi, et ma saan sünnieelsest osakonnast kohe sünnitustuppa.

Sünnitustoas mõõdeti veel lapse südamelööke, kontrolliti mind ning olin vaid natukene rohkem kui 3cm avanenud, kuid vähem kui 4cm. Siiski oli võimalik mu loote veepõie avamine, mis tehti kell 13:10. Öeldi, et kell 15 tullakse vaatama, kuidas mul läheb.

Sünnituba ühelt poolt...

Kui ma taaskord arvasin, et nüüd läheb pikalt ootamiseks, siis seekord pettusin ja tuhud algasid mul ülimalt kiirelt. Hüpitasin end natukene pallil ja võtsin telefoni peal tuhude aegu. Esimesest tuhust saadik olid nad kõik umbes minutipikkused ja tulid iga 3-4 minuti tagant.

Palli peal end hüpitamas ja tuhude aega võtmas.
Üsna pea aga oli valu pidev ja ma ausalt ei saanud arugi, kuna üks lõpes ja teine algas. Palusin P'l ämmaemand kutsuda, et ma valuvaigisteid nuruda saaks ja andsin neile teada, et ma olen väga epiduraalist huvitatud. Ämmakas soovitas esmalt vanni minna, mida ma ka tegin, aga see ei aidanud mu hiidvalusid eriti ja vannis oli üsna ebamugav.

Ronisin vannist välja ja paljalt voodile, sest selleks ajaks oli mul kohutavalt palav olla ja riided oleks ahistavad tundunud. Hoidsin rätikut ja lina enamusel kehal peal, kuid sedasi sobis mulle kõige paremini. Ämmaemand tuli jälle vaatama ning soovitas  naerugaasi ja ütles, et kui väga hull on, siis saab ta süsti ka teha, mis mind aga väga uniseks teeks. Ma olin kõigega nõus, sest nii valus oli. Gaasi imemine oli küll mul tuhude ajal raske, seetõttu ma ilmselt tervet mõju sellest ei saanudki.

Siis tundsin aga tunnet, et hirmsasti tahaks pressida. Ämmaemand kontrollis mind üle ja mu emakakael oli 10cm avanenud kell 14:45 ehk mu emakakael avanes 3 sentimeetrist 10ni 1 tunni ja 35 minutiga, kui tavaliselt on sünnituse esimene staadium umbes 10 tundi (10 peaks olema 10cm puhul, mul oli vaid 7cm veel vaja, seega oleks umbes 7 tundi pidanud minema). Kuna mu emakakael nii ruttu avanes, siis epiduraal enam võimalik ei olnud.

Valutan ja keskendun.
Sünnituse teine staadium ehk väljutusperiood oli veel raskem. Ei tulnud kasuks see, et esimene ämmaemand laskis mul natukene liiga vara pressima hakata. Suutsin end liialt ära väsitada ja see süst, mille sain, tegi mind ülimalt uniseks ja väsinuks. Mingi aeg ma lihtsalt ei suutnud enam pressida. Selleks ajaks oli uus ämmaemand mind aitamas koos õpilasega, kes oli väga tore. Siiski arvan, et too ämmaemand oleks võinud ming aeg-ajalt rohkem suunata.

Kui ma enam pressida ei suutnud, siis pandi mind tilguti otsa ja öeldi, et ma puhkaks. Elasin oma surmavad tuhud kuidagi üle, kuni ei suutnud enam pressimisvajadust tagasi hoida ja hakkasin jälle punnitama. See lapse välja pressimise valu on ikka midagi hullu... Vähemalt minul oli. Kuigi ma olin väsinud ja oli jube valus, siis oli samal ajal ka üsna imeline hakata ta välja tulemis tundma, eriti, kui ämmaemand kilkas, et nad juba näevad ta peaotsa, otsaesist jne. Siis võtsin küll oma viimased jõuvarud kokku ja saingi hakkama - poeg sündis kell 17:58.

Väsinud, kuid ülimalt õnnelik!
Terve väljutusperiood kestis mul 3 tundi ja 13 minutit, kui see tavaliselt peaks 1-2 tundi võtma. Kui P oli valmis selleks, et ma teda terve aja sõiman, siis suutsin teda üllatada sellega, et ma olin pea kogu aja lihtsalt vait. Pressimise vahepeal ma küll natukene ägisesin, kui hinge tõmmata üritasin, aga ei midagi sellist nagu me enne mu sünnitegevuse algust kuulsime (osakonnas kõvasti karjujaid oli rohkem kui üks, paar ikka täiega). Kogu valude aja olin ma pigem omas mullis ja keskendusin käesolevale ülesandele, liigset energiat karjumisele ma küll kulutada ei tahtnud, pigem üritasin valu maha suruda, kui sellel lasta mul võimust võtta. 

HOIATUS: kõige õõvastavad koht, võid vabalt kaks paragrahvi vahele jätta! 
Sünnituse kolmas staadium ehk platsentaarneperiood oleks pidanud olema kõige kergem, aga kahjuks osutus kõige problemaatilisemaks. Nimelt ei tahtnud mu platsenta ise välja tulla. Tehti mõningaid süste, mis midagi ei teinud. Sain ka zombie-kõndi teha, et ehk gravitatsioon aitab platsenta välja, mis nägigi endast seda, et ma pidin end veel platsenta sees püsti ajama ja natukene ringi kõndima, samal ajal kui must verd välja lahmas. P hoidis pojat süles ja mul oli nii kahju, et ta seda pealt nägema pidi, kuid ta ise hiljem ütles, et ei olnud sugugi hull tol hetkel, järelikult verd ta ei karda.

Kuna platsentat ikka veel ei tulnud, pidid nad mind selle eemaldamiseks opisaali saatma, eesti keeles kutsutakse seda protseduuri vist emakapuhastuseks. Ma sain lõpuks epiduraali ka tunda, vot kui tore (sarkasm!). Emakapuhastus põhimõtteliselt nägi endas ette seda, et kirurg pani oma käe mu emakasse ja lihtsalt tõmbas platsenta välja. Jumal tänatud epiduraalile sel hetkel! Teise astme rebendi olin ka pressides saanud, mis kinni õmmeldi ning 3 tundi ja 41 minutit pärast poja sündi oli ka platsenta mu kehast väljas ning mind viidi sünnijärgsesse osakonda taastuma.

Epiduraal võttis oma 3 tundi, et ära minna ja tundus ülimalt ebamugav. Lisaks ei julenud ma end põide pantud koti tõttu üldse liigutada ning esimene öö emana möödus istudes ja vaid natukene tukkudes. Lisaks ei suutnud ma silmi võtta sellelt väikeselt armsalt poisilt minu kõrval. 

Palatisse sain pärast südaööd ja P tuli meid jälle vaatama ilusti kell 9:30, kui laste isade külastus algas (9:30st hommikul 21:30ni õhtul). Tõi õhupalli ja kaisukaru ning Red Bulli, mida ma terve raseduse lõpu taga igatsesin ja iga kord poes mööda minnes mainisin, ning šokolaadi. 

Issi imetles pojat, kui emme ja poja magasid.
Päeva jooksul nägi mind oma 10 erinevat ämmaemandat ja üleüldse ma väga rahul nende pideva vahetusega ei ole. Esimene kord püsti seista oli ikka päris karm, aga ma sundisin end ikka jalutama, et kiiremini taastuksin. Kartsin ka õmbluste kipitamist pissil käies, aga õnneks siiamaani seda ma tunda saanud ei ole. Loodetavasti ei saa ka. Mul pole küll aimugi, kuidas ma kunangi seda teist häda teha julgen (õnneks siiamaani pole seda vajadust tulnud), sest eile nina nuusateski oli tunne, et õmblused lähevad katki.

Poja kontrolliti ka üle päeva jooksul ning üks arstides kahtlustas, et tal on ehk kerge südame kahin, samas olevat see vastsündinute puhul tavaline ning pidi päeva või paariga ära kaduma. Vasak jalalaba oli tal ka sündides natukene liialt külje peale pressitud, kuid liikus ilusti ning arst arvas, et ilmselt ise läheb sirgeks ära. Igaks juhuks näitame seda koju tulevale ämmaemandale ka, juhuks, kui on vaja lihtsalt mingeid harjutusi lapsele teha. Öeldi, et südamekahinat kontrollitakse kas sama päeva õhtul uuesti või järgmisel päeval (veel üks öö haiglas?).

Cooper ja karu, mille kõrval me plaanime tast iga kuu pilti teha. Ehk sündides polnud karu temast väga palju väiksem.
Õnneks tuldi kahinat kontrollima kella 21 paiku ja arst kinnitas, et kõik on korras ja nad saavad meid nüüd koju lasta. Oh seda rõõmu, sest veel üht päeva ei oleks ma küll haiglas tahtnud olla, tahtsin juba oma koju. Nüüd oli vaja veel mind üle kontrollida, mida õnneks ka üsna kiirelt tehti. Emakas oli ilusti kõhus kokku tõmmanud, õmblused paistsid terved, vererõhk, temperatuur jms olid korras ning tundsin end hästi, seega kella 22 ajal jalutasimegi koos lapsega haiglast välja, olles haiglas veetnud viimased 38 tundi, mis ei olegi nii pikk aeg, arvestades, mis kõik juhtus.

Minu enda jaoks oli kogu sünnitus üsna hirmus kogemus ja esialgu ma küll ütlesin, et ma kohe kindlasti rohkem lapsi ei saa. Samas mõtlen, et oleks paremad ämmaemandad mu kõrval olnud, kes oleks paremini suunanud, oleks paremini läinud, või kui ma oleks epiduraali enne pressimist saanud poleks ka kogu kogemus nii dramaatiline olnud. Olgem ausad, ema olla on ikka ülimalt imeline tunne ja see kõik oli seda täiega väärt.

Siinkohal ma toitumist väga ei mainiks, sest kahjuks on poja punn ja ei taha rinda imeda. Haiglas pidimegi talle lõpuks RPAd andma, sest ta lihtsalt ei hakanud imema ja esimese toidu sai ta niigi umbes 3 tundi pärast sündimist, mis oli väga pikk aeg. Tundsin end küll selle pärast üsna halvasti, aga samas last nälga jätta ma ka ei kavatsenud. Paar toidukorda on ta rinnast ise ilusti välja saanud või oleme RPAd andnud. Täna tuli mul piim ka rindadesse (valus!), seega vähemalt, kui ma ei saagi teda rinna otsa, siis saan ma välja pumbata ja pudelist oma piima anda. Täna külastas mind ka rinnaga toitmise spetsialist, andis juhtnööre ning soovitas rinnakaitsmed osta (P hea mehena käis mul poes neid ostmas), mida ma ka järgmise söötmise ajal kasutada kavatsen ning loodetavasti saame ikka lõpuks selle rinnaga toitmise ka selgeks. Sellest aga kirjutaks teine kord, kui me rohkem proovinud oleme ja edusamme teinud oleme.

Aplaus sulle, kui sa lõpuni lugesid :D

Monday, 24 March 2014

Kahest sai kolm

Cooper sündis 22. märtsil 2014 kell 17:58 UK aja järgi. Poiss oli sündides 51cm pikk ja kaalus 3860 grammi. Ta on perfektne!

Postitus sünnitusest, mis oli üsna hirmus, ja esimestest imelistest päevadest emana varsti, kui suudan oma silmad pojalt eemale võtta. Rohkem pilte jagan ka hiljem, praegu on teda pildil näinud vaid paar valitud inimest, kadedad oleme :)

Saturday, 22 March 2014

41 nädalat ja 5 päeva - viimane päev kõhubeebiga

Eile ei jäänud postitamata seetõttu, et ma läksin sünnitama, pigem olin lihtsalt laisk. 

Tuleb kirja panna, et eile õhtul tuli küll tunne peale, et nüüd hakkab pihta. Pärast seda, kui kutt kõhus keerupööraseks läks pärast issi koju tulekut, hakkasin alakõhus üsna palju survet tundma. Peagi hakkasin üsna regulaarselt valusid ja samal ajal kõhu toonuseid tundma. Ei midagi väga valusat, lihtsalt ebamugav valu. Sättisin end suures lootuses magama, sest miskipärast on mul kinnisidee, et kui, siis hakkab mu sünnitegevus just öösel. Öö jooksul sain veel umbes 3 korda valude pärast üles ärgata, aga kui hommik kätte jõudis, olid valud ka läinud.

Seega siis homme hommikul haiglasse minek (kell 8 peab juba kohal olema), kui põnn meid täna õhtul või öösel välja tulemise sooviga ei üllata. Südamest loodan, et ma päevade viisi ei pea seal ootama, et prostaglandiin tööle hakkaks ja et nad lihtsalt mu lootekoti avaksid ja me lapse kiiremini kätte saaks. Täna läheme ostame igatahes hunniku ajakirju ja snäkke juurde, juhuks, kui homne väga pikk päev on.

Viimane päev kõhuga sai ilusti üle pildistatud ka. Kui kaamera teeb enam-vähem normaalseid pilte, siis "töötlemisega" oskan ma nad korralikult ära soperdada. Järgmine kuu ostan korraliku Photoshopi ära ja hakkan harjutama, sest mingite tasuta programmidega ma midagi head ei tee.

Peaaegu 9 ja pool kuud rase mina :)





Thursday, 20 March 2014

Instagrami pildid

Vahelduseks pidevale rasedajutule teeks postituse viimase aja Instagrami piltidest, sest mu elu on kodus olles nii põnev ja pildistamist väärt. Siinsed pildid on nopped viimasest kuust. 

Maalisin üle pika aja akrüülvärvidega lilled küüntele ja tulemus ei olnudki väga hull.
Proovisin Uus Meremaa šokolaadi, mis oli väga hea (tellisin Ocado'st). As Kiwi as... Sussid on mul ka lahedad.
Üks laupäevane kerge hommikusöök. P'l oli lõuna ajal ragbi-mäng, seetõttu sai ta midagi toekamat. Mängu ta tiim õnneks võitis, kuid tol päeval suutis P oma õla kõõlusest välja lüüa. Sai ise luu kõõlusesse küll tagasi, aga siiamani valutab ja iga päev räägib, et peaks arsti juurde minema. Mehed.
Poja ilus värviline troon.
Olin ükskord asjalik ka ja tegelesin arvetega.
Vastlapäev on siin pannkoogipäev. Kuna meie ahi ei tööta korralikult, siis kahjuks ei saanud sel aastal vastlakukleid teha ja seetõttu saigi suur hunnik pannkooke tehtud.
Ostsin meile ägedad soola ja pipra topsid.
Tegin pikkadele küüntele 1-0 enne tähtaega, et mu küünised vähe lapsesõbralikumad oleks.
Issi-poja igaõhtune lembehetk. Järjekordne näide mu imelisest riietumismaitsest kodus olles (P on üks õnnelik mees!). Need ei ole pidžaamad, need ongi lihtsalt fliisist kodupüksid. Ärge kadestama hakake.
Üks väga armas ja ilus kingitus Elle ajakirjalt. Nimelt tellisin aastatellimuse, mis juba ise oli suur soodukas, sest 12 ajakirja saan vaid £18. Muidu poest ostes maksab ajakiri £4 ja ma ostan seda iga kuu ehk aastas kulutan ma selle peale £48. £30 kokkuhoidu JA tasuta Elizabeth Ardeni 8 Hour Cream, ripsmekas ja huulepulk.
Vahepeal koon ka. Sellest valmib väike tita-tekk, mille ma ilmselt üritan intramanetis maha ärida. Kui keegi seda hiljem ära osta ei taha, siis saab poja endale.
Maitsetaimi kasvatan ka. Kartsin juba, et kastsin seemned üle ja olin valmis nad varsti välja viskama, kuni paar päeva tagasi tulid väikesed lehekesed mullast välja.
Käsi pole vajagi, mul on oma kaasaskantav laud olemas.
Tänane lõunasöök - kana tikka masala basmatiriisiga ja ise tehtud väga nämma roti/chappati (endast kiitmast ma ei väsi, aga isegi P ütles, et palju parem, kui poest ostetud värk, retsepti sain siit).
Tänased kevadised küüned.
Nagu näha, siis enamus mu päevi mööduvadki kokates, süües ja küüsi lakkides. Mis elul viga!

Wednesday, 19 March 2014

41 nädalat ja 3 päeva

Ma olen end väga meelestanud sellele, et ma ei hakka igat väikest valu või tavapärasest teistsugust tunnet võtma kui märki lähenevast sünnitustest. Nalja teevad kõik need postitused mu märtsi beebide grupis, kus 37. nädalat rasedad arvavad, et nende kõhulahtisus ja suur koristamise isu on märk sellest, et nad hakkavad kohevarsti sünnitama. Mitte ei saa aru, miks on vaja end pidevalt üles kruttida ja lootust hellitada, et EHK nüüd varsti.

Muidugi ootan mina ka, et midagi toimuma hakkab, aga kuni ma päris karme krampe ei saa või veed katke, siis arvan jätkuvalt, et sünnitegevus on minust veel kaugel. (Liigse info hoiatus!) Limakork on mul eraldunud juba poolteist nädalat ning esimesed paar päeva arvasin ma tõsiselt, et lihtsalt voolus on, kuigi see nägi ikka hoopis teistmoodi välja. Teades, et see võibki päris pikalt enne sünnitust eralduma hakata, ei teinudki ma sellest suurt numbrit.

Eile õhtul tekkis mul vist esimest korda see väike mõte, et ehk nüüd midagi juhtub. Kella 10 ajal hakkas alakõht valutama ja jäigi valutama. Selg oli ka väga kinnine ja valus, kuigi tol päeval ma midagi väga füüsilist ei teinud. Võtsin küll valuvaigistit, aga teadmata ajal öösel vetsus käies ikka veel tuikasin. Kuni ma kell 9 üles ärkasin, tundes end imehästi ja ikka veel väga rasedana.

Nüüd on küll taas kerge ebamugavustunne alakõhus, aga ma lihtsalt plaanin seda ignoreerida, sest ma ei viitsi enam loota midagi, see teeb tusaseks.

Lõpetuseks midagi, mille üle ma eile vähemalt viis korda naersin. Mul ei ole hetkel palju meelelahutuseks vaja.



41 nädalat ja 2 päeva - sünnitusplaanist

Ma juba ütlen ette ära, et mu teine sweep-protseduur küll ei töötanud. Pärast esimest sain tunduvamalt rohkem toonuseid ja kergeid valusid, aga seekord pole peale kerge veritsuse mitte midagi. Veeren siis rõõmsalt edasi nädalavahetuse poole.

Täna öösel nägin unes nii selgelt, et mul hakkasid tuhud. Ma isegi tundsin neid valusid nii selgelt. Ärkasin kerge hirmu ja lootusega ja midagi valutaski. Mu vasak käsi! Oleks tahtnud natukene vanduda küll. Armastan nimelt oma käte peal magada ja kui pea ringluse kinni surub, siis tihti ärkan tundetute või valusate käte peale. Täna oli väga valus, aga kahjuks mitte see õige kehaosa.

Paneks kirja, mida ma oma sünnitusplaani mõelnud olen. Midagi ma haiglasse kaasa võtuks päriselt paberile kirjutanud ei ole ning plaanin suuremas osas vaadata, kuidas läheb. Ei ole mul mingeid illussioone, et ma kõike saan, mis tahan, seega ei ole valinud välja laulu, mida ma tahaks just täpselt sel hetkel kuulata, kui poja sünnib jms.

Esimese asjana ämmaemandaga valuvaigististest rääkides ütlesin, et ma tahan epiduraali. Müts maha naiste ees, kes tahavad ja kes on täiesti valmis võimalikult loomulikult ja looduslikult sünnitama, kuid see ei ole minule. Ma ei ütleks, et ma kohutavalt valu kardan, kuid kui on olemas vahendid, millega ma saan võimalikult valutult sünnitatud, siis võtan ma nad rõõmuga vastu. Eile mu ämmaemand küll ütles, et ta arvab, et ma lõpuks sünnitan epiduraalita. Nimelt olevat ma läbivaatuse ajal liiga chill olnud ja ta arvab, et mu valulävi on kõrgem, kui ma ise arvan. Venitas ja sehkendas ta seal allpool küll, aga no ei olnud valus ja ma ei hakka mingi väikese ebamugavuse üle ka nägu kirtsutama. Kuid kui ma oma hiidlast pean välja punnitama, siis ei taha ma seda valu küll tunda. (Hiidlast seetõttu, et mu kõhu mõõtmete kasvukõvera järgi on ta juba praegu üle 4kg ja 42. nädala tähtajaks ennustatakse 4,5kg. Muidugi on see väga umbes mõõt ja lapse kaalu saame teada alles siis, kui ta omaette kaalule panna saame, aga ma olen pontsakaks pojaks valmis.)

P on kindlasti kogu sünnituse minu kõrval. Ta ei ole küll suurem fänn kehalistest asjadest rääkimagi, seega olen ma talle korduvalt öelnud, et ta võib vabalt ka ukse taga oodata, kui ma punnitan. Sellest ta küll keeldus ja ütles, et ta tahab kindlasti sel hetkel seal olla, olgu see ükskõik kui hirmus kogemus. Ma olen talle öelnud, et ma sooviks, et ta asukohalt mu pea poole hoiaks ja mind sealt altpoolt vaatama ei läheks, kui poja pea välja tulema hakkab, aga kui sel hetkel saab ta uudishimu temast võitu, siis on mul ilmselt punnitades suht suva, kes mind sealt altpoolt näeb. Nabanööri lõikamise kohta on P öelnud, et ta ei tea, kas ta tahab seda lõigata või mitte. Mul on jälle sellest suva, see on tema otsustada. Seega ongi hetkel meil mõeldud, et esimese plaani järgi ta seda ei tee, aga samas kui sel hetkel tuleb suur isatunne peale ja ta soovib seda teha, siis ta võib.

Pärast sünnitust tahan ma kohe kindlasti nahk-naha kontakti. Eelistaksin, kui suurem löga lapselt ära pühitakse ja seejärel ta mu rinnale või kõhule asetatakse.

Lisaks soovin ma nabanööri hilist läbilõikamist, et laps sealt võimalikult palju head verd saaks.

Süstidest tol hetkel tahan mina süsti platsenta väljutamiseks ja lapsele K-vitamiini.

Rohkem midagi väga täpselt ei olegi mõelnud, vaatame, kuidas läheb. Isegi need esialgsed mõtted võivad kõik ju mitte täide minna, sest iial ei tea, mis sünnituse ajal toimub/juhtub. Pärastpoole saab võrrelda vähemalt, kui palju ma oma tahtmist sain :)

Tuesday, 18 March 2014

41 nädalat ja 1 päev - viimane ämmaemandaga kohtumine

Kui mul füüsiliselt nii palju rase olla ei olegi väga raske, siis vaimselt muutub väga kurnavaks küll. Sellest nädalavahetusest on kerge masendus seljas, sest lihtsalt nii kopp on ees üksinda kodus olemisest ja teleka vahtimisest. Tunnen end meeletult kasutult siin ja iga päev pommitatakse küsimustega, kas on juba midagi toimumas. Väike nutt aitab ja siis üritan jälle positiivne olla :)

Täna käisin ämmaemandaga kohtumas jälle ning ta oli üllatunud, et ma ikka veel teda vaatama tulin. Eelmine nädalavahetus oli ta ju puhkusel ja nägin tema asendust. Ta tegi mulle teise sweep-protseduuri, et ehk ikka meelitab see last ise välja tulema. Ka tema oli üllatunud, et poja pea on nii madalal vaagnaluus juba ning emakakael olevat mul seekord juba 3cm avatud. Eelmine nädal oli 2cm, seega midagi ikka on toimunud.

Kui ma ei peaks enne nädalavahetust sünnitama hakkama, siis laupäeval kell 8 hommikul lähen haiglasse sünnitust esile kutsuma. Selle nädala lõpuks on meil laps! Juhuu!

Nüüd on põnev, kas poja sünnib Kalade tähtkujus (enne reedet) või saab temast Jäär (reedest edasi). Mitte, et ma täiega tähtkujusid usuksin, aga huvitav ikka.


Sunday, 16 March 2014

41 nädalat

Olen ikka veel ühes tükis, eile polnud lihtsalt millestki kirjutada. Olin terve päeva üksinda kodune, igavlesin teleri ees, vaatasin 4 filmi ära ja hiljem olin unetu.

P läks keskpäeva ajal ragbiklubisse paari mängu vaatama ja õlut libistama. Küsis mitu korda, kas ta ikka võib, rahustasin, et ma ei hakka veel sünnitama. Mingi aeg helistas, et teised tiimikaaslased kutsusid ta välja edasi pidutsema, sest tal on ilmselt viimane nädalavahetus mitte veel isa olla. Enesetunne oli mul jätkuvalt hea, seega ei hakanud ma teda keelama, ega ma tal ema ei ole. Käis siis kodus riideid vahetamas ning ütles, et ma olevat ta ragbiklubis nüüd legendaarne elukaaslane, et ma talle linnaloa andsin. Vaesed teised mehed, kellel nii kurjad naised on, kes välja ei lase. Peale paari õlle ja mängu vaatamise ragbiklubis pole P kordagi mu raseduse ajal väljas käinud, seega on ta juba ülitubli olnud nagunii.

Omaette ma natukene tusatsesin küll, et talle ei ole kordagi pähe tulnud, et me võiks midagi koos teha, kasvõi kuhugi sööma minna, sest väljas söömas käimine meeldib mulle väga. Samas ei ole ma talle kunangi otseselt öelnud, et mulle nii väga meeldib väljas söömas käia ning ma tean ise ka, et ta suht kardab hetkel minuga avalikes kohtades käia, arvates, et ma iga hetk sünnitama hakkan. Kuid aega mul mõelda ja end üles kruttida oli küll.

Kesköö paiku sättisin end magama, kuid kell 1 läks uni ära, olles ikka veel üksi kodus. Vähkresin, mõtlesin veel natukene üle, lugesin raamatut jms. Kell 4 andsin alla ning kobisin voodist välja elutuppa telekat vaatama. Üsna pea pärast seda laekus meremees P ka koju. Kaine peaga on purjus inimene ikka üsna koomiline, eriti arvestades seda, et ta ei ole väga ammu rohkemalt alkoholi joonud. Muudkui virises, kuidas ta mind igatses ja kuidas teistel sõpradel olid tüdruksõbrad kaasas ning kuidas ta tundis end kui viies ratas vankri all, kui teistel paaridel armastus peale tuli. Üleüldse olevat ööelu siin väikeses linnas jama olnud ja tal oli igav, kuigi iseenesest oli tore vahelduseks välja minna. Tegin hea naisena talle grillsaia ja kohvi, et ta kiiremini magama ära saada. Soius tükk aega voodi peal veel, kuidas ta ei suuda poja sündi ära oodata ja kuidas ta ei taha, et poeg kunangi suureks kasvaks. Vaatamata ta mitte-kainesusele oli seda väga armas kuulata, peaaegu oleks pisargi silma tulnud.

Olles ta magama pannud, sain lõpuks ise ka umbes 4 tundi und. Siis läks väljas liiga valgeks ja ülemiste naabrite lapsed hakkasid ringi jooksma. Kuna kodus istumisest on kopp ees ja meespoolest täna vaevalt tegijat on, siis on plaanis mingi aeg omaette jalutama minna ja kuhugi lähedal asuvasse kohvikusse kooki sööma minna. Ehk suudan tas natukene süümekaid ka tekitada, sest tema süü, et ta mu mõtteid ja soove silmist ei loe :P Vähemalt on mul boonuspunktid kirjas selleks ajaks, kui poja piisavalt suur on, et ma saan poisid koju jätta ja ise välja minna :)

Saturday, 15 March 2014

40 nädalat ja 5 päeva - tere venitusarmid

Eile väsitasin end vist ära, kuna tänane öö oli imeline, ärkasin vaid kaks korda. Eile sai vaatamata eelneval ööl piinanud seljavalule terve elamine ära koristatud. Koristamise ajal hakkas muidugi tuikama ja pärast sain napilt kõndida, aga vähemalt on meil puhas elamine nüüd. Mitte, et ma seda siin üksinda kodus olles väga sassi ajan.

Lisaks üritasin teha ühe pisikese kringli ja õunastruudlit. Meie ahjus on hetkel superlahe küpsetada, sest see on ju poolenisti katki ja ainult grillimise funktsioon töötab. Pärmitaignast küpsetisi teen siis sedasi, et alguses küpsetan õigetpidi. Siis, enne kui pealmine pool ära kõrbeb, keeran küpsetise ringi, et alumine pool ka ära küpseks. Siis keeran saia õigetpidi ja katan fooliumiga, et keskelt ka ära küpseks. See võtab aga aega, kringel oli pisikene ja õhukene ja võttis umbes tund aega, struudel võttis poolteist tundi ning ausalt öeldes oleks nad ilmselt natukene veel tahtnud küpseda, aga ma ei jõudnud enam oodata. Kirusin ahju ja nosisin rõõmsalt saia. Tehtud sai vähemalt.

Täna hommikul ärkasin taaskord selle imelise mõttega, et ma olen ikka veel rase. Great! Kõht hakkab juba veelgi ulmelisemaid mõõtmeid võtma:


Eile õhtul avastas P, et mul on ka esimesed venitusarmid tekkinud. Ega ma väga üllatunud ei olnud, olin üsna valmis selleks, et nad varem või hiljem tulevad, aga rõõmust päris hundirattaid ma ka ei visanud. Vähemalt ei midagi nii hullu nagu on näha Google'i piltidel, kui otsingusse "pregnancy stretch marks" sisse panna.


Õnneks polnud mul väga plaanis sel suvel nabapluuse kanda, seega elan oma (praegu veel) pisikesed tiigritriibud ka üle.

Praeguseks olen end väga meelestanud sellele, et laps loomulikult välja ei tulegi. Tore, kui tuleb, aga ma ei hakka end põhjuseta iga väikese valukese pärast elevile ajama. Esmaspäeval saan teise sweep-protseduuri, millest ma ei looda, et see töötaks, ja loodetavasti enne järgmise nädala lõppu lähen haiglasse sünnitust esile kutsuma. Ootamisest on kopp ees küll.

Friday, 14 March 2014

40 nädalat ja 4 päeva - nimevalikust

Täna varahommikul sain natukene põnev olla. Ärkasin umbes kella 4 või 4:30 ajal seljavalu peale. Tavaliselt aitab selle vastu lihtsalt asendi muutus. Proovisin niimoodi, proovisin naamoodi, aga seljavalu oli igas asendis täpselt samasugune. Käisin paar korda vetsus, nii igaks juhuks, kui ma juba üleval olin. Mingi aeg võtsin paratsetamooli ka, et ehk uuesti magama jääda, kahjuks see ei tundunud mõjuvat. Mõne aja pärast vaatasin kella, 5 oli, ning otsustasin, et magada ma enam ei saa ja lähen elutuppa raamatut lugema. P oli muidugi mu vähkremise ja sehkendamise peale üles ärganud ning uuris, kas kõik on korras. Pärast elutoas raamatut lugedes küll mõtlesin, et loodan, et ta ikka magada saab, mitte ei mõtle end lolliks, et kas ma varsti sünnitama hakkan. Tunnikese lugesin, siis tuli uni peal ja põõnasin diivanil 9ni, kuni P üles ärkas. Õnneks oli ta ilusti magada saanud, sest arvas, et kui ma rahus raamatut lugema läksin, siis ei ole midagi veel toimumas. Tööle minnes ütles, et täna võib poeg tulla küll, sest kuigi mulle number 13 kuupäevana väga ei meeldi, siis on see ju P ragbikoondise number. Kui midagi ülikiiret ja järsku toimuma ei hakka, siis ei ole tunnet küll, et järgmine aasta samal ajal sünnipäeva peame.

Tahtsin aga hoopis natukene meie nimevalikust kirjutada, mida kord teha paluti.

Nimevalik läks meil üldse väga kiirelt ning nii tüdruku kui ka poisi variandid olid valmis enne soo teada saamist. Istusime rahulikult maha eesmärgiga nimi ära valida ja sedasi kiirelt ja valutult meil see läkski.

Minul polnud eelnevalt absoluutselt mingeid nimevariante valmis. Ainus, mis mulle kunangi meeldis ja mis oleks eksiga ühisele mustanahalisele lapsele sobinud, oli Brooklyn. Ei teagi kust, aga mulle see nimi meeldib. Olen küll uhke selle üle, et ma eestlane olen, aga eestipärased nimed ei ole mind väga huvitanud. Seetõttu ei olnud mul esmalt nimevalikusse nagu midagi pakkuda.

P'l oli paar variant olemas, mis ka mulle meeldisid. Üks neist oli Cooper, mis on sagedamini küll perekonnanimena kasutuses, aga seda on hakatud rohkem ka eesnimena kasutama ja mille kasuks me otsustasimegi. Vähemalt midagi, mis ei ole liiga tavaline. Cooper tuleb vanainglise sõnast ning tähendab tünderseppa. Seega nimi sai valitud pigem kõla, kui tähenduse järgi.

Kindlasti tahtsime Cooperile ka keskmist nime, mis oleks natukene rohkem tähenduslik. P'i keskmine nimi on David, mis on ka ta isa keskmine nimi. P küll ei tea sama keskmise nime põhjust, mistõttu ta seda meie pojale ei kiirustanud edasi andma. Ma oleks lubanud küll, aga ta ise ei soovinud. Ma ei mäletagi kuidas, aga kuidagi jõudsime nimeni London. Jah, see on enamustele inimestele küll linna nimi, aga nii palju, kui me uurisime interneti kaudu, siis kasutatakse seda ka eesnimena. London tähistab meie jaoks seda kohta, kus mina ja P kohtusime ja kus meie väike pere alguse sai. Interneti kaudu uurides tuleb nimi London ladinakeeles ja tähendab Fortress of the Moon ehk Kuu kindlus, mis on minu meelest päris kift.

Perekonnanime saab poeg isalt. P pakkus küll välja, et saame liit-perekonnanime talle panna minu ja tema perekonnanimedest, aga ma ei olnud väga seda meelt. Ehk ühel päeval võtan ma ka uue perekonnanime ja saame siis kolmekesi kõik sama nimega olla :P


Seega meie poja nimeks saabki Cooper London ******** (ei hakka perekonnanime avalikult blogis kirjutama). Hüüdnimeks on Cooperil tihti Coop, aga praegu juba kutsub P teda aeg-ajalt Super Duper Cooperiks, mida me ilmselt aeg-ajalt teda nunnutades kasutama hakkame, kuni ta veel pisikene on.

Thursday, 13 March 2014

40 nädalat ja 3 päeva - tätoveeringu idee

Hea näide sellest, et great minds think alike. Umbes täpselt kolm päeva tagasi tuli pähe mõte, et mingi aeg poja sünnikuupäev lasta endale kuhugi tätoveerida. Kui ta kunangi lõpuks otsustab sündida muidugi. Eelnevalt mul ühtegi tätoveeringut ei ole, samuti pole P'l. Eile täitsa lambist P mainis, et ta tahaks ilmselt lapse initsiaalidega tätoveeringut. Ma sain kilgata, et mul oli täpselt samateemaline mõte just paar päeva tagasi ja juba kujutasin ette, kuidas me laps kärus koos end tätoveerima läheme :P

Tätoveeringut olen endale aastaid tahtnud, aga kuhu ja mida on alati küsimuseks jäänud, sest ma olen alati midagi väga tähenduslikku tahtnud. Ainus enam-vähem normaalne mõte on olnud vist liblikad jalalabale ema mälestuseks, aga ideeks see vaid jäänud ongi.

Nüüdseks meeliskohaks on tekkinud vasaku kehapoole ribid, südame lähedal. Ma ei taha enda nahale midagi, mis pidevalt näha oleks, sest kui ma oma "karjääri" kontoritöölisena jätkan, siis oleks liialt nähtav tätoveering natukene kohatu. Lisaks tahaks tätoveeringut pigem enda jaoks, mitte teiste jaoks.

Kuupäeva tahaks rooma numbrites, mis minu meelest üsna ajatu ja stiilne välja näeb:


Kuid enne on vaja teada saada, mis kuupäev sinna tätoveeringule tuleks ja kas mul selleks ikka julgust jaguks :)

Wednesday, 12 March 2014

Meil on ju aed ka

Internet ja arvuti söövad mu aja ära! Ma olen siin juba mitu tundi istunud ja pole ikka veel midagi väga asjalikku teinud. Isegi sünnitanud ei ole.

Toidutellimuse võtsin vastu ja panin kõik asjad ilusti kappidesse ära, see võttis oma 10. minutit. Lisaks teine masinatäis pesu on ka pesemas. Mis meenutab, et üks uus poja tekk ununes pessu panemata... See-eest käisin teist korda meie nirus aias ja panin voodilinad päikese kätte kuivama. See ajaloolune sündmus vajas kajastamist pildi näol:


Selline meie majatagune aed ongi. Majaesine aed kuulub ka meie korterile, aga see on sama niru. Plaanis on mõlemad murulapid küll natukene rohkem korda teha, et endal ilusam vaadata oleks ja et maja taga oleks võimalust ilusate ilmadega natukene päikese käes tsillida. Nüüd väljas olles lõikusin köögikääridega mõned pikemad puhmad maha, et linad ära mahuks (ennem oli aia eespool rohkem sarnane selle taganurgaga, kuhu ma veel ei läinud). Natukene kuivanud heina kiskusin ka paljaste kätega välja ja sain ilusti nõgese käest kõrvetada ka, sest mul targal olid plätud jalas. Ma ju ei kavatsenud seal pikalt olla...

Igatahes on vaja mingi aeg kusagilt reha muretseda, et kuivanud heinast lahti saada, ja mõne aiaomanikust tuttava käest muruniidukit laenata (või naabrite, neil on superkena aed, mul on alati häbi, et meie korteri eelmised elanikud kõik on selle nii unarusse jätnud). No kui päris küngastest ja mätastest aias lahti ei saa, et seal päris aega veeta, siis on vähemalt riietel seal ilusam kuivada ehk ühel päeval.


40 nädalat ja 2 päeva

Et kellelgi ei tuleks pähe mõte sellest, et ehk olen ma juba pooldunud, tuleb kirja panna, et ei ole :D

P eelmise nädala lõpus vahetas oma töötamise kellaaegu ja lollitas mõningaid meie ühiseid kolleege sellega. Nüüd alustab ta kella 8:30 asemel kell 10:30 ning esmaspäeval mõned kolleegid hakkasid juba lootma, et ta on nüüd isaduspuhkusel. Üldse tunnen ma talle kaasa, sest kõik teavad, et ma üle tähtaja olen ja küsivad P käest iga päev, mis toimub. Mõned naissoost kolleegid jagavad rõõmsalt temaga oma sünnituskogemusi ka, mis P'le küll eriti meelepärane ei ole :P

Eile õhtul natukene krambitas alakõhus ja toonuses oli kõht ka tavalisest rohkem, aga ei midagi, mida ma veel päris sünnitegevuseks nimetaks. (Liigse info hoiatus!) Ämmaemand ütles, et veritsus pärast eilset protseduuri on normaalne. See küll eile õhtuks lõpes, aga täna ärgates on jälle natukene. Internetist loetu põhjal on põhjust muretsemiseks ainult siis, kui verd on palju ja on puhas veri, mida mul pole, seega ma veel ei muretse. Poja siputab ka ilusti veel nii palju, kui tal ruumi on. Kõige hiljemalt kahe nädala pärast peaks ta meil lõpuks käes olema, sest siis sunnitakse ta haiglas kõhust välja, mis tundub aga NII pikk aeg.

Üritan mitte liialt stressata ja end ootamisega lolliks ajada ning naudin veel neid viimaseid päevi, kui ma saan südamerahus arvuti või teleri ees logeleda ja pean ainult iseenda eest muretsema.

Täna ilmselt koristan natukene, et end liigutada ja võib-olla ajan end mingi aeg välja jalutama ka. Kindlasti proovin ära ühe Baby Centre's kirjeldatud tantsu ja ehk ka midagi sellist lihtsalt enda lõbuks, kui selg liiga valus pole :D





Tuesday, 11 March 2014

40 nädalat 1 päev - ämmaemandaga kohtumine

 Ämmaemanda juurde minnes oli mul vaim valmis, et mulle öeldakse, et midagi veel ei toimu ja et ma nii pea sünnitama ei hakka. Seekord sain umbes 45. minutit oma arstiajast üle oodata ning seekord nägi mind teine ämmaemand, sest minu tavaline ämmakas on see nädal puhkusel.

Õnneks oli tegemist sama toreda naisterahvaga, kes kiirelt luges mu märkmed üle, kontrollis pissiproovi ja mõõtis vererõhku. Mõõtma ta mind ei hakanud, sest mõõdeti mind juba eelmine nädal, aga mudis kõhtu ja kuulas poja südamelööke küll. Kuna ma olin otsustanud stretch and sweep'i kasuks, siis sain püksid ka seekord jalast võtta. Stretch and sweep tundub UKs üsna tavapärane olevat, kahjuks Eesti raseduselehtedelt ma midagi selle kohta ei leidnud, kui ma nüüd kiirelt guugeldasin, seega ma ei tea, kas sellel on mingi eestikeelne nimetus ja kas seda üldse Eestis tehakse. Mina tõlgiks selle protseduuri ehk emakakaela stimuleerimiseks vms. Protseduur on aga selline, et arst teeb sõrmedega ringi peale emakakaelale, mis peaks sealseid membraane eraldama ja mis omakorda võib rasedustegevust esile kutsuda. Kui emakakael on liialt kinni veel, siis tehakse lihtsalt paar venitust või massaažiliigutust, et emakakaela loodetavasti pehmenema panna.

Ämmakas oli mind kontrollides esmalt väga üllatunud, et poja pea oli nii all juba. Emakakael pidavat umbes 2cm avatud olema ning kõvasti lühenenud/lamenenud. Sweep oli edukas ja nüüd ma ootan, kas hakkab midagi toimuma või mitte. Pärast protseduuri kontrollis ämmakas poja südamelööke jälle ja mingi hetk ütles, et mu kõht on toonuses, mina aga ei tundnud absoluutselt mitte midagi, mis oli natukene hirmus. Panime järgmise arstiaja järgmiseks nädalaks igaks juhuks, et protseduuri korrata, kui see ei töötanud, kuigi ämmakas ütles, et ta on üllatunud, kui ma siis veel rase olen.

Arsti juurest vudinaga (pigem aeglase pingviinikõnniga) bussi peale ning toidupoodi vürtsikat pitsat, ananassi ja kooki ostma, sest kes teab, pikalt ma veel jama süüa saan (jama söömise lõpetamise tähtajaks on meil P'ga mõlemal poja sünd).

Nüüd on tavalisest rohkem tuikavaid valusid alakõhus ja toonuseid, aga ei midagi, mida ma hakkaks veel sünnitegevuse alguseks kutsuma. Teiste naiste kogemused sama protseduuriga on seinast seina, seega ei hakka ma midagi liialt ette lootma. Mõndadel tehti üks päev sweep ja teine päev sündis laps, teistel tehti veel teine sweep nädal hiljem ja lõpus kutsuti haiglas ravimitega sünnitust esile. Seega võib minna nii või naa, aga proovida tasus.

Kui ma vahelduseks pidžaamadest välja sain ning linnariided selga panin ning juuksed ka ära sirgendasin, tegin endast kiirelt kiirelt paar klõpsu ka, et jääks ikka paunast rohkem mälestusi. Oma rasedust olen ma hoogsalt pildistanud ja mälestusi sellest ajast on küll ja veel, aga esimest korda rase olen ma ju siiski vaid ühe korra elus :)


Monday, 10 March 2014

Kodukontor

Kuna eilne päev möödus sedasi, et meist kahest kolme ei saanud, siis otsustasime ise uue pereliikme endale muretseda:


Meil on nüüd töötav arvuti :D P on ammuilma rääkinud, kuidas ta läpakaid vihkab ja kuidas ta meie elamises tahaks lauaarvutit. Sääste meil natukene on, mis oli uue auto jaoks kõrvale pantud, aga telefoni peal on ju raske autot otsida. Seetõttu otsustasimegi, et läheme ostame endale uue arvuti ning lükkame autoostu kuu võrra veel edasi, kui just vahepeal ei leia autot hinna eest, mis meil veel säästudes alles on.

Meie sassis vaba tuba muutus hoobi pealt väikeseks kontoriks, mida me planeerisime juba ennem nagunii. Andestage see kole vaip, majaomanik lubas, et see läheb vahetusse, aga tundub, et kiiret tal sellega ei ole. Laua ostsime IKEAst ja maksis ainult 17 naela ning tooli saime samuti IKEAst ja maksis see vaid 35 naela ning selle raha eest on üllatavalt mugav nahast kontoritool. Laua kõrval on ruum, kuhu hiljem saame poja korviga magama panna, kui ise samal ajal internetis olla tahaks, kui ta põõnab.

Arvuti ise tundub lahe olevat, ma istun siin esmakordselt seda postitust kirjutades, aga küll ma sellega tutvun. Nimelt on sellele Windows 8 peal, mida ma pole kordagi varem kasutanud, aga ehk harjun ära. Siiamaani olen hakkama saanud.

Kui kõik muu kraam sai meie uuest kontorist välja tõstetud ja kappidesse ära peidetud, siis tuli P'l peale tuhin ka kõik viimased asjad poja tulekuks valmis sättida. Et ehk laps sellepärast ei tule, et ma mõned asjad olin jätnud selleks ajaks, kui ta juba siin on. Tõstsime siis kohvilaua elutoast minema (uude kontorisse ukse taha peitu) ja nüüd saan ma oma kõhuga tegelusmati ja tooli vahel manööverdada:


P käskis lõpuks kõik pudelid ka karpidest välja võtta ja kööki valmis panna. Uuris neid pudeleid natukene, et kuidas nad töötavad ja on vist täitsa valmis neid varsti kasutama. Pudelitest meil puudust ei jää ja lutte on meil ka kokku lausa 5, mis pudelitega kaasa tulid. Plaanis on mul küll võimalikult palju pojat rinnast toita ja ma südamest loodan, et mul piima ikka tuleb ja jagub, sest ette ei ole veel midagi lekkinud, aga hellad on rinnad küll.


Enivei, arvuti on päris lahe ning sedasi vaid arvutile pühendudes telerist eemal istumine on ka mõnus, mitte pidev sehkerdamine arvuti ja teleri vahel. Vaja end nüüd hakata valmis sättima ja ämmakale minek, milles kirjutan pärastpoole, kui ma just sünnitama ei kuku :P

Kohtusin eestlasega :)

Ajaloo huvides paneks kirja, et eile sain ma siin ühe eestlasega kokku. Inglismaal ei huvitanud mind sealne Eesti kogukond eriti, kuid nüü...