Sunday 16 March 2014

41 nädalat

Olen ikka veel ühes tükis, eile polnud lihtsalt millestki kirjutada. Olin terve päeva üksinda kodune, igavlesin teleri ees, vaatasin 4 filmi ära ja hiljem olin unetu.

P läks keskpäeva ajal ragbiklubisse paari mängu vaatama ja õlut libistama. Küsis mitu korda, kas ta ikka võib, rahustasin, et ma ei hakka veel sünnitama. Mingi aeg helistas, et teised tiimikaaslased kutsusid ta välja edasi pidutsema, sest tal on ilmselt viimane nädalavahetus mitte veel isa olla. Enesetunne oli mul jätkuvalt hea, seega ei hakanud ma teda keelama, ega ma tal ema ei ole. Käis siis kodus riideid vahetamas ning ütles, et ma olevat ta ragbiklubis nüüd legendaarne elukaaslane, et ma talle linnaloa andsin. Vaesed teised mehed, kellel nii kurjad naised on, kes välja ei lase. Peale paari õlle ja mängu vaatamise ragbiklubis pole P kordagi mu raseduse ajal väljas käinud, seega on ta juba ülitubli olnud nagunii.

Omaette ma natukene tusatsesin küll, et talle ei ole kordagi pähe tulnud, et me võiks midagi koos teha, kasvõi kuhugi sööma minna, sest väljas söömas käimine meeldib mulle väga. Samas ei ole ma talle kunangi otseselt öelnud, et mulle nii väga meeldib väljas söömas käia ning ma tean ise ka, et ta suht kardab hetkel minuga avalikes kohtades käia, arvates, et ma iga hetk sünnitama hakkan. Kuid aega mul mõelda ja end üles kruttida oli küll.

Kesköö paiku sättisin end magama, kuid kell 1 läks uni ära, olles ikka veel üksi kodus. Vähkresin, mõtlesin veel natukene üle, lugesin raamatut jms. Kell 4 andsin alla ning kobisin voodist välja elutuppa telekat vaatama. Üsna pea pärast seda laekus meremees P ka koju. Kaine peaga on purjus inimene ikka üsna koomiline, eriti arvestades seda, et ta ei ole väga ammu rohkemalt alkoholi joonud. Muudkui virises, kuidas ta mind igatses ja kuidas teistel sõpradel olid tüdruksõbrad kaasas ning kuidas ta tundis end kui viies ratas vankri all, kui teistel paaridel armastus peale tuli. Üleüldse olevat ööelu siin väikeses linnas jama olnud ja tal oli igav, kuigi iseenesest oli tore vahelduseks välja minna. Tegin hea naisena talle grillsaia ja kohvi, et ta kiiremini magama ära saada. Soius tükk aega voodi peal veel, kuidas ta ei suuda poja sündi ära oodata ja kuidas ta ei taha, et poeg kunangi suureks kasvaks. Vaatamata ta mitte-kainesusele oli seda väga armas kuulata, peaaegu oleks pisargi silma tulnud.

Olles ta magama pannud, sain lõpuks ise ka umbes 4 tundi und. Siis läks väljas liiga valgeks ja ülemiste naabrite lapsed hakkasid ringi jooksma. Kuna kodus istumisest on kopp ees ja meespoolest täna vaevalt tegijat on, siis on plaanis mingi aeg omaette jalutama minna ja kuhugi lähedal asuvasse kohvikusse kooki sööma minna. Ehk suudan tas natukene süümekaid ka tekitada, sest tema süü, et ta mu mõtteid ja soove silmist ei loe :P Vähemalt on mul boonuspunktid kirjas selleks ajaks, kui poja piisavalt suur on, et ma saan poisid koju jätta ja ise välja minna :)

5 comments:

  1. oi oi, mul hakkab su pärast juba süda valutama, sest need pisikesed v6tavad ju nädalas oma 300 grammi juurde... Loodetavasti ei kasva pisike nii suureks, et tuleb erakorraline keisril6ige. Siis vist eelistaks ma esilekutsumist, kuigi sünnitus v6ib siis veidi valusam olla. Oleks hea, kui Cooper varsti ise teele asuks:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei kasva ta midagi liialt suureks, ma selle pärast ei muretse. Loomulikult sünnitama asuda oleks ikka tore, aga siiski nõustusin esilekutsumisega. Füüsiliselt saaks ma ootamisega veel hakkama, aga vaimselt on jõle kopp ees.

      Delete
  2. Eelmine kommentaator, mis sa arvad, et oled abiks või? Et toetad teist ootuses...? Bullshit. Pole siin vaja inimest õudus-stsenaariumitega (st sitaga) üle valada. Sellised need passiiv-agressiivsed eestlased on. Pärast on uh ja ah ja et ma ju "mõtlesin Ainult Head" ja et "arvamust ka ei tohi enam avaldada". Mine metsa.

    Tean millest räägin, olen kõik lapsed üle kandnud ja tean sellega seonduvaid tundeid liiga hästi. Mina kandsin esimese lapse 42+0, oli 3800 grammi ja täiesti loomulik sünnitus. Teine tuli 41+0 ja kaalus 4550 grammi. Ka sai täitsa ise välja pressitud, mis seal ikka. Ära lase end neist "muretsejatest" häirida, laps tuleb kui ta selleks valmis on. Usalda oma keha ja beebi valmidust, kõik läheb hästi. Vahepeal paar(sada) korda treppidest käimine ka ei tee paha ;) (mul aitas) Ole tubli!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei võtnud ma eelmist kommentaari tõe pähe, sest nii palju, kui ma lugenud olen, siis nende kasv aeglustub kõvasti, kui üle tähtaja lähevad :)

      Võtan rahulikult ja ei muretse absoluutselt. Kahjuks treppidest mul käia kusagil ei ole, aga eks ma üritan ikka väljas jalutamas käia. Aitäh!

      Delete
  3. Marile vabandused. Anonüümse kiitikaga n6us. Ei tahtnud sellist muretsevat kommentaari kirjutada, millega kellelgi midagi peale hakata pole, kuidagi lihtsalt läks nii. Kokkuv6ttes tahtsin tegelikult öelda, et see esilekutsumine pole k6ige hullem asi, mul endal oli see esimese lapsega ja ma eelistaks seda keisril6ikele. Tegelikult ma tahtsin öelda, et vahet pole, kuidas laps sünnib, ikka l6pptulemus loeb. Peaasi et laps ja emme terved, k6ik muu on nagunii tähtsusetu.
    Siiski oli mul hea meel lugeda, et üle tähtaja lastel kasv aeglustub.
    Küll k6ik läheb hästi ja saate oma p6nnikest kallistada. Seniks nautige veel viimaseid kahekesi olemise päevi:)

    ReplyDelete

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...