41 nädalat ja 2 päeva - sünnitusplaanist

Ma juba ütlen ette ära, et mu teine sweep-protseduur küll ei töötanud. Pärast esimest sain tunduvamalt rohkem toonuseid ja kergeid valusid, aga seekord pole peale kerge veritsuse mitte midagi. Veeren siis rõõmsalt edasi nädalavahetuse poole.

Täna öösel nägin unes nii selgelt, et mul hakkasid tuhud. Ma isegi tundsin neid valusid nii selgelt. Ärkasin kerge hirmu ja lootusega ja midagi valutaski. Mu vasak käsi! Oleks tahtnud natukene vanduda küll. Armastan nimelt oma käte peal magada ja kui pea ringluse kinni surub, siis tihti ärkan tundetute või valusate käte peale. Täna oli väga valus, aga kahjuks mitte see õige kehaosa.

Paneks kirja, mida ma oma sünnitusplaani mõelnud olen. Midagi ma haiglasse kaasa võtuks päriselt paberile kirjutanud ei ole ning plaanin suuremas osas vaadata, kuidas läheb. Ei ole mul mingeid illussioone, et ma kõike saan, mis tahan, seega ei ole valinud välja laulu, mida ma tahaks just täpselt sel hetkel kuulata, kui poja sünnib jms.

Esimese asjana ämmaemandaga valuvaigististest rääkides ütlesin, et ma tahan epiduraali. Müts maha naiste ees, kes tahavad ja kes on täiesti valmis võimalikult loomulikult ja looduslikult sünnitama, kuid see ei ole minule. Ma ei ütleks, et ma kohutavalt valu kardan, kuid kui on olemas vahendid, millega ma saan võimalikult valutult sünnitatud, siis võtan ma nad rõõmuga vastu. Eile mu ämmaemand küll ütles, et ta arvab, et ma lõpuks sünnitan epiduraalita. Nimelt olevat ma läbivaatuse ajal liiga chill olnud ja ta arvab, et mu valulävi on kõrgem, kui ma ise arvan. Venitas ja sehkendas ta seal allpool küll, aga no ei olnud valus ja ma ei hakka mingi väikese ebamugavuse üle ka nägu kirtsutama. Kuid kui ma oma hiidlast pean välja punnitama, siis ei taha ma seda valu küll tunda. (Hiidlast seetõttu, et mu kõhu mõõtmete kasvukõvera järgi on ta juba praegu üle 4kg ja 42. nädala tähtajaks ennustatakse 4,5kg. Muidugi on see väga umbes mõõt ja lapse kaalu saame teada alles siis, kui ta omaette kaalule panna saame, aga ma olen pontsakaks pojaks valmis.)

P on kindlasti kogu sünnituse minu kõrval. Ta ei ole küll suurem fänn kehalistest asjadest rääkimagi, seega olen ma talle korduvalt öelnud, et ta võib vabalt ka ukse taga oodata, kui ma punnitan. Sellest ta küll keeldus ja ütles, et ta tahab kindlasti sel hetkel seal olla, olgu see ükskõik kui hirmus kogemus. Ma olen talle öelnud, et ma sooviks, et ta asukohalt mu pea poole hoiaks ja mind sealt altpoolt vaatama ei läheks, kui poja pea välja tulema hakkab, aga kui sel hetkel saab ta uudishimu temast võitu, siis on mul ilmselt punnitades suht suva, kes mind sealt altpoolt näeb. Nabanööri lõikamise kohta on P öelnud, et ta ei tea, kas ta tahab seda lõigata või mitte. Mul on jälle sellest suva, see on tema otsustada. Seega ongi hetkel meil mõeldud, et esimese plaani järgi ta seda ei tee, aga samas kui sel hetkel tuleb suur isatunne peale ja ta soovib seda teha, siis ta võib.

Pärast sünnitust tahan ma kohe kindlasti nahk-naha kontakti. Eelistaksin, kui suurem löga lapselt ära pühitakse ja seejärel ta mu rinnale või kõhule asetatakse.

Lisaks soovin ma nabanööri hilist läbilõikamist, et laps sealt võimalikult palju head verd saaks.

Süstidest tol hetkel tahan mina süsti platsenta väljutamiseks ja lapsele K-vitamiini.

Rohkem midagi väga täpselt ei olegi mõelnud, vaatame, kuidas läheb. Isegi need esialgsed mõtted võivad kõik ju mitte täide minna, sest iial ei tea, mis sünnituse ajal toimub/juhtub. Pärastpoole saab võrrelda vähemalt, kui palju ma oma tahtmist sain :)