41 nädalat ja 3 päeva

Ma olen end väga meelestanud sellele, et ma ei hakka igat väikest valu või tavapärasest teistsugust tunnet võtma kui märki lähenevast sünnitustest. Nalja teevad kõik need postitused mu märtsi beebide grupis, kus 37. nädalat rasedad arvavad, et nende kõhulahtisus ja suur koristamise isu on märk sellest, et nad hakkavad kohevarsti sünnitama. Mitte ei saa aru, miks on vaja end pidevalt üles kruttida ja lootust hellitada, et EHK nüüd varsti.

Muidugi ootan mina ka, et midagi toimuma hakkab, aga kuni ma päris karme krampe ei saa või veed katke, siis arvan jätkuvalt, et sünnitegevus on minust veel kaugel. (Liigse info hoiatus!) Limakork on mul eraldunud juba poolteist nädalat ning esimesed paar päeva arvasin ma tõsiselt, et lihtsalt voolus on, kuigi see nägi ikka hoopis teistmoodi välja. Teades, et see võibki päris pikalt enne sünnitust eralduma hakata, ei teinudki ma sellest suurt numbrit.

Eile õhtul tekkis mul vist esimest korda see väike mõte, et ehk nüüd midagi juhtub. Kella 10 ajal hakkas alakõht valutama ja jäigi valutama. Selg oli ka väga kinnine ja valus, kuigi tol päeval ma midagi väga füüsilist ei teinud. Võtsin küll valuvaigistit, aga teadmata ajal öösel vetsus käies ikka veel tuikasin. Kuni ma kell 9 üles ärkasin, tundes end imehästi ja ikka veel väga rasedana.

Nüüd on küll taas kerge ebamugavustunne alakõhus, aga ma lihtsalt plaanin seda ignoreerida, sest ma ei viitsi enam loota midagi, see teeb tusaseks.

Lõpetuseks midagi, mille üle ma eile vähemalt viis korda naersin. Mul ei ole hetkel palju meelelahutuseks vaja.