Tuesday, 5 May 2020

Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et neist saab väga korralikke asju, kui tekkis võimalus kõik uued asjad osta, seda ma ka tegin. Ehk just see nimetus "kaltsukas" tekitab vastumeelt. Nii UKs kui ka siin Uus Meremaal on teise ringi poed alati mingi heategevusorganisatsiooniga seotud, kellele kõik tulu läheb.

Just lastele keeldusin ma pikalt teise ringi asju ostmast-saamast. Cooperil ja Amberil olid vaid uhiuued riided pikalt. Kuid siis oli meil kaks sissetulekut ja ainult kaks last. Nende väga korralikud riided ma samuti müüsin või andsin ära, aga ise neid ostma ei hakanud. Vaid Amberiga hakkasin ma mingis eas siinsetes humanates käima ja talle vahvaid kleite ostma, kuid tavaliselt ma peale kleitide väga palju rohkem ei uurinud laste riietest. Täiskasvanute omadel käisin paar tiiru üle ja sain väga väga kenad ja korralikud pluusid väga väikese raha eest ja eks nii see vaikselt hakkas.

Kui ma Hunterit ootasin, siis keegi pakkus Facebookis kasutatud riideid esimeseks eluaastaks $20 eest. Mõtlesin, et proovin sedasi pimesi ostmist. Ja vau! Suur kastitäis riideid ja nii korralikud! Keegi teine pakkus siis portsu vastsündinu riideid täiesti tasuta. Päris uhiuue beebi riideid oleks juurde vaja olnud, seega võtsin selle pakkumise ka vastu. Ja jälle oli tegemist ülimalt korralike riietega. Seega, enne Hunteri sündi oli tal korralik kapp riietega olemas ja nende jaoks ma ise kulutasin väga minimaalselt.

Mainiks ära, et siin antakse tasuta asju väga tihti ära. On neid, kes müüvad, aga ka neid, kes väga tihti lihtsalt annavad ära. Oleme ise samuti teinud näiteks kolides. Nii riideid, mööblit kui ka muud kraami. Enamasti käib see Facebooki kaudu, nii eraldi tasuta andmise (pay it forward, mis tähendab, et kellegi heateo tasuks teed ise kellelegi teisele edasi heateo) gruppides kui ka kohalikes emmede gruppides. Tuleb vaid silmad lahti hoida ja õigel ajal jaole saada.

Sedasi olengi ma hakanud meie lastele riideid saama täiesti tasuta. Kõik mis neile väikeseks jääb ja veel korralik on, läheb järgmistele edasi admiseks. Mõned üksikud riided siit sealt olen neile ostnud ka ning need panen tavaliselt ka edasi andmise pakkidesse, et järgmistele kasutajatele rõõmu teha. 

Näiteks kui me Whangareisse tagasi kolisime oli meil väga minimaalne garderoob. Küsisin ise julgelt kohalikust emmede grupist, et kas kellegil oleks midagi ära anda või soodsalt müüa, sest muidugi on kõigil lastel samal ajal kasvuspurt. Mõne jaoks oleks ehk küsimine ülimalt piinlik, aga seda samuti tehakse siin nii tihti ja see on nii tavaline. Mainiks ruttu ka ära, et lapsed käivad siin kõik üldiselt üsna suvakalt riides ning lasteaias käiakse meelega vanemate ja rokasemate riietega, sest need saavad mustaks nagunii. Suurlinnades on see raudselt teistmoodi ja on meie vähe chillimas linnas ka neid, kes lapsed uhketes riietes lasteaeda saadavad ja siis kasvatajatele ütlevad, et nood silma peal hoiaks, et laps mustaks ei saaks. Mis on ju üsna jabur. Igatahes, küsisin ja vaid paari inimese käest sain NII palju asju ja nende eest nad midagi ei soovinud. Pakkisin meie väikeseks jäänud riided kokku ja andsin samuti edasi.

Näiteks eile just pakkus üks naine 2aastase poisi riideid ära anda. Hunter on meil hetkel umbes 18-24kuu riietes, mõned üksikud esemed on täpselt 1aastase suurusele,  kuna ta on nii pontsu. Saime sellise hunniku:


Sorteerisin läbi ja paar asja läksid ära viskamisele, kuid enamus olid väga väga korralikud. Mõned lähevad juba nüüd selga ja enamus ootavad veel paar kuud kasvamist, kuid vähemalt oleme järgmiseks kasvuspurdiks valmis. Ja lähipäevil saan jälle meie väikeseid riideid sorteerida ja neist lahti saada.

Kuna ma ei ole pea kolm aastat tööl käinud ja midagi sisse ei too, siis ma ise tunnen, et see on vähemalt minu viis panustada meie majapidamisse. Väga vaesed me ei ole hetkel, kõhud on täis ja maksud makstud, aga ega me päris priisata ka ei saa. Lisaks on taaskasutuse teema mulle aina rohkem hingelähedane ja ma tunnen hästi, et ma ei osta hulga masstoodetud riideid, sest need oleks ainsad, mida meie eelarve lubada saaks.  

Samuti teen natukene koostööd ühe üsna uue heategevusorganisatsiooniga meie linnas, mis päästab kangaid-riideid prügimäele minekust. Teeme omakorda koostööd kohaliku Salvation Armyga ning sorteerime läbi riided, mis nad muidu prügimäele saadaks. Tihti on neist väga korralikke asju, kus vaid väike auk või väike plekk või puudub nööp. Meil on grupp vabatahtlikke, kes neist siis midagi uut teeb või nad ära parandavad. Mõned riided, kusjuures, on lihtsalt täiesti korralikud ja meie jaoks arusaamatu, miks nad äraviskamisele mõeldud on. Kuid selle jaoks me neid päästamegi! Palju läheb asju teistele heategevusorganisatsioonidele ning vabatahtlikud ise saavad ka mõned esemed, kui midagi silma jääb. Oma mudilastele olen sealt paar asja saanud. Näiteks Amberile ühe talvejope, mille sisemine vooder oli natukene katki, kuid väljastpoolt oli väga korralik. Parandamine võttis mul mingi 5 minutit ja lapsel jope olemas. Veebruaris avasime just oma väikese poekese ka, kus me ümbertehtud esemeid müüme ja algus, enne koroonat, oli väga edukas. Minu panus on ribadeks lõigatud t-särkidest uute asjade tegemine, heegeldan ja koon neist igasugu asju. Paar naist teevad sama ning õmblejaid on meil ka üsna mitu. Vahva seltskond ja me teeme midagi head, mis on super.

Lõpetuseks mõned pildid näitamaks, mida lapsed siis kannavad ka. Päris kaltsakad nad ei olegi :)


 




Saturday, 25 April 2020

Iseennast leides

Kui naine saab emaks, siis tihti tuleb teemaks, kuidas nad ei taha oma endist ennast kaotada, kuidas nad ei tunne nagu vana "mina" või kuidas nad mingil hetkel selle vana "mina" taaskord leiavad. See on minu meelest sama jabur, kui raseduseelse figuuri võimalikult kiire taastamine, sest olgem ausad, pärast rasedust ja lapse saamist ei ole mitte midagi enam endine. Kuidas saab olla sinu "mina" täpselt see, mis ta ennem oli, kui sul on juures hing, kelle eest hoolt kanda. Enamasti peaks prioriteedid ikka täiesti muutuma ja see on täiesti normaalne. Muutus ei ole halb! Me ei pea olema täpselt sama mõtteviisiga 30selt kolme lapse emana, nagu me olime 20selt vallalisena. Mitte, et me 20selt halvad oleks olnud, pigem täiesti normaalsed 20sed. Kuid muutust ja arengut peaks pigem tähistama ja nautima, mitte arvama, et maailma lõpp on, et me pole vanad "minad".


Viimaste kuude jooksul olen ma hakanud palju rohkem tähelepanu pöörama enda "minale". Pere pisim aina kasvab ja reaalsus on see, et ühel päeval ma enam ei ela selles beebimullis ja ei ole lihtsalt ema. Aga kes ma siis olen? Mis on see, mida ma hindan? Mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks? Tunduvad nagu üsna lihtsad küsimused, aga kui neile tõsiselt keskenduda, siis nad nii lihtsad ei olegi. 

Tegin Myers-Briggsi isiksusetesti, mille tulemus minu jaoks oli INFJ. Uurisin just, et see test on täiesti eesti platvormidel ka olemas, ning selle saate teha SIIT. INFJ on selle lehe järgi "Südametunnistusega humanist". Lingitud artikkel on üsna lühike, aga inglisekeelseid kirjeldusi lugesin tõsiselt süvenedes rohkelt. Tore oli kogeda äratundmisrõõmu ja arusaamist. INFJ on nimelt üks haruldasemaid isiksusetüüpe, mis seletab, miks ma nii tihti tunnen, et ma ei ole teistega samal lainel. Seda on raske seletada, aga ma tihti tunnen, et ma ei sulandu seltskonda. Ma ei oska, ja tihti ei taha, n-ö väikejuttu teha. Mu huvid on tihti teistest väga teised. Mind tihti lihtsalt ei huvita, kuidas kellelgi suvalisel läheb, mis tähendab, et sõprussuhteid luua on mul üsna raske. Samas ma ei tunne, et mul olekski palju sõpru vaja. Ma naudin üksi olemist ja mul on mu pere, kellest täiesti piisab, mul ei ole rohkem selliseid lähedasi inimsuhteid vaja. Kui nad juhtuvad, on tore, aga ma ei VAJA, et mul rohkelt sõpru oleks. Ei, see ei tähenda, et ma eriline oleks, ma olen lihtsalt teistmoodi. Emotsionaalne introvert, kes tunneb palju ja mõtleb pisiasju üle. Nii vabastav oli aga mõista, et ma ei ole katki ja ma ei ole imelik, et ma rohkem teiste moodi ei ole. 

Isolatsiooni alguses registreerisin end tasuta lühikursusele nimega Budism ja Moodne Psühholoogia, Princetoni Ülikooli kaudu. Olen väga hakanud tähele panema, kuidas midagi nagu suunab edasi ja et ehk juhus ei olegi alati juhus. Nimelt üks koolikaaslane, kelle sotsiaalmeedia postitusi ma tavaliselt ei märkagi, jagas linki tasuta mainekate ülikoolide internetikursustele. Vaatasin nimekirja, mõtlesin, et kui lahe, aga selleks mul raudselt aega ei ole. Kuid meelest ei läinud ning registreerisingi end lõpuks ülalmainitud kursusel. Ma ei teagi, miks ma selle valisin. Psühholoogia mulle meeldib, aga budismist ma eriti palju ei teadnud. Kuid hakates kursust läbima oli tõeline lambipirni hetk, et budism on nii sarnane sellele, mida ma hindama olen hakanud, nagu lihtne elu, minimalism jne. See on lihtsalt nagu samm edasi samas teemas.

Ei, ma ei hakanud üleöö budistiks, aga selle kohta õpin ma edasi ja see tõesti võlub mind. Usust õppimine ei tähenda ka seda, et ma iga päev tundide viisi selle kohta loeks, vaid siis, kui ma selleks aega leian, mida mu mudilaste kõrvalt meeletult ei ole. Samas mulle meeldib, et mul on siis aega selle kõige üle mõelda. Leidsin ka eesti keeles päris hea sissejuhatuse budismi huvilistele - SIIT. Kõike ma järgima ei hakka, kuid mitmed selle mõtteviisid tahan ma enda puhul rakendada küll. Sellest kõigest rohkem, kui ma rohkem ise mõistan. Mediteerimist ja joogat tahan ka väga proovida, aga 24/7 lastega koos olles on need veel võimatud. Üks hommik proovisin ühte superlihtsat ja lühikest joogavideot. Nii kui lapsed nägid, et ma midagi teistmoodi tegin, ronisid nad mul sõna otseses mõttes seljas. Iseenesest liigutused mulle meeldisid, aga kahjuks jah hetkel ei ole seda omaette olemise aega. Kuid ma uurin selle kohta edasi ja küll kunangi tuleb ka aeg, kui ma oma päeva rahuliku joogaga alustada saan ja päeva rahustava meditatsiooniga lõpetada saan. 

Samas mõistsin, et minu jaoks on kudumine-heegeldamine nagu omaette meditatsioon. Kui ma tunnen end pingelisena, siis need tegevused maandavad mind väga hästi. Neid tehes ma tihti ei mõtle maast ja ilmast vaid keskendun käesolevale tegevusele ja puhkan hinge.


See teekond oma sisemaailma avastades ei ole alati lihtne. Tuleb võtta samm tagasi ja mõista, mis on meie head ja vead ja kuidas neid kõige paremini rakendada. Kuid see teekond end avastades on põnev ja väga positiivne.

Friday, 3 April 2020

Koroonapäevik Uus Meremaalt

Lammas all paremas nurgas.
Ajaloo huvides ei saa mitte kirja panemata jätta preagusest COVID-19 pandeemiast. Täitsa lõpp, mis meie elu jooksul ikka toimub, tõeline ajalugu. Ja üsna hirmus ajalugu.

Esimesi uudiseid sellest lugeda oli üsna absurdne. Tollal polnud meil siin maakera kukla all veel ühtegi tuvastatud haiget, kui Hiinas oli hullus ja Euroopas viirus aina rohkem levimas. Siis hakkasid vaikselt tulema, esmalt 5 juhtu, paar veel, mõni päev ei ühtegi. Pikalt olid nendeks vaid sisse reisinud inimesed. Tänaseks (3aprillil) on testitud ja kinnitatud haigeid 723 ja vaid üks surm. Paranenud on üle 90 inimese, mis on samuti super.

Me olime väga heas positsioonis selles mõttes, et saime teiste riikide peal näha, mis toimub ja meie riigil oli aega selleks valmistuda. Mistõttu kuulutatigi meil üsna varakult välja neljas tase ning kõik läks lukku. Esmalt suleti koolid-lasteaiad, mõni päev hiljem tuli pommuudis, et kuulutati välja tase 3 ja kahe päeva pärast tuleb tase 4 (see oli siis 25märtsil, mu nimepäeval, ning vähemalt 4 nädalaks). See tähendab, et kõik peavad olema oma kodus (va hädavajalike tööde tegijad) ja vaid hädavajalikud teenused on saadaval. Kodu ja selles olevaid inimesi kutsutakse siin mullideks ja teiste mullidega kokku saada ei tohi. Politseil on võim inimesi arestida, kui nood mingeid kokkusaamisi korraldavad. Üldiselt loetu põhjal on meil üks karmimaid garantiine. Kõik aga selleks, et viirus võimalikult ruttu kontrolli alla saada ning et me võimalikult ruttu tavaellu naaseda saaks. Ma olen sellega isiklikult väga nõus.

Toidupoed on muidugi avatud, kuid neiski on suured piirangud. Mina ise poes käinud ei ole, P on garantiiniajal selle töö enda peale võtnud. Esmalt lubatakse poodi vaid teatud arv inimesi, mis tähendab, et poodide uste taga on enamuse aja pikk pikk järjekord, sest inimestel peab 2 meetrit vahet olema. Meie ostame oma toidud enamasti Pack N Save poest, kuhu väga kiirelt lisati kaitse-ekraanid töötajate ja ostjate vahele ning igasugu lisaseinad. Väga super minu meelest. Hullu ostlemist tuli siin samuti ette, mistõttu on enamustel asjadel kahe asja limiit. Mis tähendab küll näiteks, et meie pere peab tihedamini poes käima. Kaks pätsi saia kestab meil maksimum 2 päeva. Samuti joome me sojapiima ja see tuleb vaid liitrites pakkides. Külmikut meil hetkel ei ole, kuna liha ja muid loomseid tooteid mitte tarbides oleks meil see üsna tühi. Sojapiima alati tarbime päevaga ära ja riiulil olles on see täiesti okei. Jahu on küll üks asi, mida pole nädal otsa kusagilt poest leidnud. Täitsa hulluks ajab, sest ideaalne aeg lastega küpsetamiseks ja emotsioonide ära söömiseks. Üks päev küll lasksin kaerahelbed läbi köögikombaini ja tegin ise jahu, et õunakrõbetikku teha. Leidlik peab olema ja väga hea tuli välja. Lisaks, kui P toidukraami koju toob, siis ma alati puhastan selle antibakteriaalse vahendiga üle. Igaks juhuks.

Mida me siis teha tohime? Mitte eriti palju! Kodust välja võib minna jalutama vaid kodu ligidal, kuhugi terviserajale või randa selleks sõita ei tohi. Enamus poed on kinni, osta saab vaid eluks vajalikke asju. Esmalt olid ka kõik riiete poed kinni, kuid nüüd mõned internetipoed tehakse lahti, sest talv tulekul ja eks selleks ole riideid vaja. Toidukohad on endiselt suletud, kiirtoitu kusagilt endale koju tellida ei saa. Mul oli kogemus üks päev apteegis käia, mis oli üsna ulmeline. Hunter sai endale väikese infektsiooni ning arstiga telefoni teel konsulteerides saatsid nad retsepti apteeki, kust ma kreemil järgi käisin. Apteeki sisse ma ei saanudki, neil oli laud ukse peal ees, töötajatel kindad käes ja maskid ees. Küsiti mult ukse peal, mida soovin ning toodi see kätte. Väga sürr oli.

Kuna me oleme muidu väga kodune pere nagunii, siis muidu see meid väga hulluks ei aja. Meil on piisavalt suur maja, et kõigil on ruumi. Meil on oma väike aiake, kus lapsed ringi joosta saavad ja kus me värsket õhku nautida saame. Sel ajal korteris istumine oleks küll surm. Õnneks ilmaga on meil ka vedanud ning mõnus 23-24kraadine sügisilm päeval. Cooperile on seletatud küll, miks me kodus oleme, aga tal on sellest üsna savi. Ega me kodus sellest liialt ei räägi ja teda seetõttu ärevaks tegema ei hakka. Koolist on tal õppimist kodus ka, kuid pigem on see, et tee palju jõuad. Iga päev kindlaid asju tegema ei pea. On paar vihikut kirjatöö ja matemaatika jaoks ja mõned raamatud lugemiseks. Väga lastesõbralik variant. Palju ma tal ei käse teha ja kahe teise puugiga on see raske ka, kuna nad on alati seljas ja ma ei saa kahjuks suurema poisiga lihtsalt istuda ja õppida. Muidu mulle see meeldiks, kui saaks temaga vaid rahulikult istuda.

Kolme lapsega kodus muidugi sel ajal igav ei hakka. Hoopis vastupidi, pärast oleks puhkust vaja! Teen interneti kaudu tasuta kursust ka lihtsalt huvi pärast, teemaks Budism ja psühholoogia. Väga põnev. Üldse olen sel perioodil hakanud rohkem uurima vähe hingelisemate teemade kohta, nagu näiteks Budism, mediteerimine jne. Minimalism ja lihtne elu on mulle paar aastat hingelähedased olnud ning tundub väga õige järgmine samm. Päris Budistiks ma üle öö ei hakka, kuid neil on palju väga häid õpetusi, mida oma elus rakendada. Mediteerimist ma samuti veel proovinud ei ole, kuna mul lihtsalt ei ole üksinda aega hetkel. Harva saan isegi vetsus üksinda käia! Kuid loen ja õpin ja küll kunangi proovin ära ka.

Tänaseks poolteist nädalat oldud, kaks ja pool vähemalt veel, kui just seda perioodi ei pikendata. Saame vabalt hakkama :)

Kuuene Cooper

Meie kõige suuremal pisikesel oli ka lõpuks sünnipäev ning nüüd on ta juba kuuene. Vaadates alumist pilti, küll on alles kasvanud! Selle karu tõi P talle päev pärast sündimist, kui ta meile haiglasse järgi tuli. Amber ja Hunter ei saanud midagi, esiklapse rõõmud.


Päris pidu pole Cooperil endiselt veel kordagi olnud. Pole peret ligidal ja ta pole veel ühes koolis piisavalt pikalt olnud, et sealt sõpru koju kutsuda. Koolis on ta nüüdseks jälle veebruari algusest saadik käinud. Meil on kodu ligidal kolm kooli, mis on jalutuskäigu kaugusel, sest ma ju endiselt ei sõida. Üks tavakool ja kaks kirikukooli. Tavakool meile ei sümpatiseerunud. Katoliiklik kool on üks linna parimaid algkoole, kuid neil polnud vabu kohti mitteusklikele. Viimane valik oli Seitsmenda Päeva Adventistide kool. Tegemist pisikese ja koduse kohaga, umbes 40 õpilast (1-8klass), kuhu tundsime, et Cooper oma natukene õrnema hingega sobiks hästi. Maksab natukene, aga see on seda väärt. Tal tekkisid väga ruttu oma sõbrad, kuigi enamus õpilasi mängivad tihti koos. Õppimine läheb samuti hästi, ta õpetaja on korduvalt maininud, kui hästi ta loeb. Oleme selle valikuga väga rahul.


Kuuene Cooper on endiselt toiduga ekstreemselt valiv. Seega kooki sünnipäevaks ei saanud, kuna ta ei söö ühtegi kooki. Selle eest, minu rõõmuks, meeldivad talle minu kaneeliküpsetised ning õige pool-eestlasena tellis ta endale hoopis kringli pidupäevaks. Tähtsale päevale kohaselt tegin selle kuuekujulise.


Milline kuuene Cooper on? Esmalt mainiks ära, et me iga päev imestame, et kuidas ta meil nii hästi välja kukkunud on. Eriti kui ta väiksema õe ja vennaga tegeleb. Ta on nii rahulik ja leplik nendega, aitab hea meelega jne. Tõeline super suurem venna. Muidu ongi üsna asjalik meil, kuigi ega ma palju tal teha ei käse kodus ja naudib lapsepõlve.


Huvidest meeldivad talle eelkõige videomängud ja superkangelased. Kui väiksena oli ta suur autode fänn, siis nüüdseks on tal neist sügavalt ükskõik. Tal on imeline kujutlusvõime, mida ka ta õpetajad korduvalt maininud on. Tihti teeb ta ise jutukesi, mis tähendab, et ta läheb kuhugi natukene omaette ja siis mängib terve näitemängu maha, enamasti küll teemades mingi võitlus. Näiteks üks päev koolitööd tehes (kuna koroona tõttu on meil koolid kinni hetkel, millest teen eraldi postituse) pidi ta mõtlema loomi, kes djunglis elavad. Tavaliste loomade asemel tegi ta oma versioonid, gorillast sai gorilla ja elevandi segu, ahv oli ka mingi teise loomaga segatud jne. Täitsa põnev, mis tal kõik sealt peakese seest välja tuleb.


Suur videote fänn on ta meil ka ning jälgib üsna mitut YouTuberit, kes enamasti mängude teemalisi videosid teevad. Hoian alati kõrva peal, et tegemist ikka lastesõbraliku videoga oleks. Issiga aeg ajalt üritavad oma videosid ka teha, aga issi on natukene aeglane nende kokku panekul. Muidu, kui ta videosid ei vaata ja jutukesi ei tee, siis üksinda ta väga palju mängida ei taha ja sunnib meid päevas korduvalt mängima. Eks paar korda teeme mängu ära, paari pisema kõrvalt, kes on parajad koaalad, on väga raske seda aega leida, aga natukene ikka leiame.

Sünnipäevakingiks sai ta Ryani roboti, millest pilti ei olegi. Seda tahtis ta poest juba kuude viisi. Muidugi nüüd, kui me lõpuks talle selle olime valmis ostma, ei olnud seda kusagilt Uus Meremaalt saada. Leidsime USA Amazonist, kust see topelt maksis, aga oli seda väärt. Lisaks sai ta naljade raamatu ja heegeldasin talle Kick the Buddy mängust Buddy, millega ta samuti super rahul oli.

Igati super poiss see meie esiklaps, kes on öelnud, et ta ei taha iial meie juurest välja kolida. Eks paarikümne aasta pärast vaatame, kas see lubadus tal pidama jäänud on :)


Tuesday, 17 March 2020

Amber sai kolmeseks

Jätkates sünnipäevakuu postitustega, nädal pärast Hunteri esimest sünnipäeva sai meie preili Amber kolmeseks. 


Endiselt on Amber meie pere tulesäde. Nii palju isiksust ja iseloomu, nii palju rõõmu ja emotsioone. Loodan, et ta jääb igavesti sama tugevaks isiksuseks! Mitte, et see muidugi ühte kolmeaastast kasvatades alati kerge oleks, haha.


Kingituste osa pealt võtsime jälle vabalt ja nii tore oli näha, et laps päriselt ka mängib sellega, mis sai, mitte et kümnest mänguasjast pooled jäävad niisama seisma. Leidsin talle taaskord teise ringi poest Barbie, mis maksis $6, ja ta auto, mis oli vaid $12. Mõlemad justkui uhiuued, vaid karpe polnud ümber. Nüüd saan ma mõnuga Barbiele riideid teha :) Lisaks heegeldasin ma ise talle Baby Sharki padja. Laul ja need tegelased talle meeldivad ja padja üle oli tal isegi vist kõige parem meel, mis mul hinge soojaks tegi. Oi küll mulle ei meeldi mänguasju ja muid selliseid väiksemaid mitme osalisi asju nikerdada, aga laste rõõm on seda väärt. Nüüdseks oleme padjaga koos oma 500 korda laulnud.


Paneks ka natukene kirja, mida meie kolmene oskab ja mida ei oska. Päris pikka juttu me temaga veel ajada ei saa, kõnet nii palju ei ole. Küll on ta sõnavara viimase kuu-kahega väga palju edasi arenenud. Kuigi päris lauseid ta kokku ei pane, on tal selged tähestik ning numbrid 1-10, ning mõlemaid oskab lugeda. Igale tähestiku tähele oskab sõna juurde öelda ka (a for apple, b for ball, jne). Lisaks tunneb värve ning lihtsamaid kujundeid. Päris naljakas on, et tunneb vabalt ära ja ütleb triangle (eesti keeles kolmnurk), aga ei ole meile I love you öelnud. Kuid küll see ühel päeval ka tuleb! Cooperilt me teame, et siis ta ju vait enam ei jää. Täna hommikul just üllatas iseseisva lausega, kui autosse istusime - 'It's raining' (Vihma sajab). Eks aeg ajalt ma ikka mõtlen, kas midagi on valesti, et ta veel päris juttu ei aja. Eriti, kui mõned teised nii kiirelt alles aastasena sõnu ütlema hakkavad. Aga üldiselt usun, et ta jõuab sinna omas tempos ja eks Cooper võttis meil ka pikalt, et rääkima hakata. Laule laulab ta näiteks palju ja pidevalt, mõned sõnad tulevad isegi täiesti õigesti välja, seega vaikust me temalt ei saa nagunii.

Ma usun, et kõne ja potil käimine on omavahel väga seotud. Mistõttu tuleb tunnistada, et ta on meil veel mähetes. Jah, tean, et kõik eestlased vangutavad pead ja ilmselt arvavad, et ma olen hirmus laisk ema ja kõik on minu süü. Cooperil lasksime samamoodi omas tempos kulgeta ja sai ka mähetest lahti. Amber tõrgub aga selle teemaga kohe eriti. Potil ta väga ei istu, suure vetsupoti peal aeg-ajalt küll, aga sinna pole ta iial mitte midagi teinud. Kui ilmad veel soojad olid (meil hakkab vaikselt sügis peale tikkuma), siis oli ta õues palju mähkmeta ja no ei mingit tunnetust mängimise ajal. Küll koristasin loike või korjasin kange veranda pealt. Majas sees ma tal lihtsalt pidevalt pükstesse pissida ei tahaks lasta, kuna tegemist on üürimajaga ja vaip peamises mängutoas seinast-seina. Lisaks Hunter veel roomab ja ilmselt käiks loigust ennem läbi, kui ma selle koristatud saan. Seega proovin vaikselt edasi ja ma olen kindel, et kui ta rohkem rääkima hakkab, siis ta potile ka saame. Cooper samuti hakkas just siis potil käima, kui kõnet rohkem tuli.


Ja et teid veel rohkem šokeerida, siis tuleb kirja panna, et rinnapiima saab ta meil veel ka. Tunnistan, et varem vaatasin vanemaid imetavaid lapsi natukene viltu, aga ausalt meie enda jaoks tundub see lihtsalt nii loomulik. Kui natukene rohkem uurima hakata, siis pikalt imetavaid lapsi ja emasid on maailmas palju, kes pigem lasevad lapsel endal võõrutada, kui nood valmis on, mitte ei sunni neid võõrutama. Me oleme enamustes asjades lastega võimalikult looduslikud selles mõttes, et laseme neil omas tempos areneda ja toetame neid.

Mainiks ära, et uni on endiselt teema, mida meie oma kodus eriti ei tea. Amber enamused päevad on uinakuta, aga kui teeb päevaune, siis pikalt (3h vähemalt). Teda varem äratada on tihti üsna võimatu. Täpselt nagu Cooper tavatses olla. Siis oleme lihtsalt õhtul vähe pikemalt üleval ja loodame, et järgmine päev on asjad normis jälle. Ööunne jääb ta ainult piimaga. See on meil armas rutiin, et ta ise ütleb 'milk, night night', annab issile ja suurele vennale musi ja siis tuleme tema ja Hunteriga magamistuppa, kus nad mõlemad end piimakooma joovad ja magama jäävad. Öösiti ärkab Amber veel endiselt umbes 1-3x. Alles hiljuti magas ta veel minu kõrval, aga umbes kuu on ta oma asemel meie voodi jalutsis olnud. Lihtsalt, et rohkem ruumi oleks, sest Hunter on minu ja P vahel ja kõik nad kasvavad. Enne seda ärkas ta veel rohkem, keskmiselt 5x, kuid omaette rohkema ruumiga on see natukene paremaks muutunud. Tavaliselt ärgates kas teeb häält ja ma lähen ruttu ta kõrvale, või roomab minu kõrvale, et kiirelt piima saada ja nii viie minutiga magab jälle. Tõstan siis ta oma asemele tagasi ja magan ise edasi. Olen pideva ärkamisega üsna harjunud, ilmselt ei oskakski rohkem kui 2h korraga magada.

Suurim muutus sel aastal oli meil see, et Amber käib nüüd lasteaias! Oi, ma põdesin seda palju, aga oli tunne, et ta oli selleks valmis. Ja mul oli täiesti õigus. Lasteaias on ta hetkel 8:30-14:30, kuna riigi poolt saab 30h nädalas tasuta. Rohkem meil pole vajagi, täpselt sama aeg, mis Cooper koolis veedab (9-15). Alustasime kolme päevaga nädalas, et ära harjutada. Esimese nädala ta ikka nuttis, kui ma ta sinna jätsin. Ise hoidsin samuti pisaraid taga. Kuid ta rahunes aina rutem juba paari päevaga ja seal olles oli tal tegemist palju. Teisel nädalal oli natukene nukker, aga ei nutnud. Siis hakkas juba ilusti mängima minema. Nüüdseks teeb mopsuga musi, lehvitab 'bye' ja jätkab mängimist, kui ma minema lähen. Seal olles mängib ilusti ja naudib seal olekut väga, mistõttu nüüdseks on ta seal 5 päeva nädalas.

Meie pere ainus väikepreili, kes on kõigi poolt väga armastatud :)

Saturday, 14 March 2020

Hunter sai aastaseks!

Küll aeg lendab, kui sul on suur pere! Kuidas nii pikalt jälle viimasest postitusest möödas on? Ausalt üle päeva käib peast läbi, et kirjuta midagi ruttu, ennem, kui meelest läheb. Näiteks nii on täiesti kirjutamata sellest, kuidas mu pere novembris-detsembris kolm nädalat meil külas käisid. Kuid selle vea parandan raudselt lähiajal. Tahtsin esmalt ruttu hakata lapsi kirja panema, sest märtsikuu on meie peres ju suur sünnipäevakuu.


Sünnipäeva kuud alustasime Hunteri esimese sünnipäevaga. Vaesekene on tüüpiline kolmas laps, kellest ma nii vähe jaganud olen. Cooperiga sain iga hamba tuleku kirja jms. Kes mind näiteks Instagramis jälgivad (kasutaja @glowince), on tema üleskasvamist natukene rohkem jälgida saanud. Hambaid on tal muideks tänaseks päevaks lausa 7. Kolm tulid mõned kuud tagasi ära ja umbes kuu tagasi pressisid neli veel end umbes nädalaga välja. See oli väsitav nädal.

Nii lahe on aga, kuivõrd erinevad on ühe pere lapsed. Ilusad ümarad on nad meil kõik beebina olnud, aga kui Cooper oli vähemalt 2aastaseni kiilakas, siis Hunteril on nii armas heleblond lakk. Korra oleme seda juba juuksuris trimminud natukene ka, kuid üsna mühinal kasvab.


Oskustest kõige tähtsam selles eas on kõnidime, mis veel päris selge ei ole. Mõned sammud siin seal vaikselt tudisevalt teeb ja ise nii usinalt harjutab. Tavaliselt suudab vaid 2-3 ära teha, mõned korrad on natukene rohkem ka tulnud. Kuid küll ta varsti suurematel järgi jookseb, selles pole kahtlustki.

Nii armas on näha teda ka aina rohkem mänguasjadega mängimas. Küll paneb asju ühest kohast teise, teiste asjade sisse, peale, jms. Millegipärast on tal eriline tõmme alati just nende mänguasjade poole, millega Amber mängib. Too ei ole aga kõige suurem jagaja ja paar korda on pisivenna siis ümber ka lükatud. Teistel kordadel otsib õde aga muu mänguasja välja, et venna tähelepanu mujale viia, mis on armas, kuid alati see ei toimi.


Kui Cooperi kuhjasime esimesel sünnipäeval mänguasjadega üle, siis mõistus on pähe tulnud ning Hunter sai vaid kolm kingitust. Ülemisel pildil on näha üks väike padjakoll, mille ma talle ise kudusin. Hunteril on sellest üsna savi, aga Cooperile läheb hästi peale ja ta võtab selle aeg ajalt endale öösel kaissu. Väikesed kuubikud on ka päris asjalikud, poiss üritab neid üsna tihti ise torni laduda. Need sain teise ringi poest vaid $2 eest.

Alumisel pildil on näha tegeluskuubik, mille ka skoorisin teise ringi poest $3 eest. Näeb välja nagu uus, töötab ilusti ja ma pidin vaid natukene tolmu ära pühkma. See läheb Hunterile ja Amberile väga hästi peale. Super leid. Kunangi kirtsutasin teise ringi poodide üle nina, kuid nüüd olen mõistnud, milliseid aardeid sealt leida saab ja pere suurenedes kahjuks rahakott suurenenud ei ole, seega väike viis kokku hoida ka. Lisaks väike ökoinimene on minus ka tekkimas, kes pigem vähem tarbib. Kuid see on teema teiseks korraks.


Kaalu ja pikkust ma Hunteril ei tea, kuna regulaarselt ma teda kusagil kaalumas ja mõõtmas ei käi. Suur poiss on ta aga küll ning 1,5aastaste riided on täiesti parajad.

Söögi poolest on ta raudselt meie kõige parem sööja. Sööb kõike ja pidevalt. Tõesti väga vähestel toitudel kirtsutab nina, ei oskagi kohe mõelda, mis talle meeldinud ei ole. Amber oli beebina ka üsna hea, kaheselt tegi kannapöörde pirtsutajaks, kuid Hunter on isegi selles eas rohkemate toitude sööja kui õde ees oli. Hoiame pöidlaid, et ta teiste järgi mingis eas liialt pirtsutama ei hakka. Cooper on meil alati pirts olnud ja üsna ekstreemselt. Piima poolest saab Hunter endiselt rohkelt rinnapiima.

Une poolest on ta kõige rohkem ärkav laps meil ka. Öösiti ärkab no 4-5 korda vähemalt, mõnel ööl on veel rahutum. Pärast piima õnneks uinub üsna kergelt. Päevasel ajal teeb enamasti 2 uinakut, aga vaid ühe uinakuga päevi on samuti aina rohkem. Lutt on tal ka, mille järgi ta küll ei röögi, aga mis olemise tihti kergemaks teeb nt autos või kui oma tissi kätte tahan saada, et ninjana magava lapse kõrvalt plehku panna. Kuid ei usu, et see tal väga pikalt olema jääb, suur sõltlane pole.


Paras issikas on Hunter ka, mis on armas. Amberil võttis paar aastat, ennem, kui issiga natukene lähedasemaks said (nüüd on superlähedased), kuna preili temaga üldse ei leppinud. Hunter on vähe leplikum ja nõuab mõlemalt tähelepanu. Põnev on ka vaadata. kuidas ta teiste lastega läbi saab. Cooperiga on nad alati suured semud olnud. Suur venna hoiab palju ning Hunter üritab temaga tihti mängida. Amberiga nii soojad suhted pole, kuid muutuvad aina paremaks. Alguses ei sallinud Amber teda üldse, nüüd juba, nagu eelnevalt mainisin, annab talle mänguasju jms. Aeg ajalt isegi mängivad imenatukene koos. Vähemalt päris pidevalt ei kakle.

Oeh, meie pere imearmas pesamuna! Rohkem meil tõesti lapsi plaanis ei ole, seega vaadates, kui ruttu ta kasvab, teeb natukene emotsionaalseks aeg ajalt küll.


Friday, 15 November 2019

Kuidas me 2,5 kuud kaubikus elasime!

Jah, lugesite pealkirja õigesti :) 

See postitus sellest on küll üsna pealiskaudne üldistest asjadest, mis mul hetkel aega parajaks tehes pähe tulevad. Küsige julgelt kommentaarides pisiasjade kohta, mida teada tahaks ja ma teen neist eraldi postituse, kui rohkem aega leian.

Natukene taustalugu esmalt. Olen eelnevalt kunangi vist isegi siin maininud, et meid on pisimajad ja natukene teistmoodi elamine võlunud. Mida aeg edasi, seda rohkem lugesime-uurisime ka selle kohta, kuidas kaubikuid elamiskõlblikuks muuta ja kui paljud inimesed neis elavad. USAs on see super populaarne, enamus YouTube videod on sealt pärit. Kuid elades sellist elu ise, oli selge, et see on ka siin Uus Meremaal väga levinud elustiil. 

Miks siis? Mida rohkem me Nelsoni ligidal elasime, seda rohkem saime aru, et sealses väikeses kohas saab hea töökoha küll vaid tutvuste kaudu või peab väga õnnelik olema, et midagi normaalset üldse reklaamitakse. Pl tööd küll oli, aga ei midagi sellist, mis teda eriti motiveeriks. Oli mõni aeg kiivikasvanduses ning viimane töö oli ühes kaubanduskeskuses. Kandideeris pidevalt neile vähestele parematele töödele, aga neist ei kuulnud iial midagi tagasi. Seega aina rohkem käis peast läbi mõte, et koliks jälle kuhugi. Samuti tahtsime rahaliselt natukene targemad olla ning üür on alati üks, kuhu peamine raha läks. Seega kaubiku renoveerimise idee oli vaja teostada. Mõeldud tehtud!

Leidsime Mazda Bongo, mis on üsna pisike, kuid milles oli viis istekohta, mis on kaubikute kohta üsna haruldane. Kolm tagumist olid veel toolil, mis eest ära üles käis, mis oli eriti super. Palju videote vaatamist, hakkasime ehituspoest vaikselt materjale ostma ja ehitama. Meie kaubik sai ruumipuuduse tõttu küll üsna minimaalne võrreldes paljude teistega internetiavardustes. Köögi asemel oli meil lihtsalt väike matka-gaasipliit ning vetsus käisime avalikes, mida õnneks siin igal pool leidub. Pesus käisime ujulates, jõusaalis või aeg-ajalt üürisime hotellitoa. Ruumi võttis kaubikus voodi, mille all asusid kõik meie vähene maine varandus, kuna saime kõigest jälle rõõmuga lahti saada, mis me majas elades kokku muretsesime. 

Esmalt suundusime omadega Wellingtoni, mis oli Nelsonist vaid väikese praamisõidu ja paaritunnise sõidu kaugusel. Magamiskohtadeks valisime vaiksemad tänavad-nurgatagused, kus keegi meid segamas ei käinud. Päeval veetsime palju aega väljas. Majas elades olime väga laisaks läinud ja käisime väga harva kusagil midagi tegemas, sest kodus oli kõik olemas. Nüüd käisime jalutamas, mitmetel mänguväljakutel, ujumas jne. Phil käis Wellingtonis mõnel intervjuul ja sai isegi paar head pakkumist. Ta oli ühel kohal peaegu alustamas, kui ta endine töökoht Whangareis tuli veelgi parema pakkumisega välja.

Tolleks ajaks hakkas meil imenatukene mustlaselust kopp ette ka saama ning olime hakanud ümbruses elamisi vaatama. Wellingtoni üürihinnad olid aga meeletud. See, mida me lubada saanud oleks, oleks P tööst oma 40 minutilise sõidu kaugusel olnud, mis taas väga ideaalne ei olnud. Teadsime, et Whangareis oleks rent odavam ning ka kaubikuelu, kui seda pikemalt elada, oleks mõnda aega kergem, seega asusime sinna teele.

Whangareis oli tõesto freedom camping palju kergem, kui suurlinnas. Palju kohti, kus eraldi parkimisplatsid kaubikutele ja teistele matkaautodele, kus olid vetsud, vesi jms. Põnev oli jälgida, kuidas tihti samad kaubikud meiega samades kohtades ööbisid. Täitsa vahva oli teada, et nii paljud samamoodi elavad ja me ei olegi päris segased. Turistid alati paistsid välja, kuna nad vedasid suvalistel parkimisplatsidel lauad-toolid välja, kui päris sedasi elajad olid palju salajasemad. Siiski tuli tunnistada, et selline elustiil on palju kergem ja põnevam, kui mööda riiki sõita, mitte ühel kohal pikemalt peatudes.

Üldiselt tekkis meil sellise elustiili suhtes love-hate suhe. Iseenesest oli väga lahe olla nii minimalistlik ja vabadus teha ja olla nagu tahame oli mõnus. Kuigi lapsed olid supertublid kogu selle aja, siis tundsime aina rohkem, kuidas neile on rohkem ruumi vaja. Üritasime iga päev ikka kusagil jalutamas käia, et nad end tühjaks joosta saaks. Need korrad, kui me öö hotellis või AirBnBs veetsime, oli nii armas näha, kuidas nad lihtsalt ringi jooksid. Seega otsus naasda tavalisse ellu oli eelkõige nende pärast. Oleks vaid mina ja P, siis oleks me sedasi vabalt pikemalt elada suutnud. 

P töökoht küll natukene venitas algusega, aga lõpuks sai ta tööle ära. Üksinda kolme lapsega väljas käik oli alati üsna karm, aga sain hakkama. Paar nädalat hiljem leidsime endale ka maja rentimiseks, kuhu me paar nädalat hiljem sisse kolisime. Oleme tänaseks päevaks siin kolm nädalat elanud ja tunnistan, et mustlaselu mind tagasi ei kutsu. Oli vahva seiklus, mis pani mind palju rohkem hindama aega oma pere ja lastega, aga oma köök on ikka parem :D 

Mainiks veel ära, et meie viimased ööd majata oli kõige hullem! Hunter oli juba nädal aega haige olnud ning ühel õhtul üllatas meid suurima oksega, mida me keegi iial näinud olime. Järgmisel, mis oli eelviimane majata olekust, ööl hakkas Amber toitu üles ajama. Oma hea mõned korrad öö jooksul. Oli terve päeva loid ja öökis mõned korrad lisaks. Mul tol päeval kõht muudkui valutas ja jooksime vetsu vahet. Seega päris viimaseks ööks pidime hotellitoa muretsema, et haigeid lapsi paremini hoida. Väiksemad muutusid natukene paremaks, kuid siis otsustas Cooper ka paar korda oksendada. Õnneks ta  oli kõige vähem haige. See oli terve meie selle elu jooksul kõige suurem hirm ja nii täpselt viimasteks päevadeks sain selle ära kogeda. Majja tulek oli selle võrra veel parem. Nüüd on sellele tagasi mõtlemine küll üsna naljakas.

Lõpetuseks ports pilte ka meie väikesest seiklusest.

















Küsige julgelt, mida veel teada tahaks! Me suundume paari tunni pärast järgmisele seiklusele. Nimelt, mu pere Eestist on siia poole esmakordselt teel! Me ei ole neid üle 2 aasta näinud ja ilusti mu sünnipäevaks, mis on homme, jõuavad nad kohale. Oleme nende kolmenädalaseks külastuseks Wellingtonis maja üürinud, sest kui nad tulemas olid, siis me veel arvasime, et oleme seal. Võrreldes Whangareiga on meil seal rohkem teha nagunii ja maja on üsna võrratu vaatega. Järgmise korrani!

Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et ne...