Friday, 24 July 2020

Ära häbene ja lahutus-uudist



Tahtsin teha postituse, et mainida, et kui te tahaks iial mulle midagi öelda või ühendust võtta, siis tehtke seda julgelt kas meilides marisaar16@yahoo.com või saatke mulle Instagrammis sõnum. Olen hiljuti paar sõnumit saanud ja ausalt nii armas on kuulda inimestest, kes mu väikest kirjanurka, mis küll super tihti ei täiene, on aastaid jälginud-järginud. Kõik on olnud imelised inimesed, kes ühendust võtavad ja üsna selge, et kui te mu mõtteid aastaid järginud olete, siis oleme ilmselt üsna ühed inimesed!

Mainiks ruttu ära, mida keegi just eelmine nädal küsis, kes mind pikemalt jälginud on. Nimelt, olen ma siiani olnud oma eksiga ametlikult abielus. Eelmine nädal panin avalduse sisse ja täna saatsin talle paberid. Ühepoolne lahutus, seega põhimõtteliselt oleks ma pidanud organiseerima kellegi, kes talle füüsiliselt dokumendid üle annab ja ütleb "you've been served!". Ta veel endiselt UKs, seega sain variandi, et saatsin talle meili, mille pean printima, vanduma ja uuesti kohtusse saatma ja siis varsti varsti tuleb ametlik lahutus ja saan lõpuks P'le mehel minna. Juhuu!

Hetked iseendale

Emaks olemise juures on kõige raskem minu meelest leida aega endale ja patareisid laadida. Eriti, kui ei ole vanavanemaid ligidal, kelle juurde lapsed kasvõi mõneks tunniks minna võiks. P ei ole iial olnud vastu sellele, et ta vaatab lapsi ja ma lähen tuulutan ennast. Siiski olen ma olnud nii kehv oma-aja võtja, tihti peab ta siiski mind peaaegu uksest välja suruma. Seni on need hetked endale olnud pigem linnapeal poodides käimine ja kohvikus lõunatamas. Karantiini ajal tuli meil oma aja võtmine jutuks ning ma mainisin, et ma hea meelega lihtsalt logeleks ja oleks kusagil omaette. Linnas käik oli alati üsna väsitav, seega on sel alati ka ajaline piirang. P oli just päev enne rääkinud, kuidas ta Sydneys elades tihti lambist hotellides käis, kuna talle lihtsalt meeldis ning sellest tuligi idee, et me saaks üheks ööks võtta hotellituba, et seal lihtsalt puhata. Mõeldud, tehtud!


Esialgu mõtlesime isegi, et ehk ma saaks seal terve öö ära olla ja P oli täiesti valmis kodus nii Amberit kui ka Hunterit hoidma, kes mõlemad öösiti korduvalt ärkavad ja vaid minu piimaga uinuvad. Seega tulime välja variandiga, et üürime kahepeale hotellitoa üheks ööks. Mina olen seal check in-i algusest kella 14st kuni 21ni. 7 tundi üksinda! Milline idüll! Mitte keegi ei roni mu otsas, mitte keegi ei vaja mind, keegi ei seisa kõrval ja ei vahi, kuidas ma vetsus käin. Utoopia! Me lastel on hiline ööaeg nagunii, seega P käib mul kell 21 järel, toob meid kõiki koju ja läheb ise hommikuni, kella 10ni, tagasi hotelli oma patareisid laadima. Me ei ole meeletult suures kohas, seega kohalik Distinction hotell on lemmikvariandiks hea vaate, kena toa ja super teenusega. Natukene kulukam, kui niisama tuba kusagil, aga seda nii väärt. Tegelikult nii hull polegi, klubiliikmetena maksab see 150 dollarit öö. 


Oleme seda tänaseks vaid kaks korda teinud, aga ausalt nii mõnus on olnud. Ma alati muretsen head ja paremat süüa, pudel veini. Üritan telefoni võimalikult vähe näppida. Oleme võtnud toad spa-vanniga, seega olen tund aega koos raamatuga vannis vedelenud, kuni ma kuivanud ploomi meenutan. Meil hetkel on vaid dušikabiin, seega eriti luksus. Lisaks avastasin, et viimane üksinda vann oli mul siis, kui ma Cooperit ootasin mis oli üle 6 aasta tagasi. Olen paar korda pärast seda üritanud, aga alati tuleb keegi väike inimene kõrvale nutma ja päris lõõgastuda ei saa. Seega logelen raamatuga vannis, vahin filme, koon, lakin küüsi, naudin! 

Olen tulnud arusaamale, et mulle meeldib üksinda olla. Ma ei ole küll kunangi päris üksinda olnud, aga mulle see ilmselt meeldiks väga. Vanemate kodust kolisin ühikasse, kust kolisin eksmehe juurde, kelle juurest põhimõtteliselt kohe lahku minnes kolisin P'ga kokku ja mul ei olegi päris üksinda oleku aega oma elus olnud. Ma aga nii naudin, kui on hetki, kui ma tõesti üksi olen. See on see, mis minu patareisid laeb. Ma ilmselt elaks hea meelga Tove Janson'i moodi kusagil kivi otsas keset merd, et teistest eemal olla.

Lisaks hotellikülastustele olen paar korda ka lihtsalt linna peal olnud, kui päris hotelli lubada ma ei ole suutnud. All olev pilt oli tunnike restoranis, kus ma ka telefoni hülgasin ja tund aega rahus raamatut lugesin, oma super head vegan-pitsat sõin ja pokaali veini jõin. Nii hea oli!


Ma armastan oma lapsi ja ma armastan oma meest, aga kurat, üksinda olla on hea. Ma trükin seda lauset, kui Amber mu tisse pigistab ja Hunter kõrval rongiga mängib, haha. Hotelli me vist küll nii pea ei saa lubada, aga väike linnatripp omaette kuluks ära küll ja ma arvan, et ma ei sure isegi siis süümepiinades, kui ma seda aega küsin.

Mainiks ära, et ülemine pilt oli üsna pärast meie garantii lõppu, kui kõrvuti lauad veel kinni olid ning ees oleva sildi all olevas lauas keegi istuda ei tohtinud. Ja laud edasi olevat P'i endine kolleeg oma lapsega, väikelinna võlud.

Saturday, 13 June 2020

Kassipoiss Gatsby

Kuna meie pere viimane inimbeebi hakkab aina suuremaks ja asjalikumaks saama, siis oli vaja uut beebid. Ma arvan, et inimbeebidest on meil piir täis, seega võtsime endale varjupaigast natukene karvasema loomabeebi, kelle nimeks sai Gatsby.


Gatsby harjus meie perega imekiiresti ja nii armas on näha, kui vahvad lapsed temaga on. Hunter ja Gatsby on kohe eriti suured sõbrad, eks nad ole kõige suuremad eakaaslased ka. Cooperil meeldib ka kass süles istuda, kuid mõnel ööl tahab ta oma toa ust kinni, et kass sisse ei saaks. Amberile ei meeldi kassi üldse nunnutada, aga aeg ajalt ta viskab Gatsbyle taga ajamiseks palle ja muid mänguasju, seega päris savi tal pole.

Varjupaik organiseeris Gatsbyle reisi loomaarstile, et teda steriliseerida, vaktsineerida ja kiibistada. See oli umbes nädal pärast kassi saamist. Cooperile mainisime küll, et viime kassi üheks päevaks ära, aga tal vist läks meelest ära. Viisime kassi ära ja koju tagasi sõites hakkas poiss kõvasti nuttu laskma, kartes, et nüüd kassist ilma jäi. Seletasime ära, et ta peab arsti juurde minema ja homseks tuleb tagasi. Õnneks rahunes ja järgmisel päeval oli nii õnnelik, kui Gatsby tagasi tuli meie juurde. Tunnistan, et endal juba oli natukene tühi tunne kodus, kui karvakera polnud. Talvel on maja ju külm ja nii hea, kui üks soe keha lisaks voodis sooja annab :)


Tagasi normaalsusesse

Uus Meremaa on koroonaviirusest võitu saanud ning meie igapäevaelu on taaskord piiranguteta, va rahvusvaheline reisimine. Cooper ja Amber läksid kooli-lasteaeda tagasi nüüd juba kolm nädalat tagasi, kui meil veel 2. tase oli. Sellel ajal oli vaid käputäis haigeid terves riigis, tundsin turvaliselt. Mõlemad lapsed olid nii õnnelikud, et tegemist jälle said. Cooper küll vist oleks elu lõpuni kodune, aga isegi tal oli tore jälle teiste lastega mängida ja rohkem tegevuses olla. Esialgu kartsin, et ehk Amber võõristab natukene lasteaias, kuna ta seal enne garantiid vaid kaks kuud käis. Kuid ei, esimesel päeval jooksis ta elevusega mängima ja lehvitas head aega. 

Tänaseks päevaks pole meie riigis enam ühtegi haiget, juba mõni päev. Uusi haigusejuhtumeid pole 21 päeva olnud. Kokku oli meil 1504 juhtu, millest 1154 kinnitatud (number, mis WHOsse sadeti) ja teised võimalikud juhud. Koroonaviiruse tõttu suri 22 inimest. Rahvaarv on 5 miljonit, mille juures väga ilusad väikesed statistilised numbrid.

Hoiame nüüd varbaid ja pöidlaid, et mingi meeletu uus laine ei tule. Järgmine samm oleks piiride vähene avamine, eks näis, kuidas see läheb. 

Range kodune garantii meie jaoks küll üliraske polnud, kuna me nagunii kodused inimesed ja suhtlusringkonda kui sellist ei ole. Kuid kolme püsimatu lapsega 24/7 on ikka väsitav. Vaid ühega nädala sees päeval kodus olla on tõeline puhkus. Elamine saab aeg ajalt paariks tunniks korda ja mõnel päeval saan ma lausa koos Hunteriga uinaku teha lõuna ajal.



Tuesday, 5 May 2020

Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et neist saab väga korralikke asju, kui tekkis võimalus kõik uued asjad osta, seda ma ka tegin. Ehk just see nimetus "kaltsukas" tekitab vastumeelt. Nii UKs kui ka siin Uus Meremaal on teise ringi poed alati mingi heategevusorganisatsiooniga seotud, kellele kõik tulu läheb.

Just lastele keeldusin ma pikalt teise ringi asju ostmast-saamast. Cooperil ja Amberil olid vaid uhiuued riided pikalt. Kuid siis oli meil kaks sissetulekut ja ainult kaks last. Nende väga korralikud riided ma samuti müüsin või andsin ära, aga ise neid ostma ei hakanud. Vaid Amberiga hakkasin ma mingis eas siinsetes humanates käima ja talle vahvaid kleite ostma, kuid tavaliselt ma peale kleitide väga palju rohkem ei uurinud laste riietest. Täiskasvanute omadel käisin paar tiiru üle ja sain väga väga kenad ja korralikud pluusid väga väikese raha eest ja eks nii see vaikselt hakkas.

Kui ma Hunterit ootasin, siis keegi pakkus Facebookis kasutatud riideid esimeseks eluaastaks $20 eest. Mõtlesin, et proovin sedasi pimesi ostmist. Ja vau! Suur kastitäis riideid ja nii korralikud! Keegi teine pakkus siis portsu vastsündinu riideid täiesti tasuta. Päris uhiuue beebi riideid oleks juurde vaja olnud, seega võtsin selle pakkumise ka vastu. Ja jälle oli tegemist ülimalt korralike riietega. Seega, enne Hunteri sündi oli tal korralik kapp riietega olemas ja nende jaoks ma ise kulutasin väga minimaalselt.

Mainiks ära, et siin antakse tasuta asju väga tihti ära. On neid, kes müüvad, aga ka neid, kes väga tihti lihtsalt annavad ära. Oleme ise samuti teinud näiteks kolides. Nii riideid, mööblit kui ka muud kraami. Enamasti käib see Facebooki kaudu, nii eraldi tasuta andmise (pay it forward, mis tähendab, et kellegi heateo tasuks teed ise kellelegi teisele edasi heateo) gruppides kui ka kohalikes emmede gruppides. Tuleb vaid silmad lahti hoida ja õigel ajal jaole saada.

Sedasi olengi ma hakanud meie lastele riideid saama täiesti tasuta. Kõik mis neile väikeseks jääb ja veel korralik on, läheb järgmistele edasi admiseks. Mõned üksikud riided siit sealt olen neile ostnud ka ning need panen tavaliselt ka edasi andmise pakkidesse, et järgmistele kasutajatele rõõmu teha. 

Näiteks kui me Whangareisse tagasi kolisime oli meil väga minimaalne garderoob. Küsisin ise julgelt kohalikust emmede grupist, et kas kellegil oleks midagi ära anda või soodsalt müüa, sest muidugi on kõigil lastel samal ajal kasvuspurt. Mõne jaoks oleks ehk küsimine ülimalt piinlik, aga seda samuti tehakse siin nii tihti ja see on nii tavaline. Mainiks ruttu ka ära, et lapsed käivad siin kõik üldiselt üsna suvakalt riides ning lasteaias käiakse meelega vanemate ja rokasemate riietega, sest need saavad mustaks nagunii. Suurlinnades on see raudselt teistmoodi ja on meie vähe chillimas linnas ka neid, kes lapsed uhketes riietes lasteaeda saadavad ja siis kasvatajatele ütlevad, et nood silma peal hoiaks, et laps mustaks ei saaks. Mis on ju üsna jabur. Igatahes, küsisin ja vaid paari inimese käest sain NII palju asju ja nende eest nad midagi ei soovinud. Pakkisin meie väikeseks jäänud riided kokku ja andsin samuti edasi.

Näiteks eile just pakkus üks naine 2aastase poisi riideid ära anda. Hunter on meil hetkel umbes 18-24kuu riietes, mõned üksikud esemed on täpselt 1aastase suurusele,  kuna ta on nii pontsu. Saime sellise hunniku:


Sorteerisin läbi ja paar asja läksid ära viskamisele, kuid enamus olid väga väga korralikud. Mõned lähevad juba nüüd selga ja enamus ootavad veel paar kuud kasvamist, kuid vähemalt oleme järgmiseks kasvuspurdiks valmis. Ja lähipäevil saan jälle meie väikeseid riideid sorteerida ja neist lahti saada.

Kuna ma ei ole pea kolm aastat tööl käinud ja midagi sisse ei too, siis ma ise tunnen, et see on vähemalt minu viis panustada meie majapidamisse. Väga vaesed me ei ole hetkel, kõhud on täis ja maksud makstud, aga ega me päris priisata ka ei saa. Lisaks on taaskasutuse teema mulle aina rohkem hingelähedane ja ma tunnen hästi, et ma ei osta hulga masstoodetud riideid, sest need oleks ainsad, mida meie eelarve lubada saaks.  

Samuti teen natukene koostööd ühe üsna uue heategevusorganisatsiooniga meie linnas, mis päästab kangaid-riideid prügimäele minekust. Teeme omakorda koostööd kohaliku Salvation Armyga ning sorteerime läbi riided, mis nad muidu prügimäele saadaks. Tihti on neist väga korralikke asju, kus vaid väike auk või väike plekk või puudub nööp. Meil on grupp vabatahtlikke, kes neist siis midagi uut teeb või nad ära parandavad. Mõned riided, kusjuures, on lihtsalt täiesti korralikud ja meie jaoks arusaamatu, miks nad äraviskamisele mõeldud on. Kuid selle jaoks me neid päästamegi! Palju läheb asju teistele heategevusorganisatsioonidele ning vabatahtlikud ise saavad ka mõned esemed, kui midagi silma jääb. Oma mudilastele olen sealt paar asja saanud. Näiteks Amberile ühe talvejope, mille sisemine vooder oli natukene katki, kuid väljastpoolt oli väga korralik. Parandamine võttis mul mingi 5 minutit ja lapsel jope olemas. Veebruaris avasime just oma väikese poekese ka, kus me ümbertehtud esemeid müüme ja algus, enne koroonat, oli väga edukas. Minu panus on ribadeks lõigatud t-särkidest uute asjade tegemine, heegeldan ja koon neist igasugu asju. Paar naist teevad sama ning õmblejaid on meil ka üsna mitu. Vahva seltskond ja me teeme midagi head, mis on super.

Lõpetuseks mõned pildid näitamaks, mida lapsed siis kannavad ka. Päris kaltsakad nad ei olegi :)


 




Saturday, 25 April 2020

Iseennast leides

Kui naine saab emaks, siis tihti tuleb teemaks, kuidas nad ei taha oma endist ennast kaotada, kuidas nad ei tunne nagu vana "mina" või kuidas nad mingil hetkel selle vana "mina" taaskord leiavad. See on minu meelest sama jabur, kui raseduseelse figuuri võimalikult kiire taastamine, sest olgem ausad, pärast rasedust ja lapse saamist ei ole mitte midagi enam endine. Kuidas saab olla sinu "mina" täpselt see, mis ta ennem oli, kui sul on juures hing, kelle eest hoolt kanda. Enamasti peaks prioriteedid ikka täiesti muutuma ja see on täiesti normaalne. Muutus ei ole halb! Me ei pea olema täpselt sama mõtteviisiga 30selt kolme lapse emana, nagu me olime 20selt vallalisena. Mitte, et me 20selt halvad oleks olnud, pigem täiesti normaalsed 20sed. Kuid muutust ja arengut peaks pigem tähistama ja nautima, mitte arvama, et maailma lõpp on, et me pole vanad "minad".


Viimaste kuude jooksul olen ma hakanud palju rohkem tähelepanu pöörama enda "minale". Pere pisim aina kasvab ja reaalsus on see, et ühel päeval ma enam ei ela selles beebimullis ja ei ole lihtsalt ema. Aga kes ma siis olen? Mis on see, mida ma hindan? Mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks? Tunduvad nagu üsna lihtsad küsimused, aga kui neile tõsiselt keskenduda, siis nad nii lihtsad ei olegi. 

Tegin Myers-Briggsi isiksusetesti, mille tulemus minu jaoks oli INFJ. Uurisin just, et see test on täiesti eesti platvormidel ka olemas, ning selle saate teha SIIT. INFJ on selle lehe järgi "Südametunnistusega humanist". Lingitud artikkel on üsna lühike, aga inglisekeelseid kirjeldusi lugesin tõsiselt süvenedes rohkelt. Tore oli kogeda äratundmisrõõmu ja arusaamist. INFJ on nimelt üks haruldasemaid isiksusetüüpe, mis seletab, miks ma nii tihti tunnen, et ma ei ole teistega samal lainel. Seda on raske seletada, aga ma tihti tunnen, et ma ei sulandu seltskonda. Ma ei oska, ja tihti ei taha, n-ö väikejuttu teha. Mu huvid on tihti teistest väga teised. Mind tihti lihtsalt ei huvita, kuidas kellelgi suvalisel läheb, mis tähendab, et sõprussuhteid luua on mul üsna raske. Samas ma ei tunne, et mul olekski palju sõpru vaja. Ma naudin üksi olemist ja mul on mu pere, kellest täiesti piisab, mul ei ole rohkem selliseid lähedasi inimsuhteid vaja. Kui nad juhtuvad, on tore, aga ma ei VAJA, et mul rohkelt sõpru oleks. Ei, see ei tähenda, et ma eriline oleks, ma olen lihtsalt teistmoodi. Emotsionaalne introvert, kes tunneb palju ja mõtleb pisiasju üle. Nii vabastav oli aga mõista, et ma ei ole katki ja ma ei ole imelik, et ma rohkem teiste moodi ei ole. 

Isolatsiooni alguses registreerisin end tasuta lühikursusele nimega Budism ja Moodne Psühholoogia, Princetoni Ülikooli kaudu. Olen väga hakanud tähele panema, kuidas midagi nagu suunab edasi ja et ehk juhus ei olegi alati juhus. Nimelt üks koolikaaslane, kelle sotsiaalmeedia postitusi ma tavaliselt ei märkagi, jagas linki tasuta mainekate ülikoolide internetikursustele. Vaatasin nimekirja, mõtlesin, et kui lahe, aga selleks mul raudselt aega ei ole. Kuid meelest ei läinud ning registreerisingi end lõpuks ülalmainitud kursusel. Ma ei teagi, miks ma selle valisin. Psühholoogia mulle meeldib, aga budismist ma eriti palju ei teadnud. Kuid hakates kursust läbima oli tõeline lambipirni hetk, et budism on nii sarnane sellele, mida ma hindama olen hakanud, nagu lihtne elu, minimalism jne. See on lihtsalt nagu samm edasi samas teemas.

Ei, ma ei hakanud üleöö budistiks, aga selle kohta õpin ma edasi ja see tõesti võlub mind. Usust õppimine ei tähenda ka seda, et ma iga päev tundide viisi selle kohta loeks, vaid siis, kui ma selleks aega leian, mida mu mudilaste kõrvalt meeletult ei ole. Samas mulle meeldib, et mul on siis aega selle kõige üle mõelda. Leidsin ka eesti keeles päris hea sissejuhatuse budismi huvilistele - SIIT. Kõike ma järgima ei hakka, kuid mitmed selle mõtteviisid tahan ma enda puhul rakendada küll. Sellest kõigest rohkem, kui ma rohkem ise mõistan. Mediteerimist ja joogat tahan ka väga proovida, aga 24/7 lastega koos olles on need veel võimatud. Üks hommik proovisin ühte superlihtsat ja lühikest joogavideot. Nii kui lapsed nägid, et ma midagi teistmoodi tegin, ronisid nad mul sõna otseses mõttes seljas. Iseenesest liigutused mulle meeldisid, aga kahjuks jah hetkel ei ole seda omaette olemise aega. Kuid ma uurin selle kohta edasi ja küll kunangi tuleb ka aeg, kui ma oma päeva rahuliku joogaga alustada saan ja päeva rahustava meditatsiooniga lõpetada saan. 

Samas mõistsin, et minu jaoks on kudumine-heegeldamine nagu omaette meditatsioon. Kui ma tunnen end pingelisena, siis need tegevused maandavad mind väga hästi. Neid tehes ma tihti ei mõtle maast ja ilmast vaid keskendun käesolevale tegevusele ja puhkan hinge.


See teekond oma sisemaailma avastades ei ole alati lihtne. Tuleb võtta samm tagasi ja mõista, mis on meie head ja vead ja kuidas neid kõige paremini rakendada. Kuid see teekond end avastades on põnev ja väga positiivne.

Friday, 3 April 2020

Koroonapäevik Uus Meremaalt

Lammas all paremas nurgas.
Ajaloo huvides ei saa mitte kirja panemata jätta preagusest COVID-19 pandeemiast. Täitsa lõpp, mis meie elu jooksul ikka toimub, tõeline ajalugu. Ja üsna hirmus ajalugu.

Esimesi uudiseid sellest lugeda oli üsna absurdne. Tollal polnud meil siin maakera kukla all veel ühtegi tuvastatud haiget, kui Hiinas oli hullus ja Euroopas viirus aina rohkem levimas. Siis hakkasid vaikselt tulema, esmalt 5 juhtu, paar veel, mõni päev ei ühtegi. Pikalt olid nendeks vaid sisse reisinud inimesed. Tänaseks (3aprillil) on testitud ja kinnitatud haigeid 723 ja vaid üks surm. Paranenud on üle 90 inimese, mis on samuti super.

Me olime väga heas positsioonis selles mõttes, et saime teiste riikide peal näha, mis toimub ja meie riigil oli aega selleks valmistuda. Mistõttu kuulutatigi meil üsna varakult välja neljas tase ning kõik läks lukku. Esmalt suleti koolid-lasteaiad, mõni päev hiljem tuli pommuudis, et kuulutati välja tase 3 ja kahe päeva pärast tuleb tase 4 (see oli siis 25märtsil, mu nimepäeval, ning vähemalt 4 nädalaks). See tähendab, et kõik peavad olema oma kodus (va hädavajalike tööde tegijad) ja vaid hädavajalikud teenused on saadaval. Kodu ja selles olevaid inimesi kutsutakse siin mullideks ja teiste mullidega kokku saada ei tohi. Politseil on võim inimesi arestida, kui nood mingeid kokkusaamisi korraldavad. Üldiselt loetu põhjal on meil üks karmimaid garantiine. Kõik aga selleks, et viirus võimalikult ruttu kontrolli alla saada ning et me võimalikult ruttu tavaellu naaseda saaks. Ma olen sellega isiklikult väga nõus.

Toidupoed on muidugi avatud, kuid neiski on suured piirangud. Mina ise poes käinud ei ole, P on garantiiniajal selle töö enda peale võtnud. Esmalt lubatakse poodi vaid teatud arv inimesi, mis tähendab, et poodide uste taga on enamuse aja pikk pikk järjekord, sest inimestel peab 2 meetrit vahet olema. Meie ostame oma toidud enamasti Pack N Save poest, kuhu väga kiirelt lisati kaitse-ekraanid töötajate ja ostjate vahele ning igasugu lisaseinad. Väga super minu meelest. Hullu ostlemist tuli siin samuti ette, mistõttu on enamustel asjadel kahe asja limiit. Mis tähendab küll näiteks, et meie pere peab tihedamini poes käima. Kaks pätsi saia kestab meil maksimum 2 päeva. Samuti joome me sojapiima ja see tuleb vaid liitrites pakkides. Külmikut meil hetkel ei ole, kuna liha ja muid loomseid tooteid mitte tarbides oleks meil see üsna tühi. Sojapiima alati tarbime päevaga ära ja riiulil olles on see täiesti okei. Jahu on küll üks asi, mida pole nädal otsa kusagilt poest leidnud. Täitsa hulluks ajab, sest ideaalne aeg lastega küpsetamiseks ja emotsioonide ära söömiseks. Üks päev küll lasksin kaerahelbed läbi köögikombaini ja tegin ise jahu, et õunakrõbetikku teha. Leidlik peab olema ja väga hea tuli välja. Lisaks, kui P toidukraami koju toob, siis ma alati puhastan selle antibakteriaalse vahendiga üle. Igaks juhuks.

Mida me siis teha tohime? Mitte eriti palju! Kodust välja võib minna jalutama vaid kodu ligidal, kuhugi terviserajale või randa selleks sõita ei tohi. Enamus poed on kinni, osta saab vaid eluks vajalikke asju. Esmalt olid ka kõik riiete poed kinni, kuid nüüd mõned internetipoed tehakse lahti, sest talv tulekul ja eks selleks ole riideid vaja. Toidukohad on endiselt suletud, kiirtoitu kusagilt endale koju tellida ei saa. Mul oli kogemus üks päev apteegis käia, mis oli üsna ulmeline. Hunter sai endale väikese infektsiooni ning arstiga telefoni teel konsulteerides saatsid nad retsepti apteeki, kust ma kreemil järgi käisin. Apteeki sisse ma ei saanudki, neil oli laud ukse peal ees, töötajatel kindad käes ja maskid ees. Küsiti mult ukse peal, mida soovin ning toodi see kätte. Väga sürr oli.

Kuna me oleme muidu väga kodune pere nagunii, siis muidu see meid väga hulluks ei aja. Meil on piisavalt suur maja, et kõigil on ruumi. Meil on oma väike aiake, kus lapsed ringi joosta saavad ja kus me värsket õhku nautida saame. Sel ajal korteris istumine oleks küll surm. Õnneks ilmaga on meil ka vedanud ning mõnus 23-24kraadine sügisilm päeval. Cooperile on seletatud küll, miks me kodus oleme, aga tal on sellest üsna savi. Ega me kodus sellest liialt ei räägi ja teda seetõttu ärevaks tegema ei hakka. Koolist on tal õppimist kodus ka, kuid pigem on see, et tee palju jõuad. Iga päev kindlaid asju tegema ei pea. On paar vihikut kirjatöö ja matemaatika jaoks ja mõned raamatud lugemiseks. Väga lastesõbralik variant. Palju ma tal ei käse teha ja kahe teise puugiga on see raske ka, kuna nad on alati seljas ja ma ei saa kahjuks suurema poisiga lihtsalt istuda ja õppida. Muidu mulle see meeldiks, kui saaks temaga vaid rahulikult istuda.

Kolme lapsega kodus muidugi sel ajal igav ei hakka. Hoopis vastupidi, pärast oleks puhkust vaja! Teen interneti kaudu tasuta kursust ka lihtsalt huvi pärast, teemaks Budism ja psühholoogia. Väga põnev. Üldse olen sel perioodil hakanud rohkem uurima vähe hingelisemate teemade kohta, nagu näiteks Budism, mediteerimine jne. Minimalism ja lihtne elu on mulle paar aastat hingelähedased olnud ning tundub väga õige järgmine samm. Päris Budistiks ma üle öö ei hakka, kuid neil on palju väga häid õpetusi, mida oma elus rakendada. Mediteerimist ma samuti veel proovinud ei ole, kuna mul lihtsalt ei ole üksinda aega hetkel. Harva saan isegi vetsus üksinda käia! Kuid loen ja õpin ja küll kunangi proovin ära ka.

Tänaseks poolteist nädalat oldud, kaks ja pool vähemalt veel, kui just seda perioodi ei pikendata. Saame vabalt hakkama :)

Ära häbene ja lahutus-uudist

Tahtsin teha postituse, et mainida, et kui te tahaks iial mulle midagi öelda või ühendust võtta, siis tehtke seda julgelt kas meilid...