Tuesday, 15 October 2019

7 kuud tandemimetamist


Ma olen alati arvanud, et imetamine on super loomulik osa laste sündides. Mul polnud mingeid eelnevaid eelarvamusi, kuidas ja kus ja kui pikalt keegi imetama peaks, see on iga oma otsustada. Seetõttu olin väga löödud, kui see mul esimese lapsega välja ei tulnud. Ta ei hakanud üldse imema rinnal ning tollane abi, või selle puudumine, oli kohutav. Kuus nädalat suutsin lisaks rpa'le pumbata, kuid see oli nii masendav ja piim kuivas kokku, kuna ma seda piisavalt tihti ei teinud. Ma alles hiljuti olen hakanud uhkust tundma, et ma niigi pikalt sain talle rinnapiima pakkuda, mitte ei räägi tast kui vaid mu rpa lapsest.

Õnn oli suur, kui Amber sündides ise ilusti haakus ja piima jooma hakkas. Temaga peale väikese hammustamise perioodi pole mingeid probleeme eriti olnud. Tänaseks päevaks on ta 2a7k vanune ja endiselt rinnast väga sõltuv. Ainus, kust olen kommentaari saanud, et kas tõesti veel tissi otsas, on Eesti perelt. Keegi teine pole iial midagi halvasti öelnud. Pigem vastupidi, öeldakse, et tubli olen, et nii pikalt imetanud olen. Avalikes kohtades ta seda enam ei vaja, pigem kodus ründab mind rohkem, seega ega väga paljud ei tea ka.

Ise kartsin natukene Hunterit oodates, et kuidas piima jagub jne, aga tuleb välja, et piima tootmine on minu superpower
Raseduse ajal kuivab see tihti naistel kokku, aga mul jagus seda piisavalt lõpuni välja. Paljud sel ajal sunnivad ise last võõrutama, kuid mina seda teha ei soovinud. Tahan lasta lastel ise otsustada, kunas nad enam piima ei vaja. Mõned korrad, kui olengi üritanud ei öelda, on olnud kohutavad. Päeval veel saan mõni kord tähelepanu mujale viia, aga mitte alati. Kuid magama minemiseks on preilil rinda vaja, muidu ta vaid nutab hüsteeriliselt, mis on tervele perele traumeeriv. Isegi Cooper ütleb, et anna talle piima, kui õde natukene viril on. Samuti mees on väga toetavaks selles suhtes saanud. Ta pole alati kõige suurem imetamistoetaja olnud, kuid nüüd, kui ma mainin, et tahaks, et ta natukenegi vähem imetaks, ütleb, et ta ju nii väike veel, las joob, kui ta tahab. Seega sedasi me vaikselt omas tempos edasi kulgeme ja ehk kooli minnes ta enam piima ei joo.


Kui Hunter sündis, oli rõõm suur, et ka tema võttis rinnale väga loomulikult ja kergelt. Kartsin, kuidas kahe lapse imetamine välja tuleb, aga seitse kuud edasi ja see on täiesti loomulik meie jaoks. Ei ilusta, algus oli raske. Eriti, kui beebi veel õppis haakuma ja kui mu enda emotsioonid tormilised olid. Usun, aga, et koos imetamine on Amberi venna vastu sõbralikumaks muutnud. Alguses ta üldse ei sallinud veel ühte, aga nüüd päris padja alla pidevalt peita ei ürita. Pigem lükkab poisi pea tissile lähemale, kui too viril on, mitte ei lükka eemale. Nüüdseks on meil une pealt selge, kes kus on, et kõik ühel ajal piima kätte saaks mugavalt. Mis on hea, sest mõlemad ärkavad üsna tihti, aga sellega olen ma nii harjunud,et teisiti ei kujutaks ettegi.

Mainiks ära, et kui Hunter sündis, siis Amber muutus samuti super kleepekaks, mis vaikselt paremaks muutumas on. Ka Cooper nõudis rohkem tähelepanu, aga vähemalt talle saab sõnadega selgeks teha, kui ma päris ei jõua või temaga lihtsalt samal ajal rääkida, et ta end liialt eemale lükatult ei tunneks. Toidust loobus Amber mõnda aega ka, kuna uue beebi superrammus piim oli ilmselt piisav. Tänu millele ta võttis üsna palju kaalus juurde. Toitumine hakkab nüüdseks jälle paremaks muutuma õnneks.


Ma ise olen füüsiliselt väga hästi hakkama saanud kahe lapse imetamisega. Vaid isu on meeletu. Ei, suurem kui meeletu! Kõik sööks ära, eriti magusa, samas kui kaal langes üsna kiirelt. Praeguseks on raseduse eelne kaal tagasi. Vaid rinnad on nüüd hiiglaslikud ja karta laseb, et kui enam keegi piima ei joo, siis pole neist midagi enam alles. Vähemalt tean, et suurendusi ma iial ei tahaks ja dekolteed mulle näidata ei meeldi. Aga eks see käib asja juurde koos venitusarmidega ja mul on selle eest kolm ilusat last näidata :)

Thursday, 10 October 2019

Mis ma oma menüüst eemaldanud olen sel aastal?

Mulle on erinev toitumine alati huvi pakkunud. Eelnevalt olen kaalu kaotamiseks usinalt kaloreid lugenud, mis mulle alati sobis. Aasta alguses, kui veel rase olin, piirasin paar kuud süsivesikuid ja tegin palju ketogeenilise dieedi retsepte. See oli mõnus ja enesetunne oli tõesti nii hea, kuna süsivesikud, eriti sai, paistavad alati mu kõhu punni. Aga mulle meeldib ju küpsetada...

Kui Hunter sündis, oli ta meeletult gaasivalusid täis ning kui ta oli 2nädalane otsustasin proovida piimatooteid vältida, et ehk ta hästi midagi ei talu, mida ma sõin. Olin super tubli ja ei söönud midagi, millel piim kasvõi vähegi koostises oli. Õppisin selle aja jooksul, et tihti kasutatakse veini ja siiri tegemisel piima proteiini või mingit kala põie osa. Üldiselt polnud üldsegi raske, kuna või ja sai, mida me tavaliselt ostsime, ei olnud piimaga tehtud. Tume šokolaad ja Oreo küpsised olid magusa isu puhul piisavad. Kaheksa nädalat pidasin vastu, aga kutil midagi ei muutunud küll. Nüüdseks 7kuuselt on ta sellest välja kasvanud, ma ise arvan, et pigem suure survega piim tekitas gaase kõvasti.

Sel ajal luges P artiklit, et WHO sõnul on töödeldud lihatooted nagu vorstid, beekon, sink jms sama ohtlik ja vähki tekitav kui suitsetamine jms. See pani mind palju rohkem lugema ja uurima loomse toidu mõjust ja sellest, kuidas see toit meie toidulauale jõuab. Lugesin mitmeid artikleid, vaatasin mitmeid dokumentaale ning arutasin seda teemat sügavalt elukaaslasega. Tegime otsuse, et me ei tarbi enam looma- ja linnuliha ning hoiame ka piimast ja munast võimalikult palju eemale. Seda nii tervislikel kui ka eetilistel põhjustel. Mõeldud, tehtud ja see oli umbes 5 kuud tagasi.

Paar nädalat pärast seda otsust, sai P teada, et ta isal on vähk. See motiveeris meid veelgi rohkem end õigel rajal hoida ja oma pikaajalise tervise eest hoolt kanda.

Mingite siltidega me end ehtima ei hakka. Päris veeganid me pole, kuna aeg ajalt kala me siiski sööme. Päris igas toidus ma piima ja muna ei väldi, kui need koostisosadeks on. Ise ostan soojapiima ning muid peamisi piimatooted ei osta, nagu juust, jogurt, jäätis jne. Piimavabu asendusi, mis tihti üsna kallid, lihtsalt tihti ei osta. Proovinud oleme ja mitmed on väga head. Lemmikust jäätisepoest ostan nüüd hoopis sorbetti, mis neil on imehea ja maitseb palju värskem, kui piimajäätis. Ja kui küpsise isu peale tuleb, söön, mida soovin. Tihti valime küll energiapallid magusaks, aga kõike ma veel endale ei keela. Magus on just see, millest ma veel lahti ei saa. Veel!

Mõned kuud tagasi otsustasin kohvijoomise ka maha jätta. Lihtsalt, kuna tundus, et ma olin sellest ka nii sõltuvuses. Päeva peale jõin ikka palju, 5-6 suur tassi, mõnel päeval rohkem. Kohvivabana esmalt kolm päeva valutasin pead. See pani veel rohkem mõtlema, et kui halb see on, kui sellest võõrutamine nii hull on. Valisin taimeteed ning aeg ajalt kofeiinivaba kohvi. Nüüd me aeg ajalt küll lubame endale kohvikust päris kohvi ka, kuid mitte iga päev ja ma ei tunne, et ma seda nii vajaks nagu varem.

Vaatan The Game Changers filmi ära, kui see Netflixi tuleb, ja vaatan mida edasi menüüst välja jätta. Siiani on enesetunne super, liha absoluutselt ei igatse, pigem hakkab kõht keerama, kui poes lihaletist mööda minna. Kellelegi oma vaateid peale suruma ei hakka, jagan vaid seda, mida ise oma eluga teen 😊


Sunday, 1 September 2019

Lihtne elu ja minimalism

Selle postituse ainus minu tehtud pilt. Teised kõik Pinterestist. 
Lihtne elu ja minimalism on mind huvitanud juba sellest ajast, kui me esmalt Uus Meremaale kolisime. Juba siis hakkasin hoopis teisi asju enda ümber rohkem märkama, näiteks kui ilusad lilled kusagil kasvavad või kui kena taevas on. Eks märkasin neid ennegi, aga nüüd märkasin neid kohe rohkem ja sellised väikesed täheldused päevas tegid hinge soojaks.



Lihtne elu tähendab minu jaoks just sellist elu, kus ma võtan aega, märkan rohkemat enda ümber ja hindan seda rohkem. Elu, kus ma teen pigem ise, näiteks rohkem kokkamist kiirtoidu asemel, mida ma olen alati teinud nagunii. Elu, kus ma joon tassi teed ja lihtsalt vahin aeg ajalt tühjusesse, nautides just seda hetke ja seda tassi teed. Elu, mille puhul ma vähem peapidi telefonis olen, mida ma eelmises postituses juba mainisin. Elu, kus ma ei pea igat päeva tegevustega täitma, vaid naudin lihtsalt olemist.

See viimane on eriti südamelähedane. Juba Inglismaa ajast tundus alati, et ma peaks laste päevi algsest lõpuni organiseerima ja iga päev kusagil käima. Ja muidugi siis kõik sotsiaalmeedias kirja panema, et kõik teaks, kui hea ema ma olen. Mul on mitmeid tuttavaid, kes iga pisikese tegevusega lastega internetti üles laevad, olgu selleks koos küpsetamine või mänguväljakul käik. Jah, igal on oma õigus teha, mida soovib, aga ma siiski ei saa aru, miks igat pisiasja on vaja teistega jagada. Ise aina rohkem hoian telefoni tegevustest eemal, et ma lastega ise aega veedaks, mitte ei vaataks neid läbi telefoni. Pilte ja mälestusi on tore ikka salvestada, aga päris iga pisiasja ju ei pea.

Maaelu oleks küll lihtsa elu ideaal, aga päris maal me veel ei ole. Kuid üritan ise kasvatada, mida saan, kui saan ning ajan oma asja edasi. Teen seda, mis hinge rõõmsaks teeb, mitte seda, mida kõik teised teevad. Küpsetan, koon, loen ja rohin edasi omas tempos. Idüll missugune.


Minimalism on teine teema, mis mulle väga sümpaatne on. See tahendab minu jaoks eelkõige vähemate asjade omamist. Steve Jobs oli näiteks minimalist. Ta elamises oli napilt mööblit ning ega ta garderoobki külluslik polnud, oli tihti samades teksades ja kõrge kaelusega mustas pluusis. Oma osa on selles mänginud ka see, kui tihti me ringi kolime. Nipsasjakesi lihtsalt ilu pärast kokku ei osta, kui võimalik, et kolime ja neist lahti saama peame. Seetõttu soetamegi asju vaid siis, kui neid tõesti vaja on. Whangareis elasime aasta ilma diivanit ja ausalt ei igatsenudki. Lastel oli ruumi terve ilm, keegi ei kukkunud iial diivanilt alla, kuna seda polnud, ja külalisi käis meil nagunii üliharva.


Oleme nüüd mõned nädalad natukene teisti elanud, millest räägin kunangi hiljem, ning see on ette näinud seda, et ma umbes 90% oma riietest minema viskasin-andsin-müüsin. Pidasin Marie Kondo't (organiseerimiskuninganna Jaapanist) meeles ning olin veel karmim. Täitsa lõpp, kuidas ma mõnest riideesemest kinni hoidsin, mida enam paar nädalat hiljem ei mäletagi. Mitu eset olid, mis ostsin enne P'ga sebima hakkamist ja me oleme üle 6a koos olnud... Ja mitu asja, mis enne lapsi olemas ja mis endiselt ilusad, aga imetav emana võimatu kanda (mõned kitsad minikleidid). Kõige põnevam asja juures on see, et kui ma nüüd ostangi midagi uut, siis saan ma endale täiesti uue garderoobi luua ning see palju paremini läbi mõelda. Eelnevalt olid mitmed esemed, mis väga hästi kokku ei läinud, mitmeid erinevaid stiile. Edaspidi hoiaks samadesse toonidesse rohkem ja sarnasemasse stiili (Pinteresti otsing "minimalistic style" annab ettekujutuse, mida eelistaks).

Minimalism ei tähenda kohe, et mul on vaid 10 riideeset, vaid pigem, et kõik on pikalt läbi mõeldud, mitte spontaansed aleostud. Kvaliteet, mitte kvantiteet. Kogume elamusi, mitte mammonat! Internetis jagavad oma kogemust mitmed ekstreemsed minimalistid, kellel on tõesti vaid 30 eset üldse kokku, aga see pole see, mida ma püüdlen. Eesmärk on küll see, et kui mind ühel päeval enam pole, siis ma ei taha, et mu lastel oleks majatäis träna, millest nad siis peavad lahti saama. 


Sellest kõigest võiks nii palju edasi jahtuda, aga telefonil trükkides hakkavad sõrmed valusaks jääma. Järgmise korrani :)


Thursday, 8 August 2019

Viimase aasta muutused minu mõttemaailmas

Olin eelnevalt kuulnud, et 30seks saades muutuvad tihti inimeste eluvaated jms, kuid ei uskunud seda. Tuleb aga tunnistada, et just sel aastal olen hakanud nii paljude asjade üle teisiti mõtlema ja väärtustan väga teistmoodi asju. Näiteks on mind lihtne elu (simple life movement) ja minimalism väga võluma hakanud ning mida ma meie igapäevalus üsna palju rakendama hakanud olen. Neist tahaks raudselt rohkem oma mõtteid jagada üsna varsti.

Üheks muutuseks on näiteks olnud minu internetisõltuvus, mille üle olen ma viimased kaks-kolm kuud väga palju arutlenud koos elukaaslasega. Kallid lugejad ilmselt ei usukski, et mis sõltuvus, kui siin on viis kuud vaikus olnud. Kuid just seetõttu on muutust vaja! Panen käe püsti ning tunnistan ausalt, et mul on sotsiaalmeediasõltuvus. Ma kontrollin Facebooki ja Instagrammi mitu-mitu korda päevas, ise seda peaaegu märkamatagi. Mind huvitavad liialt teiste inimeste elud ning ma lähen teiste arvamuste peale liiga tihti närvi, mis on idiootne. Viimane kuu, või nii, olen üritanud teadlikult palju parem olla selles ning ma ise olen tundnud, kuivõrd õnnelikumalt ma ise end tunnen, kui ma alateadlikult end alati teistega ei võrdle, kes end sotsiaalmeedias eksponeerivad. Seda kõike kirja pannes tundub see nii totter, aga tänapäeval on nii palju meid, kes on samas võrgus kinni ja ei saa silmi ekraanilt. 

Et olukorda paremuse poole muuta, alustasin ma kerge digikoristusega. Lahkusin mitmetest gruppidest Facebookis, kus ma mõtetult aega veetsin. Lisaks ei järgi ma enam Instagramis üle 800 konto, vaid sorteerisin nad 200ni (suur number, aga pooled neist on kudumiskontod inspiratsiooniks). Olen ka ise palju vähem postitama hakanud, sest ma ei tunne enam, et ma PEAN seda tegema. Keegi ei käse, aga tahtmatult tuli tunne, et ma pean regulaarselt teistele teadma andma, kuidas ma elan. Kuigi ei pea. Just selle tõttu olen ma siin seda postitust kirjutamas, pärast mitmekuulist eetrivaikust. Isegi, kui ma siia midagi maha täheldanud ei ole, siis mõtlen ma nädalas korduvalt, et seda ja toda tahaks nii blogisse kirja panna. Kuid aeg läheb ruttu mööda lastega tegeledes ja siis puhkehetkel skrollin ma jälle sihitult Facebooki. Seega, aeg on muutuseks ja selle blogi ülesäratamiseks! Vaadates, et kuigi ma midagi siia lisanud ei ole, külastati seda lehte eelmisel kuul üle 1600 korra, siis ehk huvi teistel ikka on. Ja kui ei olegi, siis ma ise tunnen, et tahan seda kohta jälle, et end rohkem väljendada ja oma mõtteid kirja panna.

Kuigi viimased viis kuud on meil üsna vaiksed olnud, poolt ilma me läbi reisinud ei ole, pigem oleme vaikselt kodused olnud. Esimesed kolm kuud Hunteriga olid rängad ja kahest lapsest kolmele minek oli mulle väga raske. Samas, Cooper alustas koolis käimist, millest ju oleks põnev kirjutada. Ja muidugi sellest ka, kuidas meie pesamuna Hunter areneb. Ja ärme meie tulesädet Amberit unusta, kes küll veel juttu ei aja, aga tegusid teeb küll.

Kõik mu pesamunad kaisus.
Toitumine on veel üks, mis sel aastal väga muutunud on. Esmalt võlus mind keto-sarnane dieet, kuid sellest olen 180kraadise muutuse teinud ning nüüd ei tarbi me ei looma- ega linnuliha ning väga minimaalselt mune ja lehmapiima. See on olnud üle mitme kuu muutus ja õppimine ning oleme sellega väga rahul. Lisaks jätsin kohvijoomise paar kuud tagasi maha. Miks ja kuidas jne, sellest tahaks ka kunangi kirjutada. 

Sel nädalavahetusel tuleb meie elus järjekordne suur muutus ja väike kolimine. Mis ja miks ja kuidas, see jääb esialgu väikeseks saladuseks. Ütleme nii, et üsna tavanormist erinev plaan, kuid mis aina rohkem üle maailma populaarsust kogub. Mõned ehk arvavad, et me oleme hullud, sest ma ise arvan seda natukene ka. Kuid proovime ennem uue elustiili ära ning loodame, et tuleb hästi välja, ennem, kui ma sellest laadutama hakkan.

Lõpetame ilusa talvise pildiga, mille tegin mõned päevad tagasi. Ei, päris lund meil siin kodu juures ei ole. Üritasime teha väikese tripi Christchurchi ja muidugi tublide täiskasvanutena unustasime ilmateadet kontrollida. Sõitsime ja lund hakkas vaikselt sadama, ja sadas ja sadas. Poolel teel (200km kodust, 200km Christchurchini) panti tee kinni, kuna liiga lumine oli ja me pidime koju tagasi sõitma! Mõned kilomeetrid kodust otsustas Cooper natukene oksendada, mis vähemalt andis kinnitust, et hea, et koju läheme. Siis ei oleks me peaegu koju jõudnudki ning bensiinijaama jõudsime vaid bensiiniaurudel, olles viimased kilomeetrid hinge kinni hoidnud, kas me ikka jõuame tagasi. Vähemalt sain üle kahe ja poole aasta lund taaskord näha ning nii halenaljakas reis oli, et vähemalt jääb tore mälestus.


Näeme varsti jälle, sest nii palju tahaks jagada!

Saturday, 23 March 2019

Kaheaastane Amber


Nädal tagasi sai meie pere pisipreili kaheseks ning viimane aeg on temast ka väike vahekokkuvõte teha. Selle aasta sünnipäevad on meil küll natukene väheerilised olnud, kuna meie uus pereliige eelistab öösiti karjuda magamise asemel, aga küll järgmine aasta teeme tasa. 

Kinke sai Amber vaid paar - ehitusklotsid ning pildilolev rongirada. Nukkudega ta meil eriti ei mängi. Mitte, et meil kodus neid eriti olekski, aga mängurühmas samuti jäävad nood väga harva talle näppu ja kui, siis leiavad nad väga kiirelt oma tee põrandale. Viimati käies mängis Amber aga kahese kohta üsna pikalt taolise rongikomplektiga, mistõttu ta selle omale saigi. Kasutust on see palju leidnud, raudselt oli hea ost. Sünnipäeval me väga muud ei teinudki, mängisime palju koos, vaatasime vaid Amberi lemmikmultikaid ning õhtul sõime kooki.


Amber on raudselt meie pere kõige elavam liige. Tihti mõtleme P'ga. et kust ta oma iseloomu ja särtsakuse küll saanud on, sest me oleme ise üsna rahulikud. Mine tea kust, aga igav temaga ei hakka. Kui tuju on hea, siis ikka sajaga, kui tuju on nukker, siis ikka on väga hull. Mingit vahepealset vaikne olemist tema puhul eriti ei ole. Kui on, siis on ta ilmselt väsinud või haige. Õnneks seda viimast on ta meil väga harva olnud.

Ta on meil suur looduslaps, kes ainult vees elakski, kui saaks. Õues mängib üsna palju ning igal võimalusel otsib kõik lombid või veeanumad üles. Cooperiga võrreldes tundub ta natukene sportlikum olevat. Jookseb nagu tuul, viimase kuu jooksul on vaikselt hüppama ka hakanud, kuigi maast ülestõuset on vaid sentimeeter või nii, aga nii armas on vaadata, kui ta harjutab. Palli lööb väga täpselt, sama on viskamise ja püüdmise kohta. Eks näis, kas temast saab meie tuleviku spordilootus.


Söömine on tal teine lemmiktegevus. Raudselt palju vähem pirtsakas, kui ta suurem vend. Ja kogused on üsna mehised. Suur lemmik on riis India kanaga või spaghetid, tomatit nosib meeleldi, konservaprikoos meeldib ka väga ning puuviljadest nektariinid või apelsin. Ja palju palju muud! Hea meelega ootan, kui ma talle saan kunangi lasteaeda või kooli lõunat kaasa teha, sest saab vähemalt erinevaid asju proovida.

Imetab ta meil ka veel üsna palju. Ma hea meelega tahaks, et ta juba vaikselt vähem piima nõuaks, aga jõuga keelata ma ka ei taha, seega vaatame ja ootame, kuna ta ise sellest loobumiseks valmis on. Uue venna saabumisega on ta kohe eriti palju imetama hakanud, aga nii palju, kui ma teiste kogemusi lugenud olen, siis täiesti normaalne kohanemisperioodil. Aeg ajalt, kui ta piima nõudma tuleb, siis saan ta tähelepanu millelegi muule suunata, kuid kui see ei toimi, siis hüsteeriline nutt on suur tulema, kui ta kohe nüüd ja praegu piima ei saa. Seega imetame aga rahus edasi ning loodame, et ta mingi aeg ise seda vähem tahab.

Imetamisega käsikäes on magamine. Lõunaunesid teeb ta vaid ühe, mis on enamasti 2-3 tundi pikk. Ajalt täiesti oleneb, mõni kord on keskpäeval magamas, teinekord veab kella 15ni välja. Ööuni algab tal tavaliselt kella 22 ringis. Kui ta aeg ajalt jääbki miskipärast varem magama, näiteks 19-20 ajal, siis on garanteeritud, et mingi aeg on ta öösel paar tundi üleval. Ööuni läks tal alles nii 20-21 kuu vanuselt natukene paremaks, enne seda ärkas ta iga 1-2h tagant. Siis hakkas ta vaid 2-3x öö jooksul ärkama. Magab meie voodis, minu ja P vahel. Jaanuaris ma proovisin teda väikesel pesal põrandal ning oli veel parem, tihti ärkas vaid korra ning päris mitu korda magas läbi öö. Nüüd väikevennaga on meil asjad natukene teised, ta on voodis tagasi, aga mina ja P seal korraga ei ole, vaid oleme väikese kisakõriga elutoas. P on tihti pikalt üleval ning kutsub minu vaid, kui kutil kõht tühi on ning kui ta lõpuks voodisse läheb, siis magan ma viimased paar tundi diivanil, kui saan. Proovisime korra kõik ühes toas ka, aga kuna Hunter on meil üsna vali, siis äratas ta Amberi väga kiirelt üles ning kahte korraga üritada kussutada on natukene raske. Praegu on Amber hakanud taas pigem 2-3 korda öö jooksul ärkama, kuid eile öösel oli seda vaid korra, ehk hakkab vaikselt paranema. Magama läheb ainult minuga, tissitab mõnda aega, siis keerab selja ja paari minutiga magab. Samuti öösiti on piima vaja, et magama tagasi minna, muidu nutab haleda häälega, kui issi teda lohutada üritab.


Kõnet tal veel eriti ei ole, vaid väga üksikud sõnad. Temaga olen vaid inglise keeles rääkinud, lootes, et ehk ta hakkab varem rääkima, kui Cooper seda tegi, aga hoopis vastupidi. Aru saab ta imehästi ja kehakeelega väljendab end suurepäraselt. Veel me ei muretse, kuna üksikud sõnad hakkavad ikka vaikselt tulema. Viimane uusim on "no" ("ei" eesti keeles), mida ta isegi vaikselt õiges kontekstis kasutab. Näiteks täna just imetasin Hunterit ja teda samal ajal ning mingi hetk näitas ta näpuga Hunterile ja ütles "no", haha. Kuna kõne ja potilkäimine olevat omavahel seotud, siis mähetes on ta meil endiselt ja pole ühtegi märki, et ta sellest loobumiseks veel valmis on. Kui aeg ajalt pärast vanni palja pepuga natukene aega on, siis märkamatult võib põrandal loigukese kusagilt leida. Suvel oli ta meil üsna palju täiesti paljalt väljas ja siis sain paar korda lausa pabulaid muru pealt koristada. Küll ta selle ka omas tempos ära õpib.

Vähemalt lutti meil enam pole! Selle suur fänn polnud ta kunangi, kuigi mingis vanuses aitas see mul oma tissi ta käest lahti saada. Mingi aeg aga polnud seda enam aga üldse vaja ning niimoodi pole ta nüüd kuid lutti vajanudki. Ühtegi mänguasja tal ka ei ole, millesse ta kohe eriti kiindunud on. Sest tal on ju mina :)

Ükski päev pole meie väikese tähekesega igav!

Tuesday, 12 March 2019

Meie pere uus pesamuna! Sünnituslugu ja esimesed 10 päeva


Tere meie pere uus pesamuna, Hunter Wolf E (nagu teistelgi, P'i perekonnanimi, mida ei hakka siia kirja panema)! Ilmavalgust nägi ta 2märtsil 2019 kell 15:34 Uus Meremaa aja järgi. Pikkust sündides 51cm ning kaalu 3,75kg.

Taaskord üsna kiire sünnitus, samas nii teistsugune eelmistest. 1/03 olin täpselt 39 nädalat ning ämmaemand külastas meid kodus. Uriinis oli natukene rohkem proteiini, mu vererõhk oli kõrgem kui tavaliselt ja beebi südametöö oli natukene kõrge. Esimese kahe kohta ütles ämmaemand kohe, et ilmselt läheb varsti sünnituseks. Ma kahtlesin, sest mingeid märke väga polnud. Korki oli paar nädalat eemaldunud, survet ja valu oli olnud pikalt. Käisime aga igaks juhuks haiglas beebit kontrollimas, kõik oli korras.

Kodus asjatasin edasi, tegin just õhtusööki, kui järsku katkesid veed. Mitte palju, aga piisavalt, et püksid natukene niiskeks teha. Ei mingeid tuhusid. Amberiga olin valmis pressima hakata, kui veed läksid, seega olin üsna hämmingus. Helistasin ämmakale, kes ütles, et anna teada, kui valutama hakkan. Veed muudki tilkusid, pidin lausa Amberi mähkmed alla panema, sest sidemetest oli vähe. Tilkusid hommikuni, kui ämmakas helistas, et tule igaks juhuks kontrolli.

Võtsin igaks juhuks koti kaasa ja kell 9 olin haiglas. P läks lastega koju ja ütles, et raudselt tulen ma ümarana tagasi. Olin jälle monitoril, avatust oli 3cm, ikka ei mingeid valusid. Ämmaemand küsis, et kas tahan koju tagasi minna ja vaadata, mis ise juhtub, või kas aitame natukene kaasa. Otsustasin kaasaaitamise kasuks, kuna kartsin, et kui sünnitamiseks lähebki, siis on see kiire ja elame haiglast 20min sõidu kaugusel.

Kell 10:30 pandi tilguti kätte ja hakkasime ootama. Tundsin kergeid tuhusid, aga ei midagi tõsist. Kell 13 sain antibiootikume ja rohkem tilke. Tuhud olid nagu natukene valusamad, aga ikka ei midagi kannatamatut.


Vaatasin paar seriaali ning hakkasin beebile papusid kuduma. Vaatasin, kas enne saan papud või beebi.

Kell 14:50 olin ainul 4cm. Ämmaemand andis korraliku stretch and sweep'i, pole kindel mis see eesti keeles on, aga põhimõtteliselt venitatakse emakakaela, mis sünnitegevusele kaasa aitab. Siis aga hakkas midagi toimuma ning 10 minutit hiljem palusin gaasi valude talumiseks.


Siis tuli tung pressida ja umbes 3 pressiga oli poiss käes! Kell 15:34, aktiivne sünnitegevus märgiti 43 minutit, kui läksin 4cm'st beebini.

P jõudis lastega meid vaatama umbes kella 18 ajal. Cooper oli elevil uue venna üle, Amber mitte nii väga. Käisin pesus ning kell 20 jõudsime kõik ilusti koju.


Hunter on tänaseks 10 päeva vana. Tuleb tunnistada, et raudselt kõige raskem vastsündinu, kes meil olnud on. Esimesed mitu ööd ta lihtsalt kisas gaasidega ja ma sain umbes 2h und öö peale. Ööd on natukene paremad, aga gaasid ikka vaevavad. Proovime igasugu erinevaid asju ja meetodeid, ehk leiame, mis aitab. Päeval õnneks magab hästi ja palju, just õhtud on meil natukene valjud. Oh ja kopsud on mehel vägevad, kisab nii mis vähe!

Imetamine läheb enam vähem. Imetamisvõte pole tal veel korralik ning tihti sahmerdab, mis ilmselt tekitab rohkem gaase ka. Kaalu kaotas ta 5päevaks 8%, kuid järgmise neljaga võttis 80g juurde, seega ikka kosub ka. Ma imetan Amberit ka veel, kes on sellega ka nagu vastsündinu. Enamuse päevast istun, rind paljas, üks laps ühel pool ning teine teisel pool, ja olen nagu tõeline lüpsilehm. Olen aga suutnud sedasi mõlemad isegi korraga magama saada, siis tundsin end küll hetkeks nagu superema.


Cooperile endiselt meeldib uus venna väga. Patsutab ja ütleb, kui armas ta on. Eile õhtul just panin Cooperit magama ja ütlesin vabandist, kui Hunter väga vali on. Cooper armsasti ütles, et ei ole hullu, ta nutt on nagu laul. Kuuleks meie seda vaid ometi lauluna...

Amberile on endiselt muudatus suur ja ebameeldiv. Vennast on üsna savi. Ainult suur hirm on, et piim juuakse käest ära. Loodan, et kui nad mõlemad natukene kasvavad, saavad suurteks sõpradeks.


Ma ise sel korral sain vaid paar ilupistet. Füüsiliselt on kolm kiiret sünnitust aga oma jälje jätnud ning mul on kerge prolapsi. Üritan võimalikult palju puhata, mis küll kolme lapsega kõige lihtsam pole. Loodan, et keha parandab end ise palju, kui lõpuks arstile saan ja sealt edasi vaatame, mis saab. Ilmselt ei näha mind aga ennem, kui sünnitusest 6 nädalat möödas.

Emotsionaalselt on ka raske olnud, mida ma väga eelmistega ei täheldanud nii kohe peale sünnitust. Cooperiga oli mul natukene hiljem sünnitus järgne depression, aga pärast Amberit oli kõik korras. Nüüd aga tulevad pisarad nii kergelt silma ja ma tavaliselt ei ole üldse nutja. Eks kolmega ole raske alguses, meil pole ühtegi pereliiget ka ligidal, kes aitaks. Lisaks see, et mu keha natukene alla annab, tekitab palju tusku. Küll aga kõik paika loksub ja emotsioonilained ka vähe rahunevad.


Väikemees on kõike seda väärt ja küll on kergem, kui ta suurem on. Mulle pole kunangi vastsündinu periood meeldinud, pigem, kui nad natukene asjalikumad on. Üritan aga iga hetke nautida, sest ma olen 99,9% kindel, et kolme lapsega on minu limiit küll täis. Kolm imearmast last teevad hinge õnne ja armastust täis.

Friday, 22 February 2019

38nädalat rase (kolmandat korda)


Täna on täpselt 38nädalat rase oldud ning hommikul käis ämmaemand külas. Kõhu mõõt on ilusti täpselt 38nädalat, beebi rõõmsalt venitab end pidevalt seal, süda lööb ilusasti. Kogu aja on ta ilusti pea all pool olnud ning olevat 2/5 ilusti vaagnasse laskunud, kuigi see ei tähenda midagi eriti, eriti kuna see mu kolmas kord ja seal võib ta üles-alla loksuda küll ja veel.

Korki on mul üsna ohtralt üle nädala eraldunud, aga ega seegi midagi täpsemat ei tähenda, kui seda, et on lootust, et ma igavesti rasedaks ei jää.

Viimased kolm ööd olen hirmus kehvasti maganud hoopis. Amber on tubli olnud ja on neil öödel korra ärganud, teistel magas ilusti hommikuni. Mina olin iga tunni tagant üleval, et kas niisama külge keerata või vetsus käia, mida ma teen umbes 4-5x öö jooksul hetkel. Meil on endiselt palav ja enne voodisse minekut alati meeletult janutab, mistõttu vett ikka luban. Eile öösel ärkasin mingi aeg päevade valuga sarnase valu peale ja siis käis küll mõte, et midagi ei juhtuks veel, kuna ma ei viitsiks sünnitama minna veel, haha.

Muidu ämmaemandaga pikka juttu polnud. Olen üsna igav hetkel ja ega ise ka väga midagi küsida ei oska, kuna paar korda olen seda varem teinud. Haigla kott sai ka sel nädalal kokku pantud, et kutt siis ometigi varem välja ei tuleks. Vaid autotooli pole, aga selle saab Phil ka päeva pealt osta-laenutada, kui lähebki varem minekuks.

Ootame rõõmsalt aga edasi, maksimum 4 nädalat veel!

7 kuud tandemimetamist

Ma olen alati arvanud, et imetamine on super loomulik osa laste sündides. Mul polnud mingeid eelnevaid eelarvamusi, kuidas ja kus ja kui p...