Sunday, 18 November 2018

30se heietused ning mu esimene õhkõrn õlasall

Selles pole kahtlustki, et aeg lendab aina kiiremini, mida vanemaks sa saad. Paar päeva tagasi sain ma 30seks. Esialgu oli selle numbri ees suur hirm, sest endiselt ei ole seda täiskasvanu tunnet, aga ehk on see hoopiski hea. Mõtisklesin mõnda aega, et tunnen end peaaegu nagu 20nene, aga tegelikult ei tunne ikka küll. Ma ei tahaks absoluutselt enam 20 olla ning olen uhkusega 30! 20selt oli mure veel suur, mida teised minust arvasid, kui 30sena on sellest üsna savi. Paratamatus on, et mõned inimesed on igale meeldivamad kui teised, kuid selles ei ole absoluutselt mitte midagi halba. Peaasi, et igaüks on iseenda elu ja oluga rahul, see on põhiline. 

Mul ei ole enam vajalik,et ma oleks ainult firmaasjadega ümbritsetud, need ei lisa midagi mu isiksusele juurde. Mul on elukogemus, et ma tean, mis on väärt rohkem kulutamist ja mis ei ole. Mul on elukogemus, et mu lähedase pere õnn on mulle kordades tähtsam, kui see, mida mingi poolvõõras internetis minust arvab. Samuti ei tunne ma, et ma pean end mingi tähtsa töökohaga tõestama, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi. Ma olen väga meeleldi kodune ema, kellel on aega näha, kuidas mu lapsed iga päevaga arenevad ja kasvavad, kuigi see tähendab, et ma ei saa iga nädalavahetus šoppamas käia. Peaasi, et katus pea kohal oleks, kõht täis ning kõik terved ja õnnelikud.

Üks mu suurimaid kirgi on endiselt kudumine. Nuputaks ma välja mooduse, kuidas ma selle armastuse ühel päeval normaalseks sissetulekuallikaks muuta saaks, siis oleks ma lõpmatuseni õnnelik. Samas nii palju asju tahaks veel teha enda perele ja iseendale, et aega teistele asjade tegemiseks nagu polekski.

Kui me esmalt kuulsime kõrgest riskiohust rasedusega, alustasin imepeene õlasalliga. Sel hetkel oli pooleli beebitekk, aga seda ma kohe edasi teha ei suutnud, kui ei teadnud täpselt, kas beebiga kõik korras oli või mitte. Vahepeal jäi sall puhkama, kui oli vaja heade uudiste saabudes beebitekike ära lõpetada, aga viimasel ajal võtsin selle taas käsile.

Viimased kaks rida valmisid täpselt päev enne mu sünnipäeva. Pesin ruttu oma vahupilve ära ning venitasin nõeltega kuivama, et järgmisel päeval kõik valmis oleks. 

Tulemusega olen ise rohkem kui rahul. Tegemist on siiamaani mu kõige õrnema ja õhulisema tööga ning ma ei arvanud, et see nii peen välja tuleb. Selle kudumist nautisin ma ka väga. Töötades nii peene lõngaga (1ply) ning üsna keeruka mustriga, oli pidevalt vaja ikka üsna kõvasti keskenduda. Kuid see oli seda suurt tööd väärt!




Tuesday, 30 October 2018

Minu esimene maavärin

Ajaloo huvides paneme ruttu kirja ära, et tundsin täna oma elu esimese maavärina ära. Tugevust 6,2 magnituudi Richteri skaala järgi. Värina keskpunkt oli meist küll eemal, aga raputas üsna korralikult. Jumal tänatud, et Phil täna juhtus kodus olema (pidi töölt vaba päeva võtma, et mind ultrahelisse sõidutada) ja oskas öelda mulle, mis toimus.

Amber magas. Cooper vahtis oma multikaid, kuna oli just lasteaiast tulnud ja  natukene väsu. Ma kudusin ja vaatasin oma Doc Martinit ning järsku hakkas maja natukene värisema, nagu väga suur veoauto läheks mööda. Värin aga otsa ei saanud ja mingi hetk oli tunne, et lausa laine käis kõigest läbi. Siis jäi edasi-tagasi õõtsumine vähe vaiksemaks, kuni kõik vaikseks jäi jälle. Midagi ümber ei läinud õnneks ja vähemalt oskan järgmine kord selleks rohkem valmis olla.

Link uudisele.


Tuesday, 23 October 2018

Meie uus kodu Brightwateris (rohkelt pilte)

Tere tulemast meie uude elamisse! Üürikasse, aga ikkagi praegu meie. Piltidelt on ilmselt näha, miks me sellesse üsna ruttu armusime, mõnusalt kodune majakene. Meie uus elukoht on Nelsonist 20minuti sõidu kaugusel, väikeses Brightwater'i nimelises külas. Elanikke on siin umbes 1700 kandis, paar poodi, kirik, üks kool, üks lasteaed, üks kohvik ja relvapood, kõik vajalik olemas. 

Maja ise on 1945aastal ehitatud, kuigi ma esmalt arvasin, et see on oma saja-aastane vähemalt. Uksed-aknad on ilmselt originaalid, kuna on üsna vanas stiilis. Karta laseb, et talvel võib natukene tuul sisse puhuda, aga esmakordselt saame puukütet proovida. Ma kasvasin küll väiksena puuküttega üles, aga nüüd tuleb kõik tollane meelde tuletada. Teen aga ülevaate kõigest nii seest kui ka väljast. Sel korral on meil natukene rohkem mööblit, kui eelmises elamises, aga üsna palju on vaja veel muretseda. Küll me jõuame!


AED

Aed selle maja ümber on täpselt paras ja kena. Mitmed lillepeenrad, mis on minu jaoks ka uus, millega toimetada. Mõned väikesed aedviljapeenrad, kus eelmise elaniku mõned taimed veel ees kasvamas. Muru on piisavalt, et lapsed saavad rahus ringi joosta. Õnneks ei ole mingeid suuri treppe ka, vaid 3 astet maja ees ja 1 köögipoolse ukse ees, seega lapsed saavad palju vabamalt ringi asjatada.








MAGAMISTUBA

Magamistoad pole üüratud, aga meie jaoks täpselt parajad. Meie magamistoas on hetkel meie suur voodi ning väike madrats põrandal Cooperi jaoks. Tema tuba on veel tühi, mistõttu ei taha teda nukralt vaid madratsiga sinna panna, seega saab meie seltsi. Kui talle korraliku voodi ära ostame, küll ta sinna kolib.

Kui tema põrandapesa on läinud, siis kuhugi sinna tuleb üks või kaks väiksemat kappi. Riided on meil hetkel elutoas olevates sisse ehitatud kappides. Ega meil neid pärast kolimist väga palju ei ole ka, oli hea aeg range pilguga kõik üle käia ja lahti saada neist, mis liiga pikalt seisma jäänud.

Amber magab veel meie keskel ja kui uus beebi sünnib, siis tema häll saab minu voodipoole kõrvale.



COOPERI TUBA

Cooperi tuba, nagu eelnevalt mainitud, on veel tühi. Seal on hetkel mõned mänguasjad ja raamatud, mis endale korralikku kapimajandust ootavad.


ELAMISTUBA ja SÖÖGITUBA

Need kaks tuba on nagu üks tuba, aga väike eraldus on ikka vahel. Meil on sel korral isegi diivan ning teler on aluse peal. Kohvilauda me hetkel ei igatse, kuna mõned väikesed ei laseks selle peale rahulikult midagi panna nagunii ning kohvitassid käivad kamina kohal olevatele riiulitele ohutuse mõttes. Ühel päeval saame aga ilusad nippet-näppet asjad neile riiulitele ka.



Söögitoa ala on veel lage ja asjadega, mis veel oma kohta otsivad. Akna alla nurka ilmselt muretseme arvutilaua ning paremal pool oleva akna alla saaks söögilaua, et meil esmakordselt oleks kusagil korralikult istuda ja süüa nagu korralikud inimesed.



KÖÖK

Köök on üsna vana ja lihtne, aga toimib. Pliit oli sees, aga külmiku pidime ise muretsema. Palju selle kohta öelda ei olegi, köök nagu köök ikka.


VANNITUBA

Köögi kõrval on meil vannituba ja vets, mis samuti midagi erilist ei ole. Vetsus käia saab ja puhtad oleme ka, mis on põhiline.


PESURUUM

Köögist vasakul saab õue, kus on väike katusealune, kus on pesumasin (pidime jälle ise ostma), kraanikauss ja mõned kapid. Hea koht jalatsite ja laste õuemänguasjade hoidmiseks ka.


MAGALA

Pesuruumist edasi on väike eraldi ehitis, mis on vaid üks magamistoakene. Hea külalistetoaks või lastele, kui nad natukene suuremaks kasvavad.


Tiir vist saigi peale. Maja taga on paraja suurusega kuur ka ning magala kõrval on katusealune, kuhu talveks oma küttepuud panna saame.

Olen tänaseks kõigele tiiru peale teinud koristamise-korrastamisega ning nüüd on vaid igapäevaselt asju korras hoida. Mõned pildid on enne seda tehtud. Näiteks mõned juurikad on tänaseks välja võetud ning istutasin maasikaid juurde, tomateid, kurki ja salatit. Lillepeenrad olen ka üle rohinud ja korrastanud oma võimete ja teadmiste piires.

Mida aeg edasi, seda kodusem siin tundub ja ma loodan, et me oleme siin pikemalt ja siin ka rohkelt ilusaid mälestusi teeme. Nüüd pean vaid autoga sõitmise ära õppima, et meie väikesest külast tsivilisatsiooni ka saaks, kuna siit ei käi ükski liinibuss.


Saturday, 20 October 2018

Road trip Whangareist Nelsonisse

Whangareist lahkusime me tegelikult täna täpselt kuu aega tagasi. Vau, kui kiirelt aeg läinud on! Jõudsime kõik asjad ilusti maha müüdud, päev enne minekut andsin hunniku asju veel tasuta ära. Viimase päeva hommikul koristasime kõik ilusti ära ning üks naine käis veel viimaste asjade järel ning naabrinaine sai ka portsu nippet-näpet nagu korisamisasjad ning muu värgi, mis meil auto peale ei mahtunud.

Esimesel päeval oli meil kõige suurem sõit ees, Whangareist Turangisse, mis pidi natukene alla 6h olema, aga ühe õnnetuse tõttu liikluses istudes võttis see meil oma 8h. Lapsed olid sõidu ajal nii tublid, vaid Amber oli õhtupoole natukene viril, aga see oli täiesti arusaadav.

Ööbimiskohad olin ma täiesti suvalised välja valinud, mitte suurtes turismikohtades, sest see oli lihtsalt palju soodsam. Seega suuri vaatamisväärsusi me sel korral ei näinud, kuid sõit oli omaette iluss, Uus Meremaa on ikka üsna imeline.


Enne Turangit peatusime Taupos, kust saime suure portsu kala ja friikaid õhtusöögiks ning esimene öö möödus meil ühes matkamajas, mis me Kiwi Holiday Parksi kaudu üürisime. Üldse kogu reisi peatusime me samades Holiday Parksides ning nende kliendikaardiga saime igal pool 10% maha. Korralikud kohad, kus on igasugu erinevaid majakesi, kas lihtsaid vaid vooditega või uhkemaid vannitoa ja köögiga. Jagatavad vetsud ja köögid olid igal pool aga väga korralikud.


Järgmisel päeval oli meil ees vaid paaritunnine sõit Turangist Whanganuisse. Mulle oli nimi sellest meelde jäänud, et P seal sündis, kuigi ta kordagi seal ei elanud. Lapsed olid jälle sõidu ajal nii tublid. Meil olid kõik nutiseadmeid multikaid täis ja neid ei läinud kordagi vaja, sest keegi nii meeletult igavust ei kurtnud, vaid vahtisid armsalt aknast välja, lugesid raamatuid ja tukkusid.


Whanganuis palju midagi teha ei olnud, seal oli vaid üks super lahe lastemänguväljak, kus me pikalt olime. Käisime mere ääres natukene jalutamas ning olles eelmisest päevast veel üsna väsinud, puhasime niisama oma matkamajakeses, millest ma pilte ei võtnudki.

Järgmisel päeval sõitsime edasi Whanganuist Wellingtoni, kus peatusime Upper Hutt linnaosas. Seal on P paar korda oma elu jooksul elanud ning ta tundis seal end väga kodus, mida oli armas näha. Ma ei tea, kas ma olen eelnevalt maininud, aga ta ise oli sõjaväes ning nad kolisid perega ülipalju ringi alati. P sõidutas meid ringi ja leidis kõik kolm maja üles, kus ta elanud on.

Upper Huttis anti meile miskipärast palju uhkem matkamajake, kui me üürinud olime, mis oli lahe. Meil oli oma köök ning vannituba. Lähedal oli jälle vahva mänguväljak, kus lapsi väsitada sai. All on pilt Cooperist kohalikke parte tervitamas.


Järgmisel varahommikul pakkisime end jälle auto peale ning sel korral oli Wellingtoni sadamasse laevale minek, et Põhjasaarelt Lõunasaarele sõita. Tegin enda meelest sellest pilte küll, aga miskipärast ei ole see mul Googlesse salvestunud, seega ei saa pilte näidata. Laeval võtsime endale 40 dollari eest kajuti ka, sest sõit oli 3,5 tundi ning selle aja meie lastega niisama ringi hulkuda oleks raske olnud. Saime paar tasuta kohvi kajutiga, mis oli vahva. Aknast vaatasime ookeani ning tiiru laevas oleval mänguväljakul tegime ka.

Lõunasaarele viis laev meid Pictonisse, kust oli natukene alla kahe tunni sõit meie viimasesse peatuskohta, Nelsonisse. Autosõit läbi Marlborough oli imeline! Künkad ja mäed ja niiiii palju viinamarjaistandusi. Möödusime minu lemmikust, Mautaust, kuhu ühel päeval raudselt tuurile lähen. 

Nelsonis peatusime taaskord Kiwi Holiday Parksis. Esialgu oli plaanis küll kogu aeg telgis olla, aga ööd olid veel üsna jahedad, seega esimesed kolm ööd olime matkamajades. Seejärel kolm ööd ka telgis, mis oli omaette kogemus, aga jäime ellu. 

Tähistasime Nelsonisse jõudmist.
Telgihommikud.
Meie telgiala.


Matkaalal päeval olek oli üsna väsitav, kuna Amber jooksis pidevalt meelega meie juurest ära ja pidime teda alati taga ajama. Seega üritasime natukene ringi sõita ja meie uut kodulinna näha. Näiteks käisime vaatamas paika, kus esimene Uus Meremaa ragbimäng mängiti. Seal ligidal on Uus Meremaa keskpunkt ka, aga seda me üles ei leidnud.


Rand Nelsonis on ka väga väga kena. Suur mänguväljak selle juures, vaade linnale ühel pool, vaade lumistele mägedele teisel pool. Päris ujumisilma veel ei olnud, aga Cooper proovis vee ära küll.



Nelsonisse jõudsime me pühapäeval ning teisipäeval käisime juba ühte üürimaja vaatamas. Maja meeldis meile väga ning olime väga õnnelikud, et majaomanik seda meile ka üürida tahtis, kuigi P polnud veel töökohta leidnud. Järgmisel päeval käis ta aga juba tööintervjuul ja on nüüdseks tööinimene ka. Majja kolisime me esmaspäeval. Kui kartsime, et peame oma kuu või nii telkima, kuna kuulsime, et siin on raske elamist leida, siis Nelsonis Holiday Parksis olime me vaid nädala.

Meie uus kodu on Nelsonist 20minutilise sõidu kaugusel, väikeses Brighthouse nimelises külas. Uuest kodust aga järgmisel korral.

Thursday, 18 October 2018

Puhka rahus, kallis kass Jack


Sel nädalal tabas meie peret väike traagika ning meie kallis kassipoeg Jack sai autolöögi tagajärjel surma. Ta oli meil siin uues kohas ilusti väljas käimise ja koju tagasi tulemise ära õppinud, isegi selle, millise akna taha seisma tulla, kui ta tuppa tahtis tulla. Viimati läks ta meil välja neljapäeva õhtul, mis oli vihmane ja tormine õhtu, ning juba pärast esimest ööd oli mure suur, sest ööd veetis ta alati toas, meie kaisus. Mõned päevad muretsemist ja mõned Facebooki postitused kohalikel kogukonnagruppidel ning sain sõnumi ühelt meie naabrilt, et ta vist leidis Jacki oma põõsastest. Eelnevalt olin rääkinud ka noormehega, kes arvas, et neljapäeval jooksis talle kass auto ette. Oli isegi lähedalolevate majade ustel koputanud, kuna kass jooksis ära, aga kahjuks meie maja on natukene teest eemal ja meie juurde ta juhtumist teatama ei jõudnud. Käisin aga naabri juures vaatamas ning tõesti oli see meie imearmas karvakera, kes enam nii armas ei olnud. Põõsad olid tihedad ning ta nendest välja saamine oli ilmselt üks jõledamaid asju, mis ma iial teinud olen. Aga koju me oma poisi saime ning tal on aias oma väike puhkekoht, kuhu on veel lillepotti peale saada.

Tegemist oli ehk küll vaid kassiga, aga meie pere jaoks oli ta tõeline liige, kelle kaotus tabas meid kõiki väga rängalt. Ta oli nii täpselt kaisukas nagu meile kõigile meeldib. Tal oli imeline suhe lastega. Me südamest lootsime, et tema ongi meie laste igavesti-kass, kellega nad suureks kasvavad.

Võtsime ta endaga ju Whangareist kaasa, mille jaoks sai vaktsiinid ning maksime paraja summa kassihotelli jaoks, kus ta peatus, kui meie veel telgis olime. Meie sõidu ajal oli ta nii tublilt oma kastis autos ning ööd veetis meiega salaja matkamajades smuugeldatuna. Vähemalt on meist imelised mälestused temast.

Esimese õhtu nutsin ma oma rasedahormoonidega ikka korralikult. Järgmisel päeval oli lausa Cooper issile natukene nutnud, mis omakorda pani muidu mitte iial nutva issi pisardama. Nüüdseks on sellest mõned päevad päevad möödas, aga südames on endiselt väike tühi nurk ja endiselt loodan, et väike karvakera mulle jalgade ette jookseks.

Uut kassipoega me veel ei saa, kuna kassipoegade hooajani on veel paar kuud aega. Samuti mitmed naabrid ei soovitanud meie tänaval kassi pidada. Näiteks eelmisel nädalal jäid 3 kassi auto alla, kuigi tegemist on väikese külakesega. Proovime aga ühe korra veel, kuna loomakest tahaks ning koerainimesed me ei ole ja muud loomad ka üldse ei sümpatiseeri. Ükski teine loom ei asenda aga meie armast Jacki.

Friday, 12 October 2018

19 nädalat kolmandat rasedust. Emotsionaalne ja sugu!

Raske uskuda, et see rasedus on peaaegu poolenisti läbi! Eks Cooper ja Amber hoia mind pidevalt tegevuses ning meie kolimine on ka oma aja ja tähelepanu saanud. Oleme ilusti Nelsonis, omas üürimajas ning Phil on nädala ka tööl käinud. Sellest kõigest aga üsna pea rohkemalt omas postituses, see postitus on kõhubeebile.

Kui muidu läks üsna libedalt ning ma tundsin end taaskord üsna enesekindlalt, siis kahjuks 12nädala ultraheli tulemused polnud sama riskivabad nagu eelmiste rasedustega. Tuli välja, et meil on 1:120 oht, et beebil on Downi sündroom. Sama risk eelnevate lastega oli üks kümnetes tuhandetes, seega paras šokk. Kui ma muidu just maailma kõige emotsionaalsem naine ei ole, siis kodus seda kõike mehega arutades tõi see korduvalt pisarad silma küll. Otsustasime, et vajame edasisi teste, et kindlalt teada saada. Otsustasime ette ära, pärast pikka arutelu, et kui test peaks ütlema, et meie beebil on raudselt Downi sündroom, siis me rasedusega ei jätka.

Sain kiirelt nädala pärast konsultatsiooni, kus seletati erinevaid variante. Üks oli mitte edasisi teste teha, teine oli mingi vereproov, mis siin mingi 400-500 dollarit maksab või looteveeuuring. Otsustasin selle viimase kasuks, kuigi sel on omad riskid ning umbes 0,5-1% oht, et rasedus katkeb.

Looteveeuuringule sain aja täpselt nädala pärast jälle, olles siis 15 nädalat ja 3 päeva rase. Tehti ultraheli ning otsiti nurka, kust nõel sisse lükata, et looteveest head proovi võtta saaks. Platsenta on mul sel korral eesseinas ning läbi platsenta nad minna ei tahtnud, kuna see võib natukene veritseda ja siis ei ole lootevee proov päris puhas. Leidsid nurgakese, mis tähendas, et nõel pandi kallakuga kõhtu. Kusjuures tuimestust selleks ei tehtud. Natukene pidi arst sellega surkima, et õige koha pealt sisse läheks, mis oli üsna valus, aga kannatasin ära ning nad said ilusa selge proovi. Öeldi, et paar päeva vabalt võtaksin, aga olime nädal kolimisest ja see polnud eriti võimalik. Kodus paar tundi istusin rahulikult ning tegin tavapäraseid toimetusi edasi. Õnneks ei olnud ei mingeid valusid ja krampe ning tundsin end hästi.

Tulemusega helistati mulle õnneks üsna kiirelt paari päevaga. Olin vist rõõmsam, kui esmalt positiivse rasedustestiga, kui öeldi, et beebiga on kõik hästi. Juhuu!

Lisaks öeldi minu soovil, et tulemas on meil veel üks väikene POISS! Kahtlustasin seda ise juba uuringu ajal tehtavalt ultrahelilt.

See kõik oli nüüdseks kolm nädalat tagasi ning paisun rõõmsalt nagu kakukene. Kõht on tunduvalt suurem võrreldes esimese kahe rasedusega, oleks pidanud rohkem trenni tegema. Peale tavapäraste vaevuste tunnen end väga hästi. Käin vaid tihti vetsus ning vahepeal väsin rutem, aga ei midagi hullu. Vaikselt tunnen aina rohkem väikeseid põkse ka, mis on armas. Tean, et see eesseina platsenta on paras polster ees, seega saan aru, et tugevaid liigutusi veel loota ei saagi.

Kasvame ja paisume vaikselt edasi! Ehk enne rasedust saan lapsele paar asja ka ostetud. Kõige tähtsam on leida kõigile uued autotoolid, mis kolmekesi meie Honda Civicu tagaistmele ära mahuks. Pole veel kindel, kas vankrit vastsündinule sel korral ostma hakkangi või investeerin hoopis kandja(te)sse. Esimene beebitekk on ka kudumisel ja eks teen mõned asjad enne ta sündi veel.

17 nädalat.

Saturday, 1 September 2018

Meie pere kasvab (jälle)!



Üllatus! Meie perre on lisandumas veel üks beebi! :)

Nagu meie puhul ikka, täiesti planeeritud. Kui ma aus olen, siis ma pikalt arvasin, et mulle kahest lapsest piisab. Ühel hetkel mainis P, et ta sooviks ühte veel, kuid mul oli vaja selle üle natukene ennem mõelda, sest päris kohene otsus see ei olnud. Imelikul kombel teatasid aga mitmed naised mu Instagrammis või Facebookis, et nad ootavad kolmandat beebit. Mõne rasedus oli väga alguses, mõni sünnitas ja oli sellest terve raseduse vaikinud, mõni postitas järsku suure kõhuga pildi. Nädala-pooleteise jooksul sain sellist uudist oma 5-6naiselt! Mõtlesin siis, et kui teised saavad hakkama, miks mina ei saaks. Just hakkama saamine oligi kõige suurem hirm, sest peretugi meil endiselt puudub. Sisimas tundsin, et üks väike rõõmurull mahuks meie perre küll.

Mõeldud, tehtud, poolteist kuud hiljem oli positiivne rasedustest. Mainiks siin kohal ära, et päevad taastusid mul alles umbes 13kuud pärast sünnitust, sest Amber on endiselt tihe imetaja. 

Mis mind kõige esmalt kõvasti tabas oli meeletu väsimus. Arvasin, et see oli sellest, et öösiti palju üleval ja ma olen alati esimese trimestri ajal väga väsinud. Leidsin endale aga ämmaemanda ning vereproovid näitasid, et rauda oli mu veres natukene vähe. Paar nädalat rauatablettidel ning hakkasin end juba palju rohkem inimese moodi tundma. 

Teine sümptom oli meeletu isu. No ikka selline, et ma söön 2-3 hommikusööki, siis paar lõunat ja siis ei saagi pidama. Tõeline Karupoeg Puhh. Väga alguses oli natukene iiveldust ja aeg-ajalt ning pidev söömine hoidis seda natukene eemal. Nüüd tunnen, et meeletu nälg hakkab vaikselt kontrolli alla saama.

Täna (01.09) olen ma 13 nädalat ja 1 päev rase. Kuupäevade järgi arvutasime esimese tähtaja 27.02.19, mis aga esimese ultraheliga muutus ning on nüüd 08.03.2019. Nii lootsin, et tuleb veebruari beebi, aga nüüd saame oma kolmanda märtsibeebi! Amberi sünnipäev on 09.03 ja Cooperi oma 22.03. Kusjuures nende tähtajad olid 07.03 ja 09.03. 

Kõht kasvab kolmanda rasedusega mul ikka ülimegakiirelt. Sel korral ei tahtnud me kellelegi enne 12nädalat midagi öelda, siis pikalt sain oma pauna laiade pluuside all peita. Paisuma hakkasin ikka varakult, umbes 9-10nädala juures, eks oma superisu aitas hästi kaasa ka. Kaalu on tänase päevaga juures umbes 3-4kg, tundub aga nagu 10 oleks juba juures. Kaal üldse häirib mind sel korral miskipärast. Ma ei tunne end särava rasedana vaid lihtsalt paksuna. Peegelpilt ja fotod näitavad muud, aga ise tunnen end üsna töntsakalt. Küll ära harjun vast, kui vats veel paisub.

 
Üldiselt ma end veel endiselt väga rasedana ei tunne. Kahe lapse kõrvalt on veel vähem aega istuda ja kõhuga juttu ajada. Väsimused ja iiveldus on ka pea olematud nüüdseks, seega väga rase olla ei ole. Liigutusi ka veel ei tunne, aga selle jaoks on natukene vara nagunii. Eks varsti hakkan pisi-pisikesi asju kuduma, küll siis hakkab kohale jõudma.

Kuna meil ees poiss ja tüdruk, siis väga raudkindlaid soove ei ole, kumba me tahaks. Kaldume mõlemad natukene rohkem poisi poole, sest meie tüdruk on paras diiva ning raudselt natukene rohkem tööd, kui Cooper oli. Mu sisetunne ütleb aga tüdruk. Just selle kerge iivelduse tõttu alguses, sest iiveldasin natukene Amberit oodates, aga mitte Cooperit oodates. Peavalu oli ka korra hiljuti, mida mul Cooperiga ei esinenud, aga Amberit oodates olid mul auraga migreenid. Kuid eks näis, 7-8 nädala pärast saame teada, üllatuseks seda ei jäta.

Oleme Cooperile ka hakanud vaikselt rääkima, et emme kõhus on tita. Esmakordselt viimase ultraheli ajal. Küsis üle, et kas tõesti emme kõhus. Ja siis, et kas ma sõin beebi ära. Õnneks ta veel rohkem küsinud ei ole, kuidas see beebi sinna kõhtu sai. Muidu tundub tal veel üsna savi olevat, kuigi pikalt ette ütles talle, et ainult Amberist piisab. 

Lähen söön nüüd teise hommikusöögi :)

30se heietused ning mu esimene õhkõrn õlasall

Selles pole kahtlustki, et aeg lendab aina kiiremini, mida vanemaks sa saad. Paar päeva tagasi sain ma 30seks. Esialgu oli selle numbri ees...