Tuesday, 17 March 2020

Amber sai kolmeseks

Jätkates sünnipäevakuu postitustega, nädal pärast Hunteri esimest sünnipäeva sai meie preili Amber kolmeseks. 


Endiselt on Amber meie pere tulesäde. Nii palju isiksust ja iseloomu, nii palju rõõmu ja emotsioone. Loodan, et ta jääb igavesti sama tugevaks isiksuseks! Mitte, et see muidugi ühte kolmeaastast kasvatades alati kerge oleks, haha.


Kingituste osa pealt võtsime jälle vabalt ja nii tore oli näha, et laps päriselt ka mängib sellega, mis sai, mitte et kümnest mänguasjast pooled jäävad niisama seisma. Leidsin talle taaskord teise ringi poest Barbie, mis maksis $6, ja ta auto, mis oli vaid $12. Mõlemad justkui uhiuued, vaid karpe polnud ümber. Nüüd saan ma mõnuga Barbiele riideid teha :) Lisaks heegeldasin ma ise talle Baby Sharki padja. Laul ja need tegelased talle meeldivad ja padja üle oli tal isegi vist kõige parem meel, mis mul hinge soojaks tegi. Oi küll mulle ei meeldi mänguasju ja muid selliseid väiksemaid mitme osalisi asju nikerdada, aga laste rõõm on seda väärt. Nüüdseks oleme padjaga koos oma 500 korda laulnud.


Paneks ka natukene kirja, mida meie kolmene oskab ja mida ei oska. Päris pikka juttu me temaga veel ajada ei saa, kõnet nii palju ei ole. Küll on ta sõnavara viimase kuu-kahega väga palju edasi arenenud. Kuigi päris lauseid ta kokku ei pane, on tal selged tähestik ning numbrid 1-10, ning mõlemaid oskab lugeda. Igale tähestiku tähele oskab sõna juurde öelda ka (a for apple, b for ball, jne). Lisaks tunneb värve ning lihtsamaid kujundeid. Päris naljakas on, et tunneb vabalt ära ja ütleb triangle (eesti keeles kolmnurk), aga ei ole meile I love you öelnud. Kuid küll see ühel päeval ka tuleb! Cooperilt me teame, et siis ta ju vait enam ei jää. Täna hommikul just üllatas iseseisva lausega, kui autosse istusime - 'It's raining' (Vihma sajab). Eks aeg ajalt ma ikka mõtlen, kas midagi on valesti, et ta veel päris juttu ei aja. Eriti, kui mõned teised nii kiirelt alles aastasena sõnu ütlema hakkavad. Aga üldiselt usun, et ta jõuab sinna omas tempos ja eks Cooper võttis meil ka pikalt, et rääkima hakata. Laule laulab ta näiteks palju ja pidevalt, mõned sõnad tulevad isegi täiesti õigesti välja, seega vaikust me temalt ei saa nagunii.

Ma usun, et kõne ja potil käimine on omavahel väga seotud. Mistõttu tuleb tunnistada, et ta on meil veel mähetes. Jah, tean, et kõik eestlased vangutavad pead ja ilmselt arvavad, et ma olen hirmus laisk ema ja kõik on minu süü. Cooperil lasksime samamoodi omas tempos kulgeta ja sai ka mähetest lahti. Amber tõrgub aga selle teemaga kohe eriti. Potil ta väga ei istu, suure vetsupoti peal aeg-ajalt küll, aga sinna pole ta iial mitte midagi teinud. Kui ilmad veel soojad olid (meil hakkab vaikselt sügis peale tikkuma), siis oli ta õues palju mähkmeta ja no ei mingit tunnetust mängimise ajal. Küll koristasin loike või korjasin kange veranda pealt. Majas sees ma tal lihtsalt pidevalt pükstesse pissida ei tahaks lasta, kuna tegemist on üürimajaga ja vaip peamises mängutoas seinast-seina. Lisaks Hunter veel roomab ja ilmselt käiks loigust ennem läbi, kui ma selle koristatud saan. Seega proovin vaikselt edasi ja ma olen kindel, et kui ta rohkem rääkima hakkab, siis ta potile ka saame. Cooper samuti hakkas just siis potil käima, kui kõnet rohkem tuli.


Ja et teid veel rohkem šokeerida, siis tuleb kirja panna, et rinnapiima saab ta meil veel ka. Tunnistan, et varem vaatasin vanemaid imetavaid lapsi natukene viltu, aga ausalt meie enda jaoks tundub see lihtsalt nii loomulik. Kui natukene rohkem uurima hakata, siis pikalt imetavaid lapsi ja emasid on maailmas palju, kes pigem lasevad lapsel endal võõrutada, kui nood valmis on, mitte ei sunni neid võõrutama. Me oleme enamustes asjades lastega võimalikult looduslikud selles mõttes, et laseme neil omas tempos areneda ja toetame neid.

Mainiks ära, et uni on endiselt teema, mida meie oma kodus eriti ei tea. Amber enamused päevad on uinakuta, aga kui teeb päevaune, siis pikalt (3h vähemalt). Teda varem äratada on tihti üsna võimatu. Täpselt nagu Cooper tavatses olla. Siis oleme lihtsalt õhtul vähe pikemalt üleval ja loodame, et järgmine päev on asjad normis jälle. Ööunne jääb ta ainult piimaga. See on meil armas rutiin, et ta ise ütleb 'milk, night night', annab issile ja suurele vennale musi ja siis tuleme tema ja Hunteriga magamistuppa, kus nad mõlemad end piimakooma joovad ja magama jäävad. Öösiti ärkab Amber veel endiselt umbes 1-3x. Alles hiljuti magas ta veel minu kõrval, aga umbes kuu on ta oma asemel meie voodi jalutsis olnud. Lihtsalt, et rohkem ruumi oleks, sest Hunter on minu ja P vahel ja kõik nad kasvavad. Enne seda ärkas ta veel rohkem, keskmiselt 5x, kuid omaette rohkema ruumiga on see natukene paremaks muutunud. Tavaliselt ärgates kas teeb häält ja ma lähen ruttu ta kõrvale, või roomab minu kõrvale, et kiirelt piima saada ja nii viie minutiga magab jälle. Tõstan siis ta oma asemele tagasi ja magan ise edasi. Olen pideva ärkamisega üsna harjunud, ilmselt ei oskakski rohkem kui 2h korraga magada.

Suurim muutus sel aastal oli meil see, et Amber käib nüüd lasteaias! Oi, ma põdesin seda palju, aga oli tunne, et ta oli selleks valmis. Ja mul oli täiesti õigus. Lasteaias on ta hetkel 8:30-14:30, kuna riigi poolt saab 30h nädalas tasuta. Rohkem meil pole vajagi, täpselt sama aeg, mis Cooper koolis veedab (9-15). Alustasime kolme päevaga nädalas, et ära harjutada. Esimese nädala ta ikka nuttis, kui ma ta sinna jätsin. Ise hoidsin samuti pisaraid taga. Kuid ta rahunes aina rutem juba paari päevaga ja seal olles oli tal tegemist palju. Teisel nädalal oli natukene nukker, aga ei nutnud. Siis hakkas juba ilusti mängima minema. Nüüdseks teeb mopsuga musi, lehvitab 'bye' ja jätkab mängimist, kui ma minema lähen. Seal olles mängib ilusti ja naudib seal olekut väga, mistõttu nüüdseks on ta seal 5 päeva nädalas.

Meie pere ainus väikepreili, kes on kõigi poolt väga armastatud :)

Saturday, 14 March 2020

Hunter sai aastaseks!

Küll aeg lendab, kui sul on suur pere! Kuidas nii pikalt jälle viimasest postitusest möödas on? Ausalt üle päeva käib peast läbi, et kirjuta midagi ruttu, ennem, kui meelest läheb. Näiteks nii on täiesti kirjutamata sellest, kuidas mu pere novembris-detsembris kolm nädalat meil külas käisid. Kuid selle vea parandan raudselt lähiajal. Tahtsin esmalt ruttu hakata lapsi kirja panema, sest märtsikuu on meie peres ju suur sünnipäevakuu.


Sünnipäeva kuud alustasime Hunteri esimese sünnipäevaga. Vaesekene on tüüpiline kolmas laps, kellest ma nii vähe jaganud olen. Cooperiga sain iga hamba tuleku kirja jms. Kes mind näiteks Instagramis jälgivad (kasutaja @glowince), on tema üleskasvamist natukene rohkem jälgida saanud. Hambaid on tal muideks tänaseks päevaks lausa 7. Kolm tulid mõned kuud tagasi ära ja umbes kuu tagasi pressisid neli veel end umbes nädalaga välja. See oli väsitav nädal.

Nii lahe on aga, kuivõrd erinevad on ühe pere lapsed. Ilusad ümarad on nad meil kõik beebina olnud, aga kui Cooper oli vähemalt 2aastaseni kiilakas, siis Hunteril on nii armas heleblond lakk. Korra oleme seda juba juuksuris trimminud natukene ka, kuid üsna mühinal kasvab.


Oskustest kõige tähtsam selles eas on kõnidime, mis veel päris selge ei ole. Mõned sammud siin seal vaikselt tudisevalt teeb ja ise nii usinalt harjutab. Tavaliselt suudab vaid 2-3 ära teha, mõned korrad on natukene rohkem ka tulnud. Kuid küll ta varsti suurematel järgi jookseb, selles pole kahtlustki.

Nii armas on näha teda ka aina rohkem mänguasjadega mängimas. Küll paneb asju ühest kohast teise, teiste asjade sisse, peale, jms. Millegipärast on tal eriline tõmme alati just nende mänguasjade poole, millega Amber mängib. Too ei ole aga kõige suurem jagaja ja paar korda on pisivenna siis ümber ka lükatud. Teistel kordadel otsib õde aga muu mänguasja välja, et venna tähelepanu mujale viia, mis on armas, kuid alati see ei toimi.


Kui Cooperi kuhjasime esimesel sünnipäeval mänguasjadega üle, siis mõistus on pähe tulnud ning Hunter sai vaid kolm kingitust. Ülemisel pildil on näha üks väike padjakoll, mille ma talle ise kudusin. Hunteril on sellest üsna savi, aga Cooperile läheb hästi peale ja ta võtab selle aeg ajalt endale öösel kaissu. Väikesed kuubikud on ka päris asjalikud, poiss üritab neid üsna tihti ise torni laduda. Need sain teise ringi poest vaid $2 eest.

Alumisel pildil on näha tegeluskuubik, mille ka skoorisin teise ringi poest $3 eest. Näeb välja nagu uus, töötab ilusti ja ma pidin vaid natukene tolmu ära pühkma. See läheb Hunterile ja Amberile väga hästi peale. Super leid. Kunangi kirtsutasin teise ringi poodide üle nina, kuid nüüd olen mõistnud, milliseid aardeid sealt leida saab ja pere suurenedes kahjuks rahakott suurenenud ei ole, seega väike viis kokku hoida ka. Lisaks väike ökoinimene on minus ka tekkimas, kes pigem vähem tarbib. Kuid see on teema teiseks korraks.


Kaalu ja pikkust ma Hunteril ei tea, kuna regulaarselt ma teda kusagil kaalumas ja mõõtmas ei käi. Suur poiss on ta aga küll ning 1,5aastaste riided on täiesti parajad.

Söögi poolest on ta raudselt meie kõige parem sööja. Sööb kõike ja pidevalt. Tõesti väga vähestel toitudel kirtsutab nina, ei oskagi kohe mõelda, mis talle meeldinud ei ole. Amber oli beebina ka üsna hea, kaheselt tegi kannapöörde pirtsutajaks, kuid Hunter on isegi selles eas rohkemate toitude sööja kui õde ees oli. Hoiame pöidlaid, et ta teiste järgi mingis eas liialt pirtsutama ei hakka. Cooper on meil alati pirts olnud ja üsna ekstreemselt. Piima poolest saab Hunter endiselt rohkelt rinnapiima.

Une poolest on ta kõige rohkem ärkav laps meil ka. Öösiti ärkab no 4-5 korda vähemalt, mõnel ööl on veel rahutum. Pärast piima õnneks uinub üsna kergelt. Päevasel ajal teeb enamasti 2 uinakut, aga vaid ühe uinakuga päevi on samuti aina rohkem. Lutt on tal ka, mille järgi ta küll ei röögi, aga mis olemise tihti kergemaks teeb nt autos või kui oma tissi kätte tahan saada, et ninjana magava lapse kõrvalt plehku panna. Kuid ei usu, et see tal väga pikalt olema jääb, suur sõltlane pole.


Paras issikas on Hunter ka, mis on armas. Amberil võttis paar aastat, ennem, kui issiga natukene lähedasemaks said (nüüd on superlähedased), kuna preili temaga üldse ei leppinud. Hunter on vähe leplikum ja nõuab mõlemalt tähelepanu. Põnev on ka vaadata. kuidas ta teiste lastega läbi saab. Cooperiga on nad alati suured semud olnud. Suur venna hoiab palju ning Hunter üritab temaga tihti mängida. Amberiga nii soojad suhted pole, kuid muutuvad aina paremaks. Alguses ei sallinud Amber teda üldse, nüüd juba, nagu eelnevalt mainisin, annab talle mänguasju jms. Aeg ajalt isegi mängivad imenatukene koos. Vähemalt päris pidevalt ei kakle.

Oeh, meie pere imearmas pesamuna! Rohkem meil tõesti lapsi plaanis ei ole, seega vaadates, kui ruttu ta kasvab, teeb natukene emotsionaalseks aeg ajalt küll.


Friday, 15 November 2019

Kuidas me 2,5 kuud kaubikus elasime!

Jah, lugesite pealkirja õigesti :) 

See postitus sellest on küll üsna pealiskaudne üldistest asjadest, mis mul hetkel aega parajaks tehes pähe tulevad. Küsige julgelt kommentaarides pisiasjade kohta, mida teada tahaks ja ma teen neist eraldi postituse, kui rohkem aega leian.

Natukene taustalugu esmalt. Olen eelnevalt kunangi vist isegi siin maininud, et meid on pisimajad ja natukene teistmoodi elamine võlunud. Mida aeg edasi, seda rohkem lugesime-uurisime ka selle kohta, kuidas kaubikuid elamiskõlblikuks muuta ja kui paljud inimesed neis elavad. USAs on see super populaarne, enamus YouTube videod on sealt pärit. Kuid elades sellist elu ise, oli selge, et see on ka siin Uus Meremaal väga levinud elustiil. 

Miks siis? Mida rohkem me Nelsoni ligidal elasime, seda rohkem saime aru, et sealses väikeses kohas saab hea töökoha küll vaid tutvuste kaudu või peab väga õnnelik olema, et midagi normaalset üldse reklaamitakse. Pl tööd küll oli, aga ei midagi sellist, mis teda eriti motiveeriks. Oli mõni aeg kiivikasvanduses ning viimane töö oli ühes kaubanduskeskuses. Kandideeris pidevalt neile vähestele parematele töödele, aga neist ei kuulnud iial midagi tagasi. Seega aina rohkem käis peast läbi mõte, et koliks jälle kuhugi. Samuti tahtsime rahaliselt natukene targemad olla ning üür on alati üks, kuhu peamine raha läks. Seega kaubiku renoveerimise idee oli vaja teostada. Mõeldud tehtud!

Leidsime Mazda Bongo, mis on üsna pisike, kuid milles oli viis istekohta, mis on kaubikute kohta üsna haruldane. Kolm tagumist olid veel toolil, mis eest ära üles käis, mis oli eriti super. Palju videote vaatamist, hakkasime ehituspoest vaikselt materjale ostma ja ehitama. Meie kaubik sai ruumipuuduse tõttu küll üsna minimaalne võrreldes paljude teistega internetiavardustes. Köögi asemel oli meil lihtsalt väike matka-gaasipliit ning vetsus käisime avalikes, mida õnneks siin igal pool leidub. Pesus käisime ujulates, jõusaalis või aeg-ajalt üürisime hotellitoa. Ruumi võttis kaubikus voodi, mille all asusid kõik meie vähene maine varandus, kuna saime kõigest jälle rõõmuga lahti saada, mis me majas elades kokku muretsesime. 

Esmalt suundusime omadega Wellingtoni, mis oli Nelsonist vaid väikese praamisõidu ja paaritunnise sõidu kaugusel. Magamiskohtadeks valisime vaiksemad tänavad-nurgatagused, kus keegi meid segamas ei käinud. Päeval veetsime palju aega väljas. Majas elades olime väga laisaks läinud ja käisime väga harva kusagil midagi tegemas, sest kodus oli kõik olemas. Nüüd käisime jalutamas, mitmetel mänguväljakutel, ujumas jne. Phil käis Wellingtonis mõnel intervjuul ja sai isegi paar head pakkumist. Ta oli ühel kohal peaegu alustamas, kui ta endine töökoht Whangareis tuli veelgi parema pakkumisega välja.

Tolleks ajaks hakkas meil imenatukene mustlaselust kopp ette ka saama ning olime hakanud ümbruses elamisi vaatama. Wellingtoni üürihinnad olid aga meeletud. See, mida me lubada saanud oleks, oleks P tööst oma 40 minutilise sõidu kaugusel olnud, mis taas väga ideaalne ei olnud. Teadsime, et Whangareis oleks rent odavam ning ka kaubikuelu, kui seda pikemalt elada, oleks mõnda aega kergem, seega asusime sinna teele.

Whangareis oli tõesto freedom camping palju kergem, kui suurlinnas. Palju kohti, kus eraldi parkimisplatsid kaubikutele ja teistele matkaautodele, kus olid vetsud, vesi jms. Põnev oli jälgida, kuidas tihti samad kaubikud meiega samades kohtades ööbisid. Täitsa vahva oli teada, et nii paljud samamoodi elavad ja me ei olegi päris segased. Turistid alati paistsid välja, kuna nad vedasid suvalistel parkimisplatsidel lauad-toolid välja, kui päris sedasi elajad olid palju salajasemad. Siiski tuli tunnistada, et selline elustiil on palju kergem ja põnevam, kui mööda riiki sõita, mitte ühel kohal pikemalt peatudes.

Üldiselt tekkis meil sellise elustiili suhtes love-hate suhe. Iseenesest oli väga lahe olla nii minimalistlik ja vabadus teha ja olla nagu tahame oli mõnus. Kuigi lapsed olid supertublid kogu selle aja, siis tundsime aina rohkem, kuidas neile on rohkem ruumi vaja. Üritasime iga päev ikka kusagil jalutamas käia, et nad end tühjaks joosta saaks. Need korrad, kui me öö hotellis või AirBnBs veetsime, oli nii armas näha, kuidas nad lihtsalt ringi jooksid. Seega otsus naasda tavalisse ellu oli eelkõige nende pärast. Oleks vaid mina ja P, siis oleks me sedasi vabalt pikemalt elada suutnud. 

P töökoht küll natukene venitas algusega, aga lõpuks sai ta tööle ära. Üksinda kolme lapsega väljas käik oli alati üsna karm, aga sain hakkama. Paar nädalat hiljem leidsime endale ka maja rentimiseks, kuhu me paar nädalat hiljem sisse kolisime. Oleme tänaseks päevaks siin kolm nädalat elanud ja tunnistan, et mustlaselu mind tagasi ei kutsu. Oli vahva seiklus, mis pani mind palju rohkem hindama aega oma pere ja lastega, aga oma köök on ikka parem :D 

Mainiks veel ära, et meie viimased ööd majata oli kõige hullem! Hunter oli juba nädal aega haige olnud ning ühel õhtul üllatas meid suurima oksega, mida me keegi iial näinud olime. Järgmisel, mis oli eelviimane majata olekust, ööl hakkas Amber toitu üles ajama. Oma hea mõned korrad öö jooksul. Oli terve päeva loid ja öökis mõned korrad lisaks. Mul tol päeval kõht muudkui valutas ja jooksime vetsu vahet. Seega päris viimaseks ööks pidime hotellitoa muretsema, et haigeid lapsi paremini hoida. Väiksemad muutusid natukene paremaks, kuid siis otsustas Cooper ka paar korda oksendada. Õnneks ta  oli kõige vähem haige. See oli terve meie selle elu jooksul kõige suurem hirm ja nii täpselt viimasteks päevadeks sain selle ära kogeda. Majja tulek oli selle võrra veel parem. Nüüd on sellele tagasi mõtlemine küll üsna naljakas.

Lõpetuseks ports pilte ka meie väikesest seiklusest.

















Küsige julgelt, mida veel teada tahaks! Me suundume paari tunni pärast järgmisele seiklusele. Nimelt, mu pere Eestist on siia poole esmakordselt teel! Me ei ole neid üle 2 aasta näinud ja ilusti mu sünnipäevaks, mis on homme, jõuavad nad kohale. Oleme nende kolmenädalaseks külastuseks Wellingtonis maja üürinud, sest kui nad tulemas olid, siis me veel arvasime, et oleme seal. Võrreldes Whangareiga on meil seal rohkem teha nagunii ja maja on üsna võrratu vaatega. Järgmise korrani!

Tuesday, 15 October 2019

7 kuud tandemimetamist


Ma olen alati arvanud, et imetamine on super loomulik osa laste sündides. Mul polnud mingeid eelnevaid eelarvamusi, kuidas ja kus ja kui pikalt keegi imetama peaks, see on iga oma otsustada. Seetõttu olin väga löödud, kui see mul esimese lapsega välja ei tulnud. Ta ei hakanud üldse imema rinnal ning tollane abi, või selle puudumine, oli kohutav. Kuus nädalat suutsin lisaks rpa'le pumbata, kuid see oli nii masendav ja piim kuivas kokku, kuna ma seda piisavalt tihti ei teinud. Ma alles hiljuti olen hakanud uhkust tundma, et ma niigi pikalt sain talle rinnapiima pakkuda, mitte ei räägi tast kui vaid mu rpa lapsest.

Õnn oli suur, kui Amber sündides ise ilusti haakus ja piima jooma hakkas. Temaga peale väikese hammustamise perioodi pole mingeid probleeme eriti olnud. Tänaseks päevaks on ta 2a7k vanune ja endiselt rinnast väga sõltuv. Ainus, kust olen kommentaari saanud, et kas tõesti veel tissi otsas, on Eesti perelt. Keegi teine pole iial midagi halvasti öelnud. Pigem vastupidi, öeldakse, et tubli olen, et nii pikalt imetanud olen. Avalikes kohtades ta seda enam ei vaja, pigem kodus ründab mind rohkem, seega ega väga paljud ei tea ka.

Ise kartsin natukene Hunterit oodates, et kuidas piima jagub jne, aga tuleb välja, et piima tootmine on minu superpower
Raseduse ajal kuivab see tihti naistel kokku, aga mul jagus seda piisavalt lõpuni välja. Paljud sel ajal sunnivad ise last võõrutama, kuid mina seda teha ei soovinud. Tahan lasta lastel ise otsustada, kunas nad enam piima ei vaja. Mõned korrad, kui olengi üritanud ei öelda, on olnud kohutavad. Päeval veel saan mõni kord tähelepanu mujale viia, aga mitte alati. Kuid magama minemiseks on preilil rinda vaja, muidu ta vaid nutab hüsteeriliselt, mis on tervele perele traumeeriv. Isegi Cooper ütleb, et anna talle piima, kui õde natukene viril on. Samuti mees on väga toetavaks selles suhtes saanud. Ta pole alati kõige suurem imetamistoetaja olnud, kuid nüüd, kui ma mainin, et tahaks, et ta natukenegi vähem imetaks, ütleb, et ta ju nii väike veel, las joob, kui ta tahab. Seega sedasi me vaikselt omas tempos edasi kulgeme ja ehk kooli minnes ta enam piima ei joo.


Kui Hunter sündis, oli rõõm suur, et ka tema võttis rinnale väga loomulikult ja kergelt. Kartsin, kuidas kahe lapse imetamine välja tuleb, aga seitse kuud edasi ja see on täiesti loomulik meie jaoks. Ei ilusta, algus oli raske. Eriti, kui beebi veel õppis haakuma ja kui mu enda emotsioonid tormilised olid. Usun, aga, et koos imetamine on Amberi venna vastu sõbralikumaks muutnud. Alguses ta üldse ei sallinud veel ühte, aga nüüd päris padja alla pidevalt peita ei ürita. Pigem lükkab poisi pea tissile lähemale, kui too viril on, mitte ei lükka eemale. Nüüdseks on meil une pealt selge, kes kus on, et kõik ühel ajal piima kätte saaks mugavalt. Mis on hea, sest mõlemad ärkavad üsna tihti, aga sellega olen ma nii harjunud,et teisiti ei kujutaks ettegi.

Mainiks ära, et kui Hunter sündis, siis Amber muutus samuti super kleepekaks, mis vaikselt paremaks muutumas on. Ka Cooper nõudis rohkem tähelepanu, aga vähemalt talle saab sõnadega selgeks teha, kui ma päris ei jõua või temaga lihtsalt samal ajal rääkida, et ta end liialt eemale lükatult ei tunneks. Toidust loobus Amber mõnda aega ka, kuna uue beebi superrammus piim oli ilmselt piisav. Tänu millele ta võttis üsna palju kaalus juurde. Toitumine hakkab nüüdseks jälle paremaks muutuma õnneks.


Ma ise olen füüsiliselt väga hästi hakkama saanud kahe lapse imetamisega. Vaid isu on meeletu. Ei, suurem kui meeletu! Kõik sööks ära, eriti magusa, samas kui kaal langes üsna kiirelt. Praeguseks on raseduse eelne kaal tagasi. Vaid rinnad on nüüd hiiglaslikud ja karta laseb, et kui enam keegi piima ei joo, siis pole neist midagi enam alles. Vähemalt tean, et suurendusi ma iial ei tahaks ja dekolteed mulle näidata ei meeldi. Aga eks see käib asja juurde koos venitusarmidega ja mul on selle eest kolm ilusat last näidata :)

Thursday, 10 October 2019

Mis ma oma menüüst eemaldanud olen sel aastal?

Mulle on erinev toitumine alati huvi pakkunud. Eelnevalt olen kaalu kaotamiseks usinalt kaloreid lugenud, mis mulle alati sobis. Aasta alguses, kui veel rase olin, piirasin paar kuud süsivesikuid ja tegin palju ketogeenilise dieedi retsepte. See oli mõnus ja enesetunne oli tõesti nii hea, kuna süsivesikud, eriti sai, paistavad alati mu kõhu punni. Aga mulle meeldib ju küpsetada...

Kui Hunter sündis, oli ta meeletult gaasivalusid täis ning kui ta oli 2nädalane otsustasin proovida piimatooteid vältida, et ehk ta hästi midagi ei talu, mida ma sõin. Olin super tubli ja ei söönud midagi, millel piim kasvõi vähegi koostises oli. Õppisin selle aja jooksul, et tihti kasutatakse veini ja siiri tegemisel piima proteiini või mingit kala põie osa. Üldiselt polnud üldsegi raske, kuna või ja sai, mida me tavaliselt ostsime, ei olnud piimaga tehtud. Tume šokolaad ja Oreo küpsised olid magusa isu puhul piisavad. Kaheksa nädalat pidasin vastu, aga kutil midagi ei muutunud küll. Nüüdseks 7kuuselt on ta sellest välja kasvanud, ma ise arvan, et pigem suure survega piim tekitas gaase kõvasti.

Sel ajal luges P artiklit, et WHO sõnul on töödeldud lihatooted nagu vorstid, beekon, sink jms sama ohtlik ja vähki tekitav kui suitsetamine jms. See pani mind palju rohkem lugema ja uurima loomse toidu mõjust ja sellest, kuidas see toit meie toidulauale jõuab. Lugesin mitmeid artikleid, vaatasin mitmeid dokumentaale ning arutasin seda teemat sügavalt elukaaslasega. Tegime otsuse, et me ei tarbi enam looma- ja linnuliha ning hoiame ka piimast ja munast võimalikult palju eemale. Seda nii tervislikel kui ka eetilistel põhjustel. Mõeldud, tehtud ja see oli umbes 5 kuud tagasi.

Paar nädalat pärast seda otsust, sai P teada, et ta isal on vähk. See motiveeris meid veelgi rohkem end õigel rajal hoida ja oma pikaajalise tervise eest hoolt kanda.

Mingite siltidega me end ehtima ei hakka. Päris veeganid me pole, kuna aeg ajalt kala me siiski sööme. Päris igas toidus ma piima ja muna ei väldi, kui need koostisosadeks on. Ise ostan soojapiima ning muid peamisi piimatooted ei osta, nagu juust, jogurt, jäätis jne. Piimavabu asendusi, mis tihti üsna kallid, lihtsalt tihti ei osta. Proovinud oleme ja mitmed on väga head. Lemmikust jäätisepoest ostan nüüd hoopis sorbetti, mis neil on imehea ja maitseb palju värskem, kui piimajäätis. Ja kui küpsise isu peale tuleb, söön, mida soovin. Tihti valime küll energiapallid magusaks, aga kõike ma veel endale ei keela. Magus on just see, millest ma veel lahti ei saa. Veel!

Mõned kuud tagasi otsustasin kohvijoomise ka maha jätta. Lihtsalt, kuna tundus, et ma olin sellest ka nii sõltuvuses. Päeva peale jõin ikka palju, 5-6 suur tassi, mõnel päeval rohkem. Kohvivabana esmalt kolm päeva valutasin pead. See pani veel rohkem mõtlema, et kui halb see on, kui sellest võõrutamine nii hull on. Valisin taimeteed ning aeg ajalt kofeiinivaba kohvi. Nüüd me aeg ajalt küll lubame endale kohvikust päris kohvi ka, kuid mitte iga päev ja ma ei tunne, et ma seda nii vajaks nagu varem.

Vaatan The Game Changers filmi ära, kui see Netflixi tuleb, ja vaatan mida edasi menüüst välja jätta. Siiani on enesetunne super, liha absoluutselt ei igatse, pigem hakkab kõht keerama, kui poes lihaletist mööda minna. Kellelegi oma vaateid peale suruma ei hakka, jagan vaid seda, mida ise oma eluga teen 😊


Sunday, 1 September 2019

Lihtne elu ja minimalism

Selle postituse ainus minu tehtud pilt. Teised kõik Pinterestist. 
Lihtne elu ja minimalism on mind huvitanud juba sellest ajast, kui me esmalt Uus Meremaale kolisime. Juba siis hakkasin hoopis teisi asju enda ümber rohkem märkama, näiteks kui ilusad lilled kusagil kasvavad või kui kena taevas on. Eks märkasin neid ennegi, aga nüüd märkasin neid kohe rohkem ja sellised väikesed täheldused päevas tegid hinge soojaks.



Lihtne elu tähendab minu jaoks just sellist elu, kus ma võtan aega, märkan rohkemat enda ümber ja hindan seda rohkem. Elu, kus ma teen pigem ise, näiteks rohkem kokkamist kiirtoidu asemel, mida ma olen alati teinud nagunii. Elu, kus ma joon tassi teed ja lihtsalt vahin aeg ajalt tühjusesse, nautides just seda hetke ja seda tassi teed. Elu, mille puhul ma vähem peapidi telefonis olen, mida ma eelmises postituses juba mainisin. Elu, kus ma ei pea igat päeva tegevustega täitma, vaid naudin lihtsalt olemist.

See viimane on eriti südamelähedane. Juba Inglismaa ajast tundus alati, et ma peaks laste päevi algsest lõpuni organiseerima ja iga päev kusagil käima. Ja muidugi siis kõik sotsiaalmeedias kirja panema, et kõik teaks, kui hea ema ma olen. Mul on mitmeid tuttavaid, kes iga pisikese tegevusega lastega internetti üles laevad, olgu selleks koos küpsetamine või mänguväljakul käik. Jah, igal on oma õigus teha, mida soovib, aga ma siiski ei saa aru, miks igat pisiasja on vaja teistega jagada. Ise aina rohkem hoian telefoni tegevustest eemal, et ma lastega ise aega veedaks, mitte ei vaataks neid läbi telefoni. Pilte ja mälestusi on tore ikka salvestada, aga päris iga pisiasja ju ei pea.

Maaelu oleks küll lihtsa elu ideaal, aga päris maal me veel ei ole. Kuid üritan ise kasvatada, mida saan, kui saan ning ajan oma asja edasi. Teen seda, mis hinge rõõmsaks teeb, mitte seda, mida kõik teised teevad. Küpsetan, koon, loen ja rohin edasi omas tempos. Idüll missugune.


Minimalism on teine teema, mis mulle väga sümpaatne on. See tahendab minu jaoks eelkõige vähemate asjade omamist. Steve Jobs oli näiteks minimalist. Ta elamises oli napilt mööblit ning ega ta garderoobki külluslik polnud, oli tihti samades teksades ja kõrge kaelusega mustas pluusis. Oma osa on selles mänginud ka see, kui tihti me ringi kolime. Nipsasjakesi lihtsalt ilu pärast kokku ei osta, kui võimalik, et kolime ja neist lahti saama peame. Seetõttu soetamegi asju vaid siis, kui neid tõesti vaja on. Whangareis elasime aasta ilma diivanit ja ausalt ei igatsenudki. Lastel oli ruumi terve ilm, keegi ei kukkunud iial diivanilt alla, kuna seda polnud, ja külalisi käis meil nagunii üliharva.


Oleme nüüd mõned nädalad natukene teisti elanud, millest räägin kunangi hiljem, ning see on ette näinud seda, et ma umbes 90% oma riietest minema viskasin-andsin-müüsin. Pidasin Marie Kondo't (organiseerimiskuninganna Jaapanist) meeles ning olin veel karmim. Täitsa lõpp, kuidas ma mõnest riideesemest kinni hoidsin, mida enam paar nädalat hiljem ei mäletagi. Mitu eset olid, mis ostsin enne P'ga sebima hakkamist ja me oleme üle 6a koos olnud... Ja mitu asja, mis enne lapsi olemas ja mis endiselt ilusad, aga imetav emana võimatu kanda (mõned kitsad minikleidid). Kõige põnevam asja juures on see, et kui ma nüüd ostangi midagi uut, siis saan ma endale täiesti uue garderoobi luua ning see palju paremini läbi mõelda. Eelnevalt olid mitmed esemed, mis väga hästi kokku ei läinud, mitmeid erinevaid stiile. Edaspidi hoiaks samadesse toonidesse rohkem ja sarnasemasse stiili (Pinteresti otsing "minimalistic style" annab ettekujutuse, mida eelistaks).

Minimalism ei tähenda kohe, et mul on vaid 10 riideeset, vaid pigem, et kõik on pikalt läbi mõeldud, mitte spontaansed aleostud. Kvaliteet, mitte kvantiteet. Kogume elamusi, mitte mammonat! Internetis jagavad oma kogemust mitmed ekstreemsed minimalistid, kellel on tõesti vaid 30 eset üldse kokku, aga see pole see, mida ma püüdlen. Eesmärk on küll see, et kui mind ühel päeval enam pole, siis ma ei taha, et mu lastel oleks majatäis träna, millest nad siis peavad lahti saama. 


Sellest kõigest võiks nii palju edasi jahtuda, aga telefonil trükkides hakkavad sõrmed valusaks jääma. Järgmise korrani :)


Thursday, 8 August 2019

Viimase aasta muutused minu mõttemaailmas

Olin eelnevalt kuulnud, et 30seks saades muutuvad tihti inimeste eluvaated jms, kuid ei uskunud seda. Tuleb aga tunnistada, et just sel aastal olen hakanud nii paljude asjade üle teisiti mõtlema ja väärtustan väga teistmoodi asju. Näiteks on mind lihtne elu (simple life movement) ja minimalism väga võluma hakanud ning mida ma meie igapäevalus üsna palju rakendama hakanud olen. Neist tahaks raudselt rohkem oma mõtteid jagada üsna varsti.

Üheks muutuseks on näiteks olnud minu internetisõltuvus, mille üle olen ma viimased kaks-kolm kuud väga palju arutlenud koos elukaaslasega. Kallid lugejad ilmselt ei usukski, et mis sõltuvus, kui siin on viis kuud vaikus olnud. Kuid just seetõttu on muutust vaja! Panen käe püsti ning tunnistan ausalt, et mul on sotsiaalmeediasõltuvus. Ma kontrollin Facebooki ja Instagrammi mitu-mitu korda päevas, ise seda peaaegu märkamatagi. Mind huvitavad liialt teiste inimeste elud ning ma lähen teiste arvamuste peale liiga tihti närvi, mis on idiootne. Viimane kuu, või nii, olen üritanud teadlikult palju parem olla selles ning ma ise olen tundnud, kuivõrd õnnelikumalt ma ise end tunnen, kui ma alateadlikult end alati teistega ei võrdle, kes end sotsiaalmeedias eksponeerivad. Seda kõike kirja pannes tundub see nii totter, aga tänapäeval on nii palju meid, kes on samas võrgus kinni ja ei saa silmi ekraanilt. 

Et olukorda paremuse poole muuta, alustasin ma kerge digikoristusega. Lahkusin mitmetest gruppidest Facebookis, kus ma mõtetult aega veetsin. Lisaks ei järgi ma enam Instagramis üle 800 konto, vaid sorteerisin nad 200ni (suur number, aga pooled neist on kudumiskontod inspiratsiooniks). Olen ka ise palju vähem postitama hakanud, sest ma ei tunne enam, et ma PEAN seda tegema. Keegi ei käse, aga tahtmatult tuli tunne, et ma pean regulaarselt teistele teadma andma, kuidas ma elan. Kuigi ei pea. Just selle tõttu olen ma siin seda postitust kirjutamas, pärast mitmekuulist eetrivaikust. Isegi, kui ma siia midagi maha täheldanud ei ole, siis mõtlen ma nädalas korduvalt, et seda ja toda tahaks nii blogisse kirja panna. Kuid aeg läheb ruttu mööda lastega tegeledes ja siis puhkehetkel skrollin ma jälle sihitult Facebooki. Seega, aeg on muutuseks ja selle blogi ülesäratamiseks! Vaadates, et kuigi ma midagi siia lisanud ei ole, külastati seda lehte eelmisel kuul üle 1600 korra, siis ehk huvi teistel ikka on. Ja kui ei olegi, siis ma ise tunnen, et tahan seda kohta jälle, et end rohkem väljendada ja oma mõtteid kirja panna.

Kuigi viimased viis kuud on meil üsna vaiksed olnud, poolt ilma me läbi reisinud ei ole, pigem oleme vaikselt kodused olnud. Esimesed kolm kuud Hunteriga olid rängad ja kahest lapsest kolmele minek oli mulle väga raske. Samas, Cooper alustas koolis käimist, millest ju oleks põnev kirjutada. Ja muidugi sellest ka, kuidas meie pesamuna Hunter areneb. Ja ärme meie tulesädet Amberit unusta, kes küll veel juttu ei aja, aga tegusid teeb küll.

Kõik mu pesamunad kaisus.
Toitumine on veel üks, mis sel aastal väga muutunud on. Esmalt võlus mind keto-sarnane dieet, kuid sellest olen 180kraadise muutuse teinud ning nüüd ei tarbi me ei looma- ega linnuliha ning väga minimaalselt mune ja lehmapiima. See on olnud üle mitme kuu muutus ja õppimine ning oleme sellega väga rahul. Lisaks jätsin kohvijoomise paar kuud tagasi maha. Miks ja kuidas jne, sellest tahaks ka kunangi kirjutada. 

Sel nädalavahetusel tuleb meie elus järjekordne suur muutus ja väike kolimine. Mis ja miks ja kuidas, see jääb esialgu väikeseks saladuseks. Ütleme nii, et üsna tavanormist erinev plaan, kuid mis aina rohkem üle maailma populaarsust kogub. Mõned ehk arvavad, et me oleme hullud, sest ma ise arvan seda natukene ka. Kuid proovime ennem uue elustiili ära ning loodame, et tuleb hästi välja, ennem, kui ma sellest laadutama hakkan.

Lõpetame ilusa talvise pildiga, mille tegin mõned päevad tagasi. Ei, päris lund meil siin kodu juures ei ole. Üritasime teha väikese tripi Christchurchi ja muidugi tublide täiskasvanutena unustasime ilmateadet kontrollida. Sõitsime ja lund hakkas vaikselt sadama, ja sadas ja sadas. Poolel teel (200km kodust, 200km Christchurchini) panti tee kinni, kuna liiga lumine oli ja me pidime koju tagasi sõitma! Mõned kilomeetrid kodust otsustas Cooper natukene oksendada, mis vähemalt andis kinnitust, et hea, et koju läheme. Siis ei oleks me peaegu koju jõudnudki ning bensiinijaama jõudsime vaid bensiiniaurudel, olles viimased kilomeetrid hinge kinni hoidnud, kas me ikka jõuame tagasi. Vähemalt sain üle kahe ja poole aasta lund taaskord näha ning nii halenaljakas reis oli, et vähemalt jääb tore mälestus.


Näeme varsti jälle, sest nii palju tahaks jagada!

Amber sai kolmeseks

Jätkates sünnipäevakuu postitustega, nädal pärast Hunteri esimest sünnipäeva sai meie preili Amber kolmeseks.  Endiselt on Amber me...