Saturday, 19 January 2019

Kolmanda raseduse 33. nädal

Blogi on hea, sest siit saab hiljem üle lugeda, mis toimus, kui endal kõik meeles pole. Hea, et kirjas, et esmakordselt Cooperit oodates käisin ma samal rasedusestaadiumil ultrahelis ning et Amberiga oli mul selleks ajaks ports asju valmis kootud.

Kolmas kord on raudselt kõige raskem. Eks oma osa mängib selles see, et see on mu esimene suverasedus. Ilmad on meil siin üsna kuumad olnud ja ega paljuks pole jaksu olnud. Kraadidelt 30C ringis, mis ehk nii hull ei tundugi, aga päike on siin nii põletav, et kaua selle käes mõnuleda küll ei saa, kuni nahavähi hirm peale ei tule. Aeg ajalt teen lastele basseini jahutamiseks ja ise hüppan meeleldi sisse. 


Eks tegemist on selle raseduse ajal ka kõige rohkem. Kaks väikest last, kelle järel joosta. Tunduvamalt suurem elamine võrreldes eelnevate raseduste aegsetega, lisaks aed. Laste koha pealt on Cooper juba väga asjalik mees, aga Amber on see-eest topelt meeletu. Cooper oli temast aasta vanem, kui ma Amberit ootasin ja selles vanuses on see aasta ikka nii suur vahe. Näiteks ärkab Amber veel paar korda öö jooksul ning imetab nii päeval kui ka öösel, rasedus pole tema piimaisu absoluutselt muutnud. Ilmselt siinse kuumaga just janutabki rohkem.


Kõigi raseduste ajal on seljavalu suureks probleemiks olnud, mis ka sel korral end väga varakult meelde tuletas. Kas on niisama kange või lausa närvivalu, hea pole pea kunagi olla. Üle üldiselt on füüsiliselt raske, juba paar kuud on pea pidevalt tunne nagu auto alla oleks jäänud, kõik väiksemadki toimetused võtavad nii palju energiat.

Üks, mida ma eelmistega ei mäleta, on jalakrambid, mis paari viimase nädala jooksul mul öid põnevaks teinud on. Magneesium õnneks aitab natukene.

Kaalu on ka omajagu juures ja tunnen end hiiglaslikuna, kuigi see on viimase kuuga lausa natukene langenud. Rasedaks jäädes olin ma 62kg. Kuu tagasi detsembris kaalusin ma peaaegu 78kg ning nüüd nädal tagasi olin jälle kaalu ligidal ja töö näitas pea 75kg. Oleme nimelt aasta algusest saadik üritanud vähe paremini toituda ja süsivesikuid piirata. Olemine on kergem ja ilmselgelt kaalule ka hästi mõjunud.

Paar nädalat tagasi käisin ma vereproove ka andmas, millele lisaks tehti mulle tunniajaline glükoositest. Siin tehakse see kõigile. Kui selle tulemusena on veresuhkur natukene kõrgem, siis peab ühe kahetunnise testi uuesti tegema, mis siis kinnitab kas on rasedusdiabeet või mitte. Kui esimese testi normiks oli 7,8, siis minu suhkur tuli 8,1. Sain uuesti testida. Õnneks too test kinnitas, et diabeeti mul pole. Üldse polnud tore muretseda jälle.

Asju meil kutile eriti veel pole. Amberist on kandmislina ja rinnapump alles. Riietest on kaks pluusi ja üks pusa, mis poes näppu jäänud. Kuna me elame poodidest kaugel ja mina autoga ei sõida, siis sellistesse poodidesse satun harva. Küll enne ta sündi tellin mõned asjad interneti kaudu lisaks. Midagi suurt ostma ei hakka, kuna vaikselt plaanime kolimisi jälle, aga see pole veel 100% kindel. Mingi väikese pesa peab talle ikka valmis muretsema, kuna meie kaissu ta hästi ei mahuks, kuna seal on õde ees, kes pole veel valmis sealt lahkuma. Küll kõik õigeks ajaks valmis saab, aega veel küll ja veel. Natukene olen muidugi kudunud ka, kui palju mu põnnid mulle aega annavad - tekk, 5 mütsi ja paar kindaid, püksid, nööpidega kampsun ning teine on hetkel pooleli.


Kuigi on raske, on kõik siiski üle elatav, seega liialt kurta ei saa. Vaimselt on kolmas laps natukene kummaline, kuna hirmu iseenesest polegi, sest küll me hakkama saame, aga samas suurt elevust ka pole, et ta juba välja tuleks. Pesamunaks ta meil aga raudselt jääb 😁

Monday, 31 December 2018

Väljasõidud järve ja ookeani äärde

Uuel aastal tahaks siin blogis palju aktiivsem olla, seega paneks kirja meie kaks viimast käiku enne aasta lõppu. Tegelikult käisime 1-2 kuud tagasi, aga meenutada on ikka tore.

Pikalt tahtsime siin Tasmanis olevate järvede juures ära käia. Lake Rotoiti on vaid tunniajase sõidu kaugusel meie praegusest kodust, seega väga kena päevareis. Juba sõit sinna oli super ilus. Järve enda ääres rahvast jagus, aga keegi ette ei jäänud. Vesi oli jääkülm ja rand ise väga kivine, aga nii vaikne ja ilus oli. Seal puhkaks meelt lausa terve päeva, kui püsimatuid lapsi poleks. Tegime mõned turistipildid, nosisime võisaiu ja sõitsime koju tagasi.




Teine suurem päev oli hiljuti rannas käik. Rabbit Island on meist vaid 15minutilise sõidu kaugusel ja korra varem käisime seal jalutamas ka. Sel korral ostsime lausa uued ujumisriided, päikesevarju ning lainelaua, mille peal P lapsi ujutas. Rand ise ei ole kõige piltilusam, pigem looduslik rohke kraamiga ookeanist. Ruumi on aga palju ning seal on palju rohuala piknike pidamiseks männipuude all jms. 


Amber oli meil esimene, kes meil vette tormas ja keda sealt hästi välja ei saanud. Söögiga sai ta ikka kuivale meelitatud ning üsna kiirelt kustus ta ära ka. Magas ilusti üle tunni.



Cooper oli samasugune kalakene, keda veest aeg ajalt meelitas välja vaid toit. Magamisest tema aga päevasel ajal enam ammu ei hooli.


Mina ise mõtlesin pikalt, kui palju ma oma paisuvat keha paljastan, aga hea, et ma ikka bikiinide kasuks otsustasin. Sain kõhule ka jume peale :)


Ega me palju rohkem teinud polegi. Ma füüsiliselt ei jõua paljut ning Amber on hetkel toredas eas, kus ta kas jookseb minema või röögib voi teeb mõlemat. Aga aega meil on ja kodus on ka tore.

Saturday, 29 December 2018

Meie teised soojad jõulud Uus Meremaal

Selle aasta jõulud olid meil mõnusad ja nii head pühadetunnet pole mul aastaid olnud. Laste elevus lisab sellele pühale palju juurde.

Kuusk sai meil püsti juba novembri lõpus, kuna P oli elevil. Amber sai mõnuga pea kuu aega kaunistusi ära noppida. Kingid ostsime aga viimasel minutil, kuigi alati teadsime, mis lapsed saavad. Pakkida sain ikka viimasel ööl. 

Meie peamine jõulupäev oli siinsete tavade järgi 25s. Cooperile ammu meeldis, et meil kamin on, mille korstnast Jõuluvana sisse tulla saab. Õhtul puistasime õue murule põhjapõtradele nosimist (kaerahelbeid, seemneid jms) ning Jõuluvana sai mõned piparkoogid ja piima.


Hommikul oli esimene ärkaja Amber, aga mutikatega sain ta pikemalt voodis hoida. Cooperi, va unekoti, pidime äratama, et kinke avada saaks. Kinkidega võtsime sel aastal kergemalt, Cooper sai 4 ja Amber 3. Cooperi peakingiks olid NERF relvad, lisaks paar lauamängu ja plastiktoit, millest burgereid kokku panna. Kõigega oli väga rahul. Amberi peakink oli väike liumägi, lisaks teetassikomplekt ja heegeldasin nuku. Kõik peale nuku on pidevalt kasutuses. Teadsin, et nukust pole ta veel huvitatud nagunii, aga ma ise tahtsin nii teha. Küll kasvab ja hakkab nukkudest ka huvi tundma.



 


Minu jõuluvana oli ka üle ootuste lahke ja sai andeks, et ma sünnipäevaks midagi ei saanud. Ma olen Paul Hewitti ehteid ammu imetlenud ja mulle nii meelidvad ankruga käevõrud. Lisaks ka kinkekaart lõngapoodi


Jõulupäev oli meil mõnusalt vihmane ja saime päev otsa toas olla. Ma ei saanud õnneks süüa tehes kuumarabandust. Söögiks inglispärane ahjupraad kanaga, ahjukartulitega, Yorkshire puddingutega ja brokkoli-lillkapsaga juustukastmes. Magusaks tegin kooki, mille kaunistasin kuusejunnidega ning paar päeva varem tegin piparkooke ka. Kõhud said kõvasti punni.




Monday, 24 December 2018

Laste jõulupeod

Sel aastal oli mul emmerõõm kahel laste jõulupeol käia. Amber on küll kodune, aga kord nädaals käime mängurühmas teise lastega mängimas ja teiste emmedega juttu ajamas. Sel puhul oli vinge pidu kokku pantud, kahju vaid, et enamusest oli mu lapsel sügavalt savi. Oli naine, kes tegi näomaalinguid ja hiigelmulle, palju süüa, jõuluvana ja lausa paar ponit, kellega tiiru teha sai. Neist huvitus Amber vaid toidust ja mullid olid suur hitt. Jõuluvana pelgas ja ponidest oli savi. Tegime ponide kõrval grupipilti, siis pani esmakordselt käe loomale peale ja ütles auh-auh.




Cooper käib meil iga päev kohalikus lasteaias ja tal oli ka väike pidu. Jätsime sel korral issi ja ōe koju ja läksime kahekesi. Oli süüa, väike grill, jōuluvana, õnneloos ja disko. Disko oli meie poisi jaoks suurim õnn. Vihtus tantsu, kuni pidu kokku pakkima hakati, endal juuksed täis higistatud. Vähemalt oli ta ise maru rahul.



Thursday, 22 November 2018

Amberi esimene läbi öö uni


Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, aga öö enne seda oli ta iga tunni tagant üleval. Magama läks ta eile õhtul kell 21:30 ja ärkas 6:15.

Jube hea, et ma olen sellised asjad siia blogisse kirja pannud, sain kohe välja otsida, et Cooper hakkas täpselt sama vanalt üksikuid öid läbi magama, aga ta ärkas eelnevalt 1-3 korda. Preilil meil oli pikalt rohkem 5-6 ärkamist. Viimased paar-kolm nädalat on olnud enamasti vaid 2-3 ärkamist. Vähemalt on väike progress! Kuigi olen väga seda meelt, et küll ta ise õpib magama, kui ta selleks valmis on, siis väike hirm on ikka, kui ta veel palju ärkab, kui meie beebi sünnib. Cooper oli Amberi sündides aasta vanem ning oli juba mõnda aega maganud läbi öö nagu nott. On lootust, et jään ellu :)


Sunday, 18 November 2018

30se heietused ning mu esimene õhkõrn õlasall

Selles pole kahtlustki, et aeg lendab aina kiiremini, mida vanemaks sa saad. Paar päeva tagasi sain ma 30seks. Esialgu oli selle numbri ees suur hirm, sest endiselt ei ole seda täiskasvanu tunnet, aga ehk on see hoopiski hea. Mõtisklesin mõnda aega, et tunnen end peaaegu nagu 20nene, aga tegelikult ei tunne ikka küll. Ma ei tahaks absoluutselt enam 20 olla ning olen uhkusega 30! 20selt oli mure veel suur, mida teised minust arvasid, kui 30sena on sellest üsna savi. Paratamatus on, et mõned inimesed on igale meeldivamad kui teised, kuid selles ei ole absoluutselt mitte midagi halba. Peaasi, et igaüks on iseenda elu ja oluga rahul, see on põhiline. 

Mul ei ole enam vajalik,et ma oleks ainult firmaasjadega ümbritsetud, need ei lisa midagi mu isiksusele juurde. Mul on elukogemus, et ma tean, mis on väärt rohkem kulutamist ja mis ei ole. Mul on elukogemus, et mu lähedase pere õnn on mulle kordades tähtsam, kui see, mida mingi poolvõõras internetis minust arvab. Samuti ei tunne ma, et ma pean end mingi tähtsa töökohaga tõestama, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi. Ma olen väga meeleldi kodune ema, kellel on aega näha, kuidas mu lapsed iga päevaga arenevad ja kasvavad, kuigi see tähendab, et ma ei saa iga nädalavahetus šoppamas käia. Peaasi, et katus pea kohal oleks, kõht täis ning kõik terved ja õnnelikud.

Üks mu suurimaid kirgi on endiselt kudumine. Nuputaks ma välja mooduse, kuidas ma selle armastuse ühel päeval normaalseks sissetulekuallikaks muuta saaks, siis oleks ma lõpmatuseni õnnelik. Samas nii palju asju tahaks veel teha enda perele ja iseendale, et aega teistele asjade tegemiseks nagu polekski.

Kui me esmalt kuulsime kõrgest riskiohust rasedusega, alustasin imepeene õlasalliga. Sel hetkel oli pooleli beebitekk, aga seda ma kohe edasi teha ei suutnud, kui ei teadnud täpselt, kas beebiga kõik korras oli või mitte. Vahepeal jäi sall puhkama, kui oli vaja heade uudiste saabudes beebitekike ära lõpetada, aga viimasel ajal võtsin selle taas käsile.

Viimased kaks rida valmisid täpselt päev enne mu sünnipäeva. Pesin ruttu oma vahupilve ära ning venitasin nõeltega kuivama, et järgmisel päeval kõik valmis oleks. 

Tulemusega olen ise rohkem kui rahul. Tegemist on siiamaani mu kõige õrnema ja õhulisema tööga ning ma ei arvanud, et see nii peen välja tuleb. Selle kudumist nautisin ma ka väga. Töötades nii peene lõngaga (1ply) ning üsna keeruka mustriga, oli pidevalt vaja ikka üsna kõvasti keskenduda. Kuid see oli seda suurt tööd väärt!




Tuesday, 30 October 2018

Minu esimene maavärin

Ajaloo huvides paneme ruttu kirja ära, et tundsin täna oma elu esimese maavärina ära. Tugevust 6,2 magnituudi Richteri skaala järgi. Värina keskpunkt oli meist küll eemal, aga raputas üsna korralikult. Jumal tänatud, et Phil täna juhtus kodus olema (pidi töölt vaba päeva võtma, et mind ultrahelisse sõidutada) ja oskas öelda mulle, mis toimus.

Amber magas. Cooper vahtis oma multikaid, kuna oli just lasteaiast tulnud ja  natukene väsu. Ma kudusin ja vaatasin oma Doc Martinit ning järsku hakkas maja natukene värisema, nagu väga suur veoauto läheks mööda. Värin aga otsa ei saanud ja mingi hetk oli tunne, et lausa laine käis kõigest läbi. Siis jäi edasi-tagasi õõtsumine vähe vaiksemaks, kuni kõik vaikseks jäi jälle. Midagi ümber ei läinud õnneks ja vähemalt oskan järgmine kord selleks rohkem valmis olla.

Link uudisele.


Kolmanda raseduse 33. nädal

Blogi on hea, sest siit saab hiljem üle lugeda, mis toimus, kui endal kõik meeles pole. Hea, et kirjas, et esmakordselt Cooperit oodates k...