Friday, 9 October 2020

Natukene oma kolmest amiigost

 

Meie peres beebit nagu enam ei olegi, mis on tore aga omamoodi imelik ka. Eks Hunter on natukene veel beebikas, vaid 19kuune, aga samas on ta teistest nii teistmoodi ja palju asjalikum nii väiksena, et ei tundu, et ta enam nii beebikas on. Ta on meeletult abivalmis ning teeb paljusid asju ilma, et talle oleks vaja neid öelda. Nt kui midagi maha läheb, siis läheb otsib kusagilt lapi. Üks päev küpsetasin küpsiseid ja ta esmalt pidi viima ühe Amberile ja ühe Cooperile, kui enda oma sööma hakkas. Juttu on ka parajalt. Amberiga on teda võrrelda raske, kuna Amberi kõne on eriti hiline. Aina jutukamaks ta muutub oma väikeses tempos, seega ei muretse. Tema hakkas näiteks piima küsima kui rohkem 3ne oli, Hunter juba nüüd kisab tisse nähes "milk, milk!", haha.

Eile saatsin tädile video, mille ma poistest mänguväljakul tegin, näitamaks, kui hulljulgelt Hunter ronib ja liumäest üles-alla käib. Tädi kommenteeris, et ta ühe koha peal ilusti kuulas, kui ma ütlesin, et tule siia. Jah, ta kuulab meid! Mistõttu on temaga väljas käimine hoopis teine. Cooperil oli periood, kui ta tahtis minema joosta ning Amberil on see veel endiselt, kuid pesamuna tõesti kuulab ja käib ilusti kõrval. Amberi tulise tormakusega ei julge me veel eriti kusagil käia, eriti, kui neid nii palju on. Eile küll ununes mul teda lasteaiast koju tuues kandekott koju. Tavaliselt viskan ma ta sellega endale ruttu selga ja tuleme ruttu koju, oleme vaid 300m lasteaiast eemal, aga mõned sõidutee ületused. Eile lasksin tal käru küljes olevast nöörist kinni hoida ning ma nii imestasin, et ta terve tee hoidiski ilusti kinni ja kõndis kõrval. Paar teist korda, kui ma teiste lasteta olen talle järel käinud ja olen kõndida lasknud, siis pool teed olen ma tal joostes järel olnud.

Nii et mine tea, on lootust, et lähiaastatel julgeme me oma pesakonnaga rohkem väljas käima hakata ka, kartmata, et keegi end eluohtlikku olukorda paneb. Ilmselt tundub natukene ekstreemne, aga küll need lapsevanemad mõistavad, kellel samuti on hullumeelsed lapsed, kes vaid ära joosta tahavad. See ei ole kerge!

Hilise kõnega on meil Amber veel mähetes ka (ma olen üsna kindel, et neil kahel on seos, just kui oodata lapse valmis olekut, mitte treenida kella peale potil käiku). Ilmad hakkavad meil vaikselt soojenema, seega lasen tal ja Hunteril tihti õues paljalt olla, mida nad nõuavad tihti ise. Hunter juba teab, et siis toome poti ka välja ja ta käib ning käsutab siis Amberit "Amber, potty!", haha. Mõlemad meeleldi istuvad potil, kui ma ütlen, et mine proovi, aga mitte essugi ei ole kummagiga ma sinna saanud. Ikka tirtsutavad mööda muru, aga eks harjutame edasi. Toas olles ma neil tirtsutada ei taha lasta, kuna enamasti oleme mängutoas, kus seinast-seina vaip maas ja me üürime, ei tahaks põrandat laste väljaheitega ära rikkuda. Loodame, et saan vähemalt ühe neist suve jooksul potil käima ka, hoiame pöialt.


Cooper on meil endiselt ülitubli suur venna. Hetkel on tal viimane päev puhkust koolist ja nii armas olnud olnud vaid tema ja Hunteriga aega veeta. Muidu on Hunter ja Amber sellised kleepekad, et Cooperile aja leidmine on raske, aga ma iga päev üritan vähemalt korra-kaks temaga mängida ja aega veeta. Ega ta niisama juttu lobiseda ei tahagi, alati ikka oma ettekujutatavaid mänge teha. Viimasel ajal on ta arvutiga rohkem asjalikuks hakanud, mida on nii lahe vaadata. Trükib üsna kiirelt juba ja otsib endale ise Googlest mänge mängimiseks. Peaaegu nagu suur miis! Aga ikka väike ka, mida ma üritan tihti meeles pidada.

Niimoodi nad vaikselt kasvavad ja arenevad. Kõik elavad mul üsna pidevalt seljas, näiteks hetkel trükin nii, et Amber laob oma mänguasju mulle õla peale. Aina rohkem mõtlen sellest, mis ma siis teen oma eluga, kui nad mind sedasi pidevalt oma vastas ei vaja, kuid sellest räägiks teine kord.

2 comments:

  1. Ma olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
    Saatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
    WhatsApp: +2348122948392

    ReplyDelete

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...