Monday, 28 November 2011

Reedest pühapäevani

Reede

Kuu aega on uuel töökohal oldud ja oli väike kokkuvõte ülemusega. Mina tundsin, et tööd oli kuidagi natukene vähe ja ausalt ütlesin selle ära ka. Oleks ehk pidanud ise mõnes asjas rohkem initsiatiivi algatama, aga samas ei osanud kuidagi. Mõned ülesanded juhatajalt, millest pooled said juba reedel tehtud. Hoiatati juba aga ette ära, et jaanuaris hakkame Lõuna-Aafrika Vabariigi poodidele toiminguid ja menetlusi kirja panema, mis on väga mahukas töö. Eks ma naudin siis praegust igavlemist kuni veel saan.

Õhtul ostsime koduteel suure bucketi KFC kana, mida me paar päeva sõime ja vaatasime filme. Tegin alguse "Frozen Planetiga" BBC iPlayeris ja NII võimas on, et ma kõigile soovitan seda vaadata, keda natukenegi loodus ja sellega seonduv huvitab.

Laupäev

Nii lebo päeva ei ole ammu olnud. Hommikul jõin isegi kohvi voodis ja lugesin raamatut tunnikese. Siis tegin teise kohvi ja kolisin diivanile ümber, et natukene veel "Frozen Planetit" vaadata, ja Smurfide filmi nägin ka ära. Paar filmi vaatasin veel ja sedasi ma alles kella 4 ajal pärastlõunal ajasin end pessu. Käisime siis Rogeriga toidupoes, sest külmik oli väga nukker. Vaatasime siis veel filmi ja sedasi see päevakene läks.

Ahjaa, õhtupoolikul tegin piparkoogi taigna ka valmis. Retsepti võtsin Nami-Namist, mida ma olen ka eelnevalt edukalt kasutanud.

Pühapäev


Tänane päev oli juba natukene usinam. Käisime Uxbridges poodides ja ei ostsime vaid toidupoest paar asja (vetsupaberit ja kartuleid).

Kodus asusin esmalt piparkooke küpsetama ja kasutasin vaid umbes kaks kolmandiku tainast, aga sain tervenisti 3 plaaditäit piparkooke. Teinekord tuleb kindlasti rohkem vürtse panna, sest küpsistel tuli üsna kesine maitse. Umbes selline nagu poepiparkookidel on. Maitsevad küll väga super, aga natu-natukene vürtsikam võiks olla. Eks ma tädi külla tulles teen veel. Glasuuri tegin ka piparkookidele peale, sest just siis on minu jaoks need õiged jõulupiparkoogid.

Õhtusöögiga olin täna eriti tubli - tegin šnitsleid esmakordselt. Nikerdamist oli, aga maitse üle ei nurise. Teinekord ehk ei oleks nii ihne ja ostaks vähe kvaliteetsemat liha (seekord ostsime Sainsbury Basic oma). Kõrvale keedukartuleid jahukastmega, avokaadot, toorsalatit ja purgiherneid majoneesiga. Söömaaja lõpus mõlemad ägisime, seega need 3h köögis olid seda väärt.

Roger oli lahke ja pesi kõik sadamiljon nõud, mis ma suutsin ära määrida, kuni mina küüsi lakkisin. Nüüd ta ootab, et ma blogimise ära lõpetaksin, et siis jälle filme vaadata koos :) (Ma tegelikult salaja enda blogimise kõrvalt loen mõningaid teisi blogisid ka, aga seda ma talle ei ütle ;))

Välkpostitus

Tegin paar plaaditäit piparkooke. Teinekord peab natukene rohkem vürtsi sisse panema taignasse.

Hetkel väike puhkus ja joon õlut.

Peale seda asun šnitsleid tegema.

Hiljem proovin natukene rohkem kirjutada.

Miks küll nädalavahetused nii kiirelt mööduvad?

Wednesday, 23 November 2011

Pühapäeviti kohvitamas

Kui tööl 8h ikka arvuti ees istuda, siis kodus hästi ei taha ning seetõttu jääb blogi aeg-ajalt unarusse. Kui aga kallis kaasa jalkat vaatab, siis tuleb juhust kasutada ja paar rida ka kirja panna.

Ma ei viitsi enam kirjutada, kuivõrd üksluine elu hetkel on. On kerge mõõnaperiood, aga sellest ma veel ei räägi, kui kunagi üldse räägin. Aga panen kirja, et ise lugedes kunagi tulevikus tuleb meelde.

Nädalavahetus oli üsna armas. Laupäeval käisime Westfieldis natukene ostlemas ning ma sain endale taas paar uut küünelakki. Rohkem ei jäänud mitte midagi silma. Lõunatasime Pretis ja sõin tuunikala röstsaia, mis oli oi kui hea.

Pühapäeva hommikul olime väga ebatavalised ja läksime välja hommikusööki sööma, mida me tavaliselt ei tee. Starbucksis on jõuluteemalised kohvid juba olemas ja nii ma saingi Creme Brulee Moccat proovida, mis oli väga magus ja hea. Croissant kõrvale ja väga mõnus hommik. Peale seda sai Roger omale uued kingad, sest sellised korralikumad ülikonnaga käimise kingad olid tal juba iidamast aadamast. Mulle endale jäid ka ühed maru kenad ja maru kõrged saapad silma. Oskaks ma vaid taoliste tikkudega vabalt ringi käia või oleks mul auto, siis oleks ära ostnud küll :P

Töönädal on läinud NII igavalt. No mitte midagi ei ole teha. Jõuan kogu töö kahe tunniga ära teha ja siis ülejäänud kuus tundi loen netis uudiseid ja ootan päeva lõppu. Ja ma veel virisen...

Keegi kommentaarides küsis ka kaneelilõõtsa retsepti. Olen laisa ja panen lingi SIIA, sest täpselt seda retsepti kasutasingi. Lõõtsa olen nüüd kaks korda teinud, millest esimene kord oli ikka parem, aga kindlasti läheb see talv veel ja veel kordamisele.

Sunday, 13 November 2011

Kaneelilõõtsa vaimustus

Kaneelilõõts tuli esimest korda nii hästi välja, et praegu kerkib tainas, et teine valmis teha. Nämma.
Rogeri tuttav Prantsusmaalt on oma kaasaga meie juures ööbimas see nädalavahetus. Õnneks linnas turistivärke vaatamas on nad omal käel käinud ja meie oleme saanud omaette olla. Käisime kiire tiiru Westfieldis, kus ma ostsin endale taaskord kolm küünelakki (nagu ma sööks neid...) ja käisime Pret A Mangeris lõunatamas. Vaatasin endale ära Gucci käekoti, mis kunagi kindlasti minu omaks saab ja loodetavasti lähima aasta jooksul. Ühel naisel ei saa iial liialt küünelakke ja käekotte olla ju :P Käekottidest seekord loobun ja jõulukingisooviks on sel aastal hoopis harjutusratas, et oma peps vormi saada :)

Tuesday, 8 November 2011

Öösiti ostlemas

Kuhu kurat küll see aeg nii kiiresti läheb? Mis meil siis ka juhtunud on? Roger sai vahepeal aasta vanemaks. Sünnipäeva päeval (3novembril) oli tal töölt vaba päev ja üks ta peretuttav juhtus ka meil külas olema, kellega ta kesklinnas käis. Eelneval õhtul valmistasin kaks mustikatega toorjuustukooki, millest üks oli kodus söömiseks ja teise võttis Roger tööle kaasa, mis olevat kiirelt kadunud. Kasutasin põhjaks vana head Manhatti toorjuustukoogi retsepti, aga jätsin pealmise hapukoorekihi ära ja täidise sekka panin mustikaid. Õhtupoolikul käisime Nandos kana söömas ja ma olin muidu erakordselt hea ja leebe naine.

Kingituse saab ta täna öösel, sest on taaskord üks neist päevadest, kui südaööl mäng müüki paisatakse - Call of Duty: Modern Warfare 3 seekord. Sainsburys teeb taaskord diili, et kui 30 naela eest toitu osta, siis saab mängu 28.99 naelaga kätte (täishind on mängul üle 40 naela). Roger on nii elevust täis nagu väike poisikene olnud juba kuid, seega teen talle rõõmu ja lähen temaga südaöösel poodi kaasa. Homseks lubas ta mul palju kohvi ja Red Bulli osta, seega ma ei kurda. Samas ise on ta homme taas töölt vaba, kuid ilmselt on ta ikka veel mängimas, kui ma hommikul tööle minekuks end valmis sätin. Peaasi, et ta rõõmus oleks :)

Kuidas minusugune unekott end siis üleval peab? Otsustasin, et ainus võimalus on võimalikult palju teha. Mis võtab palju aega? Pärmitaignast küpsetamine! Valmis on 8 väikest porgandipirukat ja üks porgandistruudel. Ahjus on hetkel kaneelilõõts. Ning nüüd tuli blogimise aeg. Ükskõik midagi, et end vähegi mugavast diivanist eemale hoida, kus uni peale tükkida võiks.

Üleüldse magan ma viimasel ajal üsna palju ja ei saa aru inimestest, kes saavad vaid 4-5h ööunega hakkama. Ma magan miinimum 8h öösiti ja ikka on pidevalt väsimus ja uni peal. Aga sellest teinekord :)

Tuesday, 1 November 2011

Endast ja ausalt

Teine postitus ühe päeva jooksul - I am on the roll! Asjad on interneti teel tunduvamalt lihtsamad kui n.ö. päris elus ja siinkohal soovikski saada hingelt midagi, mis mind enda juures viimasel ajal tõsiselt häirima on hakanud.

Mõned inimesed on lihtsalt loomud vaiksed ja niinimetatud introverdid, kelleks ka mina ennast pean (v.a. internetis, sest muidu ei oleks teil millestki lugeda). Selleks võib olla erinevate inimeste puhul mitmeid põhjuseid, kuid mina arvan, et minu puhul on seda soodustanud ainsa lapsena väikeses kohas üles kasvamine, kus sõpru mul eriti ei leidunud ja pigem meeldis mulle end raamatutesse sulgeda. Ema oli mul väga sarnane ja hingelisi arutlusi isiklikel teemadel ei olnud meie vahel mitte iialgi.

Häid sõpru on mul läbi aegade olnud vaid üksikuid ja nemadki on nii ühtedel kui ka teistel asjaoludel minu elust praeguseks kadunud. Õnneks olen ma alati olnud lähedane oma tädiga, kes on kindlasti ka mu parim sõbranna. Praegu on mu parimaks sõbraks kindlasti ja otseloomulikut Roger ning meesterahvastega olen ma tihti mingil põhjusel kiiremini jutu peale saanud kui teiste naisterahvastega.

Ma ei ole iial end proovinudki muuta ja olen võtnud seda kui paratamatust, et mulle ei meeldi teiste inimestega seltsida. Mul ei ole huvi, kuidas neil läheb ja vait olles ei saa ma ise vähemalt millegiga puusse panna.

Praegusel eluhetkel on aga see omadus mind tõsiselt häirima hakanud ja ma ei oska kohe sedasi äkitsi midagi peale hakata. Olen hakanud oma töökaaslastega rohkem isiklikel teemadel rääkima ja end sundima huvi tundma, kuidas kellelgi lapsel läheb vms. Tihti on küll probleemiks ühise teema leidmine, mis tuli eriti ilmsiks reedel nendega pubis käies ja eks me siis rääkisime tööst, sest see meid ju ühendab.

Lisaks ei meeldi mulle, et minu ja Rogeri ühised sõbrad ei oleks meie sõbrad ilma Rogerita. Tema on see, kes nendega pidevalt ühenduses on ja helistab ja muud taolist. Ma tean, et ma peaks olema ise hakkajam suhtleja, aga seda ei ole nii lihtne üleöö teha. Või on see minu järjekordne vabandus?

On ehk keegi olnud taolises situatsioonis omadega, andke aga tuld igasuguste soovitustega, kuidas minust hallist hiirekesest seltskonnalõvi kasvada saaks :P

Uut ametit õppides

Täna oli esimene tööpäev uuel töökohal ja ma olen üsna stressis sellest. Kui esialgu oli plaan, et kaks viimast oktoobri nädalat olen juba sel töökohal, kui Natalie veel seal on, siis sellest ei tulnud midagi välja, sest minu jaoks ei saadud klienditeeninduse asendajat piisavalt kiiresti. Kokku vist paar-kolm tundi ainult istusingi Natiga ja sain mõningad meilid. Täna pidin aga kõike juba täiega haarama... Olgu, ei pidanud, aga ma ise oleks tahtnud ja üsna nukraks tegi see, et mu uus juhataja tuli isegi paari kirjaviga mu meilis parandama. Õnneks uus boss on väga lahe ja aukartust liialt pole. Hoiatasin teda veel ette, et ma ilmselt küsin esialgu tema käest palju, millele ta vastas, et ma peaks rolli endanäoliseks tegema. Seda on aga hoobilt väga raske teha, kui igast suunast tuleb nii palju uusi asju ja ma üritan kõigest esmalt täielikult aru saada, et siis vastavalt tegutseda.

Ega ükski algus ei ole kerge, aga mulle ei meeldi see, et oleks saadud algus palju lihtsamaks teha, mis kahjuks ei õnnestunud. Loodetavasti kuu aja pärast ma olen juba kõigega kodus ja vaid naeran selle üle, kuidas ma alguses pabistasin ja end piitsutasin.

Kohtusin eestlasega :)

Ajaloo huvides paneks kirja, et eile sain ma siin ühe eestlasega kokku. Inglismaal ei huvitanud mind sealne Eesti kogukond eriti, kuid nüü...