Monday 16 November 2020

8 aastat kohtumisest ja saatusest


8 aastat tagasi tegi mu tollane tööandja muudatusi, mille tõttu kaotasin novembrikuus töö ning otsisin uut. Käisin paaril intervjuul. Ühes firmas oodates möödus minust kena blond noormees ning mul oli kõht liblikaid täis. Vaikselt mõtlesin, et ehk saan selle töö ja näeks teda veel. Töö oli minu ja hakkasin temaga samas osakonnas tööle. Ta oli arukas, hea huumorisoonega ja saime ruttu headeks sõpradeks, kuna leidsime ühise keele.


Olin tollal küll suhtes, mis aina rusuvamaks muutus. Hakkasin mõistma, et taoline kontroll ja järelvalve ei ole normaalsed. Ei olnud normaalne, et üks mees mu peale karjus, kui pliit piisavalt puhas polnud. Päris rusikaid ta ei vehkinud, paar korda tõukas, aga aina rohkem tekkis hirm, et ehk ühel päeval see muutub. Tuligi päev, kui ta ühe tüli jooksul noaga vehkis. See oli küll vaid hirmutamiseks, aga hirm oli tõsine ja otsustasin, et mul sai kõik.


P oli tol ajal väga toeks, olles alati väga austav selles suhtes, et mul on keegi, seega olime tõesti vaid sõbrad. Kuid üsna ruttu pärast mu eelmise suhte purunemist saime lähedasemateks. Ta oli küll väga ettevaatlik, kuna ma olin just lõpetanud pika ja tõsise suhte, kuid mu sisetunne oli selles kõiges nii kindel ning ma eriti ei pidurdanud. 


Aastad hiljem on meil kolm imeilusat last ning ausalt meie suhe läheb aina paremaks. Algus oli meil natukene raskem, kuid oleme õppinud rohkem kõigest rääkima, mis on nii nii tähtis, mis just alguses kannatas. Kuna otsustasime üsna ruttu pere luua, siis päris kahekesi aega on meil vähe olnud. Meil on aga palju plaane, mis me küll kõik teeme, kui lapsed suuremad on. Meil on nii palju plaanis! 


Ühel päeval just rääkisime, kuidas saatus on küll imeline. Ta oli Inglismaal olnud vaid kuu aega, kui ma teda oma intervjuul nägin. Ta oli eelnevalt aastaid mõelnud Inglismaale kolimisest ning just siis tegi ta selle ammuse soovi teoks. Ja et terve suure Londoni peale sattus ta tööle just sinna firmasse, mis polnud üldse nii super töö. Ja et mu tööandja mu just siis koondas. Ja et meie juhataja John, kellele me tänulikud oleme, otsustas meile mõlemale töö anda. Nii palju pisiasju, mis oleks võinud teisiti minna ja mille tõttu me ei oleks siin kaugel oma kolme lapsega.


Põnev on ka see, et ma alati poolnaljaga mõtlesin, et mu elu armastus on teisel pool maakera. Üsna täpne, Uus Meremaast täpselt teisel pool maakera on Hispaania, mis on püpris ligidal. P samuti tundis alati, et temale sobilik naine ei ole siit kohalik. Ja tal polnud üldse plaanis iial lapsi saada, mis küll minuga kohtudes täiesti muutus ja nüüd ei saa ta pidama, haha. 


Mu hing on nii rahul, et saatus meid kokku tõi. Ootan huviga, mis seiklusi meil veel elus ette tuleb :)

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...