Sunday, 28 July 2013

Draamad Töökohas

Esmalt suur aitäh kõikidele imearmsatele kommentaaridele eelmise postituse kohta. Eks ta suur otsus oli ning hea on teada, et keegi halvasti ei mõtle/vaata ja et selliseid asju ikka juhtub. Ega ma esimene inimene maailmas ei ole, kes abikaasast lahku läheb. Aga samas oli see kindlasti viimane asi, millest ma ealest mõtlesin ja lootsin, et see oligi see, mis jääb kestma. Kahjuks läks teistmoodi...

Kuid elu läheb edasi ja niiii palju uut ja põnevat on tulemas, millest ma ka lähiajal pajatan. Hoian veel natukene saladuses, et põnev olla :)

Siinkohal räägiks aga natukene mida põnevat mul tööl juhtunud on, sest see on üsna tragikoomiline. Kõik on alguse saanud sellest, et P on mu kolleeg. Tegelikult rohkemgi kui kolleeg, juhendaja. Just tööl tutvusimegi, saime juba algusest saadik väga hästi läbi, peale mu lahkuminekut käisime paar korda väljas ja üsna kiirelt muutusime lahutamatuteks. Tööl hoidsime seda pikka aega saladuses ja isegi praegu hoiame suhet ja tööd väga eraldi. Kontoris ei ole me kordagi teiste ees üksteist puudutanudki, ei käi nagu armunud paar käest kinni ringi jms, hoiame kõike võimalikult professionaalsena.

Suur draama juhtus aga kui ma pärast pikka kaalutlust otsustasin kontoris oma lauda kolida. Suurimaks ajendiks oli see, et kui enne istusin ma põhimõtteliselt kontori keskel, siis vaba laud oli kontori ääres akna all, mis oli palju parem juba koha pärast. Teiseks tavatsesin ma istuda ühe kuti vastas, kes pidevalt mind vahtis ja minu meelest oli see ülimalt häiriv. Uus ja parem koht juhtus aga P vastas olema, mistõttu muidugi mõned inimesed arvasid oli mu ainus põhjuks kolimiseks ja mõned arvasid, et ma saan mingit erikohtlemist, kuigi absoluutselt kõik oleks võinud sinna vabale kohale istuma minna. Suur probleem, eks? Uuel kohal teen ma oma tööd täpselt samamoodi edasi, ei istu päev läbi ja ei vahi armunult P silmadesse :P

Hakkasin N'i kõrval istuma, kes juba esimest päevast väga valjult teada andis, et see talle ei meeldi. Esimene põhjus oli, et tal ei ole nüüd vaba lauda tema laua kõrval, kus oma käekotti hoida. Mine tea, mis muud põhjust tal oli draama tekitamiseks, aga ta suutis ka mõned teised kontoris üles kruttida. Siiski ainsad, kellele see tõsiselt ei meeldinud olid N ja C, mõlemad mustanahalised naised, üks 26 ja teine umbes 34 vms. Paar nädalat olid nad üsna nõmedad ja otsustati teha personaalsed jutuajamised ühe suurema juhatajaga, et kõigil oleks võimalust öelda, mida tahavad. Tuli välja, et kellelgi ei olnud midagi väga öelda selle teema kohta. Mulle öeldi, et kui keegi mu vastu nõme on, siis pean sellest kohe teatama. Siiani olin lihtsalt teiste kommentaare tõsiselt ignoreerinud ja lihtsalt oma igapäevatööga jätkanud, sest just selleks ma seal kontoris olengi.

Peale jutuajamisi läks olukord palju paremaks. Isegi N oli minu vastu üllatavalt sõbralik ja praegusenigi saame üsna normaalselt läbi. C on aga ainus, kes sellest üle ei saa. Hiljuti võttis ta pool päeva, et mulle vastata, kas ta oli ühe meiliga tegelenud ja ta oli minu vastu üsna ülbe. Otsustasin siis ühele teisele juhatajale sellest rääkida, kes omakorda Cga rääkis. Cle muidugi see ei meeldinud, et ma lõpuks vastu hakkasin ning põhimõtteliselt talle nüüd ei meeldinud, et keegi tema vastu kaebas ja et tal nüüd n.ö. märk küljes on. Wtf, eks? Ma olin need kaks nädalat jumalast vait, kui mul oleks palju põhjust olnud nii mõnegi kohta kaevata, et nad mind ebaausalt kohtlevad tööl, aga otsustasin, et küll see üle läheb. Muidugi tegid teiste kommentaarid natukena haiget, aga tahtsin siiski olukorrast täiskasvanud olla ja mitte teiste tasemele langeda. Nüüd kui keegi meelega mu töö tegemist enitas, otsustasin sellest rääkida, ja ta võttis seda kui kõige hullemat asja, mida ma teha sain.

Naljakaim on veel see, et C oli päev pärast seda "haige" tööl tekitatud stressi tõttu. Nii et nüüd ma tekitan oma kolleegidele stressi. Nii Pl kui ka see teisel juhatajal, kes on Cga rääkinud, on kogu teemast tõsine kopp ees. Eelkõige, sest Cl ei ole absoluustelt mitte mingit põhjust selline nõid olla ja tekitada probleemi, kui mingit probleemi ei ole. Jah, mina ja P oleme koos, aga see ei sega ei Cd ega ka kedagi teist kontoris. Ma ei saa absoluutselt mingit erikohtlemist või kergemat tööd, vastupidi, ma saan alati kõige keerulisemad ja raskemad kaebused. Kui ma midagi valesti teen, siis koheldakse mind täpselt sama moodi kui kõiki teisi, absoluutselt ei mingit erikohtlemist. Mul on just raskem selles mõttes, et kodus ei saa ka tööst eemale, sest tihti räägime me ikka tööasjadest või teistest kolleegidest :P

Sellised väikesed draamad siis meie ja teiste elus. Mulle on kogu teema pigem nalja teinud ja ma ei ole lasknud sel end väga mõjutada. Pigem on kahju neist, kelle enda elus on nii vähe toimumas, et nad sedasi töökohas käituma peavad. Näiteks, see suur juhataja, kes meie personaalseid vestlusi tegi, arvas, et N oli lihtsalt kade, et keegi kontoris temast niivõrd huvitatud ei ole olnud ja et minu ja P suhe on teiste jututeema, mitte tema. N on nimelt tõsiselt tähelepanu nautiv inimene, kontoris ei ole ta sekunditki vait, pidevalt lobiseb ja mina ning kõik teised teavad ta eraelust kindlasti liialt palju. Mine tea, kas see oli ta peamine ajend või mis küll tolle neiu peas ringi käib... Kõike parimat neile igatahes :)

Tore on teada, et kõik teised kontoris on siiski kas meie poolt või erapooletud ning absoluutselt mitte kellelgi teisel ei ole minu ja P suhtega probleemi. On ka mõningaid normaalseid inimesi seal vähemalt :D

Thursday, 11 July 2013

Elumärk

Olen elus ja terve, kuigi minu elu on totaalselt muutunud. Ei ole vahepeal kirjutanud, sest oli liialt muutuseid, millega pidin harjuma ja ei tahtnud neist väga sedasi ausalt ja avalikult rääkida ka. Seetõttu teen siinkohal kiir-ülevaate kõigest, mis juhtunud on nii lühidalt ja nii pikalt kui ma neist rääkida soovin siin (pigem lühidalt).

- Eesti reisi lõpus lõpetasin suhte oma abikaasaga, sest kahjuks ei näinud enam muud võimalust ja ei suutnud enam sedasi edasi elada. Üksikasjad jäta enda teada, sest need on isikllikud ja ma ei taha siin blogis liialt negatiivsetest asjadest kirjutada.
- Kuna New Yorki reis oli meil juba planeeritud, siis tuli see veel üle elada. Polnud kindel, kas lähen, aga ikka läksin, et temapoolset pere ilmselt viimast korda näha. See reis oli üks kõige ebamugavamaid reise mu elus ja ma ootasin pikisilmi selle lõppu.
- 28ndal aprilil kolisin ma välja korterist, kus ma kaks aastat elanud olin ja asusin taaskord elama jagatavas majas, seekord üksinda. Viimased päevad enne välja kolimist veetsin koos R'ga koos nuttes ja see oli kindlasti üliraske periood minu jaoks, kuigi see oli minu otsus.
- Olles paar korda väljas käinud P'ga, kellega ma koos töötan, muutusime me üsna pea lahutamatuteks ning seetõttu oli loogiline otsus üsna pea ka kokku kolida. Kuigi meie suhe ei ole olnud roosiline, on ta kindlasti kõige lähedasem minu ideaal-mehele ja ta on kindlasti üks heasüdamlikemaid ja toredamaid inimesi, keda ma iial kohanud olen.
- Elu koos P'ga on olnud väga seiklusterohke, on olnud palju palju väljas käimisi, kinos käimisi, vaatamisväärsustega tutvumist jne. On olnud hommikuid, kui me pärast pikka peoööd jutustame ja teeme pilti politseiga Big Beni ees ja on olnud hommikuid, kus me lihtsalt rahulikult kodus pannkooke sööme.
- Töökoht on mul sama, koolis käin ka veel.

Mis elu veel tuua võib, ma absoluutselt ei tea. Praegu kahjuks ei ole siiski kõik veel super hästi ja minna võib nii või naa. Kui läheb nii, siis on mul ees imeline tulevik. Kui läheb naa, siis ma võin 2013 aasta kindlasti oma elu kõige kohutavamaks aastaks pidada. Detailidesse laskuda ma ei taha, kuid päris vaikust oli siin juba ka piisavalt.

Üritan siiski jääda positiivseks, et ühel heal päeval on kõik hästi ja et ma olen jälle õnnelik kunangi.

Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...