Tuesday, 21 February 2017

Viimased ämmaemanda külastused

Täna küsis ämmaemand mind nähes juba üsna asjalikke küsimusi, et kas on olemas koht, kus beebi magab ja kas auto turvatool on olemas. Õnneks neile sai nüüd juba jah'iga vastata. Vaikselt magamiskoha kohta mainisin, et beebi läheb esmalt kärru, mille sisse on korralik madrats sisse ostetud, lisades ruttu, et sama tegin ka Cooperiga. Õnneks talle täitsa see sobis ja ütles, et nad ei nõuagi mingit ülikallist voodit, mida vaid paar kuud kasutada, kasvõi karp või sahtel, peaasi, et vastsündinu omaette magaks.

Üldse kindlat ämmaemandat mul ei olegi, sest minu oma läks emaduspuhkusele. Mitte, et see mulle vastu on, sest päris sellist suhet mul temaga ei tekkinudki. Tänane ämmaemand oli lahedam, ilmselt seepärast, et ta ise viimase vindini rase ei olnud.

Jälle tuli teemaks ka lapse toitmine, millest ma pikalt jutustasin, kuidas Cooper kunangi rinnale ei jäänud ja kuidas ma südamest väga tahan, et see mul uue beebiga õnnestuks. Õnneks teatas, et peale esimese toidukorra haiglad enam RPAd ei paku, mida meile Cooperiga muudkui juurde toodi, vaid siinne haigla just panustab rohkem sellele, et õiged toitmisvõtted selged jne. Seega nüüd ongi plaan, et isegi, kui see beebi samuti ei taha rinda, siis esimesed toidukorrad pumpaks ikka enda piima välja, mitte ei hakka RPAga üldse jamamagi. Tunnen end jälle selles osas kindlamalt ja positiivsemalt, et seekord läheb see plaan rohkem korda.

Beebi ise on endiselt ilusti õiget pidi ning pea olevat juba täitsa madalal vaagnas olevat. Kuigi homme saab 38. nädalat täis rase olla, siis kõhu mõõt on 34. nädalat. Aga väga stabiilne kasv kasvukõveral, seega keegi ei muretse. Ma ka mitte, ongi tore, kui ta väiksem on ja ma väga palju ei rebene sel korral.

Vaid raud olevat veres natukene allapoole läinud viimase vereproovi ajal. Endiselt üle normaalse piiri, aga tuleb nüüd viimastel nädalatel meeles pidada vitamiine võtta. Vähemalt ehk saan seda süüdistada selles, et ma nii väsinud jälle olen.

Järgmine kord näen ämmaemandat kahe nädala pärast, kuigi ta selle kohta ütles, et ehk me ei näe. Ma lubasin, et raudselt näeme :)

Sunday, 19 February 2017

Järjekordselt haige hipiema


Üks asi, mida ma ootan enam mitte-rase olles kõige rohkem on immuunsüsteemi taastumine. Mul on nii kõrini pidevalt haige olemisest, eriti, kui vaid paratsetamooli lubatakse võtta ja seegi ei tee muffigi. Ei mäleta, et ma Cooperit oodates nii haige oleks olnud, aga eks nüüd ole just tema see, kes lasteaiast igasugu pisikuid meile koju veab.

Täna hommikul tuli lausa nutt peale enesehaletsusest, sest raseduse aegsed hormoonid on just nii lahedad. Nimelt on mul juba kolm nädalat hirmsasti kinnine nina olnud, mis öösiti magada ei lase. Mitte, et seljavalu või tihedalt vetsus käigu vajadus mul magada laseks. Kuid eks see lisatüütus ole. Mõnel päeval veab ja on köha ka. Lisaks pidev jõuetus, seljavalu, vaagnaluuvalu ja iga muu valu, mis päris voodihaigeks ei tee, aga igapäevaelu kurnavaks teevad küll.

Kõigele sellele tuli mul eile kerge silmapõletik. Esmalt hakkas ühest silmas jama välja tilkuma ning see oli hirmus punane ja natukene paistes. Siis lisandus sellele teine silm, sest seltsis ikka segasem. Virisesin uues märtsiema grupis oma kurvast saatusest ja soovitati rinnapiima peale panna. Seda natukene lekib nagunii ja kui Cooper vastsündinu oli rokaste silmadega, siis ämmaemand soovitas just täpselt sama. Kui toimib beebil, miks ei peaks täiskasvanul toimima. Seega tõelise hipiemana mõtlesin, et proovida ju võib, tasuta ravi. Paar tilka piima sain kätte ja määrisin õhtul silmadele. Öö jooksul paar korda käisin silmi puhastamas ja hommikuks olid ikka natukene räämas, kuid nii valusad enam ei olnud. Hommikul pesin nad ilusti puhtaks ja panin veel natukene piima peale ja soola üle õla visates peab tõdema, et mingit jama pole silmadest enam välja tulnud ja punetus on kõvasti taandunud. Nii et, kui beebi sünnib, hakkan kõiki ja kõike oma piimaga ravima :D Elukaaslasele ei ütle muidugi :P

Saaks vaid kinnisest ninast ka nii kergelt lahti...

Wednesday, 15 February 2017

37. nädalat rase


37. nädalat täis, seega kui beebipreili nüüd välja tuleb on ta täitsa õigeaegne ja ei peaks mingit lisaabi vajama. Kõht on mul üsna meeletu suurusega.

Võrreldes kiirelt sama raseduseaega Cooperit oodates, siis kuigi piltide järgi on kõht suuremate mõõtmetega, siis kaalu on 80kilo asemel tänase seisuga 77 ehk et täpselt 15kg on raseduse algusega võrreldes juures.

Nädalavahetusel tellisime käru ära, mis täna mingi aeg peaks kohale tulema. Kui selle kokku saan ja pilti teen, siis jagan. Laupäeval käisime Mothercare'is välja valimas ja nüüd teisipäeval on juba meie poole teel, mis on üsna kiire.

Eelmise nädala ühel päeval oli kuidagi väga kehv olla ka ning pidevalt oli päevade valu sarnane valu kõhus, mistõttu ma igaks juhuks käisin ruttu kõige pisemaid mähkmeid ostmas ning muretsesin mõned vastsündinu suuruse riideid ka juurde. Järgmisel päeval pesin kõik isegi ilusti ära ja ootavad nüüd oma korda. Oli üsna roosa ja valge pesupäev, aga mõned kärtsumad riided on ka olemas, mis eraldi pesu vajavad.


Täna sai haiglakoti jaoks paar snäkki ja jook ostetud, igasugused superimavad sidemed sünnituse järgseks ajaks on olemas. Kui ma nüüd ühel päeval koju toomise kampsunile nööbid ka ette saan ja kusagilt oma vanad sussid üles leian, siis vist võib haiglakotti pakkima hakata, et näha, mida veel juurde vaja oleks. 

Vaim selleks kõigeks küll valmis ei ole ja pidevalt tuleb kerge süütunne, et ma seda rasedust nii palju nautinud ei ole, kui esimest korda. Ega palju aega pole lugeda iga päev, et mis puuvilja suurune beebi juba on jms, sest Cooper võtab palju tähelepanu ja energiat. Õnneks pidavat see üsna normaalne olevat, seega jätkan samas vaimus edasi. 

Head sõbrapäeva ka!

Tuesday, 14 February 2017

Eestisse naasmine?

Eestis 2016. aasta maikuus.

Peame tõsiseid arutelusi teemal Eestisse kolimisest pärast beebipreili sündi. P'le meeldis Eesti juba väga siis, kui me seal eelmisel aastal käisime ning pärast seda reisi on see teema meil korduvalt üleval olnud. Aeg on aga näidanud, et pikaajaliselt plaane teha me ei suuda, pigem oleme viimasel minutil otsustajad ja tegutsejad. Mistõttu, kui nüüd tahakski Eestisse tulla, siis ei räägi me sugugi mitmetest kuudest või aastatest, vaid lähitulevikust.

Kuupäevi ja täpsemaid detaile välja hõikama ei hakka, sest neid veel ei ole. Uurime ja puurime veel, mis oleks kõige asjalikumad elamisloa variandid P'le (Uus Meremaa kodanik) ning kuidas üldse elu Eestis alustada. Mina tulin Inglismaale kuu pärast keskkooli lõppu, millest juulis möödub 10. aastat. Ausalt, nii vanana ma end ei tunne. Eestis aga kordagi ma ei töötanud ja n-ö oma elu peal ei olnud, mistõttu pean tunnistama, et väike hirm on küll. Tuleb ära õppida, kuidas Eestis kõik paberimajandus ja bürokraatia toimub ning selle valla keel taas ära õppida, sest praeguses igapäevaelus kasutan ma eesti keelt ikka üliminimaalselt (siin kirjutades, perega kirjutades, harva uudiseid lugedes või sõprade-tuttavate Facebooki sissekandeid lugedes, telefoni teel väga ei räägi). Kuid olen kindel, et see kõik tuleb loomulikult ja ruttu.

Esialgse plaani järgi tüütaks mõnda aega peret Võrus, kuni leiame endale tööd ja koha elamiseks. Kui keegi mind tööle võtab! P on vaadanud, et on üsna palju töökuulutusi, kus vajatakse vaid inglise keele oskust, seega saaks temalegi tööotsa.

Raha üksikasjadest ei räägiks, kuna palju meil sääste ei ole, samas päris kaks kätt taskus ka ei tuleks.

Mis siis elul siin viga? Hetkel tundub küll, et kõik, eriti just koos lastega. Meil on küll mõlemal normaalsed tööd ja elame ilusti ära, aga mida ei ole on eluga rahulolu. Bradford, kus hetkel elame, on raudselt kõige jubedam koht, kus me mõlemad elanud oleme. Meie kodu ligidal pole absoluutselt midagi teha, mis on eriti nüri minu jaoks, kes autoga sõita ei oska. Kui tahakski Cooperit kuhugi viia, siis peab vähemalt pool tundi kuni tund bussis loksuma. Kui koos perega tahaks loodusesse, siis räägime tunni-kahe pikkusest autosõidust. Võrus on järv, pargid ja metsad peaaegu ukse ees, mida me endiselt helgelt meenutame. Lisaks pere. Kuigi suured seltskonnalõvid me ei ole, siis päris meie kahekesi ja lapsed muutub väga nüridaks. Tahaks, et Cooper end teiste inimestega vabamalt tunneks ja oma vanavanemaid rohkem teaks. Ning et ta tunnetaks rohkem, et ta poolenisti ikka eestlane ka on. Loodetavasti eestikeelses keskkonnas elades saaks talle eesti keele ka selgeks. Lisaks tõsiselt tahaks mõnikord ka lasteta väljas käia, kasvõi kinos, teades, et nad on vanavanemate turvalise hoole all.

Ütlesin küll, et pika aja plaane me ei tee, aga lõppidee on endiselt Uus Meremaale minna mingi aja tagant, seega ei oska öelda, pikalt Eestisse pidama jääksime. Täiesti oleneb sellest, kuidas me seal jalad alla saame ja kuidas sealne eluolu meile sobib, kuigi raudselt on see parem, kui Inglismaal. Üks samm korraga, esmalt Eesti. Kui asjadeajamine kindlam, siis räägin ka täpsemalt.

Kas keegi lugejatest on mujal elades Eestisse tagasi kolinud? Kuidas läks? Kuidas üldse Eestis hetkel eluolu on peredel väikeste lastega?

Wednesday, 8 February 2017

36. nädalat rase ja käsitööd beebile

Täiesti märkamatult tiksus täna täis 36. rasedusnädal ning olen ametlikult emaduspuhkusel. Pühapäeval oli viimane töö-öö. Tegelikult esimesed kaks nädalat on puhkust ja siis on dekreet, aga puhkus on puhkus.
35. nädalat
Mingeid suuri muudatusi ei olegi olnud - olen endiselt super-ümmargune, selg-vaagen-tagumikuluud valutavad, energiat ei ole ja hormoonid möllavad. Ainus muutus on vast see, et ühe korra asemel käin ma nüüd umbes 3-4 korda öö jooksul vetsus. Kaal ka muidugi, mis täna hommikul 76,3kg oli, seega raseduse algusest saadik on 14,5kg juures, mis ei ole minu isu juures sugugi üllatav.

Viimane öö tööl, mis tähendas viimast võimalust täispikkuses peeglis pilti teha.

Täna käisin ämmaemandale ka end näitamas ning tema sõnul on ka kõik oki doki. Paar viimast külastust oli mu kõhumõõt 1-2 nädalat väiksem, aga täna täpselt joone peal. Nii armas oli see, et kui ämmaemand lõpetas mu mõõtmise ja beebi südamelöökide kuulamise, siis Cooper küsis 'Baby ok?'. Varem pole ta absoluutselt beebile tähelepanu pööranud, kuigi ma üritan talle ikka rääkida küll, et beebi tulemas on, et päris suur šokk ei oleks. Tegi südame natukene härdaks küll.

Suuremaid asju me veel ostnud ei ole, aga jõuab ju veel. Sel nädalavahetusel ehk läheme käru ja autotooli vaatama. Mängumatt jms on juba Amazonist ära vaadatud, tuleb vaid süda külmaks teha ja raha ära anda nende jaoks, aga ehk jõuan järgmise palgapäevani oodata. Mõningaid riideid oleks ka natukene juurde vaja, sest päris kõiki asju ma kududa ka ei saa.

Kudumisega olen aga just usin olnud, seega päris paljaks beebi ei jää. Üritan siiamaani näitamata, kuid valmis esemed ära näidata. Tuleks keegi vaid kampsunitele nööpe õmblema, oleks tore.

Pisikene kampsun, mis ootab nööpe ette.
Tibukollane kleidike munadepühadeks.


Täitsa tavalised ja asjalikud püksid.

Beebi kojutoomise komplekt. Ei tea, kas Eestis on väga kommet, et kui beebi haiglast koju tuleb, siis pannakse talle midagi erilist selga. Cooperiga me seda ei teinud, aga seekord tahtsin midagi täitsa ise valmis teha küll, kuna kudumisoskus on kolme aasta taguse ajaga võrreldes tunduvalt parem. Lihtne ja ilus minu enda meelest.

Sain lõpuks selle beebiteki ka valmis! 

Üks armas mütsikene. Tegelikult mütse kokku 3, kuid kahest teisest ei ole jõudnud pilti teha.

Väike kevadine komplekt, või jahedamateks suvepäevadeks.

Kärtsroosa kleidike, mis alles täna hommikul ära kuivas ja mille üle ma väga uhke olen. Ma arvan, et mu enda kadunud ema oleks ka selle üle täitsa uhke :)
Päris kõik vist ette näidatud pole, sest asjade kotike on laua all suurem, aga küll siis näeb jooksvalt piltidel lapse seljas.

Kohtusin eestlasega :)

Ajaloo huvides paneks kirja, et eile sain ma siin ühe eestlasega kokku. Inglismaal ei huvitanud mind sealne Eesti kogukond eriti, kuid nüü...