Sunday, 31 January 2016

Cooperi esimene juuksuriskäik

P käis täna juuksuris ja mõtlesime, et üritame lasta Cooperi udemeid ka vähe ühtlasemaks trimmida. Kuna ta juuksed on endiselt veel väga õhukesed, siis siiani olen ma neid vaid ise kodus natukene masinaga trimminud. Kahjuks tuleb tõdeda, et ma selles just kõige osavam ei ole. Seega nii, kui juuksed vähe kasvavad poisil, on näha, kuivõrd ebaühtlased nad on. Mõtlesime, et kui ta ei lase enda juukseid lõigata, siis kodus saame edasi teha, aga õnneks ta üllatas meid väga. 

Ise ta toolis istuda ei tahtnud, siis saigi issi sülle. Kindle ja joonistamisäpp ka lahti, et ta millegagi enda aega sisustada saaks. Cooper haaras aga juuksurilt kammi ja hoidis seda terve aja käes.


Me olime ausalt väga-väga üllatunud, kuivõrd ilusti ta paigal istus ja enda juukseid lõigata laskis. Mine tea, kas aitas see, et ta ennem issi juukselõikust nägi ja tahtis tema moodi ikka olla.


Juuksuritädi ilusti lõikas siit ja sealt ja meie väikesest udemepeast tuli täitsa poiss välja. Nii ilus on nüüd vaadata, kuidas ta paar juuksekarva ilusti ühepikkused on ning sirge juukseäär kaela peal on nii armas.


Mis teha, pisikesest hakkab ikka täitsa poiss saama (emme-hala!).

Monday, 18 January 2016

Lumi tuli maha

Kuigi lumi on siin üsna harv, siis iga talv on see ikka korra natukeseks maha tulnud, nii kaua kui ma UKs elanud olen. Eile õhtul üks ligidalelav märtsiema virises, et ta mees käib pidevalt ukse peal lund vaatamas. Tegin siis oma kardina ka lahti ja juhuu, meil oli ka talv! Cooper seisis üsna pikalt akna peal ja imetles.


Täna oli vaja toidupoes käia, aga kuna P ei tahtnud lume peal sõitmisega riskida, siis jätsime ta koju magama ja käisin ise Cooperiga jalutamas. Poisil oli rõõmu kui palju, ilmselt eelkõige sellepärast, et issi teda lihtsalt välja jalutama ei viinud, kui nad koos kodused olid. 


Olles 5 minutit käru lume sees lükanud, hakkas mul meeletult palav. Kui esialgu arvasin, et Cooperi pusakaelus hoiab teda soojas, siis ta vahtis nii palju ringi ja kael oli muudkui paljas, et ta sai minu salli endale kaela. Nägi igati "stiilne" välja, aga vähemalt soe. Tõsine, sest ma olin tal ees ja ta ei näinud autosid korralikult.


Toidupoest koju minnes mõtlesin küll, et ma suren ära, käru koos toidukraamiga värske lume sees mäest üles. Kui ma arvasin, et mu käelihased on Cooperit vedades üsna tugevaks läinud, siis sel korral tundusid nad küll ülinõrgad. Aga koju jõudsin ilusti ja tegin preemiaks kaneelirulle, et ükski kalor raisku ei läheks.

Nädalavahetused on küll armsad, aga homme on Cooperi esimene täispikk päev lasteaias. Oi, kuidas ma seda põen. Sel nädalal käis 5. päeval ennast sisse elamas, olles seal vaid tunnikese ja esimesed kolm päeva nuttis terve selle aja. Neljandal ja viiendal päeval nuttis küll, kui P minema läks, aga töötajate sõnul oli ta hiljem maha rahunenud ja mänginud ka. Eks näis, kui traumeeritud ta homme on.

Mina ise põen väga, sest pole väga kindel, kas me ikka õige lasteaia valisime. Kaks nädalat on mul vaja veel täiskohaga koolitust saada, siis saab Cooper vaid kaks poolikut päeva seal olla, mis vast väga hull ei ole. Kui on, siis saame natukene hiljem lasteaeda vahetada. Aga pöidlad pihku, et me kõik esmalt homse üle elaksime.

Monday, 11 January 2016

Karske 2015

Ajaloo huvides paneme kirja, et 2015. aasta oli minu elus täiesti alkoholivaba! Selle tähistamiseks sain esimese šampanjalonksu hetk pärast uut aastat ja ega väga ei tahtnudki.

Nüüd esimese töönädala lõpuks jõudsin kaks klaasi veini ka ära juua, aga piir sai täis. Aasta karsklust on õpetanud piiri pidama, tundub. Ega mul mingit tahtmist päris purju juua ei ole ka, kuid veini maitse mulle meeldib.


Üks hirmutav kogemus

Teisipäeva õhtul oli üks mu elu hirmsaimatest juhtumistest, mis sees endiselt natukene värisema võtab, kuigi ma ise selles päris otseselt seotud ei olnud. Kõiki emotsioone võimendas see, et Cooper tol päeval haige oli oksendamise ja kõrge palavikuga, mille tõttu me sel ööl isegi haiglas kontrollis käisime (kõik oli aga korras, vana hea soovitus palju vedelikke anda ja Calpol'i).

Igatahes, mu loo juurde. Olin töölt kodus olnud vaid umbes 30-40 minutit, kui kuulsin korteri ukse taga kõva rüselemist ja kolinat. Kuulsin, kuidas keegi karjus "Stay away from the door!" (Hoidke uksest eemale!), mille järel oli suur löögi heli. Ma uudishimulik tahtsin meie korteri ukse juurde minna silmaaugust piiluma, aga P suutis vähe kainemaks jääda selles olukorras ja tõmbas mu eemale.

Suundusin akna juurde, kus nägi maja taha, et vähegi teada saada, mis toimub. Nägin kolme inimest maja poole tulemas automaatrelvadega. Kui esmalt arvasin, et politsei on ukse taga kolistamas, siis nende inimeste puhul ma esmalt nende politsei mütsi ei näinud, vaid nende erariideid, seega ehmatas mind ikka koledasti ära küll. Terrorismiteema ja muu selline on meil ammu peres jututeemaks, eriti kuna nii paljud siinse linna elanikud on aasiamaadest pärit. Pärast seda, kui ma muudkui väriseva häälega ütlesin, et neil on relvad, neil on relvad, vaatas P ka aknast välja ja rahustas mu maha, et see on politsei.

See tegi olemise paremaks ja nüüd tundus juba ohutum ukse taga kuulata, mis toimub ja silmaaugust piiluda. Politsei oli meie üle koridori naabri ukse sisse löönud, naaber ise oli põlvili koridoris ootamas, et politsei midagi leiaks, et ta ära viia. Üsna kiirelt oli kuulda, et politsei leidis sealsest korterist relva ja naaber viidi ära. Tagantjärele mõtlen, et kui ma esimese häälega tahtsin ukse juurde minna ja naaber oleks politseile vastu hakanud, siis oleks enamus kuule meie korteriuksest läbi tulnud, sest meie uksed on paralleelselt. Mitte, et ma tavaliselt sellistele asjadele mõtlema pean.

Politsei otsis ta korterit väga pikalt läbi, mitu tundi. Käidi vist koeraga jms. Selline oli meie aknatagune umbes kolm tundi pärast esimest müra:


Ühel hetkel koputas üks naissoost politseinik isegi meie uksele ja küsisid, kas meil on maja väljas ka mingeid panipaiku, mis on lukus ja kus me eraasju hoida saaksime. Õnneks või kahjuks ei ole. Mingi aeg parandas politsei ukse ära ja läks minema.

Kohalikest uudistest ei ole ma selle intsidendi kohta veel midagi leidnud, aga leht on üsna karmimaid kuritegevusi täis. Politseidel siin linnas tööd jagub.

See naaber kolis majja alles mõned kuud tagasi, aga me ammu kahtlustasime, et ta millegi illegaalsega tegeleb. Normaalsetel aegadel tööl ei käinud, päev läbi kostus sealt korterist vaid muusikat ja koridor oli kanepi-haisu täis. Lisaks nii kui õhtu tuli, käisid mitmed inimesed korterist sisse-välja ning mitmete autodega käidi muudkui lühikesi reise tegemas. Politseile me küll vaid selle põhjal midagi ei öelnud, ei tea, kust nad info said meie naabrit vahistama tulla.

Kahjuks küll paar päeva tagasi märkasin, et meie kuritegevuslik naaber on majas tagasi. Mine tea, kas maksis kautsjoni või ei olnud rohkem põhjust ta kinni hoidmiseks. Kuid fakt, et tal oli seal korteris relv, teeb olemise natukene kõhedaks küll. Keegi teine naabritest andis talle üks hommik ka teada, mis nad temast arvavad:


Ilmselt meie üleval olevad naabrid, sest nad on noored tulihingelised, kellel on samuti laps.

Sel aastal kolime aga kindlasti, kuhugi paremasse piirkonda. See ei ole normaalne, et ma oma tavalise päeva jooksul näen automaatrelvi. Oleme P'ga mõlemad tunnistanud, et teeme peas plaani, kui kunangi peakski mingi hirmus olukord tekkima, näiteks keegi murrab sisse vms. Selliste mõtetega ikka iga päev olema ei peaks.

Monday, 4 January 2016

Kes teeb, see jõuab... ka essee õigel ajal valmis


Kui muidu olen kooliasjades üsna tubli olnud, siis eeloleva kodutööga olen natukene laisk olnud. Küll olid jõulud ja siis oli pere külas ja nüüd on vaid 9. päeva kuni on vaja essee ja paar lisaülesannet ära saata. Kõike seda uut tööd alustades, aga küll ma suudan kõik tehtud.

Üleval olev pilt oli eile esmalt õppima asudes. Sai kõik vajalikud materjalid läbi loetud, märkmed tehtud ning essee-plaan valmis vorbitud.

Täna mõtlesin, et kirjutaks ka natukene, sest see hoovõtt on alati kõige hullem. Võin uhkusega öeldud, et vajalikust 1000st sõnast on mul 800 olemas ning seda ilma kokkuvõtteta. Iseasi, kuivõrd asjalikud need 800. sõna on, aga vähemalt on midagi, millega edasi töötada.

Tööle minekuks on riided ilusti triigitud, käekotist on kõik Cooperi snäkid ja mähkmed välja võetud ja üldiselt olen valmis minema. Lisaks koristasin täna elamist kõvasti, panin kuuse ja jõuluehted ära, pesin voodipesu jms. Ma küll arvan, et see esimese päeva koolitus on üsna hea puhkus. Iseasi, kas P samamoodi arvab oma esimesest tervest päevast Cooperiga.

Sunday, 3 January 2016

Tööle!

Ei olegi jõudnud pärast eelmist tööteemalist postitas blogima, aga intervjuu läks hästi ja homme on mu esimene tööpäev pärast 23kuud kodus olemist. Jaanuarikuu saan koolitust esmaspäevast reedeni ning veebruaris hakkan olema tööl öösiti reedest pühapäevani (3 ööd, 10h öö).

Esimesed kaks jaanuari nädalat on P puhkusel ja Cooperiga üksi kodus. Küll siis saab kogeda, kui lihtne või raske see on. Kui mu vanemad sel nädal siin olid, siis ta ühel õhtul vaatas ka Cooperit paar tundi, kui me väljas õhtusöögil käisime. Esimesed pool tundi Cooper küll nuttis ja otsis mind taga, aga siis harjus ära. Mulle tunduvad nad juba pärast seda väikest koosolekut tunduvalt lähedasemad ja Cooper on natukene rohkem issikas. Cooper on juba lasteaia nimekirjas ka. Nende kahe nädala jooksul saab P ta sinna kolmel korral viia tunniks-paariks, et Cooper seal meieta olemist harjutada saaks. Siis peab pisike kahjuks kaks nädalat iga päev lasteaias olema. Veebruarikuust aga on ta seal vaid reede pärastlõunatel ja esmaspäeva hommikutel, et ma natukene und saaks enne ja pärast tööd.

Elevus on natukene juba sees küll. Olen mõned uued tööriided ostnud, kuid õnneks enamus vanu mahuvad ka veel selga. Saaks vaid oma külmetusest lahti, mis mind hea kuu aega juba piinanud on. Mul on ikka väga korralikult nohune nina ja köhin ka hästi. Päris kuu aega see vist väga normaalne enam ei ole, aga mul ei ole enam nüüd aega arsti juurde ka minna antibiootikume küsima. Kui veebruaris veel sama on, siis saab ära käia.

Kõige selle juures on vaja 12ndaks jaanuariks essee valmis saada. Eile läks Cooper küll hilja magama (ta tegi ülipika uinaku, sest hommikul pidime ta vara äratama, kui vanemaid läksime lennujaama viima), aga pärast seda tegin veel koolitööd. Vähemalt uue aasta algusega on motivatsiooni üliasjalik olla.

Naudin nüüd oma viimast päeva koduse emana ja homme lähen raha teenima 😁

Üks hirmus palav matkapäev

Cooper on hetkel lasteaiast puhkusel ja ma kahjuks ei ole kõige osavam ema, kes alati suudaks ta päeva ära sisustada kahjuks. Ühel ilusal...