Kuigi lumi on siin üsna harv, siis iga talv on see ikka korra natukeseks maha tulnud, nii kaua kui ma UKs elanud olen. Eile õhtul üks ligidalelav märtsiema virises, et ta mees käib pidevalt ukse peal lund vaatamas. Tegin siis oma kardina ka lahti ja juhuu, meil oli ka talv! Cooper seisis üsna pikalt akna peal ja imetles.
Täna oli vaja toidupoes käia, aga kuna P ei tahtnud lume peal sõitmisega riskida, siis jätsime ta koju magama ja käisin ise Cooperiga jalutamas. Poisil oli rõõmu kui palju, ilmselt eelkõige sellepärast, et issi teda lihtsalt välja jalutama ei viinud, kui nad koos kodused olid.
Olles 5 minutit käru lume sees lükanud, hakkas mul meeletult palav. Kui esialgu arvasin, et Cooperi pusakaelus hoiab teda soojas, siis ta vahtis nii palju ringi ja kael oli muudkui paljas, et ta sai minu salli endale kaela. Nägi igati "stiilne" välja, aga vähemalt soe. Tõsine, sest ma olin tal ees ja ta ei näinud autosid korralikult.
Toidupoest koju minnes mõtlesin küll, et ma suren ära, käru koos toidukraamiga värske lume sees mäest üles. Kui ma arvasin, et mu käelihased on Cooperit vedades üsna tugevaks läinud, siis sel korral tundusid nad küll ülinõrgad. Aga koju jõudsin ilusti ja tegin preemiaks kaneelirulle, et ükski kalor raisku ei läheks.
Nädalavahetused on küll armsad, aga homme on Cooperi esimene täispikk päev lasteaias. Oi, kuidas ma seda põen. Sel nädalal käis 5. päeval ennast sisse elamas, olles seal vaid tunnikese ja esimesed kolm päeva nuttis terve selle aja. Neljandal ja viiendal päeval nuttis küll, kui P minema läks, aga töötajate sõnul oli ta hiljem maha rahunenud ja mänginud ka. Eks näis, kui traumeeritud ta homme on.
Mina ise põen väga, sest pole väga kindel, kas me ikka õige lasteaia valisime. Kaks nädalat on mul vaja veel täiskohaga koolitust saada, siis saab Cooper vaid kaks poolikut päeva seal olla, mis vast väga hull ei ole. Kui on, siis saame natukene hiljem lasteaeda vahetada. Aga pöidlad pihku, et me kõik esmalt homse üle elaksime.
No comments:
Post a Comment