Sunday, 23 July 2017

Neljakuune Amber


Vahepeal on raske uskuda, et meie pere pesamuna on juba kolmandik aasta vana. Teise lapse needus, et iga väike peer ja silmapilgutus kaob kuidagi päevakaosesse ära, aga tähtsad on nad kõik ikka küll.

Amber on meil nii nii rõõmsameelne beebi. Hommikuti ärkab, suur naeratus näol. Tal on küll kaks ekstreemsust, ta on kas väga tõsine, või super rõõmus. Õnneks seda teist on rohkem.


Kaalu ja pikkust ma tal ei tea, sest ma ei ole temaga veel arsti juurde jõudnud. Kodukaaluga tuli nädal tagasi umbes 7,5 kilo. Pikkust ei tea, aga 3-6 kuu riided hakkavad väikeseks jääma ning olen talle 6-9 kuu riideid ostma hakanud, millel küll on veel kerge kasvuruum. Vaktsiine ta ka veel saanud ei ole, aga selle organiseerin ma üsna varsti ära. Neid ei hakanud kolides tegema, sest iga riigi vaktsiinikavad olid erinevad. Nüüd kahjuks mina ise ei saa perearsti juures registreerida ilma viisata veel ja P on tõeline mees, ma olen vaid 7x palunud, et ta ankeedi ära täidaks. Aga varsti teeme kõik ära, ausalt. Õnneks on ta siiamaani meil väga terve ja tubli olnud ning ei ole arstiabi vajadust tundnud. Ise tean ka enam-vähem mida teen. Tegelikult on väga vabastav, et me ei pea teda kusagile regulaarselt näitamas käima ja saame oma asja ajada.



 Amber on veel ilusti rinnapiima peal. Lisatoitu ma ei ole absoluutselt veel andnud ning plaan on kuuenda kuuni ära oodata ning siis koheselt näputoiduga alustada. Cooper tegelikult talle ükskord ühe kommi surus suhu, kui me viis sekundit eemal olime, aga selle võtsin ma võimalikult ruttu Amberi suust välja, kui märkasin. Jube lahke venna ikka. Minu piima peal kosub ta ju nii ilusti, ei ole midagi veel juurde vaja.


Areneb ta meil ikka ka natukene. Eestis ta paar korda pööras, aga siis unustas selle oskuse kuidagi ära. Sel nädalal õppis ta aga uuesti seljalt kõhule keeramise ja nüüd ei püsi üldse selili. Muudkui lops ja lops teisipidi. Siis muidugi väsib ära ja hakkab virisema. Kuid natukene suudab end juba käte abil kõhuli olles ringi keerutada ka. Harjutab meelsasti, kuigi ma talle kordan, et kiirustada vaja ei ole.


Unega on nii nagu on. Päeval 2-3 uinakut, millest üks tihti 2-3 tundi, teised tunnikese või vähem. Ööuni algab enamasti 20 paiku ning päev algab kella 7-8 ajal. Kui veel Eestis olles ärkas ta vaid 2x öö jooksul, siis nüüd pigem iga 2h tagant. Paar ööd lausa iga tund ja siis tundsin end natukene väsinult küll. Õnneks üldiselt olen Cooperi kõrvalt öisete ärkamistega harjunud. Amber õnneks natukene viriseb, saab siis tissi ja magab kohe ilusti edasi. Magab ta meil veel vankri kärus, kuid see hakkab varsti väikeseks jääma ja siis peab talle mingi oma voodi leidma. Meie voodi siin on liiga väike, et ta tervet ööd meie juures olla saaks. Mõnel hommikul ta üritab küll päeva 5-6 ajal alustada ja jääb siis minu kaisus tuttu, siis ma suudan paar tundi veel edasi magada, voodiäärest kinni hoides. Päevauned rõõmsalt keset meie voodit, käed laiali.


Juuksed on tal enamus ära kukkunud, vaid kukla taga on nad veel üsna tihedad. Küll rohkem juukseid, kui Cooperil selles vanuses, seega lootust on, et talle saan kiiremini patsi punuda.

Väike ülevaade viimase aja tegemistest

Olen siin üsna vaikne olnud, sest pole olnud palju, millest kirjutada. Kuhugi kaugele me seigelnud ei ole, pigem oleme tihti vihma tõttu kodused. Oleme üritanud asju ajada, et normaalse elu varsti saada ning asjad sujuvad.

Üks suur asi on see, et P alustab homme uuel töökohal. Käis kahel intervjuul, sai mõlemad töökohad ja viimasel minutil valis ühe neist. Palk ei oleks küll veel päris see, mida äraelamiseks vaja oleks, aga vähemalt hakkab raha sisse tulema, kuni ta edasi parematele kohtadele kandideerib. Vähemalt mingigi rutiin meie ellu tulemas. Lisaks sellele on P-l uus hobi - golf. Käib seda isaga iga pühapäeva hommikul mängimas ja läheb üsna hästi. Tore, et ta ka kodust lõpuks välja saab ja meeste seltsi.

Cooper ja P ühel hallil hommikul kohalike laste ragbit vaatamas.
Cooper on meil kaks nädalat lastaiast kodune olnud ja ma ausalt rõõmuga saadan ta homme jälle lastaeda. Kolmesed lapsed ei ole mu lemmikud oma ekstreemsete tujudega, raudselt hullem, kui ta kaheselt oli. Õnneks lasteaed talle siin meeldib, kuigi hommikuti sinna jõudes natukene ikka nutab ka mõni kord, kui aru saab, et mina sinna jääda ei saa.
Cooper verandal õuna söömas ja vihmasadu vaatamas. Väike muutus šokolaadist ja YouTube'st.

Veel üks samm normaalsuse poole on meie oma auto, mille P alles eile kätte sai. Olime väga üllatunud, et talle sellele finantseeringut andi, vajades vaid uue töö lepingut tõestamaks, et ta raha teenib. Kuid nii mõnus on võimalus ise igal hetkel kuhugi minna, kuhu vaja, ning ei pea kasu-ämma autot laenama.


Ega ma ka päris kodus vaid ei koo, ajan oma visaasju ka. Helistasin ühe küsimusega siinsesse immigratsioonibüroosse ning nad soovitasid hoopis teisele ajalisele viisale kandideerida, kui esmalt plaanis. Selle jaoks on aga tervisetõendit vaja, mille jaoks ma teisipäeval arsti juurde lähen. Arstikontroll, vereproovid ja röntgen lähevad kokku umbes 500 dollarit (u 320 Eurot), kuid need kestavad 3. aastat, seega kehtivad ka selleks, kui ma lõpuks tähtajatule elamisloale avalduse saadan. Partneri tähtajaline elamisluba on natukene alla 400 dollarit (u 255 Eurot). Tähtajatu elamisluba, millele ma hiljem kandideerida saan on natukene alla 1900 dollarit (u 1215 Eurot). Päris taskuraha ei ole, aga samas tunduvamalt odavam, kui viisad UK jaoks. Helistasin korduvalt ja kontrollisin, et m ajaliselt hiljaks jäämas ei ole ja sain kinnitust, et ei ole. Viisa-avaldus peab nende juurde jõudnud olema enne mu siinse kolme kuu möödumist, mille tähtaeg on 7. septembril. Ma saan oma avalduse küll pikalt ennem seda saadetud ja saan rahus öösiti magada. Selle pärast, et mulle viisat ei anta, ma väga ei muretse ja ma olen 99% kindel, et ma selle tänu P'le ka saan.

Lisaks sellele käin ma hetkel veel poolenisti illegaalse immigrandina P vanaema juures koristamas väikese tasu eest. Nimelt ta koristaja jäi talle varastamisega vahele ja vaene naine väga kedagi ei usalda. Ma hea meelega aitaks teda ilma tasutagi, kuid ta lausa nõuab maksmist ja vanainimestega vahepeal vaielda ei saa. Tegemist on nii toreda naisega, seega ma hea meelega veedan tunnikese nädalas temaga ja võtan tolmu.

Üleüldse ootan järgmise nädala rutiini. P läheb hommikuti tööle, mina jalutan Cooperi lasteaeda, siis paar tundi kodus rahu vaid beebiga. Vaid kolmapäeviti jalutan otse Cooperi lasteaiast vanaema juurde koristama. Siis jalutan Cooperile järgi kella 12:30ks ja saame õhtuni asjatada, kuni P töölt koju tuleb. Laupäevad on perepäevad ja pühapäevad on ta golfipäevad isaga. Mulle sobib. Kahjuks meie linnaosast väga tihedalt busse kesklinna ei lähe, aga ligidal on ka mõned poekesed, eriti palju taaskasutuse asju, seega tegemist ikka on. Nüüd järgmine samm on ise sõitmine lõpuks ära õppida, mida ma küll kardan, aga aina rohkem ja rohkem tunnetan, et eriti just lastega on seda vaja. Lisaks, kui ma ise lõpuks tööle jälle lähen, oleks seda vaja.

Endiselt on siin superlahe ja ma nii ootan suve juba :D

Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...