Neljakuune Amber

Vahepeal on raske uskuda, et meie pere pesamuna on juba kolmandik aasta vana. Teise lapse needus, et iga väike peer ja silmapilgutus kaob kuidagi päevakaosesse ära, aga tähtsad on nad kõik ikka küll.

Amber on meil nii nii rõõmsameelne beebi. Hommikuti ärkab, suur naeratus näol. Tal on küll kaks ekstreemsust, ta on kas väga tõsine, või super rõõmus. Õnneks seda teist on rohkem.

Kaalu ja pikkust ma tal ei tea, sest ma ei ole temaga veel arsti juurde jõudnud. Kodukaaluga tuli nädal tagasi umbes 7,5 kilo. Pikkust ei tea, aga 3-6 kuu riided hakkavad väikeseks jääma ning olen talle 6-9 kuu riideid ostma hakanud, millel küll on veel kerge kasvuruum. Vaktsiine ta ka veel saanud ei ole, aga selle organiseerin ma üsna varsti ära. Neid ei hakanud kolides tegema, sest iga riigi vaktsiinikavad olid erinevad. Nüüd kahjuks mina ise ei saa perearsti juures registreerida ilma viisata veel ja P on tõeline mees, ma olen vaid 7x palunud, et ta ankeedi ära täidaks. Aga varsti teeme kõik ära, ausalt. Õnneks on ta siiamaani meil väga terve ja tubli olnud ning ei ole arstiabi vajadust tundnud. Ise tean ka enam-vähem mida teen. Tegelikult on väga vabastav, et me ei pea teda kusagile regulaarselt näitamas käima ja saame oma asja ajada.

 Amber on veel ilusti rinnapiima peal. Lisatoitu ma ei ole absoluutselt veel andnud ning plaan on kuuenda kuuni ära oodata ning siis koheselt näputoiduga alustada. Cooper tegelikult talle ükskord ühe kommi surus suhu, kui me viis sekundit eemal olime, aga selle võtsin ma võimalikult ruttu Amberi suust välja, kui märkasin. Jube lahke venna ikka. Minu piima peal kosub ta ju nii ilusti, ei ole midagi veel juurde vaja.

Areneb ta meil ikka ka natukene. Eestis ta paar korda pööras, aga siis unustas selle oskuse kuidagi ära. Sel nädalal õppis ta aga uuesti seljalt kõhule keeramise ja nüüd ei püsi üldse selili. Muudkui lops ja lops teisipidi. Siis muidugi väsib ära ja hakkab virisema. Kuid natukene suudab end juba käte abil kõhuli olles ringi keerutada ka. Harjutab meelsasti, kuigi ma talle kordan, et kiirustada vaja ei ole.

Unega on nii nagu on. Päeval 2-3 uinakut, millest üks tihti 2-3 tundi, teised tunnikese või vähem. Ööuni algab enamasti 20 paiku ning päev algab kella 7-8 ajal. Kui veel Eestis olles ärkas ta vaid 2x öö jooksul, siis nüüd pigem iga 2h tagant. Paar ööd lausa iga tund ja siis tundsin end natukene väsinult küll. Õnneks üldiselt olen Cooperi kõrvalt öisete ärkamistega harjunud. Amber õnneks natukene viriseb, saab siis tissi ja magab kohe ilusti edasi. Magab ta meil veel vankri kärus, kuid see hakkab varsti väikeseks jääma ja siis peab talle mingi oma voodi leidma. Meie voodi siin on liiga väike, et ta tervet ööd meie juures olla saaks. Mõnel hommikul ta üritab küll päeva 5-6 ajal alustada ja jääb siis minu kaisus tuttu, siis ma suudan paar tundi veel edasi magada, voodiäärest kinni hoides. Päevauned rõõmsalt keset meie voodit, käed laiali.

Juuksed on tal enamus ära kukkunud, vaid kukla taga on nad veel üsna tihedad. Küll rohkem juukseid, kui Cooperil selles vanuses, seega lootust on, et talle saan kiiremini patsi punuda.