Saturday, 21 November 2015

Reedese päeva saavutused Cooperil

Mängurühmast koju tulles.
Igal reedel mängurühmas ja nädala sees teistes rühmades käimine on Cooperile kindlasti väga hästi mõjunud. Iga korraga avastan, et ta oskab aina rohkem iseseisev olla. Teiste lastega mängimine vajab veel harjutamist, sest neilt meeldib tal vahepeal mänguasju ära võtta, aga samas teistel kordadel jagab lahkelt ise raamatuid või mänguasju laiali.

Tänases mängurühmas jälgisin ma järgnevat:

- Cooper seisis ühe laua juures, kus oli tegevus puidust pärlitega ja nööridega. Tal ei olnud vaba tooli. Täiesti omal algatusel läks Cooper natukene eemal oleva laua juurde ja vedas sealt endale ilusti tooli.

- Cooper suutis esmakordaselt väikese liuvälja liu poole pealt üles ronida, end istuma keerata ja uuesti alla lasta. Tegemist on üsna väikese plastikust liuväljaga.

- Cooper lükkas end kolmerattalisel jalgrattal ilusti edasi, kui eelnevalt käis enamasti tagurpidi, ning üritas ka muudki oma jalgu pedaalidele panna. Päris vändata ei julgenud.

- Snäki ajal sõi Cooper üsna palju banaani. Kodus on ta sellest nüüd juba mõnda aega keeldunud. Eelmisel nädalal nosis pirni ka hea meelega, kodus sülitab ta selle alati suust välja. Isu on tal seal hea.

- Pärast söömist tõusis Cooper lauast, võttis oma taldriku järgi jäänud toiduga, viis selle prügikasti juurde, avas kaane ja viskas jäänused ise ära. Seejärel viis taldriku laua peale tagasi. Ükski teine laps seda ei tee, tavaliselt koristavad laua sealsed töötajad ära ja lapsed jooksevad igale poole laiali.

Sellele lisaks on ta nüüd paar päeva ilma käest kinni hoidmata ka õues jalutanud ringi minnes ja koju. Autotee ligidal ikka krahman ta käe enda kätte, aga väiksematel teedel kõnnib ilusti kõrval ja ära ei jookse. Siin on need laste rihmad kõndimiseks ka üsna popid, aga mina neid absoluutselt ei salli, saan oma rüblikuga küll ilma hakkama.

Kõigele lisaks sai ta täna esmakordaselt kaaneta tassist joomisega hakkama. Rühmas pakuti ja ma palusin kaant peale, mille peale natukene vildakalt vaadati. Kui ma eelnevalt kodus korra Cooperile tassist juua andsin, siis ta isegi ei proovinud, kallas selle lihtsalt ümber. Täna aga juhtus ime ja ta sai hakkama nii lõuna- kui ka õhtusöögi kõrvale lahtisest topsist joomisega. Eks natukene läks suust mööda ka, aga harjutamise asi. Kiitsin kõvasti ja poiss oli enda üle nii ülimalt uhke ja agaralt proovis muudki veel.

Küll ta alles kasvab nii kiirelt. Alles ta oli väike imik...

Thursday, 19 November 2015

Heietus aasta vanemaks saamisest


Ma sain esmaspäeval 27. aastat vanaks. Osa minust on täis õudu, et kolme aasta pärast olen ma kolmekümnene. Teine osa minust arvab, et vanus on vaid number. Hinges tunnen end ju ikka veel 17selt.

Oleks keegi mult kümne aasta eest küsinud, milline ma enda meelest 27selt olen, oleks ma ilmselt vastanud, et stiilne tööd rügav karjäärinaine. Olen aga teist aastat kodune ema, kes on enamuse päevast dressipükstes ja poole kohaga õpilane. Tuleb küll tunnistada, et süda on täis suurt rahulolu oma praeguse olukorra üle. Tööle natukene kipub küll, aga tahaks Cooperiga kuni ta kaheseks saamiseni ikka kodus olla. Tööd ma ka ei tahaks kusagil uhkes ärihoones enam, hea meelega töötaks kusagil lõngapoes, kus ma saaks päev otsa ilusat lõnga riiulisse laduda ja kududa. Lisaks tunnen, et materiaalsus on minus taandunud. Ma ei tunne enam, et mul peavad kõik viimase peal riided olema ja igal asjal peab uhke firma nimi küles olema. Mitte, et mulle firmariided ei meeldiks ning tihti nad kestavad küll minu meelest pikemalt, aga nad ei ole enam elus kõige tähtsamad.

Sisimas ei tunne ma end ka üldse täiskasvanuna. Ma saan küll igasuguste täiskasvanute asjadega hakkama - arvete maksmisega ja teiste igavate asjadega. Ma olen suutnud isegi last kasvatada, ma suudan kõike teha! Samas sisimas on ikka veel väike kripeldus, et ma peaks kellegi aru andma sellest, mida ma teen. Ja mõttemaailm on mul endiselt lapsik. Kuigi P on minust kümme aastat vanem, siis hinges on ta küll veel noorem minust, seega vahepeal on meil küll maailma kõige totramad jutuajamised ja mõttekäigud.

Tunnistan, et juuksevärvi väljakasvus on näha, et mul on juba paar halli juuksekarva. Isegi kulmu sisse üritab üks muudkui tulla. Lisaks kasutan nüüd nii päeval kui ka öösel vananemisvastaseid kreeme, sest kulmude vahel olevad kortsud hakkavad aina püsivamaks jääma. Seega keha nagu juba hakkab vananema, ainult hing peab järgi jõudma, kui jõuab.

Ei tea, kas ma üldse kunangi selle täiskasvanu tunde saan või ongi see vaid müüt...

Tehtud käsitöö küll meile ja teistele

Mu käsitööhullus on seal maal, et ma pidevalt pean midagi jälle nokitsema, seega valmib ikka suur ports asju. Saaks, kooks ja heegeldaks ma kõigile ja kõigele meie kodus katted peale :P

Siin on väike ports asjadest, mis viimase kuu või kahe jooksul valminud on.

Esimene kampsun Cooperile, mis isegi selga panemist talub! Natukene suur veel on ning peaauk on ehk natukene väike, sest Cooperil on suur pea, aga selga saab venitatud ja poissi soojas hoiab. Ma olen ise sellega täitsa rahul. Minu meelest näeb ta selles täitsa tõeline talupojalik eesti poiss välja :)
Peppa Pig mänguasi Cooperile, mida ta vihkab, ei hoia käeski. Vähemalt sain proovida esmakordselt mänguasja heegeldamist, mis oli täitsa vahva. Peppa Pig on muidu Cooperi suur lemmik multikategelane ja ainus, kelle nime ta öelda oskab. Päevas 100x annab mulle telekapulti kätte ja ütleb "Peppa, Peppa". 
Kaelusall mulle! Norwichist ostsin endale esmakordselt kalli lõnga (100g oli pea £14) ning nüüd hoiab see mind soojas. Pool kera on veel alles, ehk sellest piisab mütsi tegemiseks ka...

Lisaks meie asjadele olen teinud mitmeid asju müügiks, enamasti oma Märtsiemade grupile, aga mõned asjad on Etsy lehel ka müügis.

Säärised ühele neiule, mis minu meelest nii armsad said.
Ei suutnud vastu panna soovile neid sääriseid Cooperile ka jalga proovida. Nii nunnu! Kahju, et ta issi tal sääriseid kanda ei lubaks :P
Täispikkuses säärised ühele teisele neiule, kellel on probleemid jalgadega ning kes täna endale täispikkuses kipsid peale saab. Loodetavasti mahuvad säärised kipside peale, et need natukene ilusamad välja näeks.
Kolli-müts.
Öökulli müts, mida ma olen pidanud lausa kaks juba tegema. 
Veel üks kollimüts, mis veel alles on. 
Ja veel üks kollimüts, mis on juba ühe pisipoisi oma.
Roosidega müts, mis ka veel omanikuta.
Ja veel üks omanikuta roosimüts, mis mulle endale meeldib.




Kuidas Cooper jälle haige oli (ja mina ka natukene)

Tüüpiline, et kui ma mitu nädalat mängurühmas ei käi, siis lõpuks seal käies saab Cooper endale mingi viiruse külge. Seekord jälle kõhuviirus. Vaesekene oksendas päris mitu korda päev enne mu sünnipäeva. Üleüldse ei söönud ja oli väga loid. Lõunaunne suikus lausa minu süles, mis juhtub küll vaid siis, kui ta end hästi ei tunne.


Esimesel haigel ööl ärkas ta korra südaööl, et kõhtu kergendada ja paar mähet suutis ka täis teha, mida ta tavaliselt öö jooksul küll ei tee.

Järgmisel päeval olin juba natukene ettenägelikum ning katsin diivani käterätikutega. Hoidsin väikest okse-kaussi ja veetopsi alati lapsel ligidal. Jube tore sünnipäev oli mul :) Paha oli pojal vaid korra hommikul ning päev otsa suutis ära olla, kuni issi kojutulekuni. Nii, kui issi töölt koju tulles koduriided selga sai ja Cooperiga kallistas, otsustas Cooper veel natukene oksendada. Issil sai nii hea meel.


Vähemalt see öö möödus rahulikult ja niutsus vaid korra, kui lutt suust välja kukkus.

Sellele järgneval päeval õnneks meil enam okse-kaussi vaja ei olnud, kuid päris hirmsaid mähkmeid sain vahetada küll. Oh need lapsevanema rõõmud! Cooper oli päev otsa jälle väga kaisukas, aga lõunaunest keeldus. Lootsin, et ehk läheb siis varem magama, sest mul endal viskas ka pärastlõunal oleku üsna kehvaks. Lausa nii kehvaks, et ühel hetkel ei suutnud ma muud, kui vaid diivanil lamada. Cooper käis musisid andmas vahepeal, nii armas. Küll keeras ja krambitas kõhus ning meeletud külmavärinad olid. Piparmünditee õnneks aitas natukene.


Kuna Cooperil lõunauni jäi vahele, siis ta uinus juba kell 17 mu kõhu peal telerit vahtides. Mina läksin voodisse pärast teda ja kell 18 ka juba magasin. Palavikku oli selleks ajaks 37,7C ja tundsin, et uni on see, mida ma vajan.

Hea oli, et vara magama sain, sest kell pool 1 öösel läks Cooperil uni ära. Tunnikese uneles meie voodis, aga 1:30 sai villant ja vedas mu elutuppa. Vahtisime siis natukene pimedas telekat, mingi aeg mängis ta oma mänguasjadega. Kell 4:30 tuli tal aga järsku suur uni peale, ronis minu kõrvale diivanile ja jäi sekundi pealt magama.


P ärkas tööle minekuks umbes 6 ajal, mis ka mind äratas. Võtsin Cooperi sülle ja viisin meid voodi peale edasi magama. Magasimegi, kuni umbes 7ni, kui P oli juba välja läinud, aga koputas aknale, sest tal käi tööle saamiseks turva-kaart koju. Siis ärkas Cooper ka üles.

Mul imekombel pole täna absoluutselt midagi viga. Kaal küll näitab, et kilo tuli maha, aga ei ühtegi iiveldust enam, mis on ülimalt tore. Ma ise olin tavaliselt sellistes haigustes üliharva, aga Cooper alati lahkelt jagab oma igasuguseid haigusi minuga. Ja midagi tõsisemat ei ole tal ju tegelikult ka veel olnud...

Õnneks uinus laps täna ilusti 14:30, mis on tema puhul täiesti normaalne lõunauinaku aeg, seega ehk oleme normaalses graafikus tagasi.


Friday, 13 November 2015

Cooperi öisest piimast võõrutamise tulemus

Mainisin hiljuti, et võõrutan Cooperit öisest piimast. Võin uhkusega nüüd öelda, et viimase kahe nädala jooksul ei ole Cooper tilkagi piima öösiti saanud! Mis veel imelisem, ta on rohkem öid läbi magama hakanud!

Kui enamus kohad, kus selle kohta kirjutati, mainisid, et piima järk-järgult lahjendamine on hea, et saada laps ööotsa magama, siis seda ma isegi ei lootnud. Mõtlesin, et hea seegi, kui ta ärkab ja piisab sellest, et ma saan öökapilt vett võtta ning ta sellega lepib, mitte ei pea end voodist välja ajama ja kööki piima tooma minema. Ime on aga juhtunud sellega, et Cooper on enamus ööd viimase kahe nädala jooksul läbi maganud! Paar ööd on ta ärganud ning natukene vett juues ja oma võrevoodist meie juurde saades on ta edasi maganud. Tänane öö oli aga midagi hullemat (on tunne, et ta tagumised hambad hakkavad ka lõpuks läbi tulema), sest magamistoas muudkui röökis, aga elutoas rahunes maha. Seega saingi teda kaisutada ning veetsime koos öö diivanil keskööst 5ni. Proovisin ükskord pärast seda, kui ta magama jäi, et läheks magamistuppa tagasi, aga pistis röökima siis jälle. Õnneks eelnevad ööd on nii head olnud temaga, et tänane erand mind väga maha ei niitnud.

Siiski on suur-suur ime, et laps, kes eelmised poolteist aastat ärkas pea iga öö vähemalt 2-3 korda, magab öö läbi. See näitab vist, et ta ärkaski, et vaid piima juua. Tuleb küll tunnistada, et enamus neist öödest on olnud üsna lühikesed - magama läks alles kella 9 ajal ning ärkas juba kell 5, aga vaikselt-vaikselt on ta ööd pikemaks venimas. Paar päeva tagasi põõnas ta lausa 6st õhtul 6:30ni hommikul. Siis küll ärkas kell 4 hommikul esmalt, aga jäi minu kaissu saades jälle magama. 

Igatahes on tore, et meil midagi lõpuks ometi selles vallas muutub. Esimesed ööd, kui Cooper üles ei ärganud, olin mina ikka iga paari tunni tagant ärkvel, aga olen nüüdseks ise ka taasavastanud oskuse mitu tundi järjest magada :)


Norwich'i taaskülastus

P teatas eelmise nädala kolmapäeval, et ta võttis täitsa lambist neljapäeva ja reede töölt vabaks ning meil mõlemal oli esimene mõte, et läheks kuhugi lausa ööseks. Kuna muudkui mõtleme, kuhu järgmisena Bradfordist kolida, siis tahtsime minna kuhugi, mis on üks kolimisevariantidest. Sõelale jäid Norwich ja Edinburgh. Kuna me Edinburghis alles hiljuti käisime ja Norwichis lausa kaks aastat tagasi, siis otsustasime uuesti Norwichisse minna ja vaadata, kas meile seal veel endiselt meeldib.

Autosõit Bradfordist Norwichisse oli natukene üle 4. tunni ning lahkusime reedel. Ma pabistasin nii ette, et kuidas ma küll Cooperit tegevuses hoian, võtsin kaasa piisavalt nosimist ja raamatuid ja mänguasju. Kutt aga uneles need neli tundi lihtsalt niisama:


Muidugi tegime teepeal hommikusöögipausi ka ning saime jalgu sirutada. Terve nelja tunni sõidu jooksul suigatas Cooper vaid umbes 2-3. minutit.

Öö veetsime Premier Inn hotellis, kuhu saime toa üheks ööks üsna soodsalt - 63 naela eest. Kodus tuba broneerides unustasin lisada, et meile on hälli vaja, seega ei teatud, et meil laps kaasas oli. Ootasime vaid 10 minutit, mille jooksul vahetati meile ette nähtud tuba ja lisati sinna ka häll. Tundus küll, et meie tuba oli teistest kõigist kaugele-kaugele pantud, et Cooper kedagi segada ei saaks oma nutuga. Seda saime kohe ka kontrollida, sest nii, kui me tuppa saime, pistis Cooper röökima. Maha ei läinud ja küll oli minu süles ja oma issi süles. Eks ta selleks ajaks oli juba väsinud, aga voodile pikali teda panna ei saanud. Lõpuks, kui ta akna peal vahtida sai, läks tuju heaks.


Kuna kutt muudkui "õue, õue" küsis, otsustasime Norwichi kesklinna jalutama minna. Ilm oli küll natukene vihmane, aga õhkkond oli siiski meeldiv. Pildil sealne suur turg.


Cooperil läks ka tuju paremaks ja hakkas lollitama.


Mõtlesime, et läheks kuhugi kohvi jooma ja kooki sööma. Oli meeles, et Royal Arcade's oli üks hea kohvik, kus me kaks aastat tagasi käisime, seega seadsimegi sammud sinna.


Minu hiiglaslik porgandikoogitükk, mis oli nii-nii magus, et ma ei jõudnudki seda kõike ära süüa, mis minu puhul on tõeline üllatus.



See oli muidugi see aeg, kui Cooper otsustas, et tema enam korralikult käituda ei taha. Meiega lauas ei istunud, kärus ei olnud, vaid tahtis seda vaid ringi lükata küll edasi, küll tagasi. P'ga saimegi sedasi kohvikus käia, et üks nosis kooki ja jõi kohvi, kui teine Cooperiga käru ringi lükkas ja teisi inimesi üritas mitte alla ajada. Siis vahetasime. Mingi aeg otsustas Cooper veel, et ta ei taha seda käru üldse varju all lükata, vaid õues vihma käes. Kui üritasime käru varju alla suunata, siis oli kisa lahti ja viskas end maha pikali. Jah, meil on käes see imeline aeg, et iga pisiasja pärast on jonn lahti ja viskab end igal pool pikali.


Royal Arcade oli aga endiselt sama ilus, kui ma seda eelmisest külastuskorrast mäletasin.


Seejärel üritasime Norwichi katedraalis käia, mis õnneks oli tasuta. Ülikiirelt käisime tiiru sees, kui Cooper jälle kisama pistis. Lapse karjumine suures-suures katedraalis on ikka üsna hirmus. Õues tahtis ta aga jälle lollitada ning muru peale ronida, kus oli mitu silti, et muru peale minna ei tohi. Aga Cooper ei oska ju lugeda.


No ja siis ta oligi täitsa totu.


Teel tagasi hotelli suutis ta veel viis minutit tukastada, aga hotelli jõudes ärkas üles.


Mõne aja pärast saime oma väikese jonnipunni naeratama ka saada. Ärge mu ilusaid värvilisi sokke tähele pange, mis riietusega kokku ei lähe.


Sel õhtul oli kesklinnas ka Bonfire Night'i puhul ilutulestik. Mul oli kõik uuritud, et kuna enamus tänavaid on autodele kinni, siis saame otse hotelli juurest bussiga kesklinna ja tagasi. Ootasime ilusti 20 minutit ilutulestikuni ära...


... ja õppisime, et Cooper kohutavalt kardab ilutulestikku. Panime ruttu bussijaama suunas jooksu, et laps maha rahuneks ning vaid kuulsime, kui vägev ilutulestik selja taga oli.


Bussijaamast ma sain imenatukene paari ilutulestikku näha ka, juhuu.


Cooper jäi õnneks bussis ilusti magama ning ei ärganud isegi siis üles, kui me hotelli kõrval McDonaldsis endale õhtusööki ostmas käisime. Öö läks hästi, ei ärganud kordagi, aga hommikul läks enne kella 6t uni ära.


Vaene laps vett ja krõbinaid söömas.


Lõpuks oli ka aeg sealmaal, et ehk on mõned kohad-poed lahti, et välja ka minna.


Esmalt käisime Great Yarmouth'is, mis on mereäärne linn. Novembrikuus on tegemist üsna mahajäetud kohaga, kus kõik ranna ääres olevad vaatamisväärsused on kinni, aga suviti on seal kindlasti tegemist küll ja veel.




Cooperil oli mere ääres olemisest üsna poogen, tal oli oma "tore" tuju peal jälle.




Ilusa ilmaga ja suure rahvaga on see tänav kindlasti palju lahedam.



Kui Great Yarmouth'i masendavast olemisest küllalt sai, siis läksime tagasi Norwichisse, kus tahtsime Norwich'i lossis ära käia. Otsistasime seekord, et käru me küll kaasa ei võta, ehk siis Cooper käitub natukene paremini, kuna pole, mida edasi-tagasi lükata.



Mõnusad väikesed Norwichi tänavad...



Norwichi loss ise oli päris lahe. Muuseumi osa oli mõnusalt vanaaegne klaasist kappidega.


Cooper oli ka kõike muud, kui korralik muuseumikülastaja.



Hobusekaarikuga üritas ka sõita, aga küll oli vaja vaid nuppu vajutada, mis ekraanil olevat videot otsast peale näitas, mitte ohje käes hoida. Vähemalt hoidis see üks nupp teda paar minutit tegevuses ning me lausa pidime ta lõpuks sealt ära vedama.


Loss ise oli üllatavalt palav, seega mingi hetk pidimegi Cooperil pusa pealt võtma ja vaene laps pidi alussärgiga olema. Aga vähemalt ei olnud tal enam palav! Sai issiga natukene kunsti teha, kuigi Cooper pigem üritas suurematelt lastelt pliiatseid ära varastada.


Lossi osas oli õnneks mängunurk, kus Cooperile meeldis. Jälle saime korda-mööda vaatamisväärsusi uudistamas käia, kuni üks lapsel silma peal hoidis.

 



Lossi osa oli minu meelest päris võimas. Mitte küll suur, aga sealne atmosfäär oli väga lahe. P'ga me küll unistasime, et kui me kunangi lapsehoidja palkame, siis saame muuseumis käia ka sedasi, et me saame isegi kõiki asju näha ja asjade kohta infot lugeda, mitte Cooperi järgi joosta. Õnneks väikese kultuuridoosi saime.

Lossi lõpuks tuli Cooperil jälle oma lahe tuju peale, mistõttu suundusimegi auto juurde ja tulime koju tagasi. Seekord õnneks Cooper magas ilusti poolteist tundi sõidu ajal ning koju jõudes oli tal kohe palju parem tuju.

See väike kodust eemal olek oli mõnus, kuigi Cooper tegi kogu olemise väga-väga raskeks.

Kohtusin eestlasega :)

Ajaloo huvides paneks kirja, et eile sain ma siin ühe eestlasega kokku. Inglismaal ei huvitanud mind sealne Eesti kogukond eriti, kuid nüü...