Tuesday, 29 October 2013

Instagrami postitused viimasest kuust

Kool sai otsa. Tegelikult teen vaid pausi ja kindlasti jätkan õpinguid kui vaid põnni kõrvalt aega leian. Tahaks ka eriala vahetada, sest sotsiaalteadus oli natukene igav ikka minu jaoks. Psühholoogia semestrit nautisin ma väga, seega ehk lähen seda suunda hoopis. Eks näis...

Tassikoogid ja minu ülikehv kreemi peale panemise oskus.
Üks hommik oli meil udu.
Kuidas kerge vaevaga pea 60 naela ära kulutada paari hädavajaliku asja peale...
Väike 16 nädalat vana punu. 4 nädalat tagasi, aga isegi praegu tundub see ülipisikene praeguse paunaga võrreldes.
Geisha šokolaad Inglismaal! Ocadost tellitud ja oi kui hea oli.
Kaneelikuklite isu tuleb ka vahepeal rahuldada.T
Maailma ilusaim roheline küünelakk, mida ma jõulude ajal kindlasti tihti kasutan.
Roosa munade karp! Roosa!!!
P sünnipäevaks tegin rohke (!) kattega pistaatsiapähkli-keeksi.

Erkrohelise kattega tassikook, sest toiduvärvidega on lihtsalt lahe kooke värvida :P
Üks imehea hommikusöök - munapuder peekoni, sibula, muna ja murulauguga wrapi sees.
Paisudes...
Eelmine nädalavahetus tuli isu kringlit teha ja seekordne tulemus oli üllatavalt hea välimusega. Maitses ka päris hästi. Ennast kiitmast ma ei väsi :D
Lugesin oma küünelakke. 130! Pole ime, et ma ei suuda enamasti otsustada, mis värvi oma küüsi lakkida.
Esimesed riided põnnile, mis on NII armsad

Sunday, 27 October 2013

Vingumise päev

Tänane päev ei ole küll halb olnud, või vähemalt ma ei ole tundnud, et see halb oleks, aga üsna mitu ebapositiivset asja on juhtunud küll.

Esmalt, eile tellisin endale ASOSest uued superarmsad saapad, mida mul oli plaanis esmaspäeval tööle jalga panna. Pakk pidi täna kohale tulema, aga sain meili, et midagi läks sassi ja oletatav kohaletoomise kuupäev on teisipäev. Mis mõttes isegi mitte esmaspäev? Makstud sai järgmise päeva kullerteenuse eest, seetõttu ajas kulmu kortsutama küll.

Teiseks, Coventry korteri-toa-maja otsingud ei ole kõige toredamad olnud. Sattusin ühendusse ühe petturiga, kes lubas vaid £440 eest uhiuut kolmetoalist korterit, mille jaoks oli vaja kolme kuu ettemaksu. Saatis mulle mõned pildid, mis ma leidsin olid võetud ühelt Kuala Lumpuri kinnisvara-lehelt. Nüüd ei julge eriti kedagi enam interneti teel usaldada, aga kahe nädala pärast peame välja kolima ja selleks ajaks peab meil uus elukoht olemas olema. Kasvõi ajutiselt midagi jama, et me seal olles saaksime paremat ja omaette elamist otsida ja vaatamas käia. Petturist andsin Consumerline lehel teada ja loodan, et keegi ei ole tema õnge läinud ja raha kaotanud.

Lisaks sellele kirjutasin täna suures kirjutamisetuhinas linnavalitsusse ja kaebasin naabrite üle. Nimelt on neil väike laps ning iga päev kuuleme venekeelset sõimamist/karjumist. Röökimas on vaid üks ja sama naine ja keegi vastu ei karju, seega mul on pikalt olnud väike kahtlus ja kartus, et ta lapse peale karjub ja kes teab, kuidas last veel koheldakse.

Lõpuks, on maja inimesi täis ja see on nii tüütu. Meie slovaklanna teatas, et tal tuleb ema külla. Ei ole aga vaid ema, vaid tervelt kolm inimest, terve pere. Kui tavaliselt elutoas keegi väga ei istu, siis nüüd istuvad nad seal pidevalt. Elutuba on aga köögiga ühenduses ja seal on külmikud, seega on jube tüütu ja ebameeldiv minna ja omi asju ajada, kui mingid võõrad inimesed seal istuvad. Muidugi ei lase me end häirida ja kui vaja, siis ajame ikka omi asju, aga tüütu on ikkagi. Ei suuda ära oodata jälle omaette elamises elamist.

Wednesday, 23 October 2013

Poiss või tüdruk?

Käisin eile ultrahelis põnni kontrollimas ning seal hulgas ka teada samas, kas tegemist on poisi või tüdrukuga. Põnnil on kõik ilusti korras, areng oli täpselt nagu peab, 20 nädalat ja 1 päev, ning tähtajaks on endiselt 9. märts. Alguses ta siputas, mis hirmus, mida oli nii kift ekraanilt näha. Siputamist tunnen ma iga päevaga aina rohkem ning eile sain õhtul läbi kõhu oma käele päris hea hoobi juba.

Igatahes, kui arst põnni jalgu altpoolt kontrollis, siis saime me juba ise väga hästi aru, kumbaga tegemist on, kuigi arst ülikiirelt liigutas ultraheli värgendust. Küsis meilt, kas tahame teada, ütlesime, et ikka, ning ta kinnitas meie arvamust ning põnn on poiss.

Pilti ka viksist ja viisakast poisiklutist sookohase lipsuga :-)

Monday, 21 October 2013

20 nädalat - poolel teel


Punu aina kasvab ja kasvab.

Ei ole väga korralikke pilte teinudki, vaid selliseid palja kõhuga enda jaoks. Seetõttu mõtlesin, et 20 nädala tähistamiseks ikka teeks korraliku pildi ka.

Homme saame teada, kas põnn on poiss või tüdruk. Siis saab suure hoolega hakata asju ostma põnni jaoks. Ei ole küll roosa või sinisega plaanis hulluks minna, aga päris kõiki asju ei taha soo-neutraalseid ka osta.

Siiamaani pole peaaegu midagi ostnud, vaid ühe pluusi, ühe kaisukaru tekiga ning väike All Blacks ragbi kostüüm, mis oli osa P sünnipäevast. All Blacks on nimelt Uus Meremaa suurim ragbitiim, kelle suur fänn P on. Seetõttu sünnipäeva kingiks sai P nende särgi ning põnnile nende kostüümi ka, et nad ühtekad olla saaksid. Kink läks väga täppi ja P oli superõnnelik selle üle.

Enivei, lõpetuseks üks pool-uimane sättimise pilt ka, kus mu kõht eriti ümmargune paistab.


Coventry linnas käik

Vahepeal on suurest raseduse tuhinast jäänud mainimata, et Norwichi kolimise plaan võib-olla lükkub edasi ja võib-olla kolime Coventry'sse hoopis. Nimelt on Coventry's meie firma peakontor, kus on palju töökohti saadaval. Meie Warringtoni ja Heathrow kontorid pannakse kinni, kus enamus finants-osakonnad olid, ning kõik kolivad ühte kontorisse Coventry'sse. Kuna Warringtonis elavatel praegustel kolleegidel oleks 2h sõit Coventry'sse liialt pikk ning peaaegu keegi firmasse ei jää, siis on kahte-kolme osakonda vaja täiesti uut personali. Kuna mul ja P'l mõlemal kogemust on juba sama firmaga, palgad oleks natukene kõrgemad ning Coventry's oleks sama odav elada kui Norwichis (2-3 korda odavam kui Londonis), siis mõtlesime, et proovime. Mainisime ülemusele, kes kiirelt pani meid kontakti ümberkorralduste korraldajaga, kellele saatsime CVd ja kes meid intervjuule kutsus neljapäevaks.

Neljapäeval ärkasime varem kui tavaliselt, et Victoria bussijaama seigelda. Kartsin, et täistunnil ühistranspordis läbi kesklinna on suur seiklus, kuid polnud hullu. Väike hommikusöök Starbucksist, leidsime üles, kust kohast buss läks ning kui bussijuht lõpuks aru sai, kuidas bussi tööle panna, siis läks sõiduks. Sõit Londonist Coventry'sse võttis 2h 15min ja tund sellest kulust Londonist välja saamiseks.

Coventry's saime suure üllatuse osaliseks, kui linnaliin meile vajalikku peatusesse läks vaid kord tunnis. Jalutasime natukene ringi, jõudsime bussile, siis oli umbes 2km kiirkõnd kontorisse, kuhu me täpselt täpselt aja peale kohale jõudsime. Esmalt intervjueeriti mind juhatuse koosolekusaalis. Intervjuu ise oli kiire, 30min, mees, kes mind intervjueeris, luges mu CVd esmakordsselt ning lõpus tundus rohkem olevat huvitatud mu hobides kui sellest, mida ma päriselt tööl saavuanud olin. Nüüd saame paar päeva oodata, mille jooksul tullakse meile pakkumisega. Nimelt ei intervjueeritud meid mitte ühele kindlale ametile, vaid otsustatakse hiljem, millist tööd me nende arvates parimana teha suudaksime.

Siis oli meil 4h bussini aega, mille jooksul jalutasime niisama ülivalutavate jalgadega ringi. Käisin pubis burksi söömas, P jõi õlut, ning üritasime midagi vaatamisväärset leida. Coventry kahjuks oli ise suur pettumus, sest vähemalt kesklinn oli küll üsna kole. Kõik vajalikud poed olid seal olemas, aga üldiselt mulle see linn üldse ei meeldinud. Eks näis, mis tööpakkumine on ja siis otsustame, mis teeme kolimisega.

Bussisõit tagasi oli üliväsitav ning poole ajast tukastasime. Jube tore oli lõpuks koju jõuda ning kohe magama suunduda. Järgmine päev oli tööl surmav, sest ma ei ole ammu NII väsinud olnud. Jalad valutasid, selg valutas ning ma oleks hea meelega lihtsalt päev otsa maganud. 

Lõpetuseks paar pilti Coventry katedraalist ja mõned egoistlikud pildid minust :)



Siilike udus, aga vähemalt punu paistab ilusti.

Kivikuninganna :D




Sunday, 13 October 2013

19 nädalat

How your baby's growing - Congratulations! You're halfway there. This is a crucial time for the development of your baby's senses. - Mis mõttes halfway there? See läheb nii kiiresti! 


Eile õhtul telerit vahtides tundis P põnni puksimist esmakordselt, mis oli väga armas. Ise ma veel midagi käega tundnud ei ole, sest peale ühte lööki ei liigutanud P oma kätt mu kõhult tükk aega :P

Friday, 11 October 2013

18 nädalat ja 4 päeva

Vasakul nädal 7 ja paremal nädal 18.

Selle nädalaga on mu kõht tunduvalt paisuma hakanud. Nagu ka mu ülejäänud keha. Tänahommikune kaalumine näitas, et ma olen praegu 66kg raske, mis on üleüldiselt kõige suurem kaalunumber, mis mul iial olnud on. Üritan sellega leppida, kuid see on raske, kui pealiskaudne see ka tunduda võib :P

Eile hommikul proovisin jalga pükse, mida ma veel kaks nädalat tagasi kandsin (trukk lahti, kuid lukk läks veel kinni). Raske oli nende üle puusade tirimisega ning kui pressisin jalga, siis lukk ei läinud üldse kinni. Jalga läksid siis raseduspüksid, mis mulle veel natukene suured on, aga suure vöökoha tõmbasin pluusi all vööga kokku (see läheb ainult viimasesse auku) ja oli mugav vähemalt.

Töökaaslased märkavad ka mu kasvavat kõhtu aina rohkem. Üks neiu ütles täna, et mul on üleöö rasedakõht ette tulnud. Üldse on kõik väga nunnud ja on korduvalt maininud, et ma olen väga lebo rase, üldse ei virise vaevuste üle. Ei ole mille üle viriseda eriti, seega on jätkuvalt hästi läinud küll.

Põnn annab endast aina rohkem märku ka ning viimased kolm päeva olen teda läbi päeva liigutamas tundnud. Kahjuks käega katsudes veel tunda ei ole ja Pga ma seda kogemust veel jagada ei saa, kuid varsti, ma loodan. Põnn on aga kohe kindlasti isasse, muudkui siputab ringi ja paigal ei püsi. Palju edu mulle, kui ta suuremaks saab ja ma teda veel rohkem tundma hakkan ja mu pluus pidevalt liikumises on.

Igatahes peaks põnn hetkel umbes 190g raske olema ja peast pepuni umbes 14-15cm pikk (erinevad veebilehed annavad natukene erinevat infot). See on juba täitsa suur minu meelest ja jätkuvalt on väga sürr mõelda, et nii suur väike armas olevus on mu kõhus. Vahva on ka teada, et põnn juba haigutab ning kusagilt ma lugesin, et põnn võib isegi juba valjude helide peale ehmuda.

Üldiselt on rase täitsa lahe olla :)

Tuesday, 1 October 2013

17 nädalat ja 1 päev

Käisin täna ämmaemandaga kohtumas. Võeti uriiniproov, mõõdeti pulssi ja siis kuulati põnni südamelööke. Arst alguses hoiatas, et vahepeal ei ole 17 nädala juures veel midagi kuulda, aga õnneks põnn end ei peitnud ja südamelöögid olid valjud ja kiired. Nii ebareaalne tunne oli neid kuulda, aga samas nii lahe :)

Seejärel rääkisime natukene sellest, kuidas ma end tunnen. Füüsiliselt on ainus mure seljavalu, mis kahjuks on tavaline, kuid õnneks midagi muud ei olegi. Vaimselt olen hetkel natukene liialt emotsionaalne ja stressis, kuid loodetavasti kolimine eemaldab mõned stressifaktorid. Kui enesetunne paremaks ei lähe, siis saaks ämmaemanda poolt tuge küll ning lisakülastusi pärast põnni sündi. Loodan ikka parimat, et tuju läheb paremaks :)

Imeline on veel mõelda, et kolme nädala pärast on pool rasedust läbi ja saame teada, kas põnn on poiss või tüdruk. Nimed on meil juba ammu välja valitud ning tore oleks põnni nime järgi kutsuda või öelda "he" või "she" mitte "it".

Kui alguses ei tundnud ma end sugugi rasedana, siis nüüd on mu rase olek mulle rohkem kohale jõudnud ja mul on lihtsalt NII hea meel selle üle. Lisaks tundub, et P naudib ka seda rohkem, kui tal on kõht, mida patsutada ja musitada ja kui ta üldse saab rohkem kogu põnni kasvamisega kursis olla. Ta käis mul esimesel ultrahelil kaasas ning tuleb ka järgmisele. Täna ma teda ämmaemanda juurde kaasa ei võtnud, sest ega seal midagi suurt polnud ja tahtsin oma tujudest arstile omaette rääkida. Ta oli pärast natukene naljaga pooleks mossis, et ta oleks tahtnud ka südamelööke kuulda. Kuid küll jõuame ja seni ma lihtsalt loen talle erinevatelt veebilehtedelt, mis põnniga iga nädal toimub, kui suur ta on ja milline ta välja näeb.

Üks hirmus palav matkapäev

Cooper on hetkel lasteaiast puhkusel ja ma kahjuks ei ole kõige osavam ema, kes alati suudaks ta päeva ära sisustada kahjuks. Ühel ilusal...