Vahepeal on suurest raseduse tuhinast jäänud mainimata, et Norwichi kolimise plaan võib-olla lükkub edasi ja võib-olla kolime Coventry'sse hoopis. Nimelt on Coventry's meie firma peakontor, kus on palju töökohti saadaval. Meie Warringtoni ja Heathrow kontorid pannakse kinni, kus enamus finants-osakonnad olid, ning kõik kolivad ühte kontorisse Coventry'sse. Kuna Warringtonis elavatel praegustel kolleegidel oleks 2h sõit Coventry'sse liialt pikk ning peaaegu keegi firmasse ei jää, siis on kahte-kolme osakonda vaja täiesti uut personali. Kuna mul ja P'l mõlemal kogemust on juba sama firmaga, palgad oleks natukene kõrgemad ning Coventry's oleks sama odav elada kui Norwichis (2-3 korda odavam kui Londonis), siis mõtlesime, et proovime. Mainisime ülemusele, kes kiirelt pani meid kontakti ümberkorralduste korraldajaga, kellele saatsime CVd ja kes meid intervjuule kutsus neljapäevaks.
Neljapäeval ärkasime varem kui tavaliselt, et Victoria bussijaama seigelda. Kartsin, et täistunnil ühistranspordis läbi kesklinna on suur seiklus, kuid polnud hullu. Väike hommikusöök Starbucksist, leidsime üles, kust kohast buss läks ning kui bussijuht lõpuks aru sai, kuidas bussi tööle panna, siis läks sõiduks. Sõit Londonist Coventry'sse võttis 2h 15min ja tund sellest kulust Londonist välja saamiseks.
Coventry's saime suure üllatuse osaliseks, kui linnaliin meile vajalikku peatusesse läks vaid kord tunnis. Jalutasime natukene ringi, jõudsime bussile, siis oli umbes 2km kiirkõnd kontorisse, kuhu me täpselt täpselt aja peale kohale jõudsime. Esmalt intervjueeriti mind juhatuse koosolekusaalis. Intervjuu ise oli kiire, 30min, mees, kes mind intervjueeris, luges mu CVd esmakordsselt ning lõpus tundus rohkem olevat huvitatud mu hobides kui sellest, mida ma päriselt tööl saavuanud olin. Nüüd saame paar päeva oodata, mille jooksul tullakse meile pakkumisega. Nimelt ei intervjueeritud meid mitte ühele kindlale ametile, vaid otsustatakse hiljem, millist tööd me nende arvates parimana teha suudaksime.
Siis oli meil 4h bussini aega, mille jooksul jalutasime niisama ülivalutavate jalgadega ringi. Käisin pubis burksi söömas, P jõi õlut, ning üritasime midagi vaatamisväärset leida. Coventry kahjuks oli ise suur pettumus, sest vähemalt kesklinn oli küll üsna kole. Kõik vajalikud poed olid seal olemas, aga üldiselt mulle see linn üldse ei meeldinud. Eks näis, mis tööpakkumine on ja siis otsustame, mis teeme kolimisega.
Bussisõit tagasi oli üliväsitav ning poole ajast tukastasime. Jube tore oli lõpuks koju jõuda ning kohe magama suunduda. Järgmine päev oli tööl surmav, sest ma ei ole ammu NII väsinud olnud. Jalad valutasid, selg valutas ning ma oleks hea meelega lihtsalt päev otsa maganud.
Lõpetuseks paar pilti Coventry katedraalist ja mõned egoistlikud pildid minust :)
 |
| Siilike udus, aga vähemalt punu paistab ilusti. |
 |
| Kivikuninganna :D |
No comments:
Post a Comment