17 nädalat ja 1 päev

Käisin täna ämmaemandaga kohtumas. Võeti uriiniproov, mõõdeti pulssi ja siis kuulati põnni südamelööke. Arst alguses hoiatas, et vahepeal ei ole 17 nädala juures veel midagi kuulda, aga õnneks põnn end ei peitnud ja südamelöögid olid valjud ja kiired. Nii ebareaalne tunne oli neid kuulda, aga samas nii lahe :)

Seejärel rääkisime natukene sellest, kuidas ma end tunnen. Füüsiliselt on ainus mure seljavalu, mis kahjuks on tavaline, kuid õnneks midagi muud ei olegi. Vaimselt olen hetkel natukene liialt emotsionaalne ja stressis, kuid loodetavasti kolimine eemaldab mõned stressifaktorid. Kui enesetunne paremaks ei lähe, siis saaks ämmaemanda poolt tuge küll ning lisakülastusi pärast põnni sündi. Loodan ikka parimat, et tuju läheb paremaks :)

Imeline on veel mõelda, et kolme nädala pärast on pool rasedust läbi ja saame teada, kas põnn on poiss või tüdruk. Nimed on meil juba ammu välja valitud ning tore oleks põnni nime järgi kutsuda või öelda "he" või "she" mitte "it".

Kui alguses ei tundnud ma end sugugi rasedana, siis nüüd on mu rase olek mulle rohkem kohale jõudnud ja mul on lihtsalt NII hea meel selle üle. Lisaks tundub, et P naudib ka seda rohkem, kui tal on kõht, mida patsutada ja musitada ja kui ta üldse saab rohkem kogu põnni kasvamisega kursis olla. Ta käis mul esimesel ultrahelil kaasas ning tuleb ka järgmisele. Täna ma teda ämmaemanda juurde kaasa ei võtnud, sest ega seal midagi suurt polnud ja tahtsin oma tujudest arstile omaette rääkida. Ta oli pärast natukene naljaga pooleks mossis, et ta oleks tahtnud ka südamelööke kuulda. Kuid küll jõuame ja seni ma lihtsalt loen talle erinevatelt veebilehtedelt, mis põnniga iga nädal toimub, kui suur ta on ja milline ta välja näeb.