Aasta ilma telerita

Pilt ühel õhtul jalutamas käimisest, Whangarei Town Basin.

Kunangi kuulsin peredest, kes elasid telerita ja mõtlesin, et millised kummalised. Oleme ise nüüd aasta kummalised olnud ja ega väga ei igatse, kui nüüd täiesti aus olla. Üsna kummaline on mõelda, kui palju aega kulutasime mingite suvaliste saadete vaatamisele, kuna nad lihtsalt tulid kanalilt. Täielik aja raiskamine. Mitte, et me nüüd nagu oravad rattas õhtuni paneme või et me iial ekraane ei vaata.

Ekraane vaatame me kõik erinevatel seadmetel, kuid just valime ise, mida vaatame ja kunas. Mul on tavaliselt mõni box set käsil, hetkel vaatan Monki. Minu vaatamise aeg on hommikuti, kui pisidega enne päikest ärkan, või mõnikord ka päeval Hunteri une ajal, kui teised lapsed lasteaias-koolis. YouTube'i videosid ma eriti ei vaata, vahelduseks on TED Talki kõned, kui midagi harivamat tahan või mõni film aeg ajalt. Kuid päeva peale vaatan videosid kokku üsna vähe. Õhtuti asjatan niisama ringi või kui pisid magavad, siis pigem teen käsitööd või loen raamatut ning puhkan kõrvu.

Eelmisel aastal olin näiteks The Chase telemängu suur fänn ja iga päev vaatasin. P'le ütlesin, kuidas ma fakte õpin. Tuleb tunnistada, et ega meelde ei jäänud mitte muffigi. Muid tõsielusaateid pole ma ammu vaadanud. Eriti just need, kus poolpaljad noored kaaslasi otsivad või lihtsalt muudkui pidu panevad ja üksteisega magavad. Talendisaadetest on ka nagu kopp ees juba. Ja ma tean, et ma kõlan nagu tõeline mutike, haha. Seega päris telekanaleid ei igatse, eriti interneti olemasolekul. 

Tunnen, kuidas õhtuti on kohe rohkem aega. Näiteks laste pesemine tundus varem selline ettevõtmine, kuid nüüd ei pane eriti tähelegi, kuna mida muud ma siis ikka teeks. Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga inglise tuttavate puhul olen nii tähele pannud, kuidas paljude jaoks on tähtis, et lapsed vara voodisse läheks, et enne magamaminekut lastevaba aeg oleks. Ja too tähendab enamasti teleri ees istumist, tihti veiniga. Mu lapsed pelgavad und ja tihti lähen kohe peale neid voodisse, mis on 21-22 ajal (Amber ja Hunter on enamasti küll natukene enne seda magamas). Aga mulle meeldib, et me veedame õhtuni koos aega, muidu näeks ma neid lasteaia-kooli kõrvalt nii vähe. Tihti üritan küll ennem lugeda, kuid üsna kiirelt hakkab silm ikka looja langema.

Nii et jah, oleme ka telerita imelikud, kuid hea meelega :)

Sotsiaalmeedia limiteerimisest

 

Internet on mind võlunud sellest saadik, kui ma seda teismelisena rohkem kasutama hakkasin. Ma ei ole just kõige seltsivam inimene, kuid interneti vaheldusel suhtlemine on palju kergem. Samuti on palju lihtsam leida mõttekaaslasi. Seega pole ime, et lehed nagu Facebook ja Instagram mind oma haardes hoidnud on. Olen samuti üsna visuaalne inimene ning võin pilte pikalt vahtida, mistõttu olen ma häbiväärselt palju aega kulutanud mõttetule lehtede kerimisele. Lisada sekka väike tunnustus, kui keegi minu piltidele laike ja kommentaare ning pole ime, et see kõik nii sõltuvust tekitav on.

Sotsiaalmeedia kasutamise vähendamisest oleme P'ga korduvalt rääkinud, kuid midagi suurt ei muutunud. Kuni praeguseni. Facebookis pole tegelikult ammu suur postitaja olnud, kuid seal kuulusin mitmetesse gruppidesse, mis mult aega ja aeg ajalt ka närve röövisid. Mõned aastad tagasi paning iga mõttevälgatuse Twitterisse ka kirja, kuid seda pole ma ammu ammu kasutanud.

Instagram on mu suurim patt olnud, kus ma pikalt teiste postitusi jälgisin ning ise palju jagasin. Mu enda konto oli u 8,5a vana ning olin sinna peaaegu 5000 postitust teinud. Seinale, storytesse läks ka palju lisaks. Olin küll üle saanud iga päev postitamise vajadusest, kuid siiski oli see jube aja röövel. Tundsin ise, kuidas võrdlesin end liialt teistega, kuidas ma huvitusin liialt teiste elust ja ei elanud enda elu piisavalt, vahtides telefoniekraani. Samuti olen palju täheldanud, kuidas ma telefonist eemal olles eriti keskenduda ei suuda. Piinlik tunnistada, et mingi tehnikavidin ja mingid saidid minid nii mõjutavad, kuid ma tean, et minusuguseid on tänapäeval palju.

Mistõttu tuli suur otsus oma sotsiaalmeedia üle korrastada. Esmalt lülitasin välja kõik teated telefonil, neid näen alles siis, kui äppi avan, mitte ei piiksu telefon pidevalt. Lisaks Facebookis lahkusin enamustest gruppidest, mis mulle tegelikult midagi juurde ei andnud. Instagrammis lõpetasin paljude teiste jälgimise, kes samuti mulle tegelikult midagi juurde ei andnud ning paljusid jälgisin vaid kohustusest, kuna nad järgisid mind. Sedasi jäid vahele postitused neist, kellest tõsiselt huvitusin, kes inspireerisid. Lisaks tahtsin kõik oma pildid kustutada, kuid kõik korraga tundus võimatu olevat ning üks haaval oleks jube pikk protsess olnud. Seetõttu kustutasin kogu konto ning tegin uue. Nii hea on nüüd olla! 

Mulle ütles oma 3 inimest, et nad teeks sama, aga ei taha pilte kaotada. Mul on küll kõik Googles salvestatud, kuid kui ma kontot kustutama asusin, siis leidsin ka lingi, kus saab kõik oma pildid alla laadida, juhuks, kui keegi sama teha soovib kunangi. Edaspidi kasutan seda saiti/äppi palju otstarbekamalt. Teisi uudistan piiratud aegadel, enamasti öisete imetamiste ajal. Telefon aitab ärkvel olla sel ajal rahulikult, kuid päris raamatu lugemiseks olen ma tavaliselt liiga väsinud, seega mõttetu sotsiaalmeedia sobib selleks. Päeval hoidun neist lehtedest ja elan vaikelu edasi, kuid vabastav on see, et ma ei pea vajalikuks igasugu pisiasju teistega jagama. Uuele kontole veel midagi lisanud pole. Plaanis on, kuid väga valikuliselt ja harvem.

See on küll üsna popp teema hetkel pärast dokumentaali The Social Dilemma, mida ma ka vaatasin. Olin enne seda juba korduvalt vaadanud mitmeid TED Talk videosid samal teemal ning lugenud mitmeid blogiartikleid inimeselt, kes sotsiaalmeediast täiesti loobusid. Seega on see selline pikk protsess olnud, kuid tunnen, et samm õigele suunale. Piirates oma telefonikasutust suudan ma näiteks raamatut lugedes paremini keskenduda, annan lastele kvaliteetsemat tähelepanu ning tunnen üldse rahulikumalt, muretsedes vaid enda ja pere üle, mitte selle üle, mida mingi võõras kusagil lõunaks sööb. Kõike päris ära kustutama ei hakka, kuna ma perest ja paljudest tuttavatest kaugel ning väike suhtlemisvajadus mul ikka aeg ajalt on. Vähemalt praegu, mine tea, ehk see ühel päeval muutub.

Raskusi ületades

Tunnen, et sisemise rahu leidmine läheb aina ladusamalt. Meil on hetkel üsna pingeline periood, kuid leian siiski rohkem hetki, kui keskendun vaid käesolevale ja liialt kõike üle ei muretse. Muretsemata ei saa, kuid suudan end aeg ajalt välja lülitada, mis kindlasti aitab.

Miks pingeline periood? Pere suhtes on kõik hästi, kuid rahaliselt on hetkel natukene raske, mida ilmselt mitmed praegusel koroonaajal tunnevad. Nimelt P otsustas pärast pikka kaalumist aasta alguses tööst paar kuud pausi pidada ja õppima hakata, et natukene karjäärialast suunda muuta. Tollal tööd oli veel vabalt leida ja väikese pausi oleks me hästi majandades üle elanud. Siis tuli koroona, täiesti valel ajal meie jaoks. P'i kursus sai läbi just keset meie karantiini, kui ta ei oleks ühelegi intervjuule saanud minna. Perepeana saab ta õppides elatustoetust, seega otsustas edasi õppida, kuni koroona vähe koomale tõmbab. Kodus kinni olles tekkis tal ka fotograafiahuvi, mida ta siis edasi õppis. Fotograafiat ja digitaalset disaini. Vaatamata kõigele oli mul nii hea meel, et ta lõpuks midagi loovat leidis. Tal on käsi nii hea joonistamisele ja silma disainile, kahju lausa, et ta seda suunda varem püüelnud  pole. Tulevikus oleks foto ja disaini oskus jube hea oma äriks, et mitte kellegi teise heaks elu lõpuni töötada. Igatahes, õppis ja vahelduva eduga hoidis tööpakkumistel silma peal. Muidugi siin on sama juhtunud, mis üle maailma, et paljud on töö kaotanud ning uut tööd pole. Seega iga viisakam töökoht saab kõvasti rohkem tugevaid kandidaate. Elades väikelinnas on tihti tutvus samuti oluline ning kahjuks neid meil eriti ei ole. Ta on paar tööotsa saanud, mis on küll väga nürid tööd ja minimaalne sissetulek, kuid eks praegustel aegadel on midagi parem kui mitte midagi. 

Majandama peame aina kitsamalt ja sellistel aegadel on ju tüüpiline, et kui midagi katki läheb, siis läheb. Näiteks mu prillid. Mul on samad prillid oma 5 aastat olnud ja just nüüd läks üks sang katki. Õnneks päeval on mul enamasti läätsed, prillid vaid enne-pärast magamist, seega kodus saab kleeplindi-parandusega hakkama. Lisaks on meil auto ja kaubik ning ideaalis saaks ühe neist maha müüa. Kuid muidugi kaubik ei lähe nüüd lambist tööle, ise me mehaanikat ei tunne ning puudub raha, et keegi seda vaatama tellida. Ja lapsed aina kasvavad kõigest välja. Ja siis on nad kõik haiged ja meie ustav 7 aasta vanune Brauni kraadiklaas läheb katki. Ja elektriarve on müstiliselt 2x suurem, kui ette planeeritud, kuigi meil ei ole külmikut ei telerit ja aru me ei saa, kuhu see elekter siis läheb. 

Aitab halast, vähemalt sai hingelt ära. Kui ei saa raskemaks minna, peab hakkama paremini minema. Seega vaatamata kõigele on mul hea meel, et ma olen õppinud pisiasjadest õnne tundma. Ma olen nii tänulik, et vaatamata väikestele külmetustele on meie lapsed terved. Ma olen nii tänulik, et kui kaks pisemat ärkavadki 500x öö jooksul, siis saan ma neid soojas voodis tagasi magama imetada, katus peakohal ja turvaline olla. Ma olen nii tänulik, et vaatamata praegusele kesisele menüüle, on meil siiski kõhud täis ja õnneks oskan ma kartulitest üsna mitmekülgseid roogi valmistada. Ma olen nii tänulik, et mul on käsitööoskus, mida ma üritan rakendada, et mõned asjad müügiks teha, et natukene perele lisaraha teenida. Ja me saame hakkama ja see mõõnaperiood läheb üle ja P leiab tasuvama töö jne. 

Alustasin hiljuti Yale'i poolt pakutavat tasuta internetikursust The Science of Well-Being, mis ongi just sellest, et mis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb ja kuidas me ise õnnelikud olla saame. Kel inglisekeeleoskus, soovitan raudselt, väga lahedat infot õpib ja paneb mitmetest asjadest teisiti mõtlema küll. 

Päikest!

Natukene oma kolmest amiigost

 

Meie peres beebit nagu enam ei olegi, mis on tore aga omamoodi imelik ka. Eks Hunter on natukene veel beebikas, vaid 19kuune, aga samas on ta teistest nii teistmoodi ja palju asjalikum nii väiksena, et ei tundu, et ta enam nii beebikas on. Ta on meeletult abivalmis ning teeb paljusid asju ilma, et talle oleks vaja neid öelda. Nt kui midagi maha läheb, siis läheb otsib kusagilt lapi. Üks päev küpsetasin küpsiseid ja ta esmalt pidi viima ühe Amberile ja ühe Cooperile, kui enda oma sööma hakkas. Juttu on ka parajalt. Amberiga on teda võrrelda raske, kuna Amberi kõne on eriti hiline. Aina jutukamaks ta muutub oma väikeses tempos, seega ei muretse. Tema hakkas näiteks piima küsima kui rohkem 3ne oli, Hunter juba nüüd kisab tisse nähes "milk, milk!", haha.

Eile saatsin tädile video, mille ma poistest mänguväljakul tegin, näitamaks, kui hulljulgelt Hunter ronib ja liumäest üles-alla käib. Tädi kommenteeris, et ta ühe koha peal ilusti kuulas, kui ma ütlesin, et tule siia. Jah, ta kuulab meid! Mistõttu on temaga väljas käimine hoopis teine. Cooperil oli periood, kui ta tahtis minema joosta ning Amberil on see veel endiselt, kuid pesamuna tõesti kuulab ja käib ilusti kõrval. Amberi tulise tormakusega ei julge me veel eriti kusagil käia, eriti, kui neid nii palju on. Eile küll ununes mul teda lasteaiast koju tuues kandekott koju. Tavaliselt viskan ma ta sellega endale ruttu selga ja tuleme ruttu koju, oleme vaid 300m lasteaiast eemal, aga mõned sõidutee ületused. Eile lasksin tal käru küljes olevast nöörist kinni hoida ning ma nii imestasin, et ta terve tee hoidiski ilusti kinni ja kõndis kõrval. Paar teist korda, kui ma teiste lasteta olen talle järel käinud ja olen kõndida lasknud, siis pool teed olen ma tal joostes järel olnud.

Nii et mine tea, on lootust, et lähiaastatel julgeme me oma pesakonnaga rohkem väljas käima hakata ka, kartmata, et keegi end eluohtlikku olukorda paneb. Ilmselt tundub natukene ekstreemne, aga küll need lapsevanemad mõistavad, kellel samuti on hullumeelsed lapsed, kes vaid ära joosta tahavad. See ei ole kerge!

Hilise kõnega on meil Amber veel mähetes ka (ma olen üsna kindel, et neil kahel on seos, just kui oodata lapse valmis olekut, mitte treenida kella peale potil käiku). Ilmad hakkavad meil vaikselt soojenema, seega lasen tal ja Hunteril tihti õues paljalt olla, mida nad nõuavad tihti ise. Hunter juba teab, et siis toome poti ka välja ja ta käib ning käsutab siis Amberit "Amber, potty!", haha. Mõlemad meeleldi istuvad potil, kui ma ütlen, et mine proovi, aga mitte essugi ei ole kummagiga ma sinna saanud. Ikka tirtsutavad mööda muru, aga eks harjutame edasi. Toas olles ma neil tirtsutada ei taha lasta, kuna enamasti oleme mängutoas, kus seinast-seina vaip maas ja me üürime, ei tahaks põrandat laste väljaheitega ära rikkuda. Loodame, et saan vähemalt ühe neist suve jooksul potil käima ka, hoiame pöialt.

Cooper on meil endiselt ülitubli suur venna. Hetkel on tal viimane päev puhkust koolist ja nii armas olnud olnud vaid tema ja Hunteriga aega veeta. Muidu on Hunter ja Amber sellised kleepekad, et Cooperile aja leidmine on raske, aga ma iga päev üritan vähemalt korra-kaks temaga mängida ja aega veeta. Ega ta niisama juttu lobiseda ei tahagi, alati ikka oma ettekujutatavaid mänge teha. Viimasel ajal on ta arvutiga rohkem asjalikuks hakanud, mida on nii lahe vaadata. Trükib üsna kiirelt juba ja otsib endale ise Googlest mänge mängimiseks. Peaaegu nagu suur miis! Aga ikka väike ka, mida ma üritan tihti meeles pidada.

Niimoodi nad vaikselt kasvavad ja arenevad. Kõik elavad mul üsna pidevalt seljas, näiteks hetkel trükin nii, et Amber laob oma mänguasju mulle õla peale. Aina rohkem mõtlen sellest, mis ma siis teen oma eluga, kui nad mind sedasi pidevalt oma vastas ei vaja, kuid sellest räägiks teine kord.