Tunnen, et sisemise rahu leidmine läheb aina ladusamalt. Meil on hetkel üsna pingeline periood, kuid leian siiski rohkem hetki, kui keskendun vaid käesolevale ja liialt kõike üle ei muretse. Muretsemata ei saa, kuid suudan end aeg ajalt välja lülitada, mis kindlasti aitab.
Miks pingeline periood? Pere suhtes on kõik hästi, kuid rahaliselt on hetkel natukene raske, mida ilmselt mitmed praegusel koroonaajal tunnevad. Nimelt P otsustas pärast pikka kaalumist aasta alguses tööst paar kuud pausi pidada ja õppima hakata, et natukene karjäärialast suunda muuta. Tollal tööd oli veel vabalt leida ja väikese pausi oleks me hästi majandades üle elanud. Siis tuli koroona, täiesti valel ajal meie jaoks. P'i kursus sai läbi just keset meie karantiini, kui ta ei oleks ühelegi intervjuule saanud minna. Perepeana saab ta õppides elatustoetust, seega otsustas edasi õppida, kuni koroona vähe koomale tõmbab. Kodus kinni olles tekkis tal ka fotograafiahuvi, mida ta siis edasi õppis. Fotograafiat ja digitaalset disaini. Vaatamata kõigele oli mul nii hea meel, et ta lõpuks midagi loovat leidis. Tal on käsi nii hea joonistamisele ja silma disainile, kahju lausa, et ta seda suunda varem püüelnud pole. Tulevikus oleks foto ja disaini oskus jube hea oma äriks, et mitte kellegi teise heaks elu lõpuni töötada. Igatahes, õppis ja vahelduva eduga hoidis tööpakkumistel silma peal. Muidugi siin on sama juhtunud, mis üle maailma, et paljud on töö kaotanud ning uut tööd pole. Seega iga viisakam töökoht saab kõvasti rohkem tugevaid kandidaate. Elades väikelinnas on tihti tutvus samuti oluline ning kahjuks neid meil eriti ei ole. Ta on paar tööotsa saanud, mis on küll väga nürid tööd ja minimaalne sissetulek, kuid eks praegustel aegadel on midagi parem kui mitte midagi.
Majandama peame aina kitsamalt ja sellistel aegadel on ju tüüpiline, et kui midagi katki läheb, siis läheb. Näiteks mu prillid. Mul on samad prillid oma 5 aastat olnud ja just nüüd läks üks sang katki. Õnneks päeval on mul enamasti läätsed, prillid vaid enne-pärast magamist, seega kodus saab kleeplindi-parandusega hakkama. Lisaks on meil auto ja kaubik ning ideaalis saaks ühe neist maha müüa. Kuid muidugi kaubik ei lähe nüüd lambist tööle, ise me mehaanikat ei tunne ning puudub raha, et keegi seda vaatama tellida. Ja lapsed aina kasvavad kõigest välja. Ja siis on nad kõik haiged ja meie ustav 7 aasta vanune Brauni kraadiklaas läheb katki. Ja elektriarve on müstiliselt 2x suurem, kui ette planeeritud, kuigi meil ei ole külmikut ei telerit ja aru me ei saa, kuhu see elekter siis läheb.
Aitab halast, vähemalt sai hingelt ära. Kui ei saa raskemaks minna, peab hakkama paremini minema. Seega vaatamata kõigele on mul hea meel, et ma olen õppinud pisiasjadest õnne tundma. Ma olen nii tänulik, et vaatamata väikestele külmetustele on meie lapsed terved. Ma olen nii tänulik, et kui kaks pisemat ärkavadki 500x öö jooksul, siis saan ma neid soojas voodis tagasi magama imetada, katus peakohal ja turvaline olla. Ma olen nii tänulik, et vaatamata praegusele kesisele menüüle, on meil siiski kõhud täis ja õnneks oskan ma kartulitest üsna mitmekülgseid roogi valmistada. Ma olen nii tänulik, et mul on käsitööoskus, mida ma üritan rakendada, et mõned asjad müügiks teha, et natukene perele lisaraha teenida. Ja me saame hakkama ja see mõõnaperiood läheb üle ja P leiab tasuvama töö jne.
Alustasin hiljuti Yale'i poolt pakutavat tasuta internetikursust The Science of Well-Being, mis ongi just sellest, et mis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb ja kuidas me ise õnnelikud olla saame. Kel inglisekeeleoskus, soovitan raudselt, väga lahedat infot õpib ja paneb mitmetest asjadest teisiti mõtlema küll.
Päikest!
No comments:
Post a Comment