Friday, 31 July 2009

Total Wipeout USA

Umbes tuhat telekanalit, aga siiski on harva midagi vaadata. Meie uusim leid on aga Total Wipeout. USA versioon meeldib meile rohkem kui UK oma. Põhimõtteliselt peavad osavõtjad läbima takistusribasid ja võitja saab 50000 dollarit. Takistuseks on vesi, muda ja palju pehmendustega kaetud ülesanded, milleks on kas hiigelsuured pallid või väga kergesti kokku kukkuvast sillast üle minek või mida iganes.


Nalja nabani :D

Täis! Kõht!

Küll mitte nii rahulolev, aga peaaegu. Terve torbik Pringlesit ja kahepeale üks pakk imehäid Skittleseid ära lahendatud ja tunne on nagu pallil. Kaal hommikul ei tahtnud küll mu sõber enam olla, aga küll saab tasa tehtud ja kaal saab sõbraks jälle nagu ta juba mõnda aega oli :) Ma ei mõista, kuidas kodus mitte midagi tehes küll kõht pidevalt tühjaks minna saab, kui eelnevatel päevadel on see hoopis vastupidine olnud, et ei ole viitsinud eriti süüa, sest alla korrusele on ju nii pikk tee ja siis peab veel trepist üles ka ronima. Ikka juhtub, ka parimates peredes :))

Saturday, 25 July 2009

Puhkusel

Ma olen neli päeva juba puhkust pidanud, kaheksa on veel ees.. Nagu lubatud, olen mitte midagi teinud. Aeg-ajalt natukene küpsetanud, kuid see on minu jaoks pigem puhkus ja meeldiv ajaveetmine. Eile sai õnneks suur hunnik kaneelikukleid tehtud, mis tänagi veel alles ja väga maitsvad on. Nagu eelnevas postituses öeldud, olen ka hoolega arvutiga mänginud. Lisaks raamatut lugenud, mis töö kõrvalt natukene unarusse jäänud on. Suudan lõpuks ka kauem üleval olla ja magan ka pikemalt (mehe rõõmuks ei ärka ma kell 8 üles :P). Muidugi paras kogus teleri vaatamist ja niisama ilus olemist. Väljas ei ole me paar päeva üldse käinud, sest ilm on väga kole ja vihmane ja õnneks ei ole meil midagi poest ka vaja olnud. Vähemalt olen väga edukalt suutnud oma näo meigivaba hoida :)

Üks õige puhkus just selline olema peabki :))

Geograafia massidesse!

Mõned päevad tagasi leidsin Facebookist ühe huvitava mängu, mida ma olen nüüd pea lakkamatult mänginud. Nimeks on sellel Geo Challenge ja selle põhimõte on geograafiat võimalikult hästi tunda. Mängus on neli vooru. Esimeses pead aja peale riiginime õige lipuga kokku viima. Teises pead nimetama õige riigi kontuuride järgi. Kolmandas pead maailmakaardil linna õigesse kohta panema. Neljandas tuleb vaatamisväärsused kaardil õigesse kohta panna.

Soov aina paremini ja kiiremini mängu lõpetada on sõltuvusttekitav. Isegi mu mees on mängust haaratud ja me üritame alati üksteise parimat tulemust üle teha. Eile hommikust saadik on minu skoor parim ja me kumbki ei ole jõudnud seda veel üle teha, kuid kes teab, kui kauaks.. Lisaks veel paar sõpra Facebookis oleme kaasanud (edu, Laura! :D).

Mängu kokkuvõte ütleb, et ma olen seda praeguseks 45 korda mänginud. Tegelikkuses peaks see arv suurem olema, sest olen paljud mängud poolikuks jätnud, kui esimeses voorus mingeid totakaid vigu tegema hakkan. Nagu tulemusest näha, läheb teine voor mul kõige halvemini, teistega just väga probleemi ei ole. Vigu hakkab vaikselt aga tulema ja seda just eriti kahes viimases, mis viimasel ajal annab mulle täiesti uusi linnu ja vaatamisväärsusi kaardile paigutada, millest mul ei ole aimugi, kuid eks aja jooksul õpin needki ära.

Geograafia ei ole igatahes minu jaoks veel iialgi nii huvitav ja haarav olnud :)

Saturday, 18 July 2009

Karjäärinaine

Mina kui siiski karjääriinimene (oma pika karjääritee alguses veel, aga siiski), tahan ikka edasi jõuda. Kolmapäeval sai see kauaoodatud intervjuu tehtud. Enne seda sai ikka raamatust tarkusi loetud ja mees andis nõuandeid ja Google on parem leiutis kui ratas (ausalt!). Sai end ilusti korda sätitud, et ma igati professionaalne välja näeksin jne. Intervjuu tegi meie operationsi juhataja, kes on selline asju suht kergelt võttev tüüp, kuid mul isiklikult ei ole temaga eriti kokkupuudet olnud, teretame ja see on ka kõik. Olid sellised tüüpilised küsimused, et miks ma seda tööd tahan, mida ma selles ja tolles situatsioonis teeksin jne. Ei jõudnud küll oma kõiki power catch sõnu ära öelda, aga enda meelest läks hästi. Jäi küll kripeldama ta lause, et enamasti lähevad sellele tööle need, kes on firmas kaua aega töötanud. Minul ju vaid 13 kuud alles täis sai! Lisaks oli samale kohale kandideerimas 6 muud inimest ja neist kahel oli üle 20 aasta kogemus (segased!). Muidugi palusin tagasi-sidet, isegi kui see ei ole positiivne uudis.

Eile keset mu päevaund tuli juhatajalt kõne. Mu sisetunne oli õige, ja seda kohta ma ei saanud. Küll kiitis ta aga mind oma hea 10 minutit, et ma suutsin teda tõsiselt üllatada jne. Ju arvas, et ma mingi järgjekordne lollike idaeurooplane olen, aga näitasin neile, milleks võimeline olen! Igatahes oli ta suuremale ülemusele ja minu enda juhatajale mu potentsiaalist teada andnud ja soovis edu, kui järjekordsed vabad kohad kusagil tulevad. Siiski tahaks ma sisimas müügijuhatajaks saada, kuid enne seda on vaja üks koolitaja kursus kätte saada, mida ma jaanuarist saadik ootan, aga väidetavalt ei ole midagi toimunud. Eks ma siis pean veel natukene ootama ja küll tuleb minu aeg särada ja vähe tähtsamat tööd teha!

Thursday, 9 July 2009

Üks tavaline päev minu elus.

Kell on 15 ja ma olen üleval olnud täpselt 12 tundi juba. Selle aja jooksul olen jõudnud dushi all käia, hommikust süüa, tööle minekuks valmis sättida. 15 minutit bussijaama jalutamist ja pool tundi bussis koos kõrvaklappide ja mu sellekuise Glamour ajakirjaga, mis mul siin oleku jooksul on lemmikuks kujunenud. Tööl olin seekord vaikses poes, mis on ligidal esimese klassi check-iniga, mis on üldiselt väga vaikne. Seda oli see ka seekord. Töötasin koos ühe naisterahvaga, kellega ei ole varem koos olnud ühes poes ja sain teada, et ta on meie firmaga juba 21 aastat töötanud (ma olen vaid ühe ja juba on kopp ees!). Sain teada, et meil on töökoht pakkumisel operationsis, printisin välja ankeedid selle jaoks, mu juhataja andis koopia viimasest reviewst, mis täna ära täidan ja homme üle annan ning reedel on intervjuud selle jaoks. Pöidlad pihku! Puhkepausil sõin salatit, banaani ja shokolaadi pidin ka ostma, sest energiat oli rohkem vaja. Kui lõpuks õhtune vahetus tuli, siis avastasin, et mu kassa on 20 dollarit üle. Ei tea, kust see nii sai, aga eks firmale tuleb kasumit ikka teha. Ahjaa, Andy Grayle müüsin täna ka dollareid. Peale ta lahkumist pidi küll kolleegilt üle küsima, et see oli õige tuttav nägu ja kahepeale ja Google-i abiga mõistatasime välja selle. Seejärel pool tundi bussiga koju ja 15 minutit kõndimist, jäin täna taas vihma kätte ilma vihmavarjuta ka. Nüüd pasta ja kiivid kõhus ja joon kohvi :D Vot kui produktiivne võib üks päev olla. Täna päeval magamist ei ole, hiljem vaja poodi minna ja too ankeet ära täita ja küüned ka lakkida. Homme magan :))

Tuesday, 7 July 2009

Kakskeelsus.

Ma pean iseenesest mõistetavaks, et kui keegi kuhugi teise riiki elama ja tööle läheb, siis nad oskavad selle riigi keelt või teevad selle õppimiseks kõik võimaliku. Enne UKsse tulekut õppisin mina koolis inglise keelt 10 aastat, lisaks muidugi filmid ja internet. Siia tulles oli see inglise keel aga suhteliselt teistsugune ja esialgu pool aastat Cardiffis elades sain keelepraktikat ikka kõvasti. Hetkel käib siin kõik igapäevane minu jaoks samuti inglise keeles, muidugi tööl ja ka töölt väljas ja kodus. Mees teab vaid mõnda üksikut sõna eesti keeles, kuid mitte piisavalt, et ta korralikku lauset kokku saaks, seega käib meil omavahel ka kõik inglise keeles. Samuti loen raamatuid siin kohalikus keeles ikka. Tänavatel ei ole inglise keel just kõige enim kõneldud.. Meiega samas piirkonnas on selle jaoks liialt aasialasi (igasugused hindu ja punjabi ja muud keeled), somaallasi (minu meelest on nende keelel raske kõla ja tundub nagu nad kiruks pidevalt) ja nii mõningadki ida-euroopa keeled (enamasti poola ja slovakkia). Tänu tööle lennujaamas olen ma seal aasta jooksul umbes 5 korda eesti keelt kuulnud. Koju helistan ma umbes korra ühe-kahe nädala jooksul ja tuleb tihti hetki, kui ei tule õiged sõnad meelde, mis inglise keeles oleks kohe teada. See on üks põhjus, miks ma siin ikka eesti keeles kirjutan, et meelest ei läheks. Lisaks loen pidevalt Eesti ajalehti ja muid portaale internetis. Peale Bloggeri on minu kontod muudes suhtlusportaalides küll valdavalt inglise keeles. Orkutis on keeled natukene segamini, sest seal enamus tuttavad eestlased, kuid piltide alkirju jms kirjutan ikka inglise keeles, et mu mees ka neist aru saaks. Facebook on minu jaoks väga inglise keelne, sest seal vastupidiselt Orkutile enamus kontakte siit riigist (kolleegid, sõbrad, kellega sai Cardiffis elatud jne). Twitteris ei ole ma veel eriti palju eestlasi kohanud, seega tuli see samuti inglise keelne, ning jälle põhjus, et siis saab mees ka mulle silma peale visata seal. Kui meil peaks kunagi kaugemas tulevikus ka järeltulijaid tulema, siis neil ilmselt esimeseks keeleks tuleb inglise keel, aga me mõlemad oleme seda meelt, et eesti keel tuleb pisikesele ka selgeks õpetada. Üleüldse oleme väga seda meelt, et lapsed suhetest, kus vanemad on erinevatest riikidest ja kultuuridest, peaksid kindlasti teadma võrdselt mõlemast poolest. Eks ta just kõige lihtsam ei ole, eriti kui kusagil kolmandas riigis elada, aga kindlasti mitte teostamatu.

Internetielu.

Twitter on täiesti sõltuvust tekitav. Seda eriti bussiga sõites, kui raamat on koju unustanud. Ma homme üritan tööle sõita sedasi, et loeks ikka raamatut, mitte ei klõpsiks oma telefoniga keset ööd säutsujas. Sellel oli vahva link, millega sain endale siia kõrvale ka väikese akna üles panna. Kõik sadakümme lehte peavad ju üksteisega ühenduses olema. Kui seal midagi kirjutada ei ole, siis uusi taustateemasid on ka huvitav otsida. Ahjaa, kui keegi teab head lehte, kust saaks Bloggerile kenasid taustu, siis oleks väga armas, kui te selle mu kommentaaridesse jätaks.. Guugeldasin küll ja küll, kuid paljud ei hakka miskipärast ei uues ega vanas versioonis tööle ja ei ole endal viitsimist ja oskusi, et midagi rabavat ise siin teha. Ning ei ole piisavalt raha, et selle eest kellegile teisele maksta :D

Saturday, 4 July 2009

Paberimajandus UKs

Kui eestlane tahab UKs töötada, peab ta endale muretsema tööloa ( Worker Registration Scheme ). Seda tuleb teha posti teel ja kui mina seda aasta tagasi tegin, pidin maksma 90 naela (umbes 1650 krooni). Kui peale seda oled siin aasta katkematult töötanud (ei ole vahepeal tööta olnud rohkem kui 30 päeva aasta jooksul), siis ei ole sul seda paberit enam vaja ja võid Border Agency'st taotleda endale UK elamisluba ( residence card ). Seda võib teha posti teel või ise kohale minna. Minul sai aasta täis ja otsustasin ise kohale minna ning eile oligi see tähtis päev. Aeg oli mul 14:30 ja kohal olime 14:00, kuna paluti varem kohal olla. Sain ühest kontrollist läbi ja siis saadeti mind kolmandale korrusele. Seal oli suur ruum ootajaid täis, kuni kaas-eurooplastest, kes tahtsid sama, mis mina, kui aasialastele, kes tahtsid oma pool-kahtlasi abielusid registreerida, et nende kaasa saaks loa riigis elada ja töötada (nagu indialastele-pakistanlastele kohane, on paljud abielud sobinguabielud, kus vanemad otsivad ise oma lastele kusagilt kaasa ja siin riigis tulevad kaasad tihti koduriikidest ja tänu oma uutele abieludele saadakse siia riiki parema elu peale). Ootsime kaua, lõpuks kella 16 paiku kutsuti mind väikese akna juurde. Vanem meesterahvas teisel pool uuris täpselt mu paberimajandust (täidetud ankeet, passipildid, tööleping, palga lehed jne), ütles siis, et läheb kontrollib ja palus taas oodata. Ootasime oma pool tundi, kui ta ilmselt tegi telefonikõnesid ja kontrollis, et ma mingi petis jms ei ole ja kutsus mind tagasi. Sain endale sinise väikese voldiku, mille pidin allkirjastama ja oma aadressi peale kirjutama ja oligi kõik. Nüüd kui ma siin riigis veel viis aastat olen, siis saan UK kodakondsust taotleda. Hetkel olen küll seda meelt, et ma seda ei vaja/taha..

Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...