Saturday, 25 April 2020

Iseennast leides

Kui naine saab emaks, siis tihti tuleb teemaks, kuidas nad ei taha oma endist ennast kaotada, kuidas nad ei tunne nagu vana "mina" või kuidas nad mingil hetkel selle vana "mina" taaskord leiavad. See on minu meelest sama jabur, kui raseduseelse figuuri võimalikult kiire taastamine, sest olgem ausad, pärast rasedust ja lapse saamist ei ole mitte midagi enam endine. Kuidas saab olla sinu "mina" täpselt see, mis ta ennem oli, kui sul on juures hing, kelle eest hoolt kanda. Enamasti peaks prioriteedid ikka täiesti muutuma ja see on täiesti normaalne. Muutus ei ole halb! Me ei pea olema täpselt sama mõtteviisiga 30selt kolme lapse emana, nagu me olime 20selt vallalisena. Mitte, et me 20selt halvad oleks olnud, pigem täiesti normaalsed 20sed. Kuid muutust ja arengut peaks pigem tähistama ja nautima, mitte arvama, et maailma lõpp on, et me pole vanad "minad".


Viimaste kuude jooksul olen ma hakanud palju rohkem tähelepanu pöörama enda "minale". Pere pisim aina kasvab ja reaalsus on see, et ühel päeval ma enam ei ela selles beebimullis ja ei ole lihtsalt ema. Aga kes ma siis olen? Mis on see, mida ma hindan? Mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks? Tunduvad nagu üsna lihtsad küsimused, aga kui neile tõsiselt keskenduda, siis nad nii lihtsad ei olegi. 

Tegin Myers-Briggsi isiksusetesti, mille tulemus minu jaoks oli INFJ. Uurisin just, et see test on täiesti eesti platvormidel ka olemas, ning selle saate teha SIIT. INFJ on selle lehe järgi "Südametunnistusega humanist". Lingitud artikkel on üsna lühike, aga inglisekeelseid kirjeldusi lugesin tõsiselt süvenedes rohkelt. Tore oli kogeda äratundmisrõõmu ja arusaamist. INFJ on nimelt üks haruldasemaid isiksusetüüpe, mis seletab, miks ma nii tihti tunnen, et ma ei ole teistega samal lainel. Seda on raske seletada, aga ma tihti tunnen, et ma ei sulandu seltskonda. Ma ei oska, ja tihti ei taha, n-ö väikejuttu teha. Mu huvid on tihti teistest väga teised. Mind tihti lihtsalt ei huvita, kuidas kellelgi suvalisel läheb, mis tähendab, et sõprussuhteid luua on mul üsna raske. Samas ma ei tunne, et mul olekski palju sõpru vaja. Ma naudin üksi olemist ja mul on mu pere, kellest täiesti piisab, mul ei ole rohkem selliseid lähedasi inimsuhteid vaja. Kui nad juhtuvad, on tore, aga ma ei VAJA, et mul rohkelt sõpru oleks. Ei, see ei tähenda, et ma eriline oleks, ma olen lihtsalt teistmoodi. Emotsionaalne introvert, kes tunneb palju ja mõtleb pisiasju üle. Nii vabastav oli aga mõista, et ma ei ole katki ja ma ei ole imelik, et ma rohkem teiste moodi ei ole. 

Isolatsiooni alguses registreerisin end tasuta lühikursusele nimega Budism ja Moodne Psühholoogia, Princetoni Ülikooli kaudu. Olen väga hakanud tähele panema, kuidas midagi nagu suunab edasi ja et ehk juhus ei olegi alati juhus. Nimelt üks koolikaaslane, kelle sotsiaalmeedia postitusi ma tavaliselt ei märkagi, jagas linki tasuta mainekate ülikoolide internetikursustele. Vaatasin nimekirja, mõtlesin, et kui lahe, aga selleks mul raudselt aega ei ole. Kuid meelest ei läinud ning registreerisingi end lõpuks ülalmainitud kursusel. Ma ei teagi, miks ma selle valisin. Psühholoogia mulle meeldib, aga budismist ma eriti palju ei teadnud. Kuid hakates kursust läbima oli tõeline lambipirni hetk, et budism on nii sarnane sellele, mida ma hindama olen hakanud, nagu lihtne elu, minimalism jne. See on lihtsalt nagu samm edasi samas teemas.

Ei, ma ei hakanud üleöö budistiks, aga selle kohta õpin ma edasi ja see tõesti võlub mind. Usust õppimine ei tähenda ka seda, et ma iga päev tundide viisi selle kohta loeks, vaid siis, kui ma selleks aega leian, mida mu mudilaste kõrvalt meeletult ei ole. Samas mulle meeldib, et mul on siis aega selle kõige üle mõelda. Leidsin ka eesti keeles päris hea sissejuhatuse budismi huvilistele - SIIT. Kõike ma järgima ei hakka, kuid mitmed selle mõtteviisid tahan ma enda puhul rakendada küll. Sellest kõigest rohkem, kui ma rohkem ise mõistan. Mediteerimist ja joogat tahan ka väga proovida, aga 24/7 lastega koos olles on need veel võimatud. Üks hommik proovisin ühte superlihtsat ja lühikest joogavideot. Nii kui lapsed nägid, et ma midagi teistmoodi tegin, ronisid nad mul sõna otseses mõttes seljas. Iseenesest liigutused mulle meeldisid, aga kahjuks jah hetkel ei ole seda omaette olemise aega. Kuid ma uurin selle kohta edasi ja küll kunangi tuleb ka aeg, kui ma oma päeva rahuliku joogaga alustada saan ja päeva rahustava meditatsiooniga lõpetada saan. 

Samas mõistsin, et minu jaoks on kudumine-heegeldamine nagu omaette meditatsioon. Kui ma tunnen end pingelisena, siis need tegevused maandavad mind väga hästi. Neid tehes ma tihti ei mõtle maast ja ilmast vaid keskendun käesolevale tegevusele ja puhkan hinge.


See teekond oma sisemaailma avastades ei ole alati lihtne. Tuleb võtta samm tagasi ja mõista, mis on meie head ja vead ja kuidas neid kõige paremini rakendada. Kuid see teekond end avastades on põnev ja väga positiivne.

Friday, 3 April 2020

Koroonapäevik Uus Meremaalt

Lammas all paremas nurgas.
Ajaloo huvides ei saa mitte kirja panemata jätta preagusest COVID-19 pandeemiast. Täitsa lõpp, mis meie elu jooksul ikka toimub, tõeline ajalugu. Ja üsna hirmus ajalugu.

Esimesi uudiseid sellest lugeda oli üsna absurdne. Tollal polnud meil siin maakera kukla all veel ühtegi tuvastatud haiget, kui Hiinas oli hullus ja Euroopas viirus aina rohkem levimas. Siis hakkasid vaikselt tulema, esmalt 5 juhtu, paar veel, mõni päev ei ühtegi. Pikalt olid nendeks vaid sisse reisinud inimesed. Tänaseks (3aprillil) on testitud ja kinnitatud haigeid 723 ja vaid üks surm. Paranenud on üle 90 inimese, mis on samuti super.

Me olime väga heas positsioonis selles mõttes, et saime teiste riikide peal näha, mis toimub ja meie riigil oli aega selleks valmistuda. Mistõttu kuulutatigi meil üsna varakult välja neljas tase ning kõik läks lukku. Esmalt suleti koolid-lasteaiad, mõni päev hiljem tuli pommuudis, et kuulutati välja tase 3 ja kahe päeva pärast tuleb tase 4 (see oli siis 25märtsil, mu nimepäeval, ning vähemalt 4 nädalaks). See tähendab, et kõik peavad olema oma kodus (va hädavajalike tööde tegijad) ja vaid hädavajalikud teenused on saadaval. Kodu ja selles olevaid inimesi kutsutakse siin mullideks ja teiste mullidega kokku saada ei tohi. Politseil on võim inimesi arestida, kui nood mingeid kokkusaamisi korraldavad. Üldiselt loetu põhjal on meil üks karmimaid garantiine. Kõik aga selleks, et viirus võimalikult ruttu kontrolli alla saada ning et me võimalikult ruttu tavaellu naaseda saaks. Ma olen sellega isiklikult väga nõus.

Toidupoed on muidugi avatud, kuid neiski on suured piirangud. Mina ise poes käinud ei ole, P on garantiiniajal selle töö enda peale võtnud. Esmalt lubatakse poodi vaid teatud arv inimesi, mis tähendab, et poodide uste taga on enamuse aja pikk pikk järjekord, sest inimestel peab 2 meetrit vahet olema. Meie ostame oma toidud enamasti Pack N Save poest, kuhu väga kiirelt lisati kaitse-ekraanid töötajate ja ostjate vahele ning igasugu lisaseinad. Väga super minu meelest. Hullu ostlemist tuli siin samuti ette, mistõttu on enamustel asjadel kahe asja limiit. Mis tähendab küll näiteks, et meie pere peab tihedamini poes käima. Kaks pätsi saia kestab meil maksimum 2 päeva. Samuti joome me sojapiima ja see tuleb vaid liitrites pakkides. Külmikut meil hetkel ei ole, kuna liha ja muid loomseid tooteid mitte tarbides oleks meil see üsna tühi. Sojapiima alati tarbime päevaga ära ja riiulil olles on see täiesti okei. Jahu on küll üks asi, mida pole nädal otsa kusagilt poest leidnud. Täitsa hulluks ajab, sest ideaalne aeg lastega küpsetamiseks ja emotsioonide ära söömiseks. Üks päev küll lasksin kaerahelbed läbi köögikombaini ja tegin ise jahu, et õunakrõbetikku teha. Leidlik peab olema ja väga hea tuli välja. Lisaks, kui P toidukraami koju toob, siis ma alati puhastan selle antibakteriaalse vahendiga üle. Igaks juhuks.

Mida me siis teha tohime? Mitte eriti palju! Kodust välja võib minna jalutama vaid kodu ligidal, kuhugi terviserajale või randa selleks sõita ei tohi. Enamus poed on kinni, osta saab vaid eluks vajalikke asju. Esmalt olid ka kõik riiete poed kinni, kuid nüüd mõned internetipoed tehakse lahti, sest talv tulekul ja eks selleks ole riideid vaja. Toidukohad on endiselt suletud, kiirtoitu kusagilt endale koju tellida ei saa. Mul oli kogemus üks päev apteegis käia, mis oli üsna ulmeline. Hunter sai endale väikese infektsiooni ning arstiga telefoni teel konsulteerides saatsid nad retsepti apteeki, kust ma kreemil järgi käisin. Apteeki sisse ma ei saanudki, neil oli laud ukse peal ees, töötajatel kindad käes ja maskid ees. Küsiti mult ukse peal, mida soovin ning toodi see kätte. Väga sürr oli.

Kuna me oleme muidu väga kodune pere nagunii, siis muidu see meid väga hulluks ei aja. Meil on piisavalt suur maja, et kõigil on ruumi. Meil on oma väike aiake, kus lapsed ringi joosta saavad ja kus me värsket õhku nautida saame. Sel ajal korteris istumine oleks küll surm. Õnneks ilmaga on meil ka vedanud ning mõnus 23-24kraadine sügisilm päeval. Cooperile on seletatud küll, miks me kodus oleme, aga tal on sellest üsna savi. Ega me kodus sellest liialt ei räägi ja teda seetõttu ärevaks tegema ei hakka. Koolist on tal õppimist kodus ka, kuid pigem on see, et tee palju jõuad. Iga päev kindlaid asju tegema ei pea. On paar vihikut kirjatöö ja matemaatika jaoks ja mõned raamatud lugemiseks. Väga lastesõbralik variant. Palju ma tal ei käse teha ja kahe teise puugiga on see raske ka, kuna nad on alati seljas ja ma ei saa kahjuks suurema poisiga lihtsalt istuda ja õppida. Muidu mulle see meeldiks, kui saaks temaga vaid rahulikult istuda.

Kolme lapsega kodus muidugi sel ajal igav ei hakka. Hoopis vastupidi, pärast oleks puhkust vaja! Teen interneti kaudu tasuta kursust ka lihtsalt huvi pärast, teemaks Budism ja psühholoogia. Väga põnev. Üldse olen sel perioodil hakanud rohkem uurima vähe hingelisemate teemade kohta, nagu näiteks Budism, mediteerimine jne. Minimalism ja lihtne elu on mulle paar aastat hingelähedased olnud ning tundub väga õige järgmine samm. Päris Budistiks ma üle öö ei hakka, kuid neil on palju väga häid õpetusi, mida oma elus rakendada. Mediteerimist ma samuti veel proovinud ei ole, kuna mul lihtsalt ei ole üksinda aega hetkel. Harva saan isegi vetsus üksinda käia! Kuid loen ja õpin ja küll kunangi proovin ära ka.

Tänaseks poolteist nädalat oldud, kaks ja pool vähemalt veel, kui just seda perioodi ei pikendata. Saame vabalt hakkama :)

Kuuene Cooper

Meie kõige suuremal pisikesel oli ka lõpuks sünnipäev ning nüüd on ta juba kuuene. Vaadates alumist pilti, küll on alles kasvanud! Selle karu tõi P talle päev pärast sündimist, kui ta meile haiglasse järgi tuli. Amber ja Hunter ei saanud midagi, esiklapse rõõmud.


Päris pidu pole Cooperil endiselt veel kordagi olnud. Pole peret ligidal ja ta pole veel ühes koolis piisavalt pikalt olnud, et sealt sõpru koju kutsuda. Koolis on ta nüüdseks jälle veebruari algusest saadik käinud. Meil on kodu ligidal kolm kooli, mis on jalutuskäigu kaugusel, sest ma ju endiselt ei sõida. Üks tavakool ja kaks kirikukooli. Tavakool meile ei sümpatiseerunud. Katoliiklik kool on üks linna parimaid algkoole, kuid neil polnud vabu kohti mitteusklikele. Viimane valik oli Seitsmenda Päeva Adventistide kool. Tegemist pisikese ja koduse kohaga, umbes 40 õpilast (1-8klass), kuhu tundsime, et Cooper oma natukene õrnema hingega sobiks hästi. Maksab natukene, aga see on seda väärt. Tal tekkisid väga ruttu oma sõbrad, kuigi enamus õpilasi mängivad tihti koos. Õppimine läheb samuti hästi, ta õpetaja on korduvalt maininud, kui hästi ta loeb. Oleme selle valikuga väga rahul.


Kuuene Cooper on endiselt toiduga ekstreemselt valiv. Seega kooki sünnipäevaks ei saanud, kuna ta ei söö ühtegi kooki. Selle eest, minu rõõmuks, meeldivad talle minu kaneeliküpsetised ning õige pool-eestlasena tellis ta endale hoopis kringli pidupäevaks. Tähtsale päevale kohaselt tegin selle kuuekujulise.


Milline kuuene Cooper on? Esmalt mainiks ära, et me iga päev imestame, et kuidas ta meil nii hästi välja kukkunud on. Eriti kui ta väiksema õe ja vennaga tegeleb. Ta on nii rahulik ja leplik nendega, aitab hea meelega jne. Tõeline super suurem venna. Muidu ongi üsna asjalik meil, kuigi ega ma palju tal teha ei käse kodus ja naudib lapsepõlve.


Huvidest meeldivad talle eelkõige videomängud ja superkangelased. Kui väiksena oli ta suur autode fänn, siis nüüdseks on tal neist sügavalt ükskõik. Tal on imeline kujutlusvõime, mida ka ta õpetajad korduvalt maininud on. Tihti teeb ta ise jutukesi, mis tähendab, et ta läheb kuhugi natukene omaette ja siis mängib terve näitemängu maha, enamasti küll teemades mingi võitlus. Näiteks üks päev koolitööd tehes (kuna koroona tõttu on meil koolid kinni hetkel, millest teen eraldi postituse) pidi ta mõtlema loomi, kes djunglis elavad. Tavaliste loomade asemel tegi ta oma versioonid, gorillast sai gorilla ja elevandi segu, ahv oli ka mingi teise loomaga segatud jne. Täitsa põnev, mis tal kõik sealt peakese seest välja tuleb.


Suur videote fänn on ta meil ka ning jälgib üsna mitut YouTuberit, kes enamasti mängude teemalisi videosid teevad. Hoian alati kõrva peal, et tegemist ikka lastesõbraliku videoga oleks. Issiga aeg ajalt üritavad oma videosid ka teha, aga issi on natukene aeglane nende kokku panekul. Muidu, kui ta videosid ei vaata ja jutukesi ei tee, siis üksinda ta väga palju mängida ei taha ja sunnib meid päevas korduvalt mängima. Eks paar korda teeme mängu ära, paari pisema kõrvalt, kes on parajad koaalad, on väga raske seda aega leida, aga natukene ikka leiame.

Sünnipäevakingiks sai ta Ryani roboti, millest pilti ei olegi. Seda tahtis ta poest juba kuude viisi. Muidugi nüüd, kui me lõpuks talle selle olime valmis ostma, ei olnud seda kusagilt Uus Meremaalt saada. Leidsime USA Amazonist, kust see topelt maksis, aga oli seda väärt. Lisaks sai ta naljade raamatu ja heegeldasin talle Kick the Buddy mängust Buddy, millega ta samuti super rahul oli.

Igati super poiss see meie esiklaps, kes on öelnud, et ta ei taha iial meie juurest välja kolida. Eks paarikümne aasta pärast vaatame, kas see lubadus tal pidama jäänud on :)


Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et ne...