Koroonapäevik Uus Meremaalt

Lammas all paremas nurgas.

Ajaloo huvides ei saa mitte kirja panemata jätta preagusest COVID-19 pandeemiast. Täitsa lõpp, mis meie elu jooksul ikka toimub, tõeline ajalugu. Ja üsna hirmus ajalugu.

Esimesi uudiseid sellest lugeda oli üsna absurdne. Tollal polnud meil siin maakera kukla all veel ühtegi tuvastatud haiget, kui Hiinas oli hullus ja Euroopas viirus aina rohkem levimas. Siis hakkasid vaikselt tulema, esmalt 5 juhtu, paar veel, mõni päev ei ühtegi. Pikalt olid nendeks vaid sisse reisinud inimesed. Tänaseks (3aprillil) on testitud ja kinnitatud haigeid 723 ja vaid üks surm. Paranenud on üle 90 inimese, mis on samuti super.

Me olime väga heas positsioonis selles mõttes, et saime teiste riikide peal näha, mis toimub ja meie riigil oli aega selleks valmistuda. Mistõttu kuulutatigi meil üsna varakult välja neljas tase ning kõik läks lukku. Esmalt suleti koolid-lasteaiad, mõni päev hiljem tuli pommuudis, et kuulutati välja tase 3 ja kahe päeva pärast tuleb tase 4 (see oli siis 25märtsil, mu nimepäeval, ning vähemalt 4 nädalaks). See tähendab, et kõik peavad olema oma kodus (va hädavajalike tööde tegijad) ja vaid hädavajalikud teenused on saadaval. Kodu ja selles olevaid inimesi kutsutakse siin mullideks ja teiste mullidega kokku saada ei tohi. Politseil on võim inimesi arestida, kui nood mingeid kokkusaamisi korraldavad. Üldiselt loetu põhjal on meil üks karmimaid garantiine. Kõik aga selleks, et viirus võimalikult ruttu kontrolli alla saada ning et me võimalikult ruttu tavaellu naaseda saaks. Ma olen sellega isiklikult väga nõus.

Toidupoed on muidugi avatud, kuid neiski on suured piirangud. Mina ise poes käinud ei ole, P on garantiiniajal selle töö enda peale võtnud. Esmalt lubatakse poodi vaid teatud arv inimesi, mis tähendab, et poodide uste taga on enamuse aja pikk pikk järjekord, sest inimestel peab 2 meetrit vahet olema. Meie ostame oma toidud enamasti Pack N Save poest, kuhu väga kiirelt lisati kaitse-ekraanid töötajate ja ostjate vahele ning igasugu lisaseinad. Väga super minu meelest. Hullu ostlemist tuli siin samuti ette, mistõttu on enamustel asjadel kahe asja limiit. Mis tähendab küll näiteks, et meie pere peab tihedamini poes käima. Kaks pätsi saia kestab meil maksimum 2 päeva. Samuti joome me sojapiima ja see tuleb vaid liitrites pakkides. Külmikut meil hetkel ei ole, kuna liha ja muid loomseid tooteid mitte tarbides oleks meil see üsna tühi. Sojapiima alati tarbime päevaga ära ja riiulil olles on see täiesti okei. Jahu on küll üks asi, mida pole nädal otsa kusagilt poest leidnud. Täitsa hulluks ajab, sest ideaalne aeg lastega küpsetamiseks ja emotsioonide ära söömiseks. Üks päev küll lasksin kaerahelbed läbi köögikombaini ja tegin ise jahu, et õunakrõbetikku teha. Leidlik peab olema ja väga hea tuli välja. Lisaks, kui P toidukraami koju toob, siis ma alati puhastan selle antibakteriaalse vahendiga üle. Igaks juhuks.

Mida me siis teha tohime? Mitte eriti palju! Kodust välja võib minna jalutama vaid kodu ligidal, kuhugi terviserajale või randa selleks sõita ei tohi. Enamus poed on kinni, osta saab vaid eluks vajalikke asju. Esmalt olid ka kõik riiete poed kinni, kuid nüüd mõned internetipoed tehakse lahti, sest talv tulekul ja eks selleks ole riideid vaja. Toidukohad on endiselt suletud, kiirtoitu kusagilt endale koju tellida ei saa. Mul oli kogemus üks päev apteegis käia, mis oli üsna ulmeline. Hunter sai endale väikese infektsiooni ning arstiga telefoni teel konsulteerides saatsid nad retsepti apteeki, kust ma kreemil järgi käisin. Apteeki sisse ma ei saanudki, neil oli laud ukse peal ees, töötajatel kindad käes ja maskid ees. Küsiti mult ukse peal, mida soovin ning toodi see kätte. Väga sürr oli.

Kuna me oleme muidu väga kodune pere nagunii, siis muidu see meid väga hulluks ei aja. Meil on piisavalt suur maja, et kõigil on ruumi. Meil on oma väike aiake, kus lapsed ringi joosta saavad ja kus me värsket õhku nautida saame. Sel ajal korteris istumine oleks küll surm. Õnneks ilmaga on meil ka vedanud ning mõnus 23-24kraadine sügisilm päeval. Cooperile on seletatud küll, miks me kodus oleme, aga tal on sellest üsna savi. Ega me kodus sellest liialt ei räägi ja teda seetõttu ärevaks tegema ei hakka. Koolist on tal õppimist kodus ka, kuid pigem on see, et tee palju jõuad. Iga päev kindlaid asju tegema ei pea. On paar vihikut kirjatöö ja matemaatika jaoks ja mõned raamatud lugemiseks. Väga lastesõbralik variant. Palju ma tal ei käse teha ja kahe teise puugiga on see raske ka, kuna nad on alati seljas ja ma ei saa kahjuks suurema poisiga lihtsalt istuda ja õppida. Muidu mulle see meeldiks, kui saaks temaga vaid rahulikult istuda.

Kolme lapsega kodus muidugi sel ajal igav ei hakka. Hoopis vastupidi, pärast oleks puhkust vaja! Teen interneti kaudu tasuta kursust ka lihtsalt huvi pärast, teemaks Budism ja psühholoogia. Väga põnev. Üldse olen sel perioodil hakanud rohkem uurima vähe hingelisemate teemade kohta, nagu näiteks Budism, mediteerimine jne. Minimalism ja lihtne elu on mulle paar aastat hingelähedased olnud ning tundub väga õige järgmine samm. Päris Budistiks ma üle öö ei hakka, kuid neil on palju väga häid õpetusi, mida oma elus rakendada. Mediteerimist ma samuti veel proovinud ei ole, kuna mul lihtsalt ei ole üksinda aega hetkel. Harva saan isegi vetsus üksinda käia! Kuid loen ja õpin ja küll kunangi proovin ära ka.

Tänaseks poolteist nädalat oldud, kaks ja pool vähemalt veel, kui just seda perioodi ei pikendata. Saame vabalt hakkama :)