Saturday, 25 April 2020

Iseennast leides

Kui naine saab emaks, siis tihti tuleb teemaks, kuidas nad ei taha oma endist ennast kaotada, kuidas nad ei tunne nagu vana "mina" või kuidas nad mingil hetkel selle vana "mina" taaskord leiavad. See on minu meelest sama jabur, kui raseduseelse figuuri võimalikult kiire taastamine, sest olgem ausad, pärast rasedust ja lapse saamist ei ole mitte midagi enam endine. Kuidas saab olla sinu "mina" täpselt see, mis ta ennem oli, kui sul on juures hing, kelle eest hoolt kanda. Enamasti peaks prioriteedid ikka täiesti muutuma ja see on täiesti normaalne. Muutus ei ole halb! Me ei pea olema täpselt sama mõtteviisiga 30selt kolme lapse emana, nagu me olime 20selt vallalisena. Mitte, et me 20selt halvad oleks olnud, pigem täiesti normaalsed 20sed. Kuid muutust ja arengut peaks pigem tähistama ja nautima, mitte arvama, et maailma lõpp on, et me pole vanad "minad".


Viimaste kuude jooksul olen ma hakanud palju rohkem tähelepanu pöörama enda "minale". Pere pisim aina kasvab ja reaalsus on see, et ühel päeval ma enam ei ela selles beebimullis ja ei ole lihtsalt ema. Aga kes ma siis olen? Mis on see, mida ma hindan? Mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks? Tunduvad nagu üsna lihtsad küsimused, aga kui neile tõsiselt keskenduda, siis nad nii lihtsad ei olegi. 

Tegin Myers-Briggsi isiksusetesti, mille tulemus minu jaoks oli INFJ. Uurisin just, et see test on täiesti eesti platvormidel ka olemas, ning selle saate teha SIIT. INFJ on selle lehe järgi "Südametunnistusega humanist". Lingitud artikkel on üsna lühike, aga inglisekeelseid kirjeldusi lugesin tõsiselt süvenedes rohkelt. Tore oli kogeda äratundmisrõõmu ja arusaamist. INFJ on nimelt üks haruldasemaid isiksusetüüpe, mis seletab, miks ma nii tihti tunnen, et ma ei ole teistega samal lainel. Seda on raske seletada, aga ma tihti tunnen, et ma ei sulandu seltskonda. Ma ei oska, ja tihti ei taha, n-ö väikejuttu teha. Mu huvid on tihti teistest väga teised. Mind tihti lihtsalt ei huvita, kuidas kellelgi suvalisel läheb, mis tähendab, et sõprussuhteid luua on mul üsna raske. Samas ma ei tunne, et mul olekski palju sõpru vaja. Ma naudin üksi olemist ja mul on mu pere, kellest täiesti piisab, mul ei ole rohkem selliseid lähedasi inimsuhteid vaja. Kui nad juhtuvad, on tore, aga ma ei VAJA, et mul rohkelt sõpru oleks. Ei, see ei tähenda, et ma eriline oleks, ma olen lihtsalt teistmoodi. Emotsionaalne introvert, kes tunneb palju ja mõtleb pisiasju üle. Nii vabastav oli aga mõista, et ma ei ole katki ja ma ei ole imelik, et ma rohkem teiste moodi ei ole. 

Isolatsiooni alguses registreerisin end tasuta lühikursusele nimega Budism ja Moodne Psühholoogia, Princetoni Ülikooli kaudu. Olen väga hakanud tähele panema, kuidas midagi nagu suunab edasi ja et ehk juhus ei olegi alati juhus. Nimelt üks koolikaaslane, kelle sotsiaalmeedia postitusi ma tavaliselt ei märkagi, jagas linki tasuta mainekate ülikoolide internetikursustele. Vaatasin nimekirja, mõtlesin, et kui lahe, aga selleks mul raudselt aega ei ole. Kuid meelest ei läinud ning registreerisingi end lõpuks ülalmainitud kursusel. Ma ei teagi, miks ma selle valisin. Psühholoogia mulle meeldib, aga budismist ma eriti palju ei teadnud. Kuid hakates kursust läbima oli tõeline lambipirni hetk, et budism on nii sarnane sellele, mida ma hindama olen hakanud, nagu lihtne elu, minimalism jne. See on lihtsalt nagu samm edasi samas teemas.

Ei, ma ei hakanud üleöö budistiks, aga selle kohta õpin ma edasi ja see tõesti võlub mind. Usust õppimine ei tähenda ka seda, et ma iga päev tundide viisi selle kohta loeks, vaid siis, kui ma selleks aega leian, mida mu mudilaste kõrvalt meeletult ei ole. Samas mulle meeldib, et mul on siis aega selle kõige üle mõelda. Leidsin ka eesti keeles päris hea sissejuhatuse budismi huvilistele - SIIT. Kõike ma järgima ei hakka, kuid mitmed selle mõtteviisid tahan ma enda puhul rakendada küll. Sellest kõigest rohkem, kui ma rohkem ise mõistan. Mediteerimist ja joogat tahan ka väga proovida, aga 24/7 lastega koos olles on need veel võimatud. Üks hommik proovisin ühte superlihtsat ja lühikest joogavideot. Nii kui lapsed nägid, et ma midagi teistmoodi tegin, ronisid nad mul sõna otseses mõttes seljas. Iseenesest liigutused mulle meeldisid, aga kahjuks jah hetkel ei ole seda omaette olemise aega. Kuid ma uurin selle kohta edasi ja küll kunangi tuleb ka aeg, kui ma oma päeva rahuliku joogaga alustada saan ja päeva rahustava meditatsiooniga lõpetada saan. 

Samas mõistsin, et minu jaoks on kudumine-heegeldamine nagu omaette meditatsioon. Kui ma tunnen end pingelisena, siis need tegevused maandavad mind väga hästi. Neid tehes ma tihti ei mõtle maast ja ilmast vaid keskendun käesolevale tegevusele ja puhkan hinge.


See teekond oma sisemaailma avastades ei ole alati lihtne. Tuleb võtta samm tagasi ja mõista, mis on meie head ja vead ja kuidas neid kõige paremini rakendada. Kuid see teekond end avastades on põnev ja väga positiivne.

2 comments:

  1. Ohhh... Nii tore sinust kuulda... Ja nii imeilusad pildid!

    30 lähenedes/möödudes vist päris palju mõtisklevad elu ja "mina" olemuse üle... Igaühe järeldused on muidugi erinevad :)

    Ma 36-selt siiamaani päris täpselt ei tea, kelleks ma saada tahan :):) aga ma olen vist juba igiammu võtnud omaks mõtteviisi "elu on kulgemine". St, mul on alati olnud samad põhieesmärgid, mille poole püüdlen, aga need on kõik sellised üldisemad: olla terve ja õnnelik, toimiv suhe ja armastav pere, mõnus kodu ja rahaline kindlustatus. Ülejäänu... See tulebki elu käigus, juhuslikult. Mis kaardid parasjagu lauale käiakse :)

    Ma mingil määral olen kindlasti endiselt mõjutatud teiste arvamusest, aga suuremas plaanis ajan ikkagi oma rida. Ääretult vabastav on saada aru, et EI PEA jälgima enamikku neist normidest, mis ühiskonnas levinud... Ma võin elada täpselt nii, nagu mulle sobib - kuni mu enda südametunnistus on rahul ja keegi teine minu tegemiste pärast ei kannata. Muidugi on nii ühiskonnas kui näiteks tööl piisavalt igasuguseid reegleid, mida on mõistlik järgida ja mida ma ka järgin, aga sama palju või isegi rohkem on neid, mis me ise oleme enestele ette kirjutanud... Või teised arvavad, et me peaks tegema. Ja mille võib kõik pikalt saata, kui need ei sobi.

    Mõnus on elada nii, nagu endale meeldib. Mõnus on olla minimalist :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, aitäh!

      30 on nagu kriis enne keskeakriisi, aga hea kriis :D Eks tulemused ole jah teised. Mõni paneb samamoodi edasi nagu teismelisena, teised rahunevad maha. Ning selles ei ole midagi halba, ongi lahe et me kõik nii erinevad oleme.

      Ametialaselt ma ei tea üldse, kelleks ma saada tahan. Eks seda uurime,ui tegelikult vaja tööle naasda, seni saan vaid iseenda üle mõtiskleda.

      Minimalism on väga vabastav minu meelest.

      Delete

Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et ne...