Thursday, 22 December 2016

Beebipreili 4D ultraheli


Mõtlesin pikalt ja laialt, kas selle beebiga 4D-ultrahelisse minna. Lõpuks otsustasime, et ei lähe, sest üsna kallis lõbu ja P meelest ei näe lapsed selles kunagi armsad välja.

Facebookis jäi aga silma ühe 4D ultraheli firma võistlus, mille raames nad iga nädal ühele naisele tasuta ultraheli loosivad. Mõtlesin, et proovin, kuigi taolistes asjades ma iial ei võida. Nagu üleval oleval pildil näha, siis seekord võitsin küll!

Ultraheli ise pidi pühapäeval olema, kuigi see on mul kahe öö-vahetuse vaheline päev. Enne ka pärast ultrahelis käiku sain 4tundi und kokku ja järgmine öö surin, aga korra ikka võib.

Polnud kõige õnnestunum ultraheli ja mul on hea meel, et me selle eest ei maksnud. Beebi hoidis esmalt mõlemat kätt risti näo ees ning hiljem jäi nabanöör kõvasti ette. Paar pilti saime kätte, kust nägu ka näha - ilusad pontsakad põsed ja musisuu missugune. Väga väga tahtsin sugu ka kontrollida, aga muidugi olid tal jalad ka ristis. Ei tea, kas annab juba teada, millise iseloomuga ta on.

Vahva ikka oli saada kinnitust, et mul on päris beebi-väljanäemisega beebi kõhus :)

Monday, 5 December 2016

Kui haiged, siis ikka kogu perega


Kõik sai alguse sellest, kui Cooper kerge külmetuse sai. Palavik üle 38.5C ei tõusnud, aga oli tatine, köhis ja mõned korrad oksendas. Selle viimase kohta öeldi viimati Kiirabis käies, et selles vanuses lapsed tihti ei suuda oma röga ise välja köhida (jah, just nii toredalt!) ning seega ajab see neid hoopis oksele. Õnneks on laps ära õppinud selle, et oksendama peab kaussi. Kui tal just keset und paha ei hakka...

Paar päeva pärast Cooperit tuli mul üsna tugev külmetus peale. Nohune, meeletu köha ja üldse kehv enesetunne. Võtsin mõned parstsetamoolid,  kuna muud ju võtta ei saa rase olles ja lootsin, et asi läheb paremaks. Esimese nädala ei läinud isegi tööle, sest nii kehv oli olla. Nüüd kaks nädalat hiljem ei ole olemine sugugi parem ja ma ise kahtlustan sinusiiti. Üritan homme perearstile saada, ehk annavad mingeid antibiootikume, mida võtta saan ja mis inimese moodi tundma paneks.

No ja meie kolmas pereliige, isa P, ei saanud ka kehvem olla. Eelmisel laupäeval toidupoodi minnes lõid talle nii meeletud valud kõhtu, et ma pidin talle poe parklasse Kiirabi kutsuma. Andsid ühte valuvaigistit, ei midagi. Natukene morfiini, mis minutiks valu leevendas, aga see tuli tagasi. Siis otsustati, et viivad ta haiglasse. Pidime auto parklasse jätma, sest ma sõita ei oska ning saime koos Cooperiga esmakordaselt Kiirabi autos sõita, poisil oli vähemalt lusti kui palju.

Haiglas sai veel igasugu valuvaigisteid ning mingil hetkel hakkas parem olema. Võeti igasugu proove, tehti röntgen ja kahtlustati, et tal oli neerukivi. Pärast mitut tundi seal olemist otsustati, et saadavad meid kell 2 öösel koju ära ja tuleb tagasi CT-skännile. Taksoga autole järgi, koju ja uni oli kõigil hea. Cooper oli haiglas kolm tunnikest juba põõnanud ja eks tal sai kopp ette ka lõpuks. CT-skännis ei nähtud midagi, seega arvatakse, et väljutas neerukivi. Ehk minge koju ja vaadake, kuidas edasi.

Nüüd mõned päevad oli tal hea olla, aga täna tabas teda ka lõpuks külmetus, mis tundub rohkem kõhuviiruse moodi olevat. Mina suren aga oma vaevustega tööl, seega ei saa ta eest hoolt ka kanda. Hommikuks peab truksis olema, kuna alles alustas uuel tööl, seega ei ole aega haige olla. Mainiks ära, et ta ei ole üldse üks neist meestest, kes väikese nohuga voodis ägisevad, alati vapralt salgab haigused ja valud maha ja elab edasi.

Oeh, kui, siis ikka korraga. Oleme mõlemad üsna masendavad hetkel, sest muidu ju üsna terved ja truksis inimesed. Vähemalt Cooper tundub nüüd terve olevat. Praeguseks.

Monday, 21 November 2016

Peaaegu 25. nädalat rase


Teist korda rase olles on ilmselt tavaline rasedust esimesega võrrelda. Mõistan, kui lahe esimene kord oli, mistõttu ilmselt virisengi see kord rohkem. Ärge saage valesti aru, rase olla on endiselt imeline, aga väikese lapse kõrvalt on see raske.

Sel korral on seljavalu palju hullem, kui esimesel korral. Vasaku tuhara all on pidev närvivalu, mille tõttu ma kõndides vaid lonkan. Plaanis sel nädalal ämmaemandale helistada, ehk saan füsiosse ja mingit abi, sest mõte, et ma pean veel neli kuud selle valuga elama ajab nutma küll.

Nutmisest rääkides, siis emotsioonid on ka meeletud tänu hormoonidele. Sain vahepeal aasta vanemaks kolmapäeval ja see oli küll hirmus. Kaasa ei aidanud see, et P oli tõeline mees ja päeva eriliseks ei teinud, mistõttu ma õhtul nuttu lahistasin. Vähemalt nüüd teab, et kui ma isegi ütlen, et midagi ei taha, siis ei tähenda see alati seda, et ta mind üllatama ei peaks. Ärge muretsege, kingi, mida tahtsin, sain paar nädalat tagasi kätte, aga väike lootus ikka oli kasvõi lilli ja poest torti saada.

Eks igapäeva tegevused on ka energiarohkemad, mis olemise raskemaks teevad. Cooper laseb harva ühe koha peal istuda, lisaks on alati palju koristada ta järel. Siis söögitegemine jms ja pesumasina katki oleku ajal saan terve pere pesu ka käsitsi pesta, kuni uue masina saame (ehk varsti!). Mõni päev võtaks võhmale ka rase olemata. Ja siis kui saangi maha istuda, tuleb kallis Cooper ja üritab kõhu peal istuda või surub tulitavatele rindadele, mis paar nädalat tagasi juba lekkima hakkasid.

Lisaks teine rasedus pole enam nii uus ja põnev. Tean, mis ja kuna toimub ja rohkem ootan, et beebi juba käes oleks. Jumal tänatud, et me oleme olnud nii õnnistatud, et olen mõlemal korral kiirelt rasedaks jäänud ja rasedused on mõlemad ilma mingite komplikatsioonideta, seega tänamatu ma ei ole. Samas ei häbene tunnistamast, et paisumise aega ma väga ei naudi. Saaks kasvõi selja- ja puusavalust lahti või leevendust, oleks palju meeldivam olla.

Kõigele lisaks öö-töö ja koolitöö, milles ma tahan kõvasti ette jõuda, sest kolme viimase essee tähtaeg on pärast beebi sünni tähtpäeva ja hirmsasti tahaks nad ennem tehtud saada. Õnneks olen juba üsna kõvasti ette ära õppinud ja see plaan on üsna reaalne.

Sunday, 13 November 2016

Mõned tehtud asjad beebipreilile

Nii mõnedki kootud-heegeldatud esemed on pisibeebile valmis. Mõned piisavalt väikesed, mida saab kohe sündides kanda, mõned 0-3 kuu suurused. Ideid ja mustreid, mida veel kõik enne ta sündi valmis saada tahaks on niiii palju. Muidugi mitu kampsunit, mis oleks pidanud küll poisile kui ka tüdrukule sobima, said ammu valmis. Nii, kui saime teada, et beebi on tüdruk, pidin kohe kleite ka tegema. Valge beebitekk on ka valmis, millest postituse lõpus vaid poolik foto, sest päris valmis olles pole jõudnud pilti teha. Lisaks plaanis veel mitmed kampsunid, kleidid, püksid ning mütse on ka vaja. Las näitan pilte parem ja lähen koon vahelduseks endale ka uued kindad :) Ja loodan Cooperile ka ühe kampsuni varsti ruttu valmis teha... Kudumist, kui palju :)








Saturday, 12 November 2016

Arengurohke kuu Cooperil

Kui mingi aeg oli hirm, et Cooper kuidagi edasi ei arene ja arvasin, et mõningate asjade suhtes ei lähe meil elu sugugi lihtsamaks, siis viimase kuuga on ta järsku edasisamme teinud küll ja veel. Mu väikesteks mureallikateks on alati olnud ta söömine, magamine, lutt ja mähkmed. Lootsin, et ta kõigest enne teismeliseks saades ikka välja kasvab, aga tundub, et ta teeb seda isegi varem. (Vabandust ette, kui mingid trükivead sisse tulevad, meil on arvuti monitor katki ja trükin telefonil.)

Esmalt, söömine. Kartsin, et ta jääbki elu lõpuni piima jooma, aga poisil on isu tekkinud. Sellega on ta endiselt pirtsakas, aga pigem küsib toitu, kui piima, kui kõht tühi. viimase paari nädala vaieldamatu lemmik on pesto pasta, mida ta paar korda lausa hommikusöögiks nõudnud on. Et veelgi kummalisem olla, siis meeldib talle seda külmalt süüa. Väga vastu ei vaidle, vähemalt on see päris toit, mitte piim või šokolaad. 

Ilma kaaneta topsist joomine on ka lõpuks täiesti selge. Üks päev ise küsis oma topsilt kaant ära ja saab vabalt hakkama. Päeva jooksul on elamises joomiseks küll kaanega tops, sest see vedeleb tihti diivanil või põrandal, kusagil, kust ta seda kiirelt haarata saab ning seega õnnetusi vähem.


Magamine ja lutt olid teised asjad, milles meil edasisammu ei tundunud olevat. Lutti sai Cooper küll enamasti magamise ajal, aga nõudis vahepeal ka päeva jooksul ning magama selleta ei jäänud. Meil jäi lõpuks vaid üks alles, mille kohta otsustasime, et kui see kaob või katki läheb, siis ongi kõik. Nii kartsin seda päeva, kujutades ette, kuidas ta siis röökides magama läheb. Tuli aga üks õhtu, kui ta magama minnes lutti ei küsinud. Ühest õhtust sai kolm ja nüüd pole meil elamises enam umbes kolm nädalat lutti olemaski. Nii lihtsalt see läkski!

Magamaminek ise oli ka midagi, mis võttis aega. Mingi aeg pidime teda lausa jõuga kinni hoidma, et ta voodis püsiks, olles ise ilmselgelt väga väsinud. Endiselt meeldib mulle temaga koos voodis olla, kui ta uinub. Kuid nüüd ta tihti ise mingil hetkel küsib piima ja tahab voodisse, kus ta üsna kiirelt uinub. Uinumisega on ka sedasi, et kui talle mingil hetkel öelda, et mine nüüd magama, lõpeta mängimine, siis ta ilusti jätab lollitamise, paneb pea padjale, silmad kinni ja mõne aja pärast norskab. Magab viimasel ajal terve öö meiega ja meile see hetkel meeldib ja sobib. Ta voodi on küll teise tuppa ära viidud, aga me ei ole proovinud teda sinna veel. Enamasti kartes, et kass teda öö otsa kiusab, kuna ta tavaliselt magamistoa ukse taga on. Aga karta laseb, et tuleb ka see aeg, kui ta ise sinna tahab. Õnneks siis on ehk uus beebi juba kaisutamiseks.


Viimane kõige suurem mure oli sellega, et kuidas ta küll ühel päeval potile saada. Aeg ajalt ikka proovisin, aga poiss röökis ja potile ei istunud. Ei tundunud, et ta väga veel hädadest aru ka sai, kuid aina rohkem hakkas teda must mähe häirima küll. Nagu alati, pakkusin talle enne pessu minekut potile minna ja ühel heal päeval ta isegi nõustus ja ilusti sinna pissis. Mul oli üsna suur šokk, sest seda ma lootnud ei olnud. Otsustasin siis töölt puhkusel olles, et lasen tal kodus palja pepuga olla ning panen poti elutuppa ja vaatame, kuidas läheb. Jälle üle ootuste hästi! Cooper teeb kõik hädad ilusti ise potile minnes, mitte ei pea ma teda sinna regulaarselt panema ja "treenima". Isegi kui ma teises toas asjatanud olen, tema elutoas mängides, olen ma elutuppa tulles saanud potti puhadtada. 

Potil on ta küll tänaseks vaid neli päeva käinud, aga selle aja jooksul on tal püksata olles vaid kaks pisikest õnnetust olnud esimesel päeval. Asi on aga hoopis teine, kui tal püksid jalas... Aluspükse jalga panemast ta absoluutselt keeldub. Kui mähe jalas, siis teeb vabalt häda sinna, mitte ei küsi potile. Kui ma talle lihtsalt pikad püksid palja pepu peale panen, siis pissib need täis. Seega kuidagi peame talle selgeks tegema potile mineku, kui püksid jalas, kui ta sellega paljalt olles imehästi hakkama saab. Iga asi omal ajal :)


Lisaks kõigele on ta kõne ka edasi arenenud ning paneb aina rohkem sõnu ritta. Küll inglise keeles, aga vähemalt mingiski keeles, millest me aru saame.

Kui nüüd ta kuidagi hambaid pesema ka saaks, oleks hirmus tore. See on veel üks asi, mida ta keeldub tegemast ja mille jaoks vaja meil jõudu kasutada, et tal hambad päris välja ei kukuks. Olen proovinud laulukesi, erinevaid hambaharju, jms. Mõnikord mõned hambapesuteemalised videod aitavad, aga harva. Küll proovime edasi ja ehk ühel päeval käib see klõps ka ja asi läheb ladusamalt.

Thursday, 20 October 2016

20 nädalat - Poiss või tüdruk?


Eile sai täis 20. rasedusnädal ning oli ka aeg järgmiseks ultraheliks. Esialgu P ei pidavat saanud tulla, sest praegusel tööl vaba päeva võttes raha ei saa, aga õnneks hommikul saatis ta juhataja ta kurjustades koju, et ta meiega kaasa tuleks ja lubas puhkusetasu poole päeva eest anda.

Uskumatu, et pool sellest teekonnast on juba läbi! Kõht aina paisub ja aina rohkem tunnen end rasedana. Olemine on kõik väga hea, vaid alaselg kipub aeg-ajalt valutama.

Ultrahelis mõõdeti tita igati pidi üle ja kõik tundus nende mõõtude järgi täiesti normaalne, mida oli imehea kuulda. Pilt oli ultrahelil endal palju selgem, kui meil Cooperi ajal oli ja nii lahe oli väikeseid luid nii teravalt näha.

Muidugi tahtsime teada ka, kas Cooper saab endale õe või venna. P on algusest saadik öelnud, et ta tahab poissi, enamasti seetõttu, et nende pärast pole hiljem nii palju muret. Tütre puhul peaks ta relva muretsema, et poisse minema ajada. Ma ise olin pikalt kahe vahel. Mõtlesin, et lahe oleks, kui Cooperil väike vennake on ning ma olen poisiga juba nii harjunud. Sisetunne ütles ka alati poiss, sest see rasedus on Cooperi omaga võrreldes nii sarnane olnud. Samas oleks väike tüdruk armas, sest mulle jäid igal pool kudumislehtedel vaid kleitide ja muude tüdrukulike riiete mustrid silma.

Tuli välja, et meie väike beebi on TÜDRUK!!! Mina alustasin juba kleidi kudumist ja P hakkab relvaluba taotlema (nali) :)


Sunday, 9 October 2016

Raseduseriided



Paun aina kosub, mistõttu kõikide teksade nööpe hoidsid koos patsikummid ja enamus pluuse tegid alakõhu paljaks, seega oli aeg endale mõned rasedatele mõeldud riided soetada. Palju nende peale kulutada ei tahtnud, aga paari eset oli vaja, mis kõigega kokku läheks. Tellimuse tegin H&Mist, kuna nad andsid nädala õpilastele 20% alet. Tellisin paar t-särki, paar kolmveerandvarrukatega pluusi, teksad ja leggingsid.

Kõige heam meel on teksade üle, mis on vist ühed kõige mugavamad teksad, mis mul eales olnud on! Lisaks on nad head stretšikad ja tõmbavad mu kintsud natukene koomale, mistõttu ma enda meelest vähemalt natukene saledam välja paistan. Või noh, kui sale üks neli ja pool kuud rase olla saab.


Üks kook


P'l oli vahepeal sünnipäev, milleks ma talle koogi valmis tegin. Peas oli küll perfektne Pinteresti-stiilis kook, aga tuli välja selline. Võikreemi tegemine ei ole mul just kõige tugevaim külg, nagu pole ka selle ilusti koogile saamine. Üldine effekt tuli aga minu meelest päris hea välja ja mis kõige tähtsam - maitses hästi. Sünnipäevalaps sõi paari päevaga 3/4 koogist ära, seega läks asja ette :)


Sunday, 18 September 2016

15+5 nädalat


Paisun jõudsalt.

Energiat on endiselt absoluutselt null ning ma suudaks vabalt päevad ja ööd magada, kui vaid lastaks. Lisaks on enamustel päevadel kerge survetunne peas nagu hakkaks pea kohe valutama, mis küll väga valus pole, aga hirmus tüütu. Tusane olen ka rohkem, kui peaks, aga väsimuse korral on see minu puhul tavaline.

Tunnen väikese beebi liigutamist aina tihendamini ning olen isegi ta südamelöögid paar korda üles leidnud.

Üldiselt aga suur beebimull mind veel haaranud ei ole. Pole plaanis midagi enne soo teada saamist osta ja kui ta poiss on, siis mõned asjad on mul Cooperist alles. Ja teistega ootan viimasele minutile, et saaks korraga vähe rohkem asju kokku osta.

Kõnearengust


Ma pole sellest saladust teinud, et Cooper suur jutumees ei ole, aga tuleb tunnistada, et vaikselt hakkab tulema. Endiselt küll vaid inglise keeles, aga siiski omaette olles üritan ma talle asjad eesti keeles selgeks teha.

Üks uusim oskus on tal minast ja minu omast aru saamine. Kui midagi tahab, siis ütleb selgelt 'mine!' (eesti k. 'minu!'). Kui näidata talle pilti endast siis ütleb 'me' (eesti k. mina). Vahepeal suvaliselt loeb pereliikmeid ka üles: mummy (emme), daddy (issi), Cooper, cat (kass) :)

Teine asi, mida oleme talle pikalt üritanud selgeks teha on värvid. Pingsalt oleme juba kuid igatsuste asjade kohta küsinud, et mis värvi see on. Vahepeal kogemata vastas õigesti, aga enamasti mitte. P hakkas juba muretsema, et ehk laps on värvipime. Nüüd mõned päevad on Cooper olnud aga YouTube'i videote sõltuvuses ning lemmikud tavaliste mänguautode rallide kõrval on autovideod, kus värve õpetatakse. Täna hommikul märkasin, et ta täitsa õigesti isegi ütles värve ennem, kui videos neid öeldi. Pärast olid mingi hetk kõik jälle 'blue'd (sinised), aga loodame ikka, et ta lihtsalt ajab neid veel sassi, mitte päris värvipime pole. (Märkus: oles hommikuks 24h üleval olnud ning neist viimased 10h öösel tööl olnud ma tõesti lasksin tal terve tunni hariduslikke videosid vaadata, mitte polnud energiat temaga väga ise tegeleda).

Täheldaks aga seda, et tal on ülihead kombed, mida ka lasteaed mitu korda maininud on. Please (palun, midagi küsides), thank you (aitäh), you're welcome (palun, midagi andes) on ilusti selged ja alati õigel ajal kasutuses. Kui ta aevastab ja me talle bless you (terviseks) ütleme, siis ütleb ilusti thank you vastu. Kui ma aga eesti keeles aitäh ütlen, siis ütleb you're welcome vastu. Loodame, et kombeid ta ei kaota.

Eks harjutame kõvasti edasi ja ehk ühel päeval saab temaga asjalikku juttu ka ajada :)

Sunday, 11 September 2016

Kassipoeg Lola, meie uusim pereliige


Pikalt pole meile kunagi meeldinud asju ette planeerida, oleme pigem spontaansed. Seega, käisime üks päev loomapoes kalu vaatamas ja järgmisel päeval võtsime endale kassi. Minu esimene koduloom n-ö täiskasvanuna. Olen suutnud lapse elusa ja terve hoida kaks ja pool aastat, ehk saan kassiga ka hakkama.

Esialgu oli meie kiisu Gumtree lehel üleval kui poiss, seega nimeks sai Dave (hääldus: deiv). Paar päeva hiljem mõtlesime, kas on ikka poiss. Võtsin siis ette pildid Google'st võrdluseks ja tuli välja, et meie Dave on tüdruk! Seega on meie kassi nimi nüüd Lola :)

Kiisupreili ise on imearmas ja nii mänguhuviline. Käib ilusti oma liivakastis hädal, mida mina kahjuks rase olles koristada ei saa. Alati poeb sülle nurruma ja jookseb vastu, kui me koju naaseme, ning öösel kaissu.

Cooperi esimene reaktsioon kassile oli küll pelglik. Ütles muudki 'yuck' ja 'no, no' ning jooksis teise tuppa peitu. Õnneks päeva lõpus olid suured sõbrad. Cooper natukene kõva käega on vahepeal, aga küll õpib. Enamustel kordadel annab kassile ilusti musi ja korjab sülle.

Lola on igatahes imearmas ja kuigi ta on meil vaid nädala olnud, on ta tähtis pereliige.




Sunday, 28 August 2016

Meie väike pere kasvab!


Cooper saab endale märtsikuus väikese venna või õe!

Tähtajaks viimase ultraheli järgi 7. märts, mis on kaks päeva varem, kui Cooperi tähtaeg oli, seega ehk nad sünnipäeva ei jaga. Täna olen täpselt 12 nädalat ja 5 päeva rase.

Tahtsime alati teist last veel ning mõtlesime, et kolmest aastat väga pikemat vanusevahet ei tahaks. Proovima hakkamisest täpselt kaks nädalat hiljem sain positiivse rasedustesti, mis tähendab, et me ilmselt esimesel nädalal saime oma eesmärgi saavutatud. Oleme väga õnnelikud, et jälle nii ruttu rasestusin. Cooperiga läks meil kuu ja ma kartsin, et teisega läheb raudselt pikemalt, kannatamatu nagu ma olen.

Rasedus päris nii ludinal ei ole läinud nagu esimest last oodates läks. Väsimus niidab jalust maha, eriti öösiti tööd tehes. Vabadel päevadel on tavaline magamaminekuaeg mul 9. Eks ühe energilise kahese järgi vaatamine väsitab ka rohkem ära. Uus kogemus on olnud ka iiveldus, mis mind mõned nädalad kimbutas. Päris öökima ei ajanud, aga päev otsa keeras kõht küll. Sellele vaatamata on isu ülimalt hea. Lisaks on mind pea 6-7. nädalat kerge pruunikas veritsus kimbutanud, mis alguses küll ehmatas ära. Olen nüüdseks käinud kahes ultrahelis ja sealt pole midagi seletuseks näha, seega lihtsalt üks neist seletamatutest asjadest. Viimane beebivaatlus oli kolmapäeval, kus tehti mõned uuringud kromosoomihäirete jaoks ning esialgu tundub, et kõik on hästi ja võin nüüd julgelt tervele maalimale kuulutada, et ma rase olen :)

Tuesday, 26 July 2016

2a ja 4k vanune Cooper

Aeg on viimasest Cooperi teemalisest postitusest möödunud ja paneks kirja, et ta meil ikka natukene areneb ka. Päris lapsgeenius ta ei ole, aga täitsa tubli kahene.


Söömine

Cooperi toitumine on meil küll alati probleemiks olnud. Kui mingi aeg ta isegi hakkas päris toitu sööma, siis viimased kaks kuud olen ahastuses olnud, et laps jälle midagi ei söö. Küll paari viimase päeva jooksul on olukord paranenud. Ta on kõige üle lihtsalt ülimalt pirtsakas. Ainsad, mida ta praegu hea meelega sööb on röstsai, kananaginad (või mis iganes nende nimi eesti keeles on), kurk, indiatoidud riisiga (korma tundub lemmik olevat), mõned muud toidud aeg-ajalt. Hea meelega ajaks vaid krõpsu ja pontsikuid näost sisse, kui vaid saaks, aga neid ta nii tihti ei saa, kui tahaks. Puuviljadest sööb vaid banaani, kuid sedagi üks nädal sööb mitu päevas, teine nädal ei kõlba keelegagi katsuda.

Joob enamasti vett. Üle päeva saab mahla, aga ise tundub ta vett eelistavat. Kuigi tal just maailma parim dieet ei ole, siis vähemalt ükski limonaad ega koola tema huuli veel puutunud ei ole.

Kana-kormat ja riisi nosimas.
Magamine

Magab ta tunduvamalt paremini, kui näiteks aasta tagasi. See, et ta öö otsa magab, on aina tihedam nähtus. Lõuna-uinakuid teeb ta umbes pooltel päevadel. Enamasti siis, kui on mul öö-vahetuste vaheline aeg ja mina päeval magan. Päevauned on tihti üsna hilja, 15 ajal ja võivad vabalt 3-4h pikad olla. Neil päevadel läheb ta ka üsna hilja ööunne, tihti 22 ajal, mis sobib, sest P peab mind kella 21ks nagunii tööle sõidutama. Päevadel, kui ta lõunaund ei tee, on ta tihti 18:30 voodis norskamas.


Magama jäämine on tal küll omaette ooper viimasel ajal. Magama jääb vaid eelnevalt piima juues ning peab kas minu või P peal pikutama. Kui piim otsa saab, siis keerab end ringi meie peale risti (nagu alumisel pildil) ja kui hästi läheb, siis paari minutiga norskab. Teinekord üritab veel mängida ning P peab paar korda tõsiselt Cooperile ütlema, et ta magama läheks (minu sõna ei kuulata, issi oma küll). Magama jääb ta meie voodil ja enamustel öödel tõstan ma ta mingi aeg oma voodisse, mis on veel meie oma kõrval. Aeg-ajalt jääb ka meie keskele magama. Mõningatel öödel ta ka ärkab oma voodis ning kolib siis meie juurde edasi magama. Ärkab ta olenevalt päevast 6-7 ajal. Täna oli küll suur erand, magas üldse halvasti öösel ning siis kell 4 otsustas, et ta enam magada ei tahagi. Õnneks tänased ööd on harvad.

Sedasi magame me koos, kui ma oma öötöö vahepeal üritan natukene und saada.
Lutt

Nagu ülemistel piltidel näha, siis poiss magab veel lutiga. Seda saab ta ainult magades, ärkvel olles on tal lutt keelatud. Õnneks ta selle üle väga torsis ei ole ja ilusti sülitab alati luti välja, kui üles ärkab. Me ei näe selles mingit probleemi, et tal see veel öisel ajal on. Mitte ühtegi kaisulooma ta endale võtnud ei ole (peale meie), seega väike lohutus öiseks ajaks. Minu meelest pea-asi, et tal see päeval suust väljas on.

Mähkmed

Siinkohal vist paljud eestlased küll ahastavad, et mu laps veel mähetes on, kuna Eestis tundub olevat väga popp laste varajane potitreenimine. Seal mähete hindu nähes ma tegelt ei imesta...

AGA meie järgme juhtnööre, mis meile siin riigis antakse, mis enamus soovitavad järgida oma last ja potitreeningut teha siis, kui nad ise selleks valmidust näitavad. Mis tähendab, et mingil ajal hakkavad nad täitsa ise potti küsima või mähkmeid vihkama. Poste puhul peetakse tavaliseks, et nad umbes kolmeseni mähetes on ja kõigil on täitsa poogen, kelle laps on veel mähetes ja kellel ei ole. Eestlased, võtke õppust.

Meil on kodus kõik vajalik potitreeninguks olemas ning aeg-ajalt, kui Cooper sabarakuna minuga koos vetsus on, istub ilusti ka enda potile. Seda teeb ta küll vaid mähetes või pükstes. Aeg-ajalt üritan ma teda ikka sinna mähkmeta ka üritada panna, aga sellest keeldub ta absoluutselt. Ja ma ei hakka oma last poti peale sundima, et ta hakkaksi arvama, et pott on hirmus. Mähkmevaba aega me ka väga lubada ei saa, sest meie korter on vastikult tervenisit vaibaga kaetud. Ei tundu, et Cooper väga tunnetab, kui ta häda teeb, seega vaip oleks meil ilmselt mähkmevaba aja lõpuks kõik pissist läbi vettinud. Küll kuti oma tempos mähkmest vabaks saame.

Väike kunstnik.


 Kõne

Kõne on kindlasti üks, mis on viimase paari kuuga kõige rohkem arenenud. Kahjuks küll inglise keel. Omaette olles räägin Cooperiga küll usinalt eesti keelt, aga kuna P on mõnda aega kodune olnud, siis inglise keelt on meie kodus hetkel rohkem. Kuid harjutan edasi ning loodan, et kui inglise keel tal rohkem selge, siis õpib eesti keele ka kõrvale. Eesti keelest saab ta aru küll sama hästi kui inglise keelest, seega ma veel lootust ei kaota, et ta meil päris rääkima hakates kakskeelne on.

Üksikuid sõnu ütleb ta juba palju-palju ning väga meeleldi kordab uusi sõnu meie järgi. Kahte sõna paneb ta veel harva kokku. Enamasti on selleks 'mummy catch' või 'daddy catch' (emme püüa, issi püüa), kui ta meile palli viskab. 'Wake up' karjub ka meeleldi, kui me magamist mängime. 'Thank you' oskab ka ilusti öelda, kuid aeg-ajalt vahetub see minu rõõmuks eestikeelse 'aitäh'iga. 

Numbreid meie noormees aga armastab. Loeb kõik 10ni, kuigi seitset (seven) on natukene raske öelda. Tunneb kõik ilusti isegi kirjapildis ära, mis küll hetkel tähendab, et ta igasuguste suvaliste asjade pealt numbreid muudkui loeb. 

Laulma on ta ka viimasel ajal natukene hakanud, kuigi selle sõnu ta veel ei ütle, aga viisi oma pudikeeles peab küll. Lemmik on Twinkle Twinkle, mille juurde ta alati usinalt liigutusi ka teeb.

Cheese! paar nädalat tagasi muuseumis käies.

Lasteaed

Lasteaias käib meil nagu hoopis teine laps. Kui esimesed kolm kuud jätsmine ta sinna iga kord nuttes, siis nüüd ilusti jalutab ise lasteaeda sisse, lehvitab ja hõikab 'bye!' ning suundub mängima. Juba kodus lasteaeda minekuks valmis sättimine on alati lihtne ja läheb meeleldi meie suureks rõõmuks.

Mida Cooperile teha meeldib?

Üks suur-suur lemmik viimasel ajal on küpsetamine. Talle nii meeldib kõik ained kaussi panna ja kokku segada (minu abiga muidugi). Kui midagi pärmitaignast teen, siis meeleldi sõtkub enda väikest tükikest. Päris iga kord ta küll küpsetisi ei söö, aga valmistama on kõva. Väga tihti võtab ise kapist jahu (see on meil ühes alumises kapis) ja vispli välja ja nõuab, et me nüüd midagi teeks.

Tegime üks päev juustu-küüslaugu saiu ning kaneelikukleid.
Mängimine ja autod on ta teine suur kirg. Ta suudaks oma autosid tundide viisi ritta panna. Cars on meil hetkel kõige rohkem vaadatud multikas ka. 


Tegelikult ta päris PlayStationiga veel ei mängi, aga kui issi korraks mängimast ära kaob, siis on alati usinalt tema kohal. Tehnikahuvilisena tahvelarvutil mängib meeleldi omi mänge, enamasti numbritega või autopuslesid.


Cooper on ka hirmus kõva peituse mängija. Tavaliselt suvalisel hetkel paneb käed silmade ette ja hakkab numbreid lugema, siis peame meie peitu minema. Lõpus hõikab 'ready, come!' ja siis läheb otsimine pihta. Ise ta veel peita ei oska, tavaliselt seisab lihtsalt keset tuba ja üritab vaikselt olla, aga eks harjutamine teeb meistriks.


Muud

Kaalu on tal hetkel 16kg, pikkust ei tea, sest ta ei püsi piisavalt paigal, et teda uksepiida vastas ära mõõta.

Hambaid on tal 19 ning viimane 20s on ka otsa välja ajanud. Kõige tagumised on alles viimase paari kuu jooksul välja tulnud, seega loodan, et ehk ta toidust keeldumine on hammaste tuleku süü.

Üldiselt on ta väga-väga armas ja kaisulembeline poiss. Tihti tuleb ja kaisutab ja annab küll ühe küll teise põse peale mopsuga musi.

Tüüpilise kahesena on ta emotsioonid laest lakke ning kisa on igasuguste pisiasjade üle kõva tulema. Aga eks see käib asja juurde.

Tuesday, 28 June 2016

Aprillis-juunis tehtud kudumid

Blogivaikuse ajal ei ole ma varrastel absoluutselt puhata lasknud. Tunnetan ise, et olen kudumises natukene osavamaks läinud ning suur osa selles on inglisekeelsete juhendite lugemise ära õppimine.

Eelmise kudumispostituse lõpus lisasin pildi poolikust sallist, mis nüüd on täitsa valmis. Paremal pool on väike täke, kus silmus mitu rida maha ununes, aga kaela pantult pole see üldse näha. Mõnus soe sall, mida on hea tööl õlgadele visata, kui seal väga külmaks läheb.



Lisaks olen ära õppinud õmblusteta ühes tükis kampsuni kudumise. Kui varem tundus see hirmraskena, siis pole absoluutselt. Kõige esimene harjutus oli lihtne kampsun Cooperile, mis kootud ringis alt üles.

Kehaosa ja varrukad valmis enne kokkukudumist.

Asjaosalisel uhkelt seljas.
Lisaks paksudele kampsunitele tahtsin endale väga suvisemat pluusi ka. See oli üsna lihtne, kuid aegavõttev projekt tööl igavledes. Aega võttis, kuna üsna peen lõng, aga valmis sai ja ma olen sellega rahul. 


Kui eelmine kolmnurkne õlasall mulle meeldis, siis hirmsasti tahtsin teha ka ühte pitskoes õlasalli. Mul oli ilus roheline lõng olemas ning Ravelry'st leidsin ka sellele sobiva mustri. 

Poolik töö.
Pestult pressimas. Kahjuks ära kuivades hakkasid ääred ikka natukene rulluma, aga üldpilt on endiselt hea.
Väike beebikampsun, mille puhul proovisin ülevalt-alla ühes tükis kudumist, mis on ka üllatavalt lihtne. Mõnus muster ja kiirelt sai valmis, mis on miski, mis mulle meeldib. Suured projektid vahepeal viskavad poole peal üle. Ehk ühel päeval endale või siis kellelegi kingituseks.


Häbipost poolikutest projektidest.

Tahtsin üle pika aja kahe lõngaga üritada mustrit kududa. Natukene rohkem, kui pildil on ühe soki jaoks valmis, aga väga rahul ma ei ole ja pole kindel, kas lõpetan ja teise soki teen. 


See alt-üles kootud kampsun on tegelikult valmis kootud, ootab vaid nööpe ja siis pressimist, aga ma ei ole sellele veel sobivaid nööpe leidnud.


Ülisuur kampsun minule, mis oli mu esimene ülevalt-alla ühes tükis kudum. Mustrit sai natukene valesti loetud ja see on hiiglaslik, mistõttu on ka terve igaviku võtnud. Varrukad on endiselt puudu, ootan tahtmist neid edasi teha. Vähemalt talveks peaks üks suur ja mugav kampsun valmis olema.

Brexit

Elu on vahepeal vaikselt edasi kulgenud töö ja rahuliku koduse elu saatel. Nagu ilmselt ka Eesti meedias juttu olnud on, siis meil eelmine nädal toimus Brexit ehk referendum Euroopa Liitu jäämise või lahkumise poolt. Enamus neist, kes valimas käisid, otsustasid, et UK peaks EList väljas olema. Mis tulevik toob, väga ei tea, eks näis.

Mina, kui Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, valida ei saanud. Kui oleks, oleks ma muidugi jäämise poolt hääletanud. Paanikat ma tulemuse üle küll ei tunne, sest ühtegi sisserännanut nad asjata välja viskama ei hakka, kui siin juba pikalt oldud. Tulevaste muullaste sisse saamine ehk on natukene raskem, aga kes seda ka teab, päris Põhja-Koreaks UK vast ei muutu.

Kõige rohkem on kogu referendumi juures muret tekitanud inimeste reaktsioon. Reede hommikul, kui kõik valimistulemused teada said, oli mu Facebook täis palju ahastust ning mitmed täitsa Britidki olid mures, kas nad peavad ära kolima, et oma lastele parem tulevik tagada. Absoluutselt mitte ükski mu sõpradest-tuttavatest sel sotsiaalmeedialehel ei jõisanud, et juhuu, oleme EList väljas. Samas tean, et nii mõnedki hääletasid välja, kahjuks tihti küll kõiki poolt- ja vastuargumente mitte lugedes.

Siinses meedias on üsna palju kavastatud, kuidas marurahvuslased on siinsete eurooplaste ja ka teiste muullaste vastu ülimalt rassistlikud olnud. Küll ollakse vastikud toredate poola ettekandjate vastu, öeldes, et miks sa nii rõõmus oled, kui varsti minema pead. Lisaks on juhtunud piisavalt seda, et ka Indiast (ja paljudest muudest maadest väljaspool ELi!) pärit inimesed saavad samuti sõimu tänaval, et nad varsti minema peavad. Näitab, kui asjatundmatud paljud siinsed elanikud kahjuks on.

Valimistejärgselt on alla astunud meie peaminister David Cameron, küll mitte koheselt, ning mitmed muud üsna tähtsad poliitikud. Hoiame nüüd hinge kinni, et kes selle tähtsa rolli järgmisena endale saab. Lisaks tahab Šotimaa taaskord referendumi pidada, et muust UKst iseseisvaks riigiks saada ja taas ELi liikmesriigiks saada. Eks näis, on ajalooliselt põnev aeg selle riigi jaoks.

Väga detailidesse ma ei hakka minema, sest ausalt ma neid väga ei tea ja suurt uuringut ma kogu teemasse teinud ei ole, sest see ei olnud minu otsus. Ma ei arva küll, et UK järsku keskaega langeb ning ebakindlus mõjutab alati valuutakursse jms nagunii.

Meie oma pikaajalist tulevikku siin riigis nagunii ei näe. Loodame väga-väga lähiaastatel piisavalt raha kokku säästa, et mõnda aega Eestis elada, et Cooper end natukene rohkem eestlasena tunneks, ning siis Uus Meremaale ära kolida ja P perele ligidamal olla.


Friday, 27 May 2016

Maailma parim reis Eestis!

Hirmus on mõelda, et Eestis käigust on juba kaks nädalat möödas! Esimene kord, kui Cooper ja Phil Eestit nägid, seega oli ka mulle väga teistsugune Eestis käik koos oma väikese perega. Siiamaani kindlasti kõige parem Eesti reis või puhkus üldse, sest me kõik nii nautisime seda. Oleks kohe raha võtta, millega seal mõne aja ära elaks, koliks hea meelega Eestisse mõneks ajaks tagasi. See on midagi, mida ma ei ole iial öelnud ega mõelnud...

Cooperi esimesed lennukisõidud on ka tehtud. Valmistusime kõige hullemaks, aga läks üsna normaalselt. Või kui normaalselt üks kaheaastasega lennukisõit olla võib. Kõige hullem oli see hetk, kui ta pidi lendu tõusmise ja maandumise ajal oma toolis turvavöös istuma. 

Lendasime Lufthansaga Manchesteri lennujaamast läbi Frankfurti. Lapsega reisimiseks üsna hea lennufirma, sinna sõites anti Cooperile värviraamat ja pliiatsid, tagasi sõites sai ta pusle ning lisasnäkke.


Lend Frankfurti oli 1h 40min, mis oli talutav, kuid Frankfurtist Tallinnasse läks 2h 15min ja viimase poole tunni jooksul hakkas poisil silmnähtavalt igav ning ta üritas muudkui jalutamas käia.

Frankfurtis lennukeid vaatamas lendude vahel.

Tallinnas ootas meid ilusti rendiauto, millest ma üldse pilti teha ei jõudnudki. P on elu aeg paremal pool rooliga sõitnud, seega sai põnev olema. Ta küll arvas, et liiklus on teisel pool, aga alles autosse istudes tuli ka pähe, et käigukang on teisel pool. Kuna esimese öö veetsime Tallinnas, siis vähemalt palju ta sõitma ei pidanud, kuid pidi natukene kesklinnas sõitma. Seega, kui keegi nägi Lennujaama lähistel kummaliselt ja aeglaselt sõitvat autot Liivalaia poole teel, siis need olime meie :P

Tallinnas üürisime endale ööks korteri Liivalaias ja see oli nii super. Hind oli soodne, meil oli palju ruumi ja asukoht oli täitsa paras.

Poisid puhkamas pärast reisimist.

Cooper kiitis Eesti heaks.

Öine vaade korterist.
Plaan oli esmalt olnud üsna vara ärgata ja siis Tallinnaga tutvuda, aga kui mu äratuskell kell 8 helises ja kõrval selline vaatepilt oli, siis ei olnud südant neid äratada. Põõnasid 10ni, ma läksin 9:30 pessu.


Ilmaga meil Eestis käigu ajal vedas väga. Käisime tiiru Vanas Tallinnas ning natukene mere ääres. Mingi aeg andis Cooperi Eestist ostetud mähe üles, kui ta mu süles oli ning siis oli suur jooks auto juurde tagasi, kus kõik vahetusriided olid. Hea jooks 15kilose kutiga mere äärest Solarisse parklasse :D


Selleks ajaks mõtlesime, et aeg on ka Võru poole sõitma hakata. Autosõit ise läks ludinal, P'l oli vasakul pool sõitmine selgem. Tegime vahepeatuse Tartus Lõunakeskuses, et tädi elukaaslasele sünnipäevakink osta, mida pidime Tallinnas vaatamas, aga mis meelest läks.

Autosõidulised.

Neid on UKsse nii vaja! Cooper alati hea meelega läks kärru, mitte ei jooksnud mööda poodi ringi nagu segane.

Esimesel õhtul Võrus olimegi lihtsalt pere seltsis, nautisime ilma, vaadet Tamulale ja veini.

Järgmisel päeval käisime Munamäe tornis ära. Küll hoiatasin P't, et raske matk ja ta pidi lõpuks künka otsa jõudes peaaegu naerukrampide kätte ära surema. Aga vaade tornist oli endiselt imeline.

Perepilt.

Tüüpiline pilt Cooperiga. Tallinnas meeldisid meile need pluusid nii väga, et ostsime ühe mulle ja ühe Phillipile, hiljem alles lugesin, et need on olümpiariided :D
Õhtu Võrus oli taas pere seltsis, grillisime, jõime veini ja nautisime ilma.

Seejärel käisime Valgas. P tahtis väga Lätis ära käia, seega mõtlesin, et Valga on selleks parim, saab lihtsalt piiripunkti kõrval pilti teha. Jõudsime sinna aga Piirilaadale, kus oli meeletult inimesi. Käisime tiiru laadal ära, Cooper sai kaubamajas autos sõita ja tulime Võru poole tagasi.


Õhtupoolikul käisime ära kohustuslikul jalutuskäigul Tamula rannast Roosisaare sillani.


Cooper tõelise looduslapsena nautis väljas olemist väga. Jooksis rõõmsalt igal pool ringi ning liiv oli tema jaoks ka lahe.


Nii lahe, et ta pidi ära proovima, mis see ka maitseb. Tõelise totuna krõmpsutas ta seda hea meelega, kuigi üle ühe ampsu me ei lubanud võtta, juhuks, kui järgmisel päeval mähkmes tsement on.


Selle päeva õhtul oli tädi elukaaslase suur juubelipidu, kus me kolmekesi kestsime vähe, sest Cooper läks seal väga kiirelt väga virilaks väsimusest. Mina olin paar tunnikest, kuni poisse igatsema hakkasin. Cooper küll siis juba magas ning P'ga saime jälle rõdu peal istumist, veini ja üksteise seltskonda nautida, sest ega meil kodus olles väga palju aega sedasi lõõgastuda ei ole.

Järgmisel päeval käisime kiirelt Mustlas, et näidata, kus ma üles kasvasin ja ema haual. Viisime küünlaid ja emale roosi.


Kaunid Võru majad, kus Cooper tahtis jalga puhata nagu väike jota :P
Esmaspäeval me vist midagi väga konkreetset ei teinudki või ei tule meelde. Õhtupoolikul käisime P'ga kahekesti väljas, esmakordselt pärast Cooperi sündi. Cooper jäi ilusti kell 8 magama, et vanaema-vanaisa ei pidanud temaga väga tegelema ning magas kuni me koju jõudsime. Väga maitsev eine Ränduris ning mõned dringid.

Teisipäeva veetsime päeva Tartus. Kusagil väga konkreetses ei käinud, jalutasime natukene ringi ja Botaanikaaias. Ilm oli hirmus palav ja mõnus.




Rõõmud, kui reisid käruta ja laps ära väsib.


Cooperi esimene  kohtumine veesprinkleriga.

Meie kõigi esimene kord Hesburgeris. Nii lahe, et laste mänguasi nii suur oli.
Õhtupoolikul käisime mu ristipoja vanematel külas grillimas, siidrit joomas, ilma ja vaadet nautimas. Cooperil oli seekord jälle suur aed, kus ringi joosta ja veel teise lapse järel, seega oli super õhtu.


Suure kurbusega pidime aga koju tagasi ma tulema. Väike eesti poiss oli üsna õnnetu asju pakkides:


Tallinna lennujaamas sai parajalt aega sealses mängunurgas veeta, kust oli pärast üsna raske Cooperit ära vedada.




Lennud ise läksid taaskord üsna hästi, nuttis vaid siis, kui pidi toolis kinni olema. Seekord sain mõlemal lennul ka lennukis mähkme vahetuse ära proovida. Oli palju stabiilsem, kui ma kartnud olin.


Koju jõudmine oli väga masendav. Inimene inimeses kinni, maja majas kinni ja ei mingit rohelist. Rämps ja prügi tänavate ääres, inimesed, kelle jaoks see ongi elu ja kes rohkemat ei oska tahtagi. Igatahes motiveerib väga kõvasti töötama, et siit ära kolida saaks. Nüüd on väike plaan, et enne kui ma päris Uus Meremaale ära läheme, siis võiks mõned kuud Eestis ka veeta. Kui ma või me mõlemad tööd leiaks, siis isegi aasta, sest väga tahaks, et Cooper ka oma eesti juurtega rohkem sõber oleks.

Eesti ja sealne pere, me nii igatseme sind!

Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...