Teist korda rase olles on ilmselt tavaline rasedust esimesega võrrelda. Mõistan, kui lahe esimene kord oli, mistõttu ilmselt virisengi see kord rohkem. Ärge saage valesti aru, rase olla on endiselt imeline, aga väikese lapse kõrvalt on see raske.
Sel korral on seljavalu palju hullem, kui esimesel korral. Vasaku tuhara all on pidev närvivalu, mille tõttu ma kõndides vaid lonkan. Plaanis sel nädalal ämmaemandale helistada, ehk saan füsiosse ja mingit abi, sest mõte, et ma pean veel neli kuud selle valuga elama ajab nutma küll.
Nutmisest rääkides, siis emotsioonid on ka meeletud tänu hormoonidele. Sain vahepeal aasta vanemaks kolmapäeval ja see oli küll hirmus. Kaasa ei aidanud see, et P oli tõeline mees ja päeva eriliseks ei teinud, mistõttu ma õhtul nuttu lahistasin. Vähemalt nüüd teab, et kui ma isegi ütlen, et midagi ei taha, siis ei tähenda see alati seda, et ta mind üllatama ei peaks. Ärge muretsege, kingi, mida tahtsin, sain paar nädalat tagasi kätte, aga väike lootus ikka oli kasvõi lilli ja poest torti saada.
Eks igapäeva tegevused on ka energiarohkemad, mis olemise raskemaks teevad. Cooper laseb harva ühe koha peal istuda, lisaks on alati palju koristada ta järel. Siis söögitegemine jms ja pesumasina katki oleku ajal saan terve pere pesu ka käsitsi pesta, kuni uue masina saame (ehk varsti!). Mõni päev võtaks võhmale ka rase olemata. Ja siis kui saangi maha istuda, tuleb kallis Cooper ja üritab kõhu peal istuda või surub tulitavatele rindadele, mis paar nädalat tagasi juba lekkima hakkasid.
Lisaks teine rasedus pole enam nii uus ja põnev. Tean, mis ja kuna toimub ja rohkem ootan, et beebi juba käes oleks. Jumal tänatud, et me oleme olnud nii õnnistatud, et olen mõlemal korral kiirelt rasedaks jäänud ja rasedused on mõlemad ilma mingite komplikatsioonideta, seega tänamatu ma ei ole. Samas ei häbene tunnistamast, et paisumise aega ma väga ei naudi. Saaks kasvõi selja- ja puusavalust lahti või leevendust, oleks palju meeldivam olla.
Kõigele lisaks öö-töö ja koolitöö, milles ma tahan kõvasti ette jõuda, sest kolme viimase essee tähtaeg on pärast beebi sünni tähtpäeva ja hirmsasti tahaks nad ennem tehtud saada. Õnneks olen juba üsna kõvasti ette ära õppinud ja see plaan on üsna reaalne.
No comments:
Post a Comment