Maailma parim reis Eestis!

Hirmus on mõelda, et Eestis käigust on juba kaks nädalat möödas! Esimene kord, kui Cooper ja Phil Eestit nägid, seega oli ka mulle väga teistsugune Eestis käik koos oma väikese perega. Siiamaani kindlasti kõige parem Eesti reis või puhkus üldse, sest me kõik nii nautisime seda. Oleks kohe raha võtta, millega seal mõne aja ära elaks, koliks hea meelega Eestisse mõneks ajaks tagasi. See on midagi, mida ma ei ole iial öelnud ega mõelnud...

Cooperi esimesed lennukisõidud on ka tehtud. Valmistusime kõige hullemaks, aga läks üsna normaalselt. Või kui normaalselt üks kaheaastasega lennukisõit olla võib. Kõige hullem oli see hetk, kui ta pidi lendu tõusmise ja maandumise ajal oma toolis turvavöös istuma. 

Lendasime Lufthansaga Manchesteri lennujaamast läbi Frankfurti. Lapsega reisimiseks üsna hea lennufirma, sinna sõites anti Cooperile värviraamat ja pliiatsid, tagasi sõites sai ta pusle ning lisasnäkke.

Lend Frankfurti oli 1h 40min, mis oli talutav, kuid Frankfurtist Tallinnasse läks 2h 15min ja viimase poole tunni jooksul hakkas poisil silmnähtavalt igav ning ta üritas muudkui jalutamas käia.

Frankfurtis lennukeid vaatamas lendude vahel.

Tallinnas ootas meid ilusti rendiauto, millest ma üldse pilti teha ei jõudnudki. P on elu aeg paremal pool rooliga sõitnud, seega sai põnev olema. Ta küll arvas, et liiklus on teisel pool, aga alles autosse istudes tuli ka pähe, et käigukang on teisel pool. Kuna esimese öö veetsime Tallinnas, siis vähemalt palju ta sõitma ei pidanud, kuid pidi natukene kesklinnas sõitma. Seega, kui keegi nägi Lennujaama lähistel kummaliselt ja aeglaselt sõitvat autot Liivalaia poole teel, siis need olime meie :P

Tallinnas üürisime endale ööks korteri Liivalaias ja see oli nii super. Hind oli soodne, meil oli palju ruumi ja asukoht oli täitsa paras.

Poisid puhkamas pärast reisimist.

Cooper kiitis Eesti heaks.

Öine vaade korterist.

Plaan oli esmalt olnud üsna vara ärgata ja siis Tallinnaga tutvuda, aga kui mu äratuskell kell 8 helises ja kõrval selline vaatepilt oli, siis ei olnud südant neid äratada. Põõnasid 10ni, ma läksin 9:30 pessu.

Ilmaga meil Eestis käigu ajal vedas väga. Käisime tiiru Vanas Tallinnas ning natukene mere ääres. Mingi aeg andis Cooperi Eestist ostetud mähe üles, kui ta mu süles oli ning siis oli suur jooks auto juurde tagasi, kus kõik vahetusriided olid. Hea jooks 15kilose kutiga mere äärest Solarisse parklasse :D

Selleks ajaks mõtlesime, et aeg on ka Võru poole sõitma hakata. Autosõit ise läks ludinal, P'l oli vasakul pool sõitmine selgem. Tegime vahepeatuse Tartus Lõunakeskuses, et tädi elukaaslasele sünnipäevakink osta, mida pidime Tallinnas vaatamas, aga mis meelest läks.

Autosõidulised.

Neid on UKsse nii vaja! Cooper alati hea meelega läks kärru, mitte ei jooksnud mööda poodi ringi nagu segane.

Esimesel õhtul Võrus olimegi lihtsalt pere seltsis, nautisime ilma, vaadet Tamulale ja veini.

Järgmisel päeval käisime Munamäe tornis ära. Küll hoiatasin P't, et raske matk ja ta pidi lõpuks künka otsa jõudes peaaegu naerukrampide kätte ära surema. Aga vaade tornist oli endiselt imeline.

Perepilt.

Tüüpiline pilt Cooperiga. Tallinnas meeldisid meile need pluusid nii väga, et ostsime ühe mulle ja ühe Phillipile, hiljem alles lugesin, et need on olümpiariided :D

Õhtu Võrus oli taas pere seltsis, grillisime, jõime veini ja nautisime ilma.

Seejärel käisime Valgas. P tahtis väga Lätis ära käia, seega mõtlesin, et Valga on selleks parim, saab lihtsalt piiripunkti kõrval pilti teha. Jõudsime sinna aga Piirilaadale, kus oli meeletult inimesi. Käisime tiiru laadal ära, Cooper sai kaubamajas autos sõita ja tulime Võru poole tagasi.

Õhtupoolikul käisime ära kohustuslikul jalutuskäigul Tamula rannast Roosisaare sillani.

Cooper tõelise looduslapsena nautis väljas olemist väga. Jooksis rõõmsalt igal pool ringi ning liiv oli tema jaoks ka lahe.

Nii lahe, et ta pidi ära proovima, mis see ka maitseb. Tõelise totuna krõmpsutas ta seda hea meelega, kuigi üle ühe ampsu me ei lubanud võtta, juhuks, kui järgmisel päeval mähkmes tsement on.

Selle päeva õhtul oli tädi elukaaslase suur juubelipidu, kus me kolmekesi kestsime vähe, sest Cooper läks seal väga kiirelt väga virilaks väsimusest. Mina olin paar tunnikest, kuni poisse igatsema hakkasin. Cooper küll siis juba magas ning P'ga saime jälle rõdu peal istumist, veini ja üksteise seltskonda nautida, sest ega meil kodus olles väga palju aega sedasi lõõgastuda ei ole.

Järgmisel päeval käisime kiirelt Mustlas, et näidata, kus ma üles kasvasin ja ema haual. Viisime küünlaid ja emale roosi.

Kaunid Võru majad, kus Cooper tahtis jalga puhata nagu väike jota :P

Esmaspäeval me vist midagi väga konkreetset ei teinudki või ei tule meelde. Õhtupoolikul käisime P'ga kahekesti väljas, esmakordselt pärast Cooperi sündi. Cooper jäi ilusti kell 8 magama, et vanaema-vanaisa ei pidanud temaga väga tegelema ning magas kuni me koju jõudsime. Väga maitsev eine Ränduris ning mõned dringid.

Teisipäeva veetsime päeva Tartus. Kusagil väga konkreetses ei käinud, jalutasime natukene ringi ja Botaanikaaias. Ilm oli hirmus palav ja mõnus.

Rõõmud, kui reisid käruta ja laps ära väsib.

Cooperi esimene  kohtumine veesprinkleriga.

Meie kõigi esimene kord Hesburgeris. Nii lahe, et laste mänguasi nii suur oli.

Õhtupoolikul käisime mu ristipoja vanematel külas grillimas, siidrit joomas, ilma ja vaadet nautimas. Cooperil oli seekord jälle suur aed, kus ringi joosta ja veel teise lapse järel, seega oli super õhtu.

Suure kurbusega pidime aga koju tagasi ma tulema. Väike eesti poiss oli üsna õnnetu asju pakkides:

Tallinna lennujaamas sai parajalt aega sealses mängunurgas veeta, kust oli pärast üsna raske Cooperit ära vedada.

Lennud ise läksid taaskord üsna hästi, nuttis vaid siis, kui pidi toolis kinni olema. Seekord sain mõlemal lennul ka lennukis mähkme vahetuse ära proovida. Oli palju stabiilsem, kui ma kartnud olin.

Koju jõudmine oli väga masendav. Inimene inimeses kinni, maja majas kinni ja ei mingit rohelist. Rämps ja prügi tänavate ääres, inimesed, kelle jaoks see ongi elu ja kes rohkemat ei oska tahtagi. Igatahes motiveerib väga kõvasti töötama, et siit ära kolida saaks. Nüüd on väike plaan, et enne kui ma päris Uus Meremaale ära läheme, siis võiks mõned kuud Eestis ka veeta. Kui ma või me mõlemad tööd leiaks, siis isegi aasta, sest väga tahaks, et Cooper ka oma eesti juurtega rohkem sõber oleks.

Eesti ja sealne pere, me nii igatseme sind!