Kaks nädalat ema olemist

Kuhu küll aeg läinud on... Pole aega olnud siia kirjutadagi. Päevad on hetkel kõik üsna ühte moodi - ärkame, söödame Cooperit, vahetame mähet, ootame, kuni ta magama jääb, logeleme ta magamise ajal, siis jälle söödame teda, vahetame mähet jne.

Täna on Cooper juba kaks nädalat vana. Aeg on möödunud nii kiirelt, samas on tunne nagu oleks ta meil alati olnud. Tunneme teda juba palju paremini ja saame kiiremini aru, mis talle tuska valmistab (enamasti on selleks siiski nälg). Esimese nädalaga võrreldes on ta hakanud tunduvamalt rohkem ärkvel olema. Kõht täis ja kuiv mähe all võib ta vabalt üle tunni aja lihtsalt ringi vahtida. Isu on tal ka meeletuks läinud. Kui esimesed poolteist nädalat söötsime teda kella järgi, siis nüüd nõuab ta ise nii tihti süüa, et me enam seda ei jälgi, lihtsalt teeme kindlaks, et tal kõht täis saaks, kui ta röökima pistab.

Söödan jätkuvalt pudelist rinnapiima nii palju kui ma seda välja pumbata suudan. Hetkel on selleks vaid kaks-kolm toidukorda päevas, kuid loodan piima kogust suurendada tihedamini pumbates (viimase paari päevaga on olukord juba paremaks läinud) ja mingi rinnapiima soodustava tee tellisin ka internetist. Ma olen Cooperit paar korda veel rinna otsa proovinud, aga üsna edutult. Ühe korra suutis ta ühe rinna otsas olla pool tundi, millest sõi ehk 5 minutit, ülejäänud aja tukastas, panin siis viieks minutiks teisele rinnale ja siis hakkas ta nii meeletult näljast röökima, et see katse jäigi sinna paika. Teise korra proovisin veel järgmine päev ja siis polnud ta üldse asjast huvitatud ja keerutas end ringi pidevalt ja röökis. Ehk tuleb mõni päev veel isu proovida, aga üldiselt ütleks ma, et me toidame teda nüüd ainult pudelist.

Süümepiinad on kõvad ning ka blogisse pantud kommentaarid teistelt, kes ei andnud alla, tekitavad vaid süümeka pisaraid. Kuid asi ei ole minus, sest Cooper pole nii palju proovinud must süüagi, et nibud valutaks, ämmaemandate sõnul ei ole ka mu nibude kujul midagi viga. Laps on see, kes lihtsalt ei taha rinnast toituda ja ma ei taha teda enda jonnakuse tõttu näljas ka hoida. Nii palju, kui ma olen ämmaemandatele maininud, et ma annan rinnapiima lisaks RPAle ka, on nad selle heaks kiitnud, sest vähemalt saab ta ikka osa antikehasid minu piimast kätte. Terve, täis kõhuga ja rõõmus laps on just see, mida me tahame. Jätaks selle teema nüüd sinna paika ja pole vaja kommentaare selle üle, et ma nii kergelt alla annan, sest see on kõike muud kui kerge olnud.

Neljapäeval käisime ämmaemanda juures teda kaalumas ka ning nüüd on ta ilusti üle sünnikaalu - 3940g. Seega nüüd me enam ämmaemanda juures kaalumas käima ei pea, mis on tore.

Eile registreerisime ta sünni ära, nüüd on lapse nimi ametlikult Cooper:

Täna tegin ma enda esimese öövahetuse ka, sest P'l on täna ragbimäng ja selleks oli tal vaja puhata. Seni olen nagu mõisapreili olnud ja öösiti järjest hea 6-7 tundi und saanud, kui P on Cooperiga üleval vahtinud. Ma olen talle korduvalt öelnud, et ma võin ka ööd enda peale võtta, aga sellest on ta keeldunud, öeldes, et seepärast ta isapuhkust võttis, et ma saaks puhata ja ta saaks aidata. Ei ole ta abile ei öelnud, sest esmaspäeval läheb ta juba tööle ja siis pean ma palju rohkem üksinda hakkama saama.

Lõpetuseks veel udukogukaid telefoni pilte:

Unelemise näoilmed kümne sekundi jooksul.

Like a boss... Jälle minu kõhul mõnulemas.

Na na na na na na.. Batman!

Little Mr Handsome.

Emme pehmel kõhul mõnulemas.

Näide sellest, kuivõrd mu Amazoni tellimused muutunud on ja kui lihtne on vaid paarikümne minuti jooksul palju raha kulutada. Vasakult paremale: klõps koti kärule riputamiseks, Tommee Tippee RPA valmistamise masin, beebisalvrätikud, mähkmed, BabyBjörn Miracle kõhukott.